Alustame üht uut eksperimentide sarja mis on täiesti katsetamata meie kirjanduslike kolmapäevade nelja-aastases hooaegade jooksul. Ja üldse on meil Eestis võrdlemisi vähe proovitud. See on meie kirjanduse tutvustamine ühe ühe sõnakunstniku suu läbi terve õhtu jooksul. Hüppe teadmatusse Voldemar Panso õhtu näol, see oleks selles sarjas esimene sõna, on Voldemar Panso. Küll on hobused ära, tuntakse kohe. Ma käisin suvel, viitas raamatukogutöötajatel telklaagrisse esinemas ja siis läksin Viitna sööklas söömas tühi söökla ja ainult ühes nurgas neli meest istusid laua taga tööriietes traktoristid ja võtsid viina ja nagu ma sisse tulin, üks viipab eemalti vajan ma istun lauda vaikselt ja natuke natukese aja pärast juurde. Kuule sa pahaks panna, tahan täis natuke, mõtlesin, et ei pane pahaks. Vaata, kui su elu on raske, nagu sa tuled, kohe tuntakse sind ära. Ega sa. Saad vaadata 100 Trideks võõra daamiga tunduvad, et liitlaskeegi kohe tuntakse end ära. Ega sa pahaks täis, et vaata, kui ma vaatas ja vaatas arvelt, keegi sind ei tea, aga tegelikult oled, oled tuntud, ega sa pahaks juba täis? Ja vaata isegi viita niisugune koht, kus aisa salaja olla tulevad ukse sisse, kohe tuntakse end ära. Täis. Ütle, kes ma siis olen? USA ja Türgi on punase peaga. Kui te usute, et ma Ernesaksa järvede juures hakkame peale. Nihukest ootab tänasest õhtust läbivat teemat, stiilist, järjekindlust või autorite süstemaatilist valikut. See pettub õhtust kindlasti. Nii kontrastne ja meeleolu muutlik, nagu on meie päev ja nagu elu meie ümber. Nii kontrastne ja meeleolu muutlik on see tänane kava. Ta sündis õieti vanade õpikute, Campmanite ja Nurvikute sirvimisest. Ma püüdsin meenutada, kuidas on luule minulegi tulnud. Ja need on vanad head laulud mida keegi enam ei loe. Kuid mitu inimpõlve on saanud toitu neist lauludest ja nende naiivsuses ja puu on niisugust puhtust ja, ja sageli ka meieni ulatuvat mõtet. Kui ma loen luulet iseenda jaoks, siis ma loen ikka kontrasti põhimõttel. Nõnda aitab üks nagu teist esile tõsta. Ja teiseks, erinevalt materjalid sunnivad nagu erinevaid hingeregistreid avama. Ühtlasi oleks see ka nüüd minupoolseks praktiliseks vastuseks igivanale küsimusele kuidas tuleb luuletusi lugeda? Ma olen ettekandekunstis kõigi kaalunite vastu, sest siit saab alguse juba maneer ja igamaneer on kunstisurm. Ma austan iga lugeja individuaalsust tantsu puhul, kui ta olemas on. Ja olen veendunud, et iga luuletaja luuletus tuleb lugeda nõnda, nagu see on kirjutatud ja nagu lugeja seda interpreteerib. Väga puudub interpretatsioon ja muidugi ka inspiratsioon, siis jääb järgi ainult informatsioon ja siis võib igaüks juba kodus lugeda. Nõnda pean ma ettekandekunsti kõige olulisemaks omadusteks. Kolm iid. See on informatsioon, interpretatsioon. Jaa, inspiratsioon. Kui mina hakkan laule Maie laule, Maie laskemai hall lindu, hõiska May, künnilindu kuulaye, ei, siis saab küla magada. Küla orjad, uinuella külapoisid pooltounda külanaised natuke seda külaneiud näputäis. Ta küla tõuseb künniks, selle talu tõuseb tapu aeda rikad, rehe kattuks selle vabadikud vaim, Jul sandid saunaharja pääle. Eliise helise ilma kõmilise kõmise kõrbe hüüa vastu hiie, kelle laula vasto la lekene minu hüva hääle vastu. Ei ole leelo. Maast leitud. Aasta leitud Puusta tehtud leelo tulnud taevast pühad pilvede vahelt päält päevakumericku Alt tagu kõveriku doktorthelmand. Meie esimene täisharitlane ja oma ajastu gigantne kuju on kirjutanud kunstmuistend sellest, kuidas leelo taevastusi. Sest inimestele elajatele sel ajal üks keel, keel oli aga igapäevaseks pruukimiseks, nüüd kutsuti kõik loovad üldisele koosolekule, kus nad pidu keelt pidid õppima, seda laulu, et rõõmustada ja jumalaid kiita. Kõik tulidki elu ja hing sees Tartu toomemäele, kus püha tammik kasvas õhku, sündis südantlõhestav, koosin ja laulujumal Vanemuine tuli maa pääle. Ta sülitas oma käharaid juukseid ja habet, kohendas riided, köhatab hääle puhtaks ja katsus siis mängu. Vaikus valitses koosolekule, igaüks kuulas tähele pannes laulu, Emajõgi peatas oma voolutuul, unustas ruutu metsloomad ja linnud kuulasid tähele pannes ja kõversil mets Saljaski lahtist metsa puude vahelt, aga mitte kõik, kes seal olid, ei saanud kõigest aru. Tammiku Puttida jumala mahatulemise, Kohila mees ja kui te tammikus kõnnite seda pühalikku kohinat kuulete. Kohiseb nagu ta kowisemis seal kuulnud tuul olid kõige heledamaid hääli tähele pannud, mõnele loomal oli häälte kõla meele järele olnud, teistele jälle keelte helilaululinnud, pidasid ta ees mängu, meile seisad ööbik ja lõoke. Kõige viletsam lugu oli kaladega, sellest appisside peas silmini välja kõrvalteed või alla sellepärast laulu ei kuulnud ja seepärast tuumaks jäänud. Üksnes inimene sai kõigest aru. Sellepärast tungib ta laul südamepõhja ja ühes jumalate eluasemele. Ja laul liigutas ta südant nõnda, et tal pisarad silmist veeresid, mis tungisid läbi kuue, kuue ja seitsme särgi. Ja siis lendas ta vanataadi eluhoonetesse, talle laulma ja mängima. Pühile kõrvule on õnneks antud mõne korra kõrgest ja kaugelt mängu häält kuulda. Et inimesed laulu hoopis ei unustaks, saadata aeg-ajalt oma käskjala veel praegu. Kui Kungla rahvas kuldsel aal kord istus maha sööma, siis Vanemuine murumaal läks kandlelugu lööma, saivad lind ja lehepuu ja loomad laululugu, siis laulis mets ja meresuu ja eesti rahva sugu siis kõlas kaunilt laulu viis ja pärjad pandi pähe ja muru tütreid siis eesti rahvast ja laulan mättal mäe peal ja õhtul hilja õues. Ja kõik, kus lauldakse kõigil uksel Sellest. Laulikule on väga ilusad, sama mees Kulbart pannud, ta nimetab neid häid meesteks ja tal on ka üks selline luuletus, häitsme mees. No ma selle oru poja. Ent kõrgema kuninga, neid joodab kuldse mägioja, kui meie läte kuivama. Logan lille mäki pääle meid oma Daiwa hõnguga ning meile kõmavasid hääle Mess ilmess, Jofashindita. Valitseva närts makrooni, meid närtsimata lillega. Na esitava elu drooni kos surm ei lase elada. Nad toovad suuri andit, mis meie maa ei valmis Ta lõpetava kurje vandit Kemeidsin surma sundima. Ent satab üts neist Häids lehist. Võimateistkümnel nimeta siis katva Gransi tammelehist neid leida Häids vaha paga. Jaak Peterson kirjutab lauliku kohta Nii kui vahujõe mürisevad lained, mis kalju pealt langevad oru sisse nagu taeva pikne mustade pilvedel hirmsaste kärgatab. Nõnda on jooksmas laulu ilus tuline oja. Laulja on tõstmas oma healt valamas hingest laulukastet ja tema ümber vaid kui merekaljut. Rahvad. On kuulamas Kas lauluallikas külmas põhjatuules minu rahva meeles oma kastet ei võiv aladel? Kui siin lumises põhjas ilusa haisuga mürdike pilusase kaljuojas ei või õitseda kaunis, et kas siis meie maa keel mis, kuid tasa ojake oma ilu või tundes läbi heinama sinise taeva kullasest tules rahugan, jooks lebas ega toreda healega oma rammu tundes taeva müristamisega, kui meri on hüüdmas kas siis selle maa keel laulu tules ei voi taevani tõustes üles igavust omale otsida. Siis ma võtan teid, selge, sinise taevatähed maa pealt kõrge isamaa poole rõõmuga vaadates lauta, siis ma laulan sill ööde, kuningas kuu. Taeva all, kus tulised tähed maha langenud, kas sinu eest musta pimeda udu sisse? Nõnda, oh inimese vaim, oled sa udus, ujumas? Kui su mõte on otsimas jumala tähtede pealt. Nõnda laulis 150 aastat tagasi Kristian Jaak Maarahvalaulik meie esimene riimita vabavärsimees. See tase oli nii kõrge, et pidi mööduma ligi 100 aastat. Enne kui sellest aru saad, siis ikka on olnud neil häda vabavärsile. 50 aastat hiljem pärast Kristian Jaak räägib üks teine mees, Viljandi mees Ado Reinvald selle maakeelest. Kuid viis ja helikeel on sootuks teised. Kui kuninglikult kõlazza. Mu ema kodukeel. Nüüd iga kord, kui kevadel mul laulab linnusuu siis nagu eesti keelega tal kosta, eks iga puu kui kätte jõuab talvekuu ja sume sügise siis nagu eesti keelega. Mind lüüakse eideke, nagu manitseks ta mind sealt haua põhjast veel. Laps. Teine adu rühmade luuletus, mida ma lapsena rohkem korra isa käest kuulsin. Kuldne kalevite kodu, taaralaste lõbus maa, sulle laulab lahkelt kägu, ööbik suure häälega haljad väljad, Vainud ojad, paistvad pärli säraval papa vanemate pojad seisvat valgusväraval Läänelained, laulad lusti uhkelt kuulab rind, Ran Me sirutavad püsti, raputavad maha, und. Jälle kostavad rinnus hääled, vabaduse valgest saast. Laulikute kandle keeled kõlisevad kodumaast. Kuldne kalevite kadu, taaralaste lõbus maa. Sulle laulab linnu sugu. Ärganud eesti Launika. Mina lauludele otsust anda rohkem ei võiks öelda, et ta pole kas on meele järgi või ei ole. Ja tema omad on sootuks ilma koolihariduseta üles kasvanud. Nii ütleb see sajaprotsendiline luuletajanatuur. Lydia Koidula. Kaunistava ütleb ühes kirjas luuletaja terviklikkusest Kreutzwald Lile. Kuidas võib iial sellelegi inimesele võimalik näida, et taeva ilusamat andide jagajale üksi poolt oma sisemisest olemisest vastu tuua? Teie härra. Teie võite minuga teha, mida te tahate? Arvate võimalik olevat? Ja milline inimlik suurus? Hõõgub Kreutzwaldi kui ta vastab oma kirjaskoidulale. Mina ei ole küll laulik. Aga kui lubate ütelda, ehk oleksite võinud üht laulikute kannupoiss kasvada, kui teil päivideks kalev mu ees oleks käinud, kus paras õppimisaeg oli. Leivanuga, mis mind poisikesepõlves tänapäevani taga kihutanud, ei andnud tiibadele kasvamisel mahti. Minu ainuke tegu, mis peale uhkuse harjasid tohiksin kasvatada on eesti vana põlve Riisvate kokkukorjamine, enne kui nemad sootumaks praeguse rahva silmist ära kadusid. Eesti rahvas siiani jalgade alla tallatud ja mitmel viisil sõimatud nimi on nende vanade mälestuste läbi ühe korraga aunimeks saanud. Mis, kui ükskord rahvast targemaks läheb ehtsat tõstma. Ka teiste eest ära salgama. Niisiis, need kaks ärganud laulikut gigantsed, guru, selles ajastus, anname daamidele. Köidab kord külmade uhamin, täna veel võidab mind luhapind. Ostsin theretan maha Õilmetega. Lõoke lob õiskamist unsitada aegsasti linnuke-linnuke salaja sammumas, siis. Saabusid seotud korra keel suve viis südames õis kal veel keelusilt there Talma. Üürike elu. Veel hoiatada mind. Ei ole ette nähtud Hiiumaa laulupeol puhkama. Viiu anekdoot, vaatan silme ees rinnal Nurmikusse Nurvikusse rahva naljas hirmus suur töö, mis see mees on ära teinud. Seal ma vaatasin hiiu nali. Üks iirlane läinud purjuspeaga kõrtsist kodu poole surnuaiast mööda minnes läinud mees kabelisse. Vähe väsimust puhkama. Kabelis juhtub tühi puusärk olema hiidlane pugenud puusärki, et külm ei hakkaks, tõstub veel puusärgi kaane peale. Vähe aja pärast suud vargad sinna hakanud puusärgid oma saaki jagama. Üks varas löönud nalja pärast käega vastu seina, ütelnud. Surnud tõuske üles. Iirlane tõukas seda kuuldes puusärgi pealt ära ja hüüab. Jõulumagab ei näe, kus kuningas jõululaupäeva sitaks magavad, küsinud hiidlane, teised those ägevuseda hääli. Eks ikka kahe. Võlarasva kostnud. Emmaste kiriku juurest said kaks eite kokku ja ükski kas teie väike jutt räägib ka juba jäida, räägi veel midagi alles väetikat, toda nüüd jämedam Salovica teadliku korati mädali. Hiidlased oma saaresse väga kiindunud. Ja ükskõik kui kaugel nad olla kogu aeg võtavad oma saare pääl siulaulik ütleb niimoodi armsaks saanud voole, et pree kutt laulama veelses. Ma usu, kui ma hauda koole jääb, sinnapoole pilturist. Rogeri luuletused. Kas on mötet, meid, maa, liiva ja kruusa, petame vilja tuhvli velt unime Maltsade seast. Neil jätkub sellest, kui paremat pole merelt silku ja randa Topaat, Läckmanni lestad ja lõimandi tursad meetrile küllaltki toiduks. Osak talvesabki hüposka hülgei eelkäija. Lenna peab läbi see ikkagi eel purjekad, Õunja, veskit, Soome, midagi polised. Alina tee sakslastele veedaksid Johnslit ja propsid, uskuda sool ja saad Tallinna linn. Meestele tume naistele pits siis edasi kadedaks kuude kihinud heitoos hiidlane, kes püüab rikut kulda, ei sisalda Hiiumaa muldpoegadel jäämut ja tütardel pikut. Seemide, õde ja tee vältlikult. Hiidlane laula. Mis sa häbened, hiidlane, laula iga su saar, polen, tumm, mida ma elan, kauasin kruusisel kaldal selgule põrusse ikkasid saanud. Igatses oma põle mättasse, unik mändades kuuskedest, kirjomets, kaski kada, aged, mustikuid, poolike, Eiko palju ja pealegi vett. Odratolgused valdi rai hüüavad rahvastelt Hermuskis, harudes saab lõpuks jeebloovuseda hiidlane aula igatses Aarbolüm tumm, mida ma laulan ka veel kaua ja kaua sa kärsapillidest limiseb. Saar. Teeme ühe hüpemm. Hiiumaalt Soomemaale loeme some higist rahvaluulet. Kangesti päriselt loodetakse südamed kõvaks. Kust sa tulid, kuidas tuled, pojake, kullake? Mererannalt, mererannalt, emake ei teki. Mida säält ta tegemast, pojake, kullake, ainult hobust, jootamasta, emake eideke. Kuidas su selgunud Sabiseks saanud, pojake, kullake? Kuidas su mõõk on veriseks saanud, pojake, kullake? Sellega vend laama surnuks, pissin. Eideke kulla. Mispärast oma venda sa pissid, pojake, hulluke pärast lai seda minult naeris. Eideke. Kullake. Mis niuke sinust endast saaneb, pojake, hullucky. Veeren mail. Ma võõrail. Ehiteke, kullake. Kuhu sisse jääb, Sloviisake, vana pojake, hulluke. Eria võrkusi, paikkamai eideke, kullake. Kuhu siis jääb su ema, Gibana, pojake, hulluke. Niitisid dramaie eideke, kullake, kuhu siis jätad sa naise, noore pojake, hulluke kerja, võõraid ta kallistagu eideke, kullake, kuhu siis jätad? Pojas on noored pojuke Vunny Luke. Kärja voolida kannatavu eideke, kullake. Kuidas siis jälle koju jõuad? Pojuke vaeseke. Siis kui varressed valgenevad, ei teki, kallike. Kuidas siis, varesed valgenevad? Hoiuke, vaeseke. Siis, kui kuu põletab kuumalt siis, kui tähed tantsivad taevas siis kui korra kõik kohtusse lähme. Eideke kantslik, võib-olla mõningad meeleolu, kontrastid, põlve laulikutelt, kui ristikehad õitsesid, räägitakse, et sisenenud Sten oli Tartu ligidal oma ametliku laua taga istunud ja tuule Akto lahti löönud ja korraga oli ristikheina lõhn tuppa tulnud luudetali vajunud, lauale katud, kätega näolil kauaks ajaks liikumata jäänud. Ja pärast seda olles sündinudki luuletus Kojuigatsus Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad. Tuul mängib lillelõhnaga mu ümber. Salalaulvat vaiksed leinad. Kõne loob kui pilvi teele et kanda kojukutset, minu meele ja salalaulvat, minu vaiksed leinad. Kuu paistab tähed säravad öö katab ilma maad kokk õrrel juba tukkumas ja kanad magavat. Tipp tillu, siidi, Siivake und näeb üksinda, ta lendab hüüdes körgel kus särate, tema. Ta Rotalia käärutab, läheb pesa punuma. Pääle teda paigutab ja istub munema. Peab ärkama. Sellal kui Lydia Koidula kroonlinnas surid, alustas Tartus luuletaja tegevust teine silmapaistev poetess Anna Haava. Tõnu tahtis passi laulda. Tõnu tahtis passi laulda ja ta oleks laulnud ka toredat ja mõnusat basseini. Ime kuulata, aga. Eks nüüd aga kogemata polnud õlul kuulsat tenorit. Häda polnud põues südant elustamas lahket vilt. Tõnu mõtles asja ümber. Passis kuulsaks ma ei saa. Tenor ka ei too mul tulukooris lauldes teistega tõu, laitis passi lauljaid, laitis lahket tenorit. Laenas naabrilt lõõtsapilli, algas uut ja võõrast viit. Tõnu mängis, mängis, mängis pilli. Katki, tegi ta. Tulevikus tahtvat Tõnu passi lauljaks hakata. Keda peamiselt teame tõsise meelega, kes ühtlasi on ka küllalt humoorikas mees. Mehe nimi on Juhan Liiv. Tuisk jookseb võidu tuisuga ja tume taevas. Tume maa. Ja armas, armas, mulle ta silm paremat ei kannata. Ja välimust ja murelik. See vanemate minevik. 600 aastat läinuta. Ainust tähte näha ta. Ei arm. Nad olivad tülis, üks haavas teist, alati jonn ühele kurbus kõlis Gioos haavast täis surmani. Nüüd, kus nad lahuse kaudu suurel ja vahekstel mõõtmatu maa on mõlemal pisarad laugel. Et enam ei kiuselgasa. Mis meele kurvaks teeb, mis mind ära ehmatab, kogunisti kohutab, et nõnda palju ilu on suuri ilma sees. Ja nõnda palju valu on elus elades. Et nõnda palju ilu on merelainet des. Ja nõnda palju ilu on taevatähtedes. Et nõnda palju õrnust on armusilmades ja nõnda palju soojust on noores südames. Nõnda palju elu on rinnas sügavas ja nõnda palju valu. Me peatusime Juhan Liivi juures. Lõpetasime ta mõttekilluga keskmisega. See oli keskmine aeg. Milles Juhan Liiv oli erandlik kuju keskmine aeg, mis selgitab seadusepäraselt hulgana keskmisi inimesi ja keskmisi luuletajaid. Nad olid sellepärast keskmised, et need olid keskmised mõtted. Keskis originaalsusega keskmise kuumusega ja keskmiste tõdedega. Soli Mauruste aeg. Kirjanduse kultuuriloos mängisid esimest viiulit sel ajal kaks keskmist kuju. Doktor Karl August Hermann ja Grenzsteini Piirikivi. Oleks ebaõige meist üle ratsutada. Aga kas või kontrasti mõttes? Nad andsid kahekesi välja kahte juhtivat lehte. Grenzsteini Pirhiivi oleviku, Karl August Hermann postimeest. Ja sel ajal seal keskmisel ajal need keskmised inimesed tegelesid väga keskmiste asjadega. Tülitsesid omavahel, kasutasid leht omavaheliste arvete õiendamiseks. Näiteks vaidlesid olevik ja Postimees omavahel selle üle kumb on etem mees, kas naise mees või poissmees sest piirikivi oli poissmees. Herman oli naise mees. Terve suur poleemika selle üle kuulutasissi, kuidas õigem on kirjutada kas ilusasti või ilusas tee. Ja siis piirikivi leiutas, et II täht eesti keeles üldse ei kõlba. Mis jääks Hermanni nimest järgi, kui tema nimi näiteks oleks hirman Ermagretzumaleelsetega pere, kelle peale. Nii. Nüüd me läksime üle. Uutel aegadel tulid uued ajad ja uued mehed tuli Gustav suits. Just 1905. aastal ilmustama elu tuli. Mida Tuglas peab eesti uuema lüürika lähtekohaks. Sona agressiivne tegudele kutsuv luule. Siin puudub pere keevee, kui püüad kõigest pääs üle igast mäest. Siin puudub Hermanni kevade laul, keel lõksu, lahklauluga, meil mõnul mõlkugu ka suitsu, lon elu tules kevade laul. Kuid see On teine kevade ja teine laul. Loksalt kaks salmisest luuletusest. Tähendab ju maa ja küsib, mil tuleme juba, kõik tuled põlema, et säraks kodule tuba. Sellel valgel me nooruse pidugi peame sel valgel mesinik üles sõjaväe ja tööle. Siis võtame välja uus kevade. Laulikud, uued kajuu, tood hõiskama kevade ilu. Nad laulavad sellest, kuis lehitsen puu ja leegiks saab talvine ilu. Nad tõstavad kõrgele nooruse lippu. Nad näitavad kõrgete mägede tippu. Kas nüüd? Iialgi noored. Ajad muutusid. Ühiskondlikult sündmuste käik. Kustutas revolutsioonid romantilise kire ja luuletaja elas üle nii ühiskondliku kui ka isikliku pettumuse kibedust. Ühele lapsele. Su hele naer, modu pakki põikas. Su hele naer mu raamatute vaikust. Läbi lõikas kui järve aer. Kaks palmikud ja lohud kenad põskis. Kaks palmikud. Need Emamuskis kaks salmikud ja karge kihk Su rõõmsaid tantsu jalus ja kardakist. Nüüd mängib tuulispiano terves talus suve luist. Aprilli Urb, nii läbi elu, püsi. Aprilli Hurg, laps, armas, ära iial küsi, miks olen kurb. Las tantsivad su kergemeelsed jalad. Las tantsivad, et oleks lahti neil kõik mängualad ja päiksemaad. Kuid vägitöö alus leina naerdes kanda. Kuid välitöö on vilistades käia lee ter anda. Kui algab öö. Kummaline, et luuletaja on Villem Ridala. Kui te näiteks kas või õhtul jalutate külmal talveõhtul mööda teed, siis paratamatult, kus on see jõud, millega tuletab ennast Villem Ridala meelde? Kus pruunikad, paljud onunis vajunud mööda lõpmata teed lähevad reed kuu kahvatulkumal. See aas ta tuleb kevad teisiti juutjuu. Mör. Lööb lahti hõbedase pajukoor, võin teha 1000 1000 pilli. Puud ja ööbikud, koor, san nututa, moos, sõrmed 100 villid, tuutu. Saad niidud ainult hullata silmaga tall siin-seal, kus susi palju õhtupäev võib kullata, sa jagada võid, kallis tõsijutt ju. Suus. On ainult väike valgusring, mis kihuse kutsub. Kutt ja sild, Moing kun peatab Milt, seisatab kind ja hoiti Haiti. Haiti. See aasta tuleb kevad teisiti. Jõu ja teisiti see aasta teisiti kevad teisiti ja tuleb teisiti tilti uut. Teisiti. Mäletad Ing seda alleed seda üksikut lumist teed. Kuused olid kui suhkrupäev. Suhkrupäike seanssinale. Kuused latvades kandsid kuist lumi, linnud, painutit, puid. Unes nägid nad unes tund. Mäletad hing seda alleel, seda üksikut lumist teed kus meil jooksime kinni käest lume lennates alla mäest ühel ristil lumme, sa kiskusid Prove endaga? Mäletad, Veersime alla mäest võeti kinni kaelast ja käest. Hiljem leidsime metsa seest igalt poolt armas. Nüüd olen seotasy südament sõnatabi. Mäleta ring, sed alleed. Võib-olla ühelgi teisel kunsti alal välja arvatud teater pole naised nii jõuliselt ja andekalt meeste kõrval kaasa rääkinud kui luues. Seepärast ei saa täna mööda minna niisugusest talendisärast ja meistri sulest nagu Marie Underi oma. Sõit hommikusse. Koit koputab sõrme veriseks ju taevaakent vastu. Ma ärkan esmakordselt rist. Ärkan kui valdistlastu ja kastabki juba su Turnahtuse järsk trummipõrin, mu rats. Ja lahti põlkapsestalliuks ja lehmapiima laiub Supats. Kuulatad ootel, paisindlike lõtk, siid, libe ja läikiv, kui uss ei kõnele moodsu, silmad kaks, üks puhu ja teine, kus sulak kui noore rohuvööd ja turris, kui murulauk. See värv tab, kui kõndilised, Me samme kogupauk ei peatamiseda, mis kime verd, mis koidust hõõguma ööd, mu südamed, uks sulle, piitsalöök, õhin, su kiiruse mõõt, kuis pillub kiir ja sädemeid suhel kui helgiheitja me tuleme, tuleme kaks ja koliti meist on võtja kuupaistet, viimast pudeneb puult, kus linnud veel magavad, keras tärkavad köik, kui kõliseb su silmade vaheteras ja merewir, komisjon, ringutus nüüd ladistab vastu kallast. Läbi käib mest mõlemist pealaest jala tallast, paremal meri vasemal jõe järele kõik pihuajad, kuid taha kaugele maha jäänud kõik elu ja pühakojad taga mu käe kõrva. Hobune on unised, veised agarad, kui töö ees. Kes teha, kes tõesti teab, mis ootavad meid, vanad parimad mets ja vasemal mäed e saivo taevase laotus, neid paremal vasemal taga ja ees on lootus ja vana taotus. Jõe killavoor kaasa ning paisu alt v-o kas või tagurpidi kusagilt kaasa rullub tuul, see kaasa jooksma pidi. Okihuta kihuta kihutamise taga on, ma tean, kus silmad on lahti, väravad, mis sees on nägema, pean kui Sauravasse kubemesse angervaksavahus. Kuid vennike need eel ei saa puhata rohtmaade rahus. Ehk kõrvad meid lõokese laulu täis liigvesi, see lõhnab kui viil, kuid edasi edasi edasi Lõll siis pole siin. Ründame kuldhunt venda, nii hoiame sind peos, kus muud ei ole kui üks suur. Ja teised, kõik ümber eos. Päikesesuu pärani, ta hingeõhk on valgus, köik kani vastlejaleri soe Ma tunnen, see on hall, kus. Luuletaja kellega me juba isiklikult tuttavad olime, jah. Meil sidus ühine tööpost. Seonduv. Juhan Sütiste. Vala türklane Ma näen sind, kui päike loojub. Sa jagad valgust, annad vett, siis jookseb tuisk ja soojussuss sõrmeks maadel, mina ret. Kärv vanadusest kurdiks Su poole palun, noorel kuul Oid kuristlikus lehma murdis torm, ploomid, vaha kiskus puul. Vihasem vilets Krestust palub koera. Kui mägedesse lähen, jala saboritz ei hoia mind mossi. Tõends ja püstol vana ja vaenlasel on valmis ling. Mool väljas tornad, ma palvetan, ma pole laisk ja äärmus. Johannes Barbarus tuli minu juurde Alulama geomeetrilise luulega ja geomeetrilise inimesega. Osse antikvariaadis ta valati luues koguda. Lugesin. Ta meeldis mulle, algul oli teistsugune. Ma olin just paras Neis aastais. Ja möödus aega, kui hakkasin taipama, missugune on see teistsugune. Esimestel sõjakuudel lugesin palju estraadil ja kraavi kaldal ta tulipunkt kuuendat poliitilist. Pidage meeles et maakera keerleb oma telje ja päikese ümber. Ärge unustage, et Volkumata reeglile allub ter kastmas. Maailm. Kui teevad ajalugu ja kääbused, pilluvad kaikaid elus hiigelratta kodarate vahele. Kunagi väljub päev uus. Sadamast sõiduvalmis purjek koidiku, kuunar, ajastu reidile, võib-olla Archimedese hoob viivaks, leiutanud vabaduse punkti, pöörata ümber kõike iganenud ja kangutada ülekohtu bet, sambad, luulemeistritel laga, töömehe tuultega. Atke missikutsuvalt hulbid, ajalool lainetusse, saatusest, visat, inimkonna päästerõngas, päikese kinnipaake, mis leidude kirjutet, võitlejate verega, märgit, vabadus, võrdsus, vendlus, son prantsuse revolutsiooni merre visanud pudel masside joovastavale jooka kaual hõljunud voogudel ootel, et keegi sest haarab, mis upuayyulgula päästab, undavad hädasi, reedid, kostab rõhujate SO-s. Kajab võitjate Põlvas hurraa. On neid imeloomi kantsli areenil kes Belse buli Igavest elu seal all, kui kuulutatakse, täitub õnnistust jutustatakse miitingu toolilt mark siia T4 piiblist. Kui lauldakse, koorin, internatsionaali ja punalipu rahvat märginud lauluraamatust. Et me teame, et nüüd inglid, ammun, tiibadeta ja taltsalt käivad hädaabitööl teame, et ammu Diplomaadid kalkaga edasi pärgi tundmatu sõduri hauale lobisega suuri sõnu rahus, vahel rahvaste riikide. Tundke sellest mõnu, kui lollust nõuab etikett, kui ministriprouale langeb õrn kompliment meheda orden, kuigi pole kohta enam viimast kur riputada. Selle sädeleva allurnidusse taga elavate sõdurite vahedate tiikide, tihe mets, tõuseb, FPS teab rääkida harjastraataia tagant kallikesed harjas välja roomab elav tõstokalile siil. Siis märgatakse, häda, karjutakse kooris pühas sõda, kui tortsuvad kambrite karjad. Kui mürskude lõkkes mets kajab vastu. Ülalkohal süütuda linnade külade, lennukite mootorid õlvaluristavad mürkgaasimürske alla poetavad Survaga viljakandvaid Põldes leevendatakse õhust, et sellest terast, mis külik inimese perega kastet lakkaks vaid kapitali, nisu ja kohutavalt kasvaks. Kõikide mõistete umbrohi. Ja papik ümber teevad käsu seapead tapma. Nende rinnalisi risk ei kuuluta elu vaid surma. Pillanud, sestap narkoosist ära mõista kohut. Koodeksi paragrahvi järele. Kirjutame uue retsepti palavikult lamaja raskele haigele. Ja vaadake, sünnib uus maailm, juba inimeste loodud, mitte jumal Aerodes sitikate laevade vesi Mardikatega merre autode parmudega maanteel, kuna sadamas kraanade kaelkirjakud sirutavad kaela ning tehaseid, vihasem masinad ürgloovad sammude müdinaga, tõukavad inimesi sinna. Kuna asemel jumala pojalt, valitseb ootus Kolmainus. Mööda maanteed eile vihmad irevil tuli muremeile käärid. Irevil viskas vaeva särgid, laste kaelale. Õmbles mustad märgid elu kaelale. Surisiidiga segas juuksed valged traagelniidiga. Hiilgas vidutas vihma, veidike pojuke mängisid memme põlvel seljas tite kleidike. Õmbles riided, nikerdas, nööpaugud nabani. Oli see hunt visati uikas. Tusar tehniku asukas. Nooruk sõitis laia laande karuses killa kasukas. Kihastatus loitsid, Leesid, suitsesid sõja terrised, mehebosid maa arus keset välja. Vammused veidi verised. Memmele jäid tühjad nurgad taadile hobuste talitus. Pojuke viidi kabelimäele puhkama. Puust basitus. Õnneks oli ainult sool. Teine pikki aastaid õppimiseks pruukis teema juba noorelt uksi lahti, muutis. Täisi tabas lihtne kivikepp vaid tuhvel tema tähe raksas raske raha Surfel. Teede vabu eluks tuimad ruudust leidis teda. Õnne last. Teised kõigest ilma jäid maailmaloaga. Tema omandas, tahtis haldja noaga. Teised põdesid ja heitsid kauaks voodi. Tema ühel pühapäeval üles poodi. Skidsidkist rahutus, kontuurist, pilk purjus, lainetama lakka toonist. Ma segan värve teades, et sest puurist Kui lõvis, kelle küüntest õnn mind päästaks, leiaks kasvõi mõist pista, kus sõbras siis ometi mind. Kiievis säästaks mu enda Maalit. Majesteetlik tõbras. Kui näen ja kuulen sind, siis usun salamahti noa ja kahvliga end, võtad riidest. Tarm läheneb koerana aukudes u remmelga Tallinn 1000 maali tuul, roostetanud pauk, kuidas vilistab kaerajaanisuits lendab kelluke, päriselt. Lekib tõmblut. Madruste Martal käriseb sümboli seelikud õmbles ta punased juuste, Sabrilikud. Telliguvad sula, Traani küladest puhuvad vabrikud. Tuul norskab, pasun tuul paugu, but run keskvälk. Taas nelja klapiga pomm taktile pabu Kustas. Nüüd miski kraabiks ja iniseks vist kohe ladu ahelast lahti. Nüüd luuraks, kuid tahmased silmade eest. Nüüd keegi kui sädemeid puhuks. Kus vaenlane vastu ööd all heldutis paugutab lukku, kuupäevade aken on puruks lööd. Kardin ei ulata kokku. Ta läheneb rünnakul. SAISis õppisid õhk tennised kandluste pärast kustuda Tusis õudsele riiv hoteila Kristuse pärast. Trepp naksub, hobused trambivad teel endasse seda hingust. Pärita võib kotkas pilku. Võrdleme r. Leegi ees, mis helevalge Raiu ta tervest pangast. Püüan lõpetada kangast. Kui kitarri ja tunduvad su mõtted noorelt nagu Mariaction, toorelt mõrkjad kuule kumisevaid, Kelly rinda, lapselikult helli viise, varu kui su laulule puib krooni Alt koma helitoonivaru nopi suuriteri kõrtest kõigist elus surutartest rõõmsalt maitse. Aga kindlalt hoides. Haisesid ja riiki kaitsekilbi keskel Kiievi kohunda vastatuseski muunda, kullaks, vaske. Kui sul võiduks puudub rangus. Must vari käib akna taga ja ülemköögi lae. Tee trummel keeb suvinaga. Me pannkooki ei praetuul rabista pruutudele. Praegusid puiesteelt. Mu kere on ammugi hele. Realism räägib ladina keelt. Mu ema ei vaata ringi kolistada kapjust lõikab minule kingi lõhutud säärikust. Mu isa loeb ajalehest uudiseid Aafrikast rootsildist rikkast mehest ja inglite kuningast. Sa mine hulluks või halliks, kuid palgaga läbi ei saa. Kõik kaetakse kole kalliks. Ja Türgis variseb ma. Sa tellid lehti ja vaated, üks kõmu ja keelepeks. Ja suurtel on suured saapad. Paremini väikeseks. Ärge kartuse vähematki, terve riiuli meil riietol täis, eks vaadake, see silla siin poldasin pumpenet. Well läksub leiberge lett küll tänapsisvee voodi äärele, värske meid kõiki.