Asutavasse kogusse, sinna kulges kord modee, kristliku rahvaerakonna liikmena ja erakonna juhina. Väike oli meie erakond, kõigest viis meest. Direktor Nikolai Kann, Tartu Ülikooli professor, Johan Kõpp, preester Anton Laar, Rootsi rahvusgrupi juht, inglise keele õpetaja Hans pöhl, Jamina. Kristlased ei olnud siis moes. Olgugi et kõik erakonnad olid tollal uued, esinesid esmakordselt tunti siiski, et kristlik poliitiline rühm see on päris uudsus ise. Oli ju kõik nii noor, kevadine ja paljutõotav, mis seisis meie rahval ees. Esimese armastuse ja ka esimeste viha puhangutega külvasid kõnelejad, kes korjasid oma nimekirjadele hääli 11 vastamisi miitingutel kui roosililledega üle. Kes rohkem lubas. Selle ümber kogunes suurem arv poolt hääletajaid. Kõik, mis oli enne ja endine, tehti kõnetoolilt põrmuks. Suu ja tint kahekesi kokku ehitasid suuri linnu ja laevu. Kui meie oma Kristliku Rahvaerakonnaga teiste kihundajate keskele tulime, 100. meile vähemalt igast küljest taskunuge selga. Neil päevil, kus kogu meie elu ja olemine kääris ja kees ilmuda kristlasena avalikult poliitika näitelavale tähendas niisama palju kui tulla tagasi varjude riigist ja liikuda võõrana elusate inimeste keskel. Rängasti vihastusseni kindel kaasvõitleja Jaan Tõnisson. Ja panime eile Postimehes selliseid lööke kuklasse, et kasvõi minesta kohe jalul seistes ära. Ta oli kuri, et miks meie endid ka olime rahvaerakonnaks nimetanud. Selles osas nähti meis võistlejat. Ühes artiklis Postimehes nimetas meid rasvasteksi Jääradeks. Kui meie tartus bürger mousse saalis pidasime oma kihundus ja selgituskoosolekut hüüdis üks tüse mehe kogu rahva hulgast paarile ametivennale, kellega koos tulime näitelavale, kus asus kõnepult. Näe, kus rasvased jäärad tulevad. Ma asusin kõnetooli ja ütlesin tollele paksule mehele kui ka murdu kokku tulnud rahvale. Nüüd ma võtan palitu seljast, seal oli kütmata ja näitan teile üht päris õiget rasvast jääraerakonna juhti. Kohe. Rahvas naeris südamest. Mu kõhukas ja kogukas vastane võttis suu vett täis ja ei tema enam lausunud mitte üht tooni. Veel pistsid paar tarka oma nina tulle, kui aga said, jäid kohe vagusaks. Üks hüüdis ülevalt rõdult. Seal all on ikka jäärad küll. Ma vastasin, üleval on tavaliselt siis põhk, aganad ja heinad. Meie koosolek kulges pärast neid sissejuhatavaid märkusi rahulikult kuni lõpuni. Võtsin endale viisiks kombeks, et alustasin kõnekoosolekuid tavaliselt koraaliga ja lõpetasin hümniga. Muidugi ei toimunud see alati niiviisi. Vaimuliku laulu sekka kuuldus mürgel muuseas paar vilet. Rahvas pani kisama, et uulitsapoisid välja vilistagu tänaval. Ma rahustasin kuulajaid ja seletasin, et ei maksa sellepärast ärevusse sattuda. Igaüks tegutseb ja talitab nii, nagu ta on õppinud ja kuidas ta oskab ning milline on kellelegi kasvatus ja kombed. Kes laulab pühaliku laulu, kes vilistab ja vannub, sülitab mõnede põrandale, mõni teeb halba lõhna ja arvab, et see on väga ilus. Kõike ja kõiksuguseid, inimesi on maailmas olemas. Tuleb leppida ka nendega, kelle vaimne jõud ei ulatu kõrgemale. Üks äge noormees võttis pärast mu kõnet sõna ja hakkas saalist rahva keskelt vastu rääkima. Teda segati. Ma nõudsin rahu, et olgu igal õigus kõnelda. Noormees kukutas kõnelemise juures ja see pani teda kitsasse olukorda. Ma kutsusin ta üles näitelavale, tulgu minu kõrvale ja rääkigu siit siis kuuleb igal pool oli nõus ja tuli. Ta ei jätnud aga kogutamist. Rahvas hakkas pilduma odavat nalja. Ma siis kaitsesin kõnelejat ja ütlesin. Kas teie ei tea, et vigast ei tohi pilgata ja tema arvel naerda? Läks lahti maruliseks plaksutamiseks ja noormees kustus. Miiting lõppes poolehoiuavaldustega kristlastele. Ega too poliitika inimeste tee, ole kerge. Keegi ei võta vaevaks siluda ühtegi teerada kes saab ja jaksab, viskab vedelat pori peale kivikilde ja klaasitükke, et astuks jalad veriseks. Peavastased kristlikule rahvaerakonnale olid tööerakondlased ja sotsialistid. Nemad olid üle kõikide mägede ja küngaste ülimodernsed, ütleme nii. Uuema moe järgi häälestatud vastastikuses ägeduses võitlevad parteisid kutsuti naljaviluks eri nimedega. Maaliit jäi ikka maaliiduks. Kristlik erakond pidi olema taevaliit, Tööerakond oli tuuleliit ja sotsialistid moodustasid põrguliidu. Ega kõigil noil tormirohkeil kihundus päevil aina vihaseid sõnu kuulda olnud, oliga naljasõbralikke jutt, vastastikuseid nõelapisteid, kõik, mis Eesti, rahvasuus ja kurgus seni vaos oli olnud. Et Vene võimud saavad kurjaks, kui liiga räägid vabadusest ja suurtest tulevikuplaanidest. See tuli kui purskkaevust välja. Keda siis nüüd veel kardad, pelgad anna aga teise partei tegelasele tunneb, kuidas lõikab. Mulle isiklikult miitingut muret ei teinud, mõjusid kuidagi värskendavalt ja karastavalt, kui maadlesid omaenda rahva liikmetega ja mitte vene ametnikega. Mõnel mu rühmakaaslased küll arvasid, et see leib ei toida, kui on käimas üks alatine mahategemine ja mustamine. Eriti mõjuvalt puudutas kogu tuul härm, professor Kõpu. Ta hakkas peagi mulle seletama, tema ei taha kaua seda mängu ja võitlust kaasa teha. Tõnissoni äge väljaastumine erakonna tegelaste vastu viis teda hea tüki maad eemale Jaan Tõnissonist, kellega nad olid kogu aeg koos töötanud, ühiseid sihte otsinud ja tähiseid püstitanud. Mina ei teinud sellest asjagi, andsin vastu ja püüdsin iga löögi kinni. Kõpu iseloom oli teistsugune. Poliitilised erakonnad said kohti asutavas kogus järgmiselt. Sotsiaaldemokraadid 41, tööerakond 30, rahvaerakond 25, maarahvaliit kaheksa, sotsialistid-revolutsionäärid seitse, kristlik rahvaerakond viis, saksa erakond kolm ja venelased üks. Selle järgi oli eesti rahvas häälestatud oma enamuses pahempoolselt. Loomulikult tulid siis ka seadused ja määrused, kaasa arvatud Eesti vabariigi põhiseadus. Hästi radikaalsed ja sotsialistlikud. Jüripäeval. 23. aprillil 1919 astus asutav kogu kokku. Kui ma tollele jüripäevale mõtlen, hakkavad silme eest tule värgina mängleva mitmed ja mitmed pildid ning kujud eesti rahva jüripäevast maal talus. Siis koliti ja muudeti elu kohta. Tee võis olla varakevadiselt kuitahes põhjani porine, sellest ei küsitud, mindi ja tuldi, tuldi ja mindi. Lahtine sulasrahvas vahetas jüripäeval peremehest ja rändas oma koliga uude tallu. Igasugused lepingud kestsid jüripäevast jüripäevani. Mu isa oli mõisa talu rentnik ja temagi rendileping, mida hiljem sõlmiti kuue aasta peale, algas ning lõppes jüripäeval. See päev tõi tal elevust ja uudsust tuli vastne sulane oma kraami koormul. Koorma taga võis olla ka üks lehma, kui sulane kavatses elada täitsa omal söögil. Paar lammast ja notsu kükitasid rakil vankri päral. Ees istus perenaine ja vähemalt lapsed, suuremad kõndisid koorma kõrval. Kui hobune suurelt teelt, nagu meil seda hüüti, polnud ta kellelegi suur, ütleme nii. Kiriku ja külatee vahepealne tallu sisse keeras, põlesid meie silmad, puurisid lapsi, kes ja missugused nad on kui vanad, kui suured ja mis neil seljas on. Mõne lühikese aja pärast oli kõik nagu peo peal, kes ja kust olid uued poisikesed ja Tüdrik lats tulnud. Kord tuli meile igast mõisast üks selline äge poisiklutt, ütles, et on minust aasta vanem, kes kohe sama jüripäeva õhtul noris tüli ja ütles, et temale küll niisugune üksik talu metsa sees ei meeldi. Siin võivad inimesele sarved pähe kasvada ja anud taha. Mina tõmbasin poolkogemata talle särgi tagant pükste seest välja ja seletasin, et sul ongi juba Ann Takan. Paljus lõpuks ühe tüli jaoks ongi vaja paar segast sõna ja pane käsi kuhugi lähemale, ongi tüli lahti. Üks, teinekord hüüdis väike tütarlaps valju häälega, justkui rukkirääk, samal hetkel, kui koormalt maha hüppas. Siin talunud näta koera poisse olemann. Ega siin mõtsast kah puudus, ei ole kosta, vitsu ise oli väike, kui pajupill, aga suu lai, kui pann ees. Talude rentnikud koristasid jüripäeval ringi suurema eluta ja elusa varaga. Neil kohe mitu lehma ja lammast kaasas. Ka sead lõid mitme mehega pilli. Rentnikke oli maanteel liikumas üsna vähesel arvul ja määral. Egas rentnikule kellelegi lahtine inimene või sulane. Minu isa näiteks on läbi teinud nii hästi sulas mehe sõidu kui ka rentniku rännaku. Kui ta naise võttis, oli ta talusulane ja mu ema oli talutüdruk. Isa 24 aastane ema 19 kolisid siis koos tallu sulaseks. Sealt läks nende matk pooleterameheks, siis edasi ühe väikese koha rentnikuks ning sealt juba suurema talu rentnikuks, mis kuulus Karula mõisa pärishärrale. Sinna ta ei saanud ka peatuma, jääda elu lõpuni. 39 aasta pikkuse töö ja vaeva järel ütles mõisnike rendilepingul lõpetatuks ja mu isa rini emagampisid jüripäeval uuele kohale omaenda tallu. Ma seda minekut ei näinud, aga mulle räägiti, et ema olevat istunud koorma otsas ja isa kõndinud jalavankri kõrval metsa ääres olid mõlemad tükikese aega peatunud vaikides silmitsenud talunormi põldu. Isa olevat siis kuue käisega pühkinud kord üle silmade ja ütelnud et ei ole kerge, see minek on valus. Läks küll omaenda vaevaga ostetud päris tallu. Aga talupoeg on seesugune inimene, tema ajab juured sügavale mulda. Olgu see siis ka võõras muld, mida ta nii kaua on harinud talupoega kohalt välja kangutada ja tema olemise ning elu juuri läbi lõigata tähendab kindlasti temale haiget teha võib ütelda, veelgi kõvemini südamesse torgata. Ei maksa imestada, kui ühel jüripäeval selliseid kujusid silme ette kerkis, kui ma läbi rahvamurru, kes askeldas Estonia kontserdisaali ees, trügisin asutava kogu avamiskoosolekule. Rahvas ihkas ja igatses näha oma valitud esindajaid. Keda ära tunti, selle pihta sadasid jalamaid märkusi. Valga purakülarätsep läheb uhke nägu teisele ees. Näägus Saaremaa võltsrahategija. Vaata üks tööerakonna tuus astub ja piip, endal hambus. Teemant kuramuse jookseb palituhõlmad lahti. Temal alati tulid, aga tasa, nuustaku hertsog, ise tuleb, sulane Anton kaasas. Vaadake üks päris poisu, ei tea, kust nihuke on välja tulnud. Väike parts läheb linased, valged püksid, teisel jalas. Auto veereb, et kaks ohvitseri astuvad välja. Laidoner. Teisel ümmargune nägu ees, kui täiskuu. Ei tea, kes see on. Keda see Laidoner teretab. Kassas latikut ei tunne, niuke kuivetu, mees, kollased, vurrud ees läheb kirikut kaitsma. Vana Martna toksib mapp käes ja vahib maha. Kange vunts. Vunts tema on, pole ka kellelegi vunts, kitsehabe teisele ees. Strandmannelika, pea püsti, näpits nina peal. Sedaviisi arutas rahvas, valitud mehed ei läinud peauksest. Need ei olnud sulas, mehed, moonakad, ka mitte. Rentnikud, kes kolisid tollel ühel jüripäeval vastse peremehe teenistusse. Eesti rahva esindus rändas süngeilt mineviku päevilt heledama ja parema tulevikumaale olid kui hommikumaa targad, kes olid kaua rännanud oma õnnetähe järele. Nüüd nad nägid tähti selgelt paistmas Eesti kodu ja eestlaste maa kohal. Kas on nüüd kord lõpp kolimistel rännakul ning eestlane jõuab koju oma kodumaal. Kontserdisaali rõdud Mätkusid rahvast, kohal olid ajutine valitsusvägede ülemjuhataja üksikud kõrgemad ohvitserid ning välisriikide esindajad, avas koosoleku maapäeva esimees Karl Parts. Asutava kogu esimeheks valiti August Rei sotsiaaldemokraatide erakonnast. Mul tuli tõsta õlgadele uus koormatäis tööd. Silme ees aga vehklesid, kui virmalised sootu vastsed ülesanded ja naeratasid ning küsisid, kuidas sa meid lahendad. Ja kas sa suudad ka neid kohustusi täita.