Surnuaiakujud. Ega need ole kivist ja rauast sambad ja kujud, kelledest ma kavatsen praegu kirjutada. Las need olla kõik ilusasti paigal, oma kohal. Nemad kedagi ei sega. Tegemist on ikkagi elavate ja elusate sammaste ning kujudega, kes peatuvad nii sageli surnuaial nagu olekski neid sinna saadetud ja pandud. Niipea kui kirikukellad pärast lõunat hakkasid lööma, löödi ka nii mitmes majas ning korteris uksed lahti, söök unustati lauale, tuli jäi pliidi alla, põlema, kästi lastel ära kustutada ja rahvas ruttas kalmistule. Rahvas on ehk väga laialt öeldud, üksikud inimesed, ütleme nii, peamiselt naisterahvad. Mõni üksik mees, nende hulgas nende sugulastest või tuttavatest ei olnud keegi surnud. See ei olnudki nimetamisväärselt oluline, Kesto või nood väsinud olid, kellele helistati lahkumiseks kiriku tornist viimseid tervitusi järele. Oli keegi sellest maisest ilmast lahkunud, tuli minna kalmistule ja võtta osa kadunukese matusest. Tõsiste nägude ja samasuguste silmadega vaadeldi surnurongi tulekut, kui see alles üle valuoja linna poolt liikus aeglaselt surnuaia poole. Oli vaja kõike vaadata ja näha, et koduski olnuks midagi rääkida, kui see hea naaber juhtub küsima, kes kahjuks ise ei saanud tulla. Kui pikk koolisaatjate rong oli surnumaalt, siis kui palju hobuseid käis surnud, aga ja kas õpetaja oli ka surnurongi ees või käis ainult keegi puust ristiga? Seda kõike oli vaja kindlaks teha ja ka meeles pidada. Kalmistul kui surnupärale jõudis, olid jällegi omad tähelepanekud. Kes olid omaksed, kes neist nuttis südamlikult ja ei lasknud ennast kuidagiviisi lohutada, nii et tuli võõralgi silmi pühkida. Algas matusetalitus, liikusid kõik kujud hauale hästi lähedale, mõni neist isegi poetas ennast leinajate keskele ja trügis otse haua äärele, et niiviisi kõike paremini näha ja vaadata. Algas laul, laulsid kõik kaasa, surma laulusõnad olid neil ilma ette ütlemata ja raamatuta, enamalt jaolt peas. Oli abiõpetaja, kes mattis surnut laulus nõrk ja ei pidanud viisi hästi. Siis ürgas õpetaja selja tagant laulu minna või mõni teine kuju laulu ja esines köstri osas päris korralikult. Selline toiming meeldis lauljale põhjalikult. Oli samal päeval rohkem matuseid kui üks, rutas laulu minna kiirel sammul järgmise haua juurde. Sel korral, kui õpetaja ise oli lauluvõimeline, tõmbus ase köster tagasi ja laulis rahvahulga selja tagant koraali kaasa. Aga hästi valjusti. Vallaline naisterahvas, elukutselt õmbleja, usklik ja kirikuskäija inimene. Ta sünniaasta ja päev olid jäänud kaunis kaugele selja taha. Sellest hoolimata käis ta vahel kahe pika juukse patsiga ringi, mis äratas arusaadavalt tähelepanu rahva seas. Sellest ta ei küsinud. Üldse oli ta julge kindel oma usus ja töös. Noomis kõiki, kes ette sattusid, eriti noori tütarlapsi, kes pidid olema edevad. Musikaalsust oli tal küllaldaselt. Hääl oli parajal mõõdul meeldiv ja käis üle kõige lahkusulisi või nagu Viljandis ka öeldi, kihte ta ei sallinud. Oli käinud nende palvelates ja koguni seganud palvetunde. Selle eest sai minu poolt kõvasti noomida, et uskliku inimese esimene kohus on austada teist inimest igal juhul. Eriti veel siis, kui ta palvetab. Oli teisigi laulu, ürgajaid ja häid kaasalauljaid, kes suure innuga võtsid osa matusetalitusest just ka sellepärast, et said laulda ja veel kord laulda. Kord ma matsin ühte emakest, kelle haua kaldal seisis neli poega. Kõik läbi ja läbi korralikud mehed ja töökad inimesed. Emale olid nad olnud kõik head pojad. Algas laul, mida ma ise juhtisin. Kõik neli venda laulsid kaasa suure hardumuse ja tugeva hääle panusega. Igaüks neist laulis, aga omal viisil oli meil kõigil raske laulu juhtida mööda õiget teed. Mida valjemini katsus kogudus laulda, seda kõvemad noodid panid ka vennad oma viisidesse. Kõik lõppes siiski hästi. Minu võit oli selge ja kindel. Pärast matust tähendas üks vanem mees. Noh küll aga laulsid metsa. Minulgi võttis higi otsa, õpetajad tema töös toetuda. Ma seletasin tollele mehele kui ka teistele märkuse tegijaile. Et kui pojad nii südamest laulavad oma ema haual, siis käigu see viis kuitahes kaugeid metsateid taevasse. Ta kostab kindlasti. On poegade viimne andja, tervitus oma emale. Oli jõuka ja uhke talu peremehe matus, keda aga tema ümbruskonnas kui ka kaugemal eriti soojalt ei pooldatud. Käis rohkesti ringi jutte tema külmast Kissitusest ja hoolimatusest teise inimese vastu. Ilm juhtus olema tema matusepäeval seesugune, et äramine teist sarnast otsima 100.. Lund tuiskas, torm mässas sedaviisi, et laseb kõik paharetid ketist lahti, ka need päris suured. Kui surmarong peatus surnuaiaväraval kirst võeti reelt õlgadele, üteldi mulle rahva hulgast õpetaja nagu meest, nii ilma. Ma käskisin teravustel suud kinni hoida ja ütlesin, et siin rahupaigas on valitsemas rahu. Haua ümber kogunes palju rahvast. Inimeste häältega laulis võidutorm, ulus vingus telegraafi ja telefonitraatides, mis seisid kõrvalmaantee ääres kohises ja oigas puude okstes ja lõgistas metallist pärgi, mis rippusid surnute ristidel. Olen ma Viljandi surnuaial näinud, sadasid kordi torme ja tuuli. Olen äikesega heitnud kolm peotäit mulda hauda järele kuid tookordne looduse mäss ja mässulaul oli küll üks tugevamaid mõjus inimestesse. Paljud kindlasti läksid koju veendumusega, et teisiti ei võinudki see olla nagu meest, nii ilma Lõppes matus. Hauale asetati pärgi ja lilli, mis kõik mattusid tuisku. Laulsime viimast viisi haud kinni, hinga rahus, nüüd armsam, mulla all oli vähe neid, kes minuga kaasa laulsid. Surnuaiakujud olid täies koosseisus kohal ja nad vaikisid. Lahkunu lapsed ja omaksed olid sõbralikud inimesed, kellel ei puudunud rahva poolehoid ja lugupidamine. Torm aga jätkas oma juttu, pani inimesed lõdisema ja ütles rahvale, et minge ära koju. Oli imepalav suvepäev taevas põletas juba varajasest hommikust, alates lõuna ajal sõitsin Viljandi linna, et saata rahupaika üht lesknaist, keda jäid leinama suured lapsed. Nende seas viis täiskasvanud poega. Juba lühikesel teeotsal linna kuuldus eemalt äikesekõminat. Pilved seadsid endid ritta suureks sõiduks mööda taevalaotust. Kui surnu leinamajast välja kanti, olid taevas mustas pilveriides ja tulemäng aina tihenes. Pojad võtsid ema kirstu õlgadele ja lubasid seda kanda ikkagi oma kilomeeter maad. Surnuaeda ei saanud matuserong poolele teelegi, kui hakkas valama vihma ja raske saju sekka lõhkus äike oli ülev ja südant haarav pilt, kui pojad üleni ja läbi ning läbimärjad kandsid oma emakest raske äikese saatel viimsele puhkepaigale. Ema oli neid küll elus kandnud, kätel ja kukil ning põlvedel hoidnud, et neid aidata ellu ja kasvatada neist häid poegi. Jõudnud kalmistule ikka veel ei lakanud sadul ning pikne oli väga kuri. Ma mõtlesin, et nüüd pole küll muud rahvas surnuaial kui ainult omaksed ja osa saatjaid sest saatjatest jäid mitmed maha paha ilma pärast ilmusega kabelist. Kindel kaader kujusid, hauaäärde, kes olid seal ulu all oodanud surma, rongi tulekut ei kujud kao, olgu nad kivist, marmorist või rauast või olgu nad elusad, liikuvad inimkujud. Nad peavad vastu. Veel meeldis mulle midagi tolle raske saju ajal. Parajasti kui kirst lasti hauda, kus oli juba rohkesti vett, käis nii hele välkkoos ägeda raksatusega. Peielised jahmatasid kõvasti. Pojad aga seisid rahulikult haua kaldal ja üksikud kujud nende selja taga ei lasknud endid pikselöögist heiduta. Nende kiindumus, usk ja uudishimu, ma ütleksin ka harjumus ja isegi armastus surnute kodu vastu oli tugev, julge ja püsiv, kõigist takistustest jaga tormides ei olnud jõudu, mis neid oleks reast ja tasakaalust välja visanud. Põhi helilt olid nad kõik kirikuinimesed, ajasid oma jutud ja uudised maha kas enne või pärast jumalateenistust kiriku õues või siis kalmistul. Seal oli aega, eriti suvel, kui kalmistu katus ja matus rohelisse. Kõik on siis nii kena ja sõbralik, et isegi külmad ristid ja sambad tunduvad nii lahketena, kui oleksid nelgilehed ja elavad oksad küljes. Kui ma matuste vaheajal üks lõppes, järgmine ei olnud veel saabunud, istusin kuhugi vaiksesse paika, pingile veidi puhata. Ei läinud mööda kuigi palju aega, kui ilmus mu lähedusse üks sõbralik kuju ja hakkas rääkima. Oh sa heldene aeg õpetajale DVD liiga ega ei küsi, muudkui mine ühe hauamand töise manu ja loe, laula jälle, mis seal deta, suur kogudus, kõik taha vaiki. Et matku, aga õpetaja olgu ta rikas või vaene. Surema peame kõik laulusalmgi ütleb, et ei Kennegi pääse surma käest, sest otsi õiget abimeest. Ennem oli nii, et köster matse ühte lugu, koolmeistri tuli lugesi vahest nüüd on teistsuguse aja juba tuleva kallis õpetajakene, sa pead juba minema ära tappa vasu küll. Ja tähendab kombel pritsimehe, matus. Nemad lipu ja muusikaga. Ega siia kallikene säält ei pääse. Ma nüüd lähen sinna kullema jumala sõnakest, kui seal jälle loed. Mis ma Eiki nii palju kõnelen ja segan, õpetaja tahab veidike puhata. Järgmine matus ja pritsimehe jumalaga ja lipuja orkestriga, see nõudis neilt liikuvatelt sammastelt palju tähelepanu, hoolt ja vaeva. Seisa ja käib paar-kolm, isegi rohkem tunde surnuaial. Sellist asja juhtub küll üpris väga harva, millest ma nüüd kirjutan? Hauakaevajad olid lahti kaevanud ühe poolenisti lagunenud ja kokkuvajunud kirstu. See on tavaline, kui kistakse haudu lahti, kuhu maetakse uus surnu kõrvale või ka peale, kui on möödunud palju aastaid. Kirstu äärest oli paistnud selgesti silmapudel võetud ettevaatlikult välja ja olnud täis sorokovka vene tsaari vodkat kork veel kõva, nii et kisu lahti ja proovi ära. Nii see siis ka sündinud. Mehed võtnud tänuga surnukingi vastu ja kastnud kurku. Pudel võetud, aga mälestuseks koju kaasa liikuvad vahipostid said asjast teada ja kandsid mulle kogu häbematuse ette, et joodikud ei anna surnule ka rahu. Kui ma toda viinakeldri avastajat kohtasin, ütlesin ma temal, et kuule naaber, kas sul ei ole surnu käest võetud püksid jalas? On niisugused katkised ja kõdunenud mees kinnitas jumalakeeli, temal omad püksid, töö juures määrdunud ja katki rebitud. Aga kuidas sa muidu surnu taskust viinapudeli kätte said, võtsid pükstega koos nägu, mis selle peale tuli, oli nii pikk kui lai ja pildistamiseks kui seatud ja loodud. Või siis see väike nali on ka õpetajale ära räägitud. Küll tuleb veel nüüd surnult näpatud viina lõhna elupäevad suust välja tröösti siin mina janust piinatud mehi. Oma silmaga nägin seda, kuidas matuseline pistis surnule kirstu, sorokovka ja pakki paarisi kariga. Oli Suurmatus saatjaid palju, lahkuja oli üle 80 aasta vanune jõukas mees. Surnu lamas lahtises puusärgis surnuaial kabelis. Palveteenistus ei olnud veel alanud. Inimesi tuli järjest juurde. Üks samasugune jõukas mees, aga aastate poolest tükk maad noorem, astus kirstu juurde, luges oma issameie ja siis võttis taskust ettevaatlikult viinapudeli ja sigaripakki ning hoidis hästi kirstule lähedale. Pistis mõlemad surilinal surnule kõrvale. Kas keegi nägi seda? Ei oska ütelda, kuid mina nägin. Jama, vaikisin. Kumbki meestest ei olnud joodik, võtsid, mis nad võtsid sõpradega koos. See oli kõik kaugelt alla keskmise kõvad töömehed mõlemad. Pärast ma kunagi küsisin, et miks sa panid kirstu viina, suru ja sigarid. Kuidas su sõber siis nüüd läheb? Jumala kohtu ette, sigar suus ja asunik käes. Ja ei lausunud mulle seal sõnagi. Oli nimelt nii, et olime koos heas tujus ja kadunu ütles mulle, et kui mina enne suren, siis pane mulle nimelt kirstu kaasa pudel viina ja paar sigaret. Kui aeg läheb hauas igavaks, siis ma rüüpanjaaden suid. Lubasin ja täitsin lubaduse. Nüüd on mehed juba mõlemad sealpool hauda ja põrmu kuid meelest ei ole mul läinud Toomatus tol korral Viljandi surnuaia kabelis. Oli üsna mõistlik, et valvurid ei juhtunud nägema. Nad oleksid asjale andnud laiema ja mehisema, käigu.