Kuula. Rändajat tere kuulajad, tere rände. Tere stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna ja nüüd olemegi siis oma Euroopa loodusimede saar ka jõudnud nii kaugele, et läheme peaaegu nagu omaenese koduõue. Ja no hea küll, kui just mitte oma koduõue, siis naabri õue kindlasti. Teisisõnu oleme jõudnud Soome. Just. Ja teisest küljest on jälle. Homme lõunaots ulatub küll meile ja Tallinna linnas on tõesti palju Helsingi elanikke näha puhkamas, aga Helsingi ilmselt no põhiliselt Helsingist, kui ma olen käinud juba näiteks Süvas küla kandis seal nendes koolides inimestega räägid siis sealt Ta on vaevalt pooled on üldse Eestis käinudki. Aga just ütleme Helsingi ümbrus ja Soome lahe kõige lähem piirkond, need on need, kes kõige usinamalt meid külastavad siin üle lahe. Lahe soomlased, aga kuulame nüüd kõigepealt üht hoopis iseäralikku muusikat. Siin laulis saami naine, pärit nord, land ta laulis põhjasaami murdes ja tema laul oli pühendatud ühele sugulasele, kes on tüdruk ja see oligi niisugune, mida nimetatakse pühendus joig. Ja see joigumine on saamide eriline, laulmise viis väga ürgne, väga eriline. Ja eesti keele jaoks kõlab küll see joigumine kuidagi sarnaselt nagu soigumisega ja mõnedki soomlased ja norralased ja rootslased mõnikord ka noh, nii-öelda muigavad selle väga vanapärase muusika tegemise peale. Aga noh, minu meelest on ta väga selline nõiduslik. Ja nüüd see laul oli ka niisugune väga jõuline ja ja sisenduslik. Ja ma olen ise ka nende saamidega koosi oigunud ja see ei tule sul hästi välja, kui sa liiga palju mõtled, et ma laulan, sa pead selle nagu ära unustama, pead tundma ennast nagu avatult. Ja siis tuleb, et see on niisugune väga eriline laulma siis ja minul on ta küll kõige paremini õnnestunud just sealsamas saamide juures kusagil tundruavarustel. Ja vot see ongi, et soomlased elavad väga suurel alal lõunast põhja, kas ja meie rändame just sinna Põhja-Soome ja see on äärmiselt erinev lõuna- ja Kesk-Soomest ja seal elavadki just saamid ja nende saamide maal selle reisiga olemegi, oleme Inari järve kandis Inari saamide juures. Ja kui üldse mõelda nende nimede peale saamid laplased, mis seal vahet siis on? Et siin on niuksed, ajaloolised kihistused tegelikult sellepärast et meil omalgi Eestis nimetati veel paar-kolmkümmend aastat tagasi Parema meelega seda rahvast laplasteks. Ja praegu on see nimetus saamid nagu ikka nende endi hulgas ja kõigi rahvaste juures, kes nende naabruses elavad täiesti nagu valitsevaks saanud. Ja saamid on tegelikult selle rahva omanimetus. Aga plased sellise nime panid neile naaberrahvad. Ja noh, tänase päevani võib kuulda näiteks soomlased ütlevad vahel lapalaised ja venelased ütlevad Parii see on ikka seesama sõnatüvi, aga see ei ole mitte saamide endi pandud nimi ja tal on natukene sellist alandavat ja halvustavat maiku nagu küljes, et sellepärast saamidele tõesti ei meeldi. See meenutab seda aega, kui nad olid tõeliselt koloniseeritud rahvas. Ja see on ka pilt selgemaks see nimi ei meeldi ja et see on nagu ajaloo noh, ütleme tempel on, on selle nimel peal ja tegelikult on neil veel üks kõige vanem nimi sünnid ehk fännid ja selle nime all tunti neid juba antiikajal kogu Euroopas. Nad elasid noh, Euroopa kujutluses antiikmaailmas teati neist midagi, nad elasid kusagil maailma äärel kujuteldamatus põhjalas ja nad olid peaaegu et pool niisugused üleloomulikud olendid. Aga midagi neist nagu teati, teati, et nad suusatavad palju ja et seal on palju lund. Ja et see maa on rikas karusnahkade ja metsloomade ja kalade poolest. Ja see trennid, ehk fännid, selline nimi oli, on kõikides vanades Euroopa kroonikates, isegi Viking saagades on seesama nimi. Ja hästi kummaline mõelda, praegusel ajal on ju inglise keeles, on finnis Pipul on hoopis soomlased, soomlased. Ja mingis mõttes on seal loogika sees, sellepärast et saami keel kuulub soome-ugri keelte hulka ja nüüd nii meie kui ka soomlased oleme selles mõttes noh, keelesugulased. Aga noh, meie soomlastega oleme nüüd siis nagu läänemeresoome keeled ehk siis lähimad naabrid. Aga saami keel on, on siis üks soome-ugri keeltest teda natukene kaugem meist. Aga see, see Finnide nimi siis praegu soome keeles ongi Finlandia, eks ole, on hoopis kogu Soome ja tegelikult on Põhja-Norras üks üüratu maalahmakas, mille nimi ongi ametlikult Finnmark kus elavad kõige suurem osa praeguse aja saamidest üldse. Nii et, et see nimise finn, see on jäänud nagu kummaliselt elama. Ja muide, ta meenutab neid aegu, kui saamid olid tõesti kogu Skandinaavia poolsaare ja Soome enamiku alade põlisasukad, et see oli pärast jääaega ja siis tasapisi hakati neid sinna põhja poole tõrjuma. Ja kui nüüd minna sinna saamimaale Soome osas, siis loodus hakkab ikka väga tõsiselt muutuma, noh, pärast polaarjoont nagu tookord, kui me sinna läksime Inari järve äärde, siis sõitsime rongiga nii kaugele. Ta ulatus raudtee läheb natukene polaarjoonest põhja poolest, ta lõpeb ära, siis algab maantee, sõidad sadu kilomeetrit põhja poole kaua ja siis mingi koha peal, järsku sa näed, et, et maastik on täiesti teistsugune. Et millesse vahe seisab. No kõigepealt see metsad muutuvad madalaks, jändrikuks hõredaks ja teiseks need tundrud, ehk siis need niuksed noh, kuplid või sellised kõrged künkad, väga kõrged künkad. Ümberringi on neil mets, aga tundute laed, nende hiigelküngaste laed on lagedad. Neid nimetatakse tundrutaks ja vot siin see vahe nüüd, et et mis on tundra tundru tundra on ka loodusteaduslikult, siis sa veel palju rohkem põhja pool sellised täiesti tasased alad, eriti palju neid Siberis, kus on hästi märg jalge all lirtsub sul kõiki niuke soist maastikku, meenutab tundrud on, on siis mägedes nad on mägitundra, et võib ka niimoodi ütelda, seal on taimestik on sama kidur kui päris tundras. Seal on tohutult vähe puid, lage maastik. Aga tundrud ehk ehk mägi tundrad on, on suhteliselt kuivad. Ja vot just seal saamimaal on need tundrud teadagi otse saamikeelne nimi ka, mis on need võetud kõikidesse teistesse keeltesse üle. Saan sansaami, kodumaastikke niisugune väga põhiline osa tegelikult ja noh, see, miks nad lagedad on need künka tipud on jälle loodusteaduslikud väga lihtne. Et mida põhja poole sa lähed, seda madalamale vajub see metsa ülemine piir. Et kliima läheb karmimaks, lihtsalt mets ei jaksa enam elada. Ja, ja seal omas Inari kandis me läksimegi näiteks kõigepealt ühte hiigelsuurde rahvusparki. Lemmi rahvuspark asub Norra piiril. See on kõige suurem rahvuspark kogu Soomes praegusel ajal ja teda loetakse ka kõige suuremaks säilinud metsaalaks kogu Põhja-Euroopas. Et selle rahvuspargi läbimõõt on 100 kilomeetrit, no see on niuke üüratu ala, täiesti inimtühi, ilma teedeta ja, ja kus sa seal metsas liigud, milline see mets on? Männid on niisugused, hästi, sellised Haralised väga kiiresti, noh, see tüvi läheb peenemaks, Alton hästi, jäme, siis läheb kitsaks ja kohe lõpeb ära. Vaevalt 10 meetri kõrgused ja puude vahe on nii suur nagu meil pargis umbes. Ja, ja metsaalune on hästi selline madal, noh nagu oleks töötud muru. Aga noh, tegelikult on siis lihtsalt kidur taimestik seal all selle kehva kliima tõttu. Ja kuused on aga huvitavad kuused on nagu küünlad, need on hästi kitsa võraga ja ja ka küllalt madalad ja hästi lühikesed oksad. Põhjus muidugi teadagi see tohutu lumi, mis talvel neile peale sajab ja eesti kuusk sinna sattudes murduks lihtsalt selle lumekoorma all. Aga nemad siis Pustavat selle lume maha elavad ilusti edasi ennast kohandanud karmi tegelikkusega. Jah, ja kui sa neile peale vaatad, siis esimese jooks mõtled, et seal mingi teine kuuseliik. Aga tegelikult ta ei ole, ta on sama kuuseliik, aga ta on lihtsalt kohanenud selle Põhjala karmusega. Ja seal ka puud elavad tohutult vana. Kas see on meil Eestis, me oleme siin ise mõõtnud kõige vanema männi kuskil natuke üle 400 aasta seal põhjalas on siis üle 800 aasta vanuseid mände. Nad kasvavad väga aeglaselt. Puu on hästi tihe ja selle tõttu ta ei mädane kergst. Ja väga kummaline puu, mida sa seal näed ja mida, mis on ka saami keelest jälle päritse sõnad. Kelo Kelo on siis jalal kuivanud puu tavaliselt mänd, tal on ammu aastakümneid tagasi koor ära kukkunud, ta on valge, niukene helevalge, kaugelt hakkab silm ja männi puhul sageli veel keerdkasvuline. Noh, väga niisugune noh, kuidas öelda nõiapuu moodi välimusega ja selline puu, et saabki tekkida ainult siin karmis põhjalas, põhjus selles, et et kui suguse puu ükskord sureb, ta on elanud, võib olla sadu aastaid sureb siis needsamad seened ja putukad, kes meil siis seda puutsin, mädandavad ja auklikuks teevad. Nad ei saa selle lühikese talve jooksul lihtsalt areneda. Ja see puu seisab surnuna võib olla sadu aastaid veel lisaks. Ja see Kelo on ka väga hinnatud puiduna sest ta on niisugune hästi kõva ja tal on väga huvitav välimus. Tänapäeval osatakse väga hästi näiteks teha sellest mööblit, laudu, igasuguseid muid asju, et on just näha, et see on väga-väga eriline looduslikult kõvendunud puit. Aga no sealt selle Lemmi jõe, muide nimi on jälle saami keelest, aga see on nüüd nagu Soome keeles öeldakse, lemm jõgi, see justkui kõlaks kui eesti keeles, et midagi seoses lembuse või armastusega. Aga algselt see oli Lämmijoogi ehk siis soe jõgi ja see on siis sellepärast see mets asub tegelikult hiigelsuures jõe orus. Ja seal on soodsad tingimused puude kasvamiseks võrreldes muu selle laiuskraadi põhjalaga. Ja siin me nägime looduses niisugusi umbes kolme meetri laiusi niukesi, üsna laugete nõlvadega auke ja need olid juba siis saami kultuuriloo selged märgid. Need on kunagi olnud metsikute põhjapõtrade püünised ehk siis kiviajast, kuni kuskil 1800.-te aastateni küttisid saamid metsikuid põhjapõtru niimoodi, et kaevasid sügavad augud, katsid pealt okstega ja siis ajast põhjapõtrade karjad sinna nagu peale. Et selline sellised märgid sellest vanast kultuurist seal olid. Aga noh, selle saami kultuuri nagu laiema pildi me saime siiski Hiinaris Deldsuse, Inari vald, mis nüüd siin inali Inari järve ümber asub seal näha, Soome kõige suurem vald ja sellep pindala on üks kolmandik Eestist. Kujutleda siis, et üks vald on üks kolmandik Eestist ja selles vallas elab praegu alla 7000 inimese. See annab mingi ettekujutuse, kui hõre asustus seal tegelikult. Ja see kesknaabri aknad ei ole vastas, ei kaugel sellest naabri juurde, vaata et sõidad päevakese komitee kaksi ja ja see Einari valla keskus on tegelikult lihtsalt üks küla, seal elab ka üks mingi 600 inimest. Aga samas väga suur vald, eks ole, tähtis keskus. Ja, ja seal asub saami niisugune väga tähtis niisugune kultuurilooline keskus ja selle nimi on syyda ja syyda jälle. No tegelikult on see, ütleme lihtsalt öeldes saami muuseum. Aga ta ei ole ainult muuseum, ta on ka kultuurikeskus ja, ja see syyda ise, see sõna on jälle loomulikult saami keelest pärit ja ja väga erilise tähendusega. Siidad olid juba kiviajast peale siis nagu saamidel, nagu sellised pinna ühikud või territooriumid, need, nii nagu meil võib olla kihelkonnad ja vallad. Ja üks syyda oli üks ala, mida üks suguvõsa nagu haldas, no inimesi oli hõredalt ja, ja selle syyda haldajateks oli võib-olla umbes 10 peret ja kokku oli oli neid võib-olla üks, 60 inimest, aga see ala ulatus sadu kilomeetreid läbimõõdus ja sealses kasvatati porosid peeti jahti kalastat ja selle eest maksti siis sellele riigile, kus kusse syyda asus. Ükskõik, kas siis Soome, Rootsi, Norra või Venemaa maksti mingit mingisugust maksu, samal ajal oldi selle maa tõelised omanikud. Jaa, igal Siidal oli ses keskuses üks tähtis keskpunkt oli talveküla talvisel ajal tuldi sinna kokku ja otsustati kõik õiguslikud teemad, kõik kohtuasjad, kõik, mis aasta jooksul oli juhtunud, arutati seal läbi, määrata tee karistused, otsused selle kohta loeti kokku kõikide saamide varad, arvestati, kui palju keegi maksu maksab. Võib-olla juba ka see, et kes saamipoiss, kelle saami tüdruku endale naiseks võtta, läheb järgmisel aastal ja ja kes saab saamide juhiks erinevatest Siidades ja kõik need tähtsad asjad otsustati nendes talvekeskustes ja metsa syyda, ise on siis niisugune, kus saab noh, päris hea ülevaate selle, selle saamide noh, levikust ja nende ajaloost. Ja noh, väga lühidalt öeldes on siis niimoodi, et nad on teadaolevalt kõige vanemad asukad siinsetel aladel, ehk siis tõeline Euroopa põlisrahvas. Ja nii kui jääaeg pes, nii nad seal kuidagi olid mingi mõistatuslik kompsa kultuur oli veel enne neid, aga siiamaani vaieldakse, kas see oli üks nende saamide kultuure või mingi teine rahvas, aga igal juhul sinnad elasid ja tulid toime, nad kalastasid hoolega, kütistid hoolega ja sõitsin kandmis põhjalas hakkama. Ja järgmistel sajanditel käis nende juures ka igasuguseid Euroopa rändureid ja, ja üks niisugune õige vana kirjeldas noh, nende maailmapildist või usust on Johannes šeferuselt, ta kirjutas kuskil väga ammu niisukese raamat. 16. sajandil selle nimi alla poonia. Ja seal ta siis räägib sellest, et, et mismoodi elati, mismoodi toime tuldi, aga eriti räägite sellest saamimaal elavad kuulsad nõiad. Ja neil on nõiatrummid ja nõiatrummidega. Siis mängib see nõid nii kaua trummi lõputult kaua trummi ja Joiub, kuni lõpuks kukub maha ja langeb Lovesse. Ja siis, kui ta lõpuks ärkab, siis ta on käinud vaimude riigis, rännanud seal ja toonud sealt siis tarkusi selle Loves ärklowest ärkamise järel. Ta oskab siis nõu anda, toda inimeste haigusi parandada ja nii edasi, et see oli sel ajal noh, teistele Euroopa rahvastele jättis väga sügava mulje. Niisugune, aga noh, tegelikult on see ju mingis mõttes loodususund kõige ehedamal kujul. Aga nendesamade saamidega oli siis nii, et, et noh, need puru kasvatanud, kus me noh, praegu me teame neid nagu, nagu siis Borode ehk kodustatud põhjapõtrade kasvatajatele. Ja purusid hakkasid tegelikult saamid pidama kuskil keskajal ja enne seda nad elatusid nende metsikute põhjapõtrade küttimisest. Aga siis kujunes neil see uus eluviis, mille, mille järgi praegu saame, ikka teatakse porrukasvatajad ja noh, tasapisi kui ajalugu edenes, siis sa hakkasid riigipiirid siin põhjalas ka selgemaks muutuma ja siis saamid olid elanud enne ja vabalt rännelnud. Järsku nende hämmastuseks hakati neile teatavad. Ei, et sa ei või nende Borod suvekarjamaadele enam sinnapoole minna sinna lääne poole näiteks sest seal on nüüd Rootsi ja, ja Norra piir. Ühesõnaga keskajal Norra, Rootsi ja Venemaa jagasid juba saamide maa niimoodi põhjast lõunasse nagu lõhki. Et nende riigipiirid. Tulemus oli ka see, et, et saami ühtne rahvas hakkas omavahel tõsisemalt eristuma, nad ei võinud enam puruga harjadega üle riigipiiride minna. Ja, ja selle tõttu Tase saami murded võib-olla süvenesid võrreldes varasema ajaga. Ja üldse nende elu läks selgelt viletsamaks, sest neid suruti aina põhja poolaena viletsamatel aladele jäi metsas vähemaks ja kalavetel vähemaks. Porosid jäi vähem üks ja üks tulemus oli siis see, et tekkis niisugune stress ja, ja niukene käegalöömises suhtumine, enese alahindamine ja sellega hakkas kaasas käima siis tõsine tuli v pruukimine. Ja kuskil 1000 kaheksasajandatel aastatel oli see alkoholismi teema ikka saamimaal ikka jube, tegelikult rahvas elas kohutavates oludes ja just nendes oludes tekkis niisugune uus usk usund just nendes keskustes, neid nimetatakse lestaadio laised. Ehk siis see on tegelikult üks luterluse vorme. Et seal oli üks niisugune tulihingeline pastor Lars Levi lastaadius, kes siis nagu rääkis, et, et teie halb elu järk tuleb kõik sellest, et ei usu jumalat. Ja teil tuleb lihtsalt loota jumala peale, mitte viina juua. Jakategi hästi elanud, sain jämedas joones, sellel sõnumil oli, oli menu, sest inimesed olid tõesti lootusetus olukorras ja see usk levis päris hoogsalt laiali. Ja ma olen käinud Rootsis, oli see keskus, kus ta levima hakkas, ma olen käinud seal nendes esimestes kirikutes, mis 1800.-te aastate keskel seal rajal. No seal juba need kirikumaalid seal sees on niisugused saamipärased kuidagi niuksed, naivistlikute hästi lihtsad, hästi värvilised. Ja mingil kombel oli sellel usul edu, ta surus rohkem kui varasem kristlus välja seda nihukest loodususundit ja šamanismi, mis, mis ikka mingil kombel veel edasi hingitses saamide hulgas. Ja ta on tänase päevani tegelikult päris tõsine teema saamide aladel. Teistpidi noh, see see karm usk teatas ka kohe hoobilt muusika tegemine, tantsimine, need on kõik kuradist. Ja kui sa tahad vaga elu elada, siis sa ei tohi üldse mingil kombel lõbutseda. Ja see oli noh, mingis mõttes see pendel läks nagu teise äärmusesse seal kauges pimedas põhjalas ja inimesed hakkasid õieti nüüd selle all kannatama, et nad olid niivõrd noh, kuidas öelda krampis, eks ole. Ja noh, tänapäeval lestaadio laised enam noh, nii äärmuslikud ei ole, aga see usk on seal ikka päris kõvasti edasi elamas praegusel ajal ka. Ja see, et, et kui keegi kujutleb, et, et saamid on tänapäeval niisugused šamaanid, kes taovad trummi, noh see on täiesti vale ettekujutus, et nad mingil kombel noh, püütakse taastada või meenutada neid kaugeid jälgi, aga, aga tegelikult on, on suur tükk kristlust mitu sajandit seal ikka vahepeal olnud ja on tugevasti mõjutanud neid. Nii et mõnes mõttes ma arvan, et meie, eestlased, oleme rohkem paganad praegusel ajal kui saamid. Aga kuidas need saamid siis jagunevad tänapäeval, no kõige rohkem on neid Põhja-Norras seal finnmargi kandis, seal on neid ligi 40000, Rootsis on neid kuskil 20000, et Soomes on neid kuskil 7000 ja Venemaal on umbes 2000, nii et kui võtta nii, et läänest itta, siis nende arv nagu väheneb riigiti. Ja samas, kui mõelda, et mis imelik rahvas siis, et praegusel ajal nelja riigi vahel noh, peaaegu et kui mõelda, et meenutab nagu kurde natukene rahvas, kes on ka jagatud paljude riikide vahel kes on suur rahvas, ütleme, 3000 kilomeetri pikkusel alal nad elavad, aga neil ei ole oma riiki. Neil on küll saami parlament tänasel päeval. See tähendab seda, et siis eri riikide saamid kogunevad kokku ja, ja saavad otsustada, ühiseid seisukohti võtta, aga nendel otsustel on ainult nõuandev õigus, ei ole see jälle mingi riik selles mõttes. Ja natukene on nad ikkagi nagu võõraslapsed omaenda kodumaal ka tänase päevani välja. Tegelikult ja, ja ma ütleks ka veel seda, et kui kiiresti mõelda, et kuidas nende järgi erinevates riikides on, siis näiteks saame, kes on saam, selle üle otsustamine käib erinevates riikides erinevalt. Ja et kui praegu me ütleme, et see on 75000 saami kokku Põhja-Euroopas siis on suhteliselt ebamäärane number, sellepärast et näiteks Norras loetakse saamiks seda, kes loeb iseennast, saamiks, oskab saami keelt, kelle või siis tema üks vanematest on kindlasti saan, või ka üks vanavanematest on saanud, aga, aga Soomes näiteks loetakse saamideks lisaks nendele kõiki neid, kelle suguvõsa on kirjas võlakirjade raamatutes alates 1600.-te st aastates ja kui seal on kirjutatud, et ta on saam ja seesama perekonnanimi nagu jätkub siiamaani, siis ta saab nimetada ennast saamiks, kuigi ta ei ole mitu sugupõlve enam kuidagimoodi samm olnud. Natuke lõdvem nagu, et, et see on niisugune ebamäärane staatus tegelikult. Aga no päris hea pildi tänapäeva Inari saamidest. Me saime siis, kui me läksime külas, selle nimi on Lisma küla, asub ka selles lemmejõe rahvuspargi aladel. Sinna sõita tuleb kümneid kilomeetreid täiesti inimtühjast kõnnumaast läbi ja see on ainus küla kogu Soomes. Kuus saamid elavad tänase päevani praktiliselt ainult Borode pidamisest. Niisugune üsna erandlik. Kuidas nad ära elavad? No seda me läksimegi vaatama ja, ja noh, kui me kaugelt niimoodi jõuad sinna, siis seal ümberringi on päris lagedad alad juba keset näitab peaaegu tasaseid Maida nihukesed majade kobarad. Osa nendest on punast värvi, osan luitunud värvimata, nad kõik on palkmajad. Ja seal elab praegu kokku kaheksa peret, et ja mõnikümmend inimest. Ja kuna me olime nagu teatanud, et me sinna tuleme siis tuli meile vastu ka külavanem. Ja tema nimi oli perekonnanimi oli Läns man ja Läns man. Länzmannide sugu oligi see, kes 1870. aastal selle küla rajas. Ja tema siis hea meelega, nagu tutvustas meile ka seda, kuidas nad siis praegu elavad. Mees ise oli niisugustes õige kulunud, aga niisugustes teades tugevates ilma kindlalt riietes hõreda habemega ja hästi nihukesed teravaneks läbib uuriva pilguga niuke keskealine mees. Ja samas, kui ta meile vastu tuli, siis kaks pornot jooksid ka meile vastu, üks pani kohe täiesti oksu traaviga sinna lagedate peale minema, teni, oksi kuskile kuuri juurde, jaks seal midagi mäsima seal ühesõnaga Borod jooksevad, Trinud. Ja tegelikult enamik nendest on suvel kaugetel suvekarjamaadel, need kaks olid nagu mingid friigid ja kui neil ei olnud halbu kavatsusi külaliste suhtes, nii nagu ei teinud väljagi. Üsna armsad tegelased ja nad on nagu natuke koduloomad ja natuke metsloomad. Ja siis seesama külavanem siis rääkis elust, et noh, jämedas joones siis niimoodi, et elekter tuli neile 1985. aastal, enne seda oli natuke jama. Sest näiteks kõik see toit, eks ole, mis nad elasid põhiliselt poro lihast. Ja kui sa nüüd kevadest saadik talveni neid puro lihast elatsis aladelt, seda liha tuli kuivatades suitsutada, aga ikkagi ta riknes väga kergesti ja sügise poole oli sageli see üsna viletsa maitsega lihases neil süüa ja poes käidi kuskil niimoodi, et kaks nädalat oldi poeretkel ja käidi Norra poolel, sest nad asuvad suhteliselt Norra piiri lähedal ja Norras oli poes natukene odavam kraam ja mehed siis läksid niukse vooriga ja ostsid siis noh, ikka poole aasta toidu nagu ära kõik sealt poest. Seda andis alles säilitada ju ka loomulikult ja osa sellest kindlasti ei olnud ka väga hea maitsega, mitme kuu möödudest ost osteti jahu ja rasva ja soola ja aga mingil kombel elati muidugi nii nagu ka praegusel ajal ikkagi sealtsamast saadud poro lihast siis seal kõrval on üks jõgi, kus on hästi palju jõeforelli ja kala ja teda on palju ja, ja siis näiteks marjakorjamine, mustikad, pohlakukemarja, eestlane kukemarja ei korja, meil on kukemarju ka väga palju, eestlane seda kunagi ei korja, seal põhjalas on see üks kõige armastatum mari üldse. Ja, ja niimoodi elatega, aga et kui on siis elekter, siis on nagu kaks tähtsat asja, esiteks on televiisor ja teiseks on sügavkülmikud. Ja sügavkülmikust saab liha hoida, et see, see on. Tema meelest oli see kõige tähtsam asi, mis on, mis elekter on toonud. Aga televiisor on, on teinud siis sellest inimesed istuvad õhtuti oma seal, nendes palkmajades tujutavad seda televiisorit ja ja suur osa külastan kale, staadio laised. Sama külavanem ise ka tegelikult usklik inimene ja sellest ka tema niuke terane pilt ja hästi terav keel, muide Ta oli väga niukene terava ütlemisega. Aga, aga ta ütles, et, et hea küll, et televiisorit vaatavad, et sellest pole midagi, peaasi, et viina ja kuidas sellega on siis. No suhteliselt selles külas on, on hästi, sellepärast et ta ütles, et et me saame hakkama ja, ja meil on lapsi seal külas. Ja et küllalt paljud noored kavatsevad siia tagasi tulla. Sest kuidas kooliga on, kool on kõige lähem, algkool on 60 kilomeetrit. See tähendab seda, et need kõige pisemad viiakse ikka sügisel kooli ja seal nad elavad internaadis. Ega nad ikka iga päev kodus ei käi. Ja põhikool siis kuskilt, eks ole, kuuendast klassist edasi 100 kilomeetri kaugusel. Nii et need lapsed käivad ainult koolivaheaegadel kodus. Muul ajal neid ei ole seal. Aga üldiselt ta leidis, et pole hullu ja euroliit ütles, ta on päris hea, kui puro liha hind on nagu tõusnud ja me saame seda müüa ka, mitte ainult Soome nagu varem. Tema meelest see, see ei olnud üldsegi halb. Ja kui me sealt külast ära läksime, siis järgmistel päevadel me veel liikusime, palju seal looduses maastikel ja tundru lagedel ja tundru tipust Inari järvele. Vaade oli ka väga võimas. Inari järv on noh, läbimõõdus, mingi 50 kilomeetrit on hästi sopiline, seal on hästi palju saari. Ta on Soome suuruselt kolmas järv ja sügavuselt teine Soome järv. Ja väga maaliline ja ümberringi ainult kõnnumaad, mitte ühtegi teed, mitte ühtegi maja kusagil ei paista. Ja seal järve peal on üks eriline saar eemalt vaadates nagu pisikene vulkaan tegelikult nagu üksikkalju keset seda järve ja see on erakordselt tähtis olnud saami kultuuris, selle saare nimi on. Ja see oli siis pühendatud saami äikesejumalale Ukole ja seal veel kuskil 150 aastat tagasi viidi sinna saarele siis ohvreid, seal on üks koobas sellesse koopasse, näiteks siis ohverdati, porosid. Ja nüüd arheoloogid on leidnud sealt, et neid ohverdatud loomaluid hästi palju sarvi, aga ka näiteks ühe 12.-st sajandist Euroopast pärit hõbemündi. Ja see on niisugune noh, märk sellest. Et kuidas tegelikult saamid olid keskajal üsna tihedalt seotud muu Euroopaga paga, sest nad olid kuulsad selle poolest, et nad müüsid karusnahku põhiliselt. Ja Põhjala karusnahad olid nii kuulsad, et kaupmehed tulid siia nendele järgi või või vahendajad tulid nendele järgi ja viisid need kuskile lõuna poole. Ja samal ajal saamid said siis kasvõi hõbemünt või, või muud nagu, mis sel ajal ringles. Nii et selles mõttes oli see küll tol ajalgi üks osa Euroopast ja Nendest saami küladest veel kõige rohkem jäi mällu Snellimi küla. Nellime küla asub peaaegu et vene piiri ääres praegusel ajal ja selles külas elab praegu kolm eri kultuurikoos, need on siis Inari saamid ehk siis need põlissaamid siin siis teiseks. Ta saamid, kes on tegelikult Venemaalt sõja ajal sinna ümber asunud ja siis ka soomlased, kes on tulnud ka siis sõja järel nagu siia elama. Ja Nelly mäekülas oli just kogemusi nagu nende saamitoite tõdega, sest meile pakuti seal niisugust tõelist rahvuskööki. Ja noh, kasvõi seesama kukemarjamahl ma ei oleks siiamaani kunagi arvanudki üldse, et Kukemarast mahla saab teha. Sest meil Eestis ei tule selle peale mitte keegi seda maitset saab natuke kirjeldada. Ja ta värv on nisugune, tumepunane. Ja maitse on niisugune, noh, magushapu ütleme no peale vaadates võis peaaegu mõelda. Ta on midagi nagu midagi mustikamahla taolist, aga ta oli natukene heledam, punane ja natukene mahedama maitsega, aga täiesti oma maitse olemas ja väga meeldiv maitse. Tegelikult siin tuleb küll arvestada sellega, et, et see kukemari ei ole päris kukemari, mis Eesti soodes ja nõmmedel kasvab. Seal nimelt põhja-kukemarjad on suurema viljaga ja ja natukene ka mahlasem annab rohkem mahla välja, aga igal juhul on ta saamidele väga armastatud, korjanud seda ka talveks. Jaa, jaa. Eks seda on hea säilitada, pole vaja muud teha, kui viska veetünni, nii nagu meil vanasti jõhvik päid hoiti üle, talvesuhkrut pole vaja, säilib ilusti kevadeni välja, siis lihatoitude juurde söödi teda nagu taimse toiduna või niisuguse salatina vaikselt. Ja loomulikult sõime me siis ka seda poro käristust. Poro käristus on väga tähtis. Saamid ait, seal see on. No seda tegemine on päris keeruline, aga väga lihtsalt öeldes, ta on umbes nagu poroguljas niukesed, porop, pikad liharibad. Aga nende ka tehakse 100 imet, et neid ristitakse ja jahutatakse ja siis pannakse sinna midagi hulka, siis peaks järgmine liigutus. Kokkuvõttes tuleb välja, noh, niisugune nagu Kuljaši moodi toit, aga poro liha iseenesest, noh ta loom on ju ka nagu metsakodul oma vahepealne ja ro liha maitse on ka rohkem nagu mingi uluk ulukiliha tegelikult selle nõnda maitsemite nagu kodulooma Liana. Rasvu pole ollagi. Ja siis magustoiduks sõime siis rand, kikkaputke varsi. ESC veel, see on tegelikult Eestis kasvab garand kikkaputke, ta on üsna haruldane, meil kasvab ainult randadel Lääne-Eestis ja saartel, seal ja mujal. Ja ta on hästi lopsakas, putkeline, meie heinputke lähedane sugulane. Ühesõnaga, selline putk, mille kõrgus on vahel kaks meetrit rohkem, hästi, sihuke lopsakas taim. Ja sellekevadisi varsi sisse. No see on tegelikult meil Eestis kasvab sellesama randogaputke teine alamliik, aga seal seal põhjalas anda veel eriti suur hakkas noh, peaaegu nagu põõsas. Ja tal on hästi mahlased, kevadised varred lõigutakse peeneks ja nendest tehakse ka suppi, aga mõnikord siis neid keedetakse siirup, mis ja siis pärast seda neid säilitatakse, noh nagu pulgakomme umbes ja väga saamidele igipõline taimetoit, väga armastatud. Ja sealt sai isegi seda nagu kaasa osta endale, kui tahtsid kodustele viia. Ka seal selles lemmini külas nagu sai veel kord selgeks, et et tegelikult ta saamide tulevik saab olla küll ainult see, et see on erinevate kultuuride rahulik kooselu. Saamide olukord on kindlasti praegusel ajal parem, kui ta oli veel paar aastakümmet tagasi. Nad on võidelnud endale aina rohkem õigusi välja, aga näiteks Norras ja Rootsis on nad isegi oma tagasi saanud, aga Soome siiamaani jäärapäiselt ütleb, et need on ikkagi riigimaade, teie saate neid ainult rentida meie käest, aga ka Soome saamid ikka võitlevad selle eest, et saaks need ka oma esiisademaid tagasi. Ja Vene poolel on see saamide olukord, noh ausalt öeldes kõige kehvemini need kolta saamid, kes need seal olid selles lemmini külas, nad olid selles mõttes huvitavad, et et nende usund ei ole siis mitte luterluse põhjal nagu Skandinaavias Õigeusupõhjaline. Ja see on natukene, neil on seal oma kirik isegi. Aga, aga see on niisugune teistmoodi kiriku hoopis kui lestaadiolaste kiriks natuke meenud meie setude kirik, kutt. Aga ma arvan, et, et edaspidi noh, see on praegu näiteks on läinud niimoodi, et saamid on, neil on erinevad murded, nende erinevate murrete kõnelejad ei saa isegi üksteise murretest aru, aga nüüd nad on otsustanud põhjasaamimurre, mis on siis põhiliselt seal Norra aladel. Et see on kõige rohkem saame, kõnelevad seda murret ja et see on võetud nüüd saami ühiseks keeleks, et neil on vähemalt ühine keel, neil on hakatud välja andma aina rohkem aabitsaid ja õpikuid saami keeles. Saami lapsed saavad omakeelset õpetust koolis ja eks ikka selles suunas läheb, et saami rahvas aina rohkem tunneb ennast ühtse rahvana rahvana, kellel on kõige põlisem, kõige algupärasem kultuur üldse kogu Põhja-Euroopas ja selle üle on nad õigusega uhked. Ja kuulame siia lõppu siis veel pärit nordlandi nõidumise moodi, jõulist joigu. Seesugune oli siis tänane saade, kus jõudsime Põhja-Soome ja saamide juurde. Millest tuleb juttu järgmises saates läheme retkele otsima polaarööd. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuulo. Randoja.