Tulid kahekesi, mees astus ees ja naine tema järel. See on õieti vana põline komme, et mees läheb ees hoolitsedes selle eest, et tee oleks vaba, et keegi ei astu vastu ja ei tungi kallale. Nõrgema astub nagu laps järele. Ja kui ta lööb kartma, siis ulatab tugevam käe ja ütleb. Võta, hoia kinni, ära midagi ega kedagi pelga. Mu teine käsi on vabam sellega võinud lüüa. Meil oli küll niisugune kord veel maksel, et mees oli see, kes käis ees. Võtnud istet, köhatab hääle puhtaks, pöördus mees naise poole ja lausus. Kas sina ei räägiks õpetajale, mis asja pärast me tulime? Eino, räägi nüüd ise mehel ikka rohkem õigust ja julgust. Mis õigust või julgust seal vaja. Mõtlesin, et sul nagu jutt, lahedam ja keel ka kergem. Rääkis siis mees, tema jutu kokkuvõte lühidalt öeldult oli. Naisega koos olid nad juba aastate eest siirdunud vene õigeusku, nüüd tahtsid tulla tagasi oma kirikusse. Tahaks koju, ütles mees. Kogu aeg olime nagu võõrsil ja võõra rahva keskel. Kord aastas käisime seal armulaual, vahel sai ka muidu mindud sinna. Enamalt jaolt istusime ja kuulasime jumala sõna oma vanas kirikus. Iga kord oli tunne, et käid nagu vargsi, salaja ei ole õigust. Laulud küll kõik selged ja jumalateenistus tuttav kiriku õuessaa tuttavatega kokku, ADM mõne sõna juttu. Nemadki vaatavad veidi kördi su peale, et miks sa ei käi oma kirikus ja tuled siia. Kas õpetaja ei võtaks meid tagasi? Vanad inimesed saame jälle oma kiriku rüppe ja oleme siis, kui koju tagasi tulnud. Päris plats meil maakoguduse surnuaial sinna heidame siis puhka. Ma seletasin abielupaarile, et keegi ei keela teid, kui tuleb aeg, et vaja ära minna puhkama heitmast meie surnuaiale. Seal veedavad pikka surma ööd paljud õigeusulised. Samuti uinuvad luterlased õigeusu kalmistul. Ma ise neid sinna mitmeid matnud, kellel olid seal sugulaste kaudu päris platsid. Seepärast ei ole teil vaja hakata usku vahetama. Olete nii kaua seal olnud, jääge sinna rahulikult edasi. Kirikus võite käia igal pool, ei selleks ole keeldu. Usk ei ole nihuke vahetuskaup, mida mõne aja pärast jälle ümber vahetud. See ikka veidi südamele lähedane asi teeb südamele haiget, kui selle ümber keerutad ja kaksipidi mõtled. Rahulikult kuulasid nad mind ja mina neid. Siis alustas naine masule õpetaja, nüüd räägin puhtalt välja, kuidas too minek meil oli, teise usku ja kirikusse. Mees oli kange ja jonnakas. Läksid vana õpetaja praosti tollega kõvasti tülli ja sellest siis tuligi lahkumine. Praost toll oli väga kange, lisas mees. Sina veelgi kangem, tähendas naine. Ära süüdista kedagi vana õpetajat tema juba ammu jumala kohtu ees ülenda, kui jumal ta hingesulg kangust küll ka sees. Tüli oli tekkinud sellest, et mees viis oma poja vene kirikukooli tahtnud, et poeg seal õpib kergemini ja paremini vene keele selgeks, mida tal tulevikus läheb tarvis. Seal öeldud, et kool on peamiselt õigeusuliste laste jaoks hea meelega, luteri usulisi ei võeta. Ta võiks tulla õigeusku kuid lubatud siiski ka luteri usulisena vastu võtta, et toogu aga õpetaja käest ristimistunnistus. Läinud, siis peremees kirikumõisa ja küsinud tunnistust. Seal selgunud, et poiss tahab minna vene kirikukooli. See ei olevat põrmugi meeldinud õpetaja tollile. Teatavasti oli tema veendunud venestamise vastaseid. Oli isegi ametist korra tagandatud, nagu ma seda teisal olen kirjutanud. Sõna pandi sõnale juurde ja need läksid risti üksteisele vastu ning lõpptulemus oli olnud leppimatu lahkuminek. Kange mees läks koju, võttis naise ja kooliikka jõudnud poja kaasa ning laskis ennast ja naist ning last Salbida. Tee oli pojale kirikukoolivaba, tõkkeid enam ees ei olnud. Preester nõudis õpetajalt kõik vajalikud paberid ja elu sammus edasi uue usutunnistuse saatel ja õigeusu kiriku juhtimisel. Sedaviisi üleläinute hing aga ei leppinud uue ümbrusega. Vahtisid nagu hundid tagasi metsa. Poeg õppis koolis korralikult ja harjus kergesti ka õigeusuelulaadi ning kommetega. Noortel läheb kõik kiiresti. Vanale peremehele ma ütlesin, et kui sa nii kange mees oled, et isegi usu vahetada, ära jonni vastu, mis mas sihukesega peale hakkan. Arvad, et mul koguduses jonnist puudu tuleb? Ära karda, ma ise ka niisama kõva, nagu oli mu eel käiagi. Tahad tulla tagasi luteri usku, lähete mõlemad leeri, nagu kirikukord seda nõuab? Oleme leeris käinud, ütles naine. Ei karda ka teinekord sinna minna. Käsud ja peatükid meil paremini selged kui praeguse aja lastel ongi. Lauluraamatut, tunnen peast. Leeri, neid ei saatnud. Abiõpetaja kontrollis nende teadmisi ja jäi kõigega rahule. Mu abiline pidi neid õnnistama, kuid sellele ajasid mõlemad vastu. Ise võtad meid ja ennistad. Egas vana praost toll olnud kellelegi abiõpetaja, kelle juurest määra läksime ja meie tuleme ka tagasi päris õpetaja juurde. Nii on see õige. Kui nad kirikust lahkusid, ütlesid mõlemad kui ühest suust. Oleme jälle kodus. Tahtsime väga nii väga koju saada. See tulek kirikumõisa ei olnud kerge vanalika veel veidi kangust sees. Ise aga oli nii rahutu ja muudkui rääkis, et lähme, lähme. Ühel päeval sa tuled, pead palvuse mu poja haual, ütles isa. Miks sa tema matusele ei tulnud? Ootasime nii. Aga sind ei olnud kodus. Ta oli õigeusku matis preester. Kahju, et sind kodus ei olnud. Nüüd tuled ja loed tema haual. Tuli sinna palju rahvast kokku, kui ma ühel õhtul pidasin õhtupalvust nende vanade põlluharijate poja haual. Oli aga siis alles rahvamurd koos, kui ma Viljandimaa kiriku kõrvale püstitatud ausammast ennistasin ja pühitsesid, millel asus vabadussõjas langenud eesti ohvitseri metallist kuju. Sambale oli kirjutatud. Kapten Anton Irv. Nood koju tagasi tulnud, olidki tolle vabadussõja sangari isa ema. Nüüd on mitmel laupäeva hommikul loetud Jaan Lattiku 48. aastal ilmunud mälestuste raamatust Viljandi kirikumõis kõneleb. Ja õieti peaks lugema etega Hando Runneli teisel novembril 1993 kirjutatud järelsõna sellele raamatule. Siis on õige lühike aga tarvilik. Jaan Lätikust jutukirjandusest. Jaan Lattiku 1878 kuni 1967 juturaamatuid on nimetatud tüübilt memuaar, seks visandi kirjanduseks. Kõige kuulsam on olnud juttu kogu meie noored 1907. See kannatas mitu kordustrükki ning sai menukaks noorsooraamatuks. Lätiku stiili visandlikus saab alguse vist sellest, et Lattik oli eelkõige sõnaosav jutupuhuja kõnemees ning jutlustaja. Kirjutatud lugude memuaariline põhi annab aga igale Lattiku raamatule ka eetilisema kandvuse. Eetilisus sünnib selle kindla paiga ehk esteetilise ruumi abil, kuhu autor lugejad oma juturaamatuga mõttes kannab. Selline paik on omaette kindel maailm igapäevamaailma kõrval. Tammsaare Vargamäe ja Lutsu paunvere on sellised eetilised, esteetilised ruumid ja maailmad. Jaan Lattiku jutuloomingust tõuseb kolm-neli sellist kindlapiirilisust paika ehk ilma. Üks on arhet tüüpiline eesti kodu. See on meie noorte maailm. Teine ilm ja mängulava on raamatus koolipoisid. 1928 88. See on sajandivahetuse linn, kus elab, õpib, seikleb ja kogeb kogemusi. Toosama eesti kodust pärit koolipoiss. Viljandi kirikumõis kõneleb annab kolmanda, kindla piirilise jutumaailma. See on ilm, mille keskpunktiks on kirik kirikumõis ja elavaloomuline kirikuõpetaja, kellel 1000 tegemist ümbritsevate inimestega nende sündimisest surmadeni. Neljandaks eetiliseks alaks on Lattiku juturaamatutes esimese iseseisvuse aegne Eesti Vabariik. Tegelasteks sealses eepilises ilmas on Eesti riigimehed ja poliitikud põnevas võitluses omavahel ja muu maailmaga. Selliseks juturaamatuks on Jaan Lattiku neljaköitelise mälestusraamatu teekond läbi öö esimene osa 1950. Ah viieski eepiline ilm on ju olemas. See on autori oma hingeilm oma isik. Süvenenumalt viib sellesse raamat minu album 1960. Võib-olla on see pisut katkendlikku Milm vähema kompaktsusega esitletud, kuid kaugeltki mitte visandlik eepilise hõnguta kaantevahe. Neid nimetatud teoseid võikski oodata Jaan Lattiku taas avaldatavat raamatute hulgast esimeses järjekorras. Pikemalt on Jaan Lätikust kirjutatud tema koolipoiste teise trüki saatesõnas Loomingu Raamatukogu number 37988. Jaan Lattiku noorsooraamat pealkirjaga kui meil veel pükse ei olnud, viibib juba 87.-st aastast Eesti raamatu ja tema pool õigusjärglase tiritamme lahkel kirjastamisel. Ehk jõuab too raamat letile veel enne seda siin. Mitte ei tea öelda, kas see raamat on juba letile jõudnud, aga näinud veel ei ole. Seda, ütles nüüd Lattiku ette, Lugija, paneme raamatu kinni. Hääd nägemist.