Nii tänasest peale hakkab meie vahel uus renuut, teine sott, jätkas Ants. Sina hakkad jällegi põrgupõhja rentnikuks ja nüüd vaatame, mis seal teha annab. Mina olen seda mõtet haudunud, et kui õige hataks maaparandusega peale, sest mis on õieti muutunud? Ei midagi. Põrgupõhja on endine, sina oled endine, mina olen endine ja maja, mis ehitasime, on endine. Ainult et nüüd oled sina omanik, tahtis Jyrka nagu vastu vaielda. Ainult see ja see on ka kõik, muidu on kõik endine, rääkis Ants ruttu vahele. Aga see on pisitilluke täpp kogu Aasias. See on paljas pilk, ämbri Uurles. Sest mõtle hästi järele, sina olid omanik, enam ei ole. Minuga võib samuti olla, olen ja varsti ei ole, aga mis sest põrgupõhja ja maja jäävad ning meie armastame neid mõlemaid. Edasa Sa ju armastad põrgu põiat, eks armastan. Vastas circa. Noh, see ongi peaasi. Ja kui me kedagi nii väga armastame, siis katsume teda ka jõudumööda parandada. Mina parandan maja, sina põrgu, põhjat. Sa ju Dannyga parandasid teda sõit naise lastega loomatoitu ja parandasid, sest tahtsid õndsaks saada. Aga kui loomatoitu ei söö, kas siis ka õndsaks saab? Saab vastas Ants ja lisas. Aga tööd peab tegema kõvasti tegema, sest muidu tulevad kurjad mõtted ja himud. Kas sina ka tahad õndsaks saada? Küsis Jürka Antsult. Kuis siis muidu ikka ka, vastas Ants valmilt. Aga sina tööd ei tee? See ongi minu häda, et ma tööd ei tee. Sellepärast ongi mul nii raske õndsaks saada, aga pole parata, igaüks peab oma risti kandma. Minu tervis on nimelt hädine juba maast madalast, see on see panne, mis jumal mulle peale panud. Ainuke, mis ta mulle selle asemel on kinkinud hea ja helde südame. Nii et kui sina saad tööga õndsaks, siis saan mina hea tegemisega. Nõnda siis ostsin põrgupõhja puht paljalt hea tegemiseks ja minu ainukene soov on, et su pere endiselt kosuks ja kasvaks. Ainult ühest, pole ma kunagi õieti aru saanud nimelt miks ripud nii väga oma õndsaks saamise küljes. Aga kui ma olen vanapagan vastas Jyrka peab siis vanapagan õndsaks saama. Muidu ei tule inimesed põrgu. Elavad siis inimesed põrgus. Aga kus siis maa peal? Kuniks nüüd seda, vaat kui tuled, põrgu, mina lähen taeva. Aga kui Peetrus siis ei lase? Miks mitte? Kui usun lunastust? Peetrus ütles, see ei loe enam. Ütlesid õpetajale, seda. Ütlesin ja tema läks valgeks kui lubi. Nüüd oli Antsul tundmus, et ka tema läheb näost valgeks, nii et Jürka võib seda tähele panna. Ja hiljem sellest ükskõik kellele samuti endastmõistetavalt rääkida, nagu ta praegu teeb seda õpetaja suhtes. Kui ometi võiks teada, kas õpetaja tõepoolest läks valgeks, kui lubi võib, paistis ainult Jürkale nõnda. Kas õpetaja tõesti tundis sedasama ebamäärast ja seletamatut hirmu, mis läbistas mõnikord Antsu südame ja neerud kui Jürka ning kindlasti lihtsalt ütleb, et tema on vanapagan ja on inimesena maa peale tulnud selleks et kõiki teisi inimesi oma õndsusega põrgu viia? See kõik on muidugi täiesti ebausutav ja võimatu, et jumal, kes laskis oma poja maa peal ristipuus surra annaks lunastatud inimsoo kuradi meelevalla alla. Teeks inimese põrgu või taevamineku olenevaks vana täpilise õndsusest inimesena maa peal. Aga ometi, kes neid ilma asju ja jumala mõtlemisi teab? Kes julgeb siin päris kindel olla, mis on võimalik, mis võimatu. Mis siis, kui Jürka on ometi vanapagan ja kui ta saab kõigest aru, mis tema ümbruses ja tema endaga sünnib, ainult mängib lolli, et näha, kus maale Ants ja teised inimesed oma tegudega lähevad. Ja imelik, tänini oli ta Jürkas näinud nagu kodulooma, kelle oli pannud ise end orjama ja ta paljaks röövinud, kui see otseüleloomuliku jõu ja visadusega enesele pisut varandust oli soetanud. Aga nüüd äkki ei saanud enam aimusest lahti, et sel koduloomal pole sest sooja ega külma kas külvata kullaga üle või riisutad paljaks. Sest tõepoolest polegi ta see, kelleks teda peetud vaid jumal teab, kes või mis. Ometi katsus ta edasi muheleda, kui ta küsis. Mis sa Muuga põrgus teed, pistad tulle. Põrgus ei ole tuld. Vastase Jürka. Aga mis seal siis on, kui tuled, näed? Hirmud, judinad puutusid jälle antsu selgroolülisid, ometi pidi ta tahes-tahtmata edasi küsitlema. Miks sa ei taha öelda, mis põrgus on, kui sealt tuld ei ole? Ei saa. Miks? Olen inimene sellepärast? Aga sa ju ütlesid, et oled vanapagan maa peale tulin inimeseks, et õndsaks saada. Kõik kordus, kõik käis ringi, vanapagan, inimene, õndsus, põrgu, vanapagan, inimene, õndsus, põrgu, mõtet auli jätkata, sest see ei allunud hästi inimese loogikale. Ometi polnud see päris mõtteta, sest võib siiski kujutella, et nagu põrgust ei saa aimu anda inimkeelel samuti isaga, põrguline mõelda inimaruga. Kuidas see just kõik on, ei tea, aga küllap see juba kuidagi on. Ja vististi tõepoolest midagi on, tõlgendab kõige paremini see, et Jürka vastab küsimustele nii lihtsalt, selgelt ja lühidalt, kuigi sagedasti arusaamatult ja ebatäpselt. Aga ta teeb seda nõnda, ehk sellepärast, et tema tunneb peale siinse maailma veel midagi muud. On ehk midagi selletaolist, nagu on elektri ja inimesega. Sellele on raudtraat kõva ese, elektrile aga auk õhus. Õhk omakorda on inimesele nii jumalik jook, et kui ta teda suuremal hulgal koos näeb, siis nimetab teda taevaks. Kuna ta aga elektrile on kõva kui kalju, mida peab suure raginaga purustama, kui tahab temast läbi pääseda. Ja milleks elekter õieti nii hirmsa raginaga õhku purustab. Kas teab keegi? Kas seal pole ehk sama selge ja arusaadav otstarve nagu kaljude purustamisel inimese poolt? Ainult et inimene ei saa elektripurustustöö eesmärgist aru. Ja elekter ei mõista inimesest midagi, kui see näeb vaeva kaljude purustamisega. Nii nad elavad kahekesi kõrvuti, just elavad. Sest kes suudaks tõestada, et elekter pole samuti elav olevus nagu inimenegi? Me kasutame elektrit, aga elekter meid ei kasuta. Kust me seda teame? Võib-olla on just elekter see, mis ajab meid kõiki seda tegema, mis me tõelikult teeme. Võib-olla ei taha ükski inimene sõda, aga elekter sunnib peale, sest talle meeldib mängida inimesega. Laseb teda vaest looma, uurida iseend ja muid asju, laseb teda ehitada suuri maju ja sildu, laseb teha masinaid ja mööbleid, pilte ja kujusid, raamatuid ja helisid ning järgmisel silmapilgul laseb kõik purustada. Kogu meie 1000 aastane töö ja vaev langeb nagu lastepappmajakene kokku võib-olla ainult selle pärast, et me ei mõista elektrit pidades teda jumal teab milleks. Kuna aga tema on elav olend, kes heidab inimesega selle oma meelest suure ja targaga rumalat nalja, sest ta võib-olla peab meid samuti eluta looduseks nagu meie tedagi. Ja see polekski niiväga pentsik. Sest kui heita pilk inimsoo ajaloole, vaadeldes rahvaste ja kultuuride tõusu ning mõõna. Ehk siis tärka meis enestes sky tundmus, et inimene talitab samuti nagu tuul ja vesi, mis kuhjad mägesid ja uuristab orge või nagu kuumus ja külm, mis paisutab ja purustab, ilma et oskaks öelda, miks või milleks. Aga mis oleks kui inimese tegevust vaatleks, selline võimas ja igavene olend nagu elekter, kes põhjavalgusel ratsutades tunne, et mitte ainult inimese saamist ja sündi vaid ka kogu maakera kihte ja koopaid, ilma et tal tarvitseks uurimusteks visata ainustki labidatäit, mulda. Sellise olendi silmas oleks inimene arutum kui rohutirts või kui tuul tuli ja vesi. Sellest võib aru saada, kui purustatakse, aina purustatakse või kui ehitatakse, aina ehitatakse, aga on võimatu mõista olendit, kes täna ehitab ja homme purustab ning tunahomme jällegi uuesti sedasama ehitab. See, kes nõnda toimib, on arutu, nagu looduski tema ümber. Või kuigi tal oleks aru, siis peab see olema midagi vahelduva elektrivoolu taolist. Aga samal ajal läks igapäevane elu oma rada. Ants aina juhatas ja õpetas, keelas ja käskis ning Jürka tegi, ängeldas päevad ja pooled ööd. Ta kaevas kraavi juuris puid, raius mättaid, lõhkusin rükkis kive, tegi uut põldu, laastas heinamaad nagu Ants seda talle kätte juhatada, tas suurendas karjalaudas ja laste arvu toas. Mõned neist surid haigustesse, teised leidsid õnnetu otsa nagu see väikene, kes istus Jürka juures mättel, kus uss teda hammustas. Teda oleks võidud ehk päästa, aga keegi ei pannud üldse midagi tähele. Nähti ainult, et laps muutus uniseks ja jäi mättale magama. Noh, seal ta siis Jürka enda juures magaski, kui see juuris puid mättaid. Ning lõpuks järganudki oma magusast uinakust. Keegi ei leinanud teda õieti, sest selleks polnud aega. Kell oli aega, seal polnud leinaks aru. Nagu teistel väikestel õdedel-vendadel. Rohkem meelehärmi oli vanemate ja suurematega. Noore Jürka käsi käis alguses Antsu juures hästi sest tal oli hakkamist ja taipu. Sellepärast pandi ta poodi, mis asus teelahkmel ehitatud majas. Aga siin läks noori Jürka elu viltu. Nagu lasuks sellel majal mingi vanne. Häda oli selles, et siin nägi teda Antsu tütar Eleon. Noore kell oli koolivaheajal poodi asja. Samuti sai Jürka siin vastamisi ka noore Antsuga, kes ei kannatanud, et tema õde vahetas mõnikord paar sõna Jürkaga. Minu õde jäta rahule või muidu, ütles noor Ants ja tõstis oma kepi. Ütle parem oma õele, et ta minu rahule jätaks. Vastus nori, Jürka. Pea oma häramata, suu samana. Pagan. Harjus Noorants. Jal läks. Kui Jürka oli põrgupõhjal juba hulk uut põldu ja heinamaad juurde teinud, nagu talle kätte näidatud hakkasid selguma need plaanid, milles tants oli targu rääkinud juba aastate eest. Ka nüüd ei tulnute oma kavatsustega ilma pikemate välja, vaid ajas asju ääri-veeri. Ta hakkas sellest, et seletas põrgupõhjale tuleks uued eluhooned ehitada, sest nüüd pole enam endine aeg. Aga ta arutas pikalt ja laialt, kuhu küll need uued hooned paigutada, sest vana hoonet Te koht polnud Antsu arvates sünnis. Põhjendused. Antsul oli hulk põhjendusi. Esiteks hooned peavad olema suurima töö ja tegevusala keskpaigas, vanad olid seda omal ajal, aga nüüd on see keskkoht uute põldude ja heinamaade tõttu kaugemale metsa poole nihkunud. Sinna peaksid ka minema uued hooned, liiatigi, et Antsul on plaan metsast ja rägust veelgi uusi maid juurde harida. Teiseks kahju oleks hoonete alla raisata kõige paremaid põllu- ja aiamaid, mis asuvad vanade hoonete all ja ümbruses. Kõiki asju peab võtma ja vaatama tulu seisukohalt. Ja kui seda teha õigel ajal, õieti siis võib sagedasti ühe hoobiga lüüa kaks kärbest. Võib saada uued eluhooned ja võib saada hulk head põllumaad vabaks. Kolmandaks. Jürka on ikka armastanud metsa lähedust ja rahulindude laulu ja loomade häälitsust, mida tõendab seegi, et ta on hakanud vanade hoonete ümbrusse puid istutama. Aga milleks puid istutada, kui neid kasvab veel vabas jumala looduses niikuinii? Selle asemel, et katsuda metsa tuua majale lähemale, võib lähendada majametsale. See on palju lihtsam. Iseasi, kui metsa enam ei oleks, siis oleks muidugi hoopis iseasi. Ja et see aeg varsti tuleb, selles Ants ei kahtle, sest inimene armastab sae ja paberipakke palke, latte, roikaid, teibaid, liipreid, propse aiavitsu ja jõulupuid rohkem kui metsa. See tuleb peaasjalikult sellest, et elava metsaga on raskem äri ajada kui surnud. Puuga muidugi ka elavat metsa võib hinnata kui varjuandjat, kuuma päikese ja tuulevarju külmaga. Aga noh, mis on surnud puuväärtuse kõrval? Inimesega on otse vastupidi. Temaga on elavalt palju kergem tulu saada kui surnult, kuigi ka surnutega võib pisut äri ajada tasandades neile teed taeva, müües neile puusärke hauaplatse pärgi ja lilli ehitades neile au või mälestussambaid. Lahates neid või kirjutades Necorolooge. Aga see kõik pole ometi elava inimese kõrval midagi. Et sellest õieti aru saada, mõelgem kas või tänapäeva suurimale ettevõttele sõjale. Kuidas tahaksite surnud rakendada sõjavankri ette? See oleks sama võimatu nagu kaevikute ehitamine elava metsaga. Nõnda siis surnud puu ja elav inimene, need on kooskõlas. Kui aga ometi leidub mõni nagu seda on Jürka see põrgupõhja vanapagan, kes elava inimesena armastab elavat metsa siis see kasutagu juhust, kuni on veel aega ja ehitagu oma eluase võimalikult metsa lähedusse. Oma uut sammu Ants põhjendas Jürka kasuga seletades. Põrgupõhja pole ju enam see, mis ta oli siis, kui siia asusid. Pealegi said sa ka uued hooned. Nüüd peaksin Suurvendi ja muud kohustused mitmekordseks tõstma, aga see läheks raskeks kanda. Sa oled ju renti niikuinii mitu korda tõstnud, katsu circa vastu vaielda. Aga see on ju loomulik, sest kõik tõuseb. Niisiis käärrent täna jumalat, et sul on minuga tegemist, muidu oleks asi 10 korda hullem. Nii et sinu põlve kergendamiseks võtan osa põrgupõhjamaid oma käte ja. Aga sa jätad rendist ja teost kaalla pisut jätaksin hea meelega, aga mitte kuidagi ei või, sest sa mõtle ometi, mis kulud olid uute hoonetega. Aga ära muretse, Jürka, sest metsast ja rägastikus võid sa uut maad nii palju juurde teha, kui süda kutsub. Ning sealt saad sa sead maad seda pea meeles. Ja saigi, sai nii head, et Ants leidis mõne aasta pärast võimalikuna Jürkal jällegi renti tõsta. Aga kui see kippus nurisema, ütles Ants talle nagu arusaamatuses jahmatanud. Küll oled sina ka imelik. Kogu maailm rõõmustab, et elu käib tõusuteed, aga sina aina kurdad ja nurised. Pea meeles, mis ma sulle ütlen. Kui kogu ilm tõuseb, siis tõuseb ka meie rahvas ning ühes temaga põrgupõhja sest sina üksi ei suuda tõusuteel takistuseks olla. Või arvad sa, et meie üksi oleme nii viletsad, et ei suuda ajaga kaasa minna? Kuhu jääb siis su rahvusliku uhkus ja hingeõnnistus? Kas siis uhked saavad õndsaks? Küsis Jürka, kes oli juba veendunud, et küllap Antsul. On muidugi tõusude ja asjus õigus. Mitte uhked ei saa õndsaks, seletas Ants. Vaid need alandlikud ja ohvrimeelsed, kes võitlevad oma rahva suuruse ja uhkuse eest. Jürka oleks tahtnud ka siin midagi vastata. Aga ta ei leidnud sõnu. Ants soetas endale aina uusi ettevõtteid ja masinaid, nii et kuigi Juula oleks iga aasta kasvõi kaksikuid ja kolmikuid ilmale kandnud ikka oleksid na tantsu juures tööd leidnud. Aga noore Jürka saatis ta poest minema, sest see oli pidanud noore Antsu peksmise pärast kinnistuma ja nõnda polnud ta enam sünnis rahva teenimiseks. Ants nimelt pani väga suurt rõhku sündsusele ja kõlblusele. Õieti oleks pidanud Antsla teenistusest hoopis vallandama, aga vana Jürka pärast ei teinud ta seda. Ma ei taha su ausat nime määrida seletas Ants põrgupõhja vana paganale. See võiks ka takistada sind õndsaks saamast. Aga tänapäeva noorsugu on tõesti käest ära, mõtlen mõnikord päris murega, mis sellest maailmast ja meie rahvas nõnda küll saab. Praegu avame iga päev mõne mälestus või ausambaga, kellele esitame neid tulevikus, kui noorsugu muutub nii riivatuks, mis saab meie rahvast ja tema kunstist, kui pole enam kedagi, kes vääriks ausammast. Kuidas kasvatada uut noorsugu ja keda seada talle eeskujuks? Eeskujuks olema, ise, arvas Jürka. Eeskujuks kõlbavad ainult surnud. Sest elavate eeskujudega on ikka kurb lugu. Noorsoole tuleb õpetada tööarmastust, tarkust, kasinust, lihtsust, ausust, aga elavinime tahabki Lillutada üle aisa lüüa, pisut varastada, valetada ja petta, sest muidu ta ei tunne, et ta on inimene. Peab ennast ehk loomaks, taimeks või kiviks. Küllap vist. Lausus Jürka, nagu mõistaks ta antsu ja lisast natukese aja pärast. Küll on see ilmaelu siis õige hull. Kuid on nii hull, on. Nõnda kadusid põrgupõhjal päevad ja aastad nagu lained merel. Aga siis sündis midagi, mis segas rahulikku arengut. Noori Jürka Aleks tehases kättpidi masina vahele ja kaotas parema labakäe ühes sõrmedega. Järele jäi ainult käsivarre nui. Kui arst oli ta käi nuia kinni sidunud ja Noor-Jürka lamas asemel tuli preili Eleonora teda vaatama. Kedagi ei lastud haige juurde, sest ta oli väga rahutu, kippus ajuti märatsema, kuigi palavik polnud sedavõrd kõrge. Aga preili lasti ometi, sest temast loodeti rahustavat mõju haigele. Te aina kipute kaklema, ütles Eleon noore noorele Jürkale. Mitte mina, vaid teised minuga, vaidles Jyrka vastu. Aga miks te tahate siis üles tõusta? Mis ma siis tühja laman? Te olete ju haige? Ma ei ole haige, mul on ainult parem käsi otsast ära. Ka sellest siis ei aita veel? Ei sellest ei aita, võtku teine käsi lõtkuga pea ja kui teised ei võta, siis võtan ise. Ega siis teised su kätte võtnud. Masin tegi seda. Siis las võtab masin ka teise käe ja pea ühe käega on ju parem kui käteta. Peata on kõige parem. Seal pidid ju ikka sarved peas olema. Kuidas sa siis raatsid sellist pead kaotada. Viimastele sõnadele jäi noori Jürka vastuse võlgu, nagu peaks ta neid kurjaks pilkeks, millest ühe käega mees möödub vaikimisega. Üldse muutuste äkki sõnakehvaks. Preili ja kõik mõistsid seda kui rahunemist. Ja et see oleks täielik, lubas Eleonora homme jällegi Jürkat vaatama tulla. Aga öösel, kui kõik magasid ja temagi teeskles rahulikku und, boosta enda toas konksu otsa, mis oli seina sees, pealegi veel nõnda, et kui ta hommikul leiti, seisis poomisnöör üsna lontis nagu kõik suust suhu saladuslikult kinnitasid. Kuidas võib küll inimesel nõnda hing seest välja minna, imestati see või õige asi olla. Nõnda oli kõigil selge, et poomise juures pidi vana puri või Temassellid mängus olema kindlasti. Ja varsti olid sellekohased tõendusedki käepärast, sest ravitseja, kes hommikul Jürka leidis, minestas esimesel silmapilgul ja toibudes kuulnud ta selgesti, kuidas rippuva noormehe kohal löönud nagu laulma hakkav selja peal kiibub kokku. Eks see olnudki vanapagan. Sest tema ilmub boonu hinge järele ikka kukkena, kes plaksutab rõõmu pärast tiibu, enne kui algab oma lendu põrgu poole. Tule jumal appi. Hüüdis Juula, kui ta seda kõike kuulis, mis siis nüüd ometi kõik on kuist siis vanapagan, kui meie magasime öö otsa ühe teki all. Ega siis ometi ükski isa ise oma lapse hingekest lähe püüdma. Aga kahtlus näris ta südant, rääkis ta asjast ääriveeriga vanale Jürkale endale, et kuidas see siis nüüd on nende kuketiibadega poodud noore Jürka pea kohal. Kes neid seal plaksutas, kas tema vana Jürka vanapagan või keegi muu? Jürka kuulas asja hästi järele ja ütles siis. Ega ma siis praegu vanapagan ole, kus ma siis kuketiivul lehvitan. Aga kes siis tegi seda, küsis jõula, kust mina tean, kes siis peab teadma. Moydio, kes peab, sa oled ju vanapagan, olen, noh siis ikkagi sina, teist pole ju kedagi, aga praegu olen inimene. Kuid siis kuketiivad. Ei mina tea, maa ka ei tea.