Aga poisis oli mõlemal kahju, Juulal kui ka Jürkal oli teine terase loomuga mitte niisugune nagu see, kes kodused nosib ja lohiseb omaette. Temast oleks võinud midagi saada. Halb oli ka see ants, pahandas. Ta ütles Jürkale. Rikutama poisiga minu hea nime. Sa kuula, mis nüüd öeldakse. Vanapagan käib minu juures oma kuketiibu lehvitamas, kõik süüdistavad masinat, aga mina ütlen, inimene on süüdi, sest temal on aru, mitte masinal. Küllap vist, lausus Jürka, nagu nõustudes, ei pea masinale nii ligi minema, ei pea hammas sõrmi vahele toppima, ei pea. Ei pea kordasi, Jyrka. Õieti peaksid sa mulle kahjutasu maksma, poeg oma hooletusega nõnda mu masina ära retsis. Aga sinult pole ju midagi võtta. Sest mõtle ometi, nüüd ei taha enam keegi selle masina ligi minna, öeldakse, võtad käed ja jalad otsast. Mõni arvab isegi, et kui saab pea pihku, siis võtab kas selle? Ma ütlen küll, et kui Siska jalg ja pea kui alles ainult käsi ja seegi sellepärast, et inimene ise on nii hooletu, ei hoia end, ei vaata, et aga nemad ikkagi oma edasi võtab ka jala- ja pea. Anna aga kätte. Noh, mis ma nüüd pean tegema, kui tõrgutakse masina juurde minemast? Ise ma ei saa ju masinapoisiks hakata, sest mul on muud tegemist. Oma poega sinna panna on võimatu, sest teda on linnas hädasti vaja. Minister ise öelnud, et kui noor Ants, see tähendab minu poeg läheb ära maale, siis jääb linnas kõik seisma, sest pole kedagi, kes täidaks tema aset. Nii et tähendab asendamatu tööjõud, öelnud minister nagu jutustanud ministriproua kohvikus, sest ministril endal pole aega seda jutustama minna. Sellepärast mõtlesin ma, et kuna kõik see jant sündis sinu poisi hooletuse läbi, kas sa ei annaks siis oma teist poissi mulle masina juurde. Ainult sina, kui isa peaksid ise talle südame peale panema, et ta jumala pärast sama hooletu ei oleks nagu see Jyrka. Mis sa arvad, kuidas oleks teise poisiga? See ju tossike, pritsib su masina teist korda ära, ega ma seda kaksikvenda mõtlevaid nooremat Pustat või mis ta sul on? Seal ju olles vorsa hambad suus? Ei, sest ole ühti. Mida nooremalt algab, seda kiiremini õpib. Sest ega masin vaja rammu. Nüüd pole enam endine aeg, et inimene teeb ja näeb vaeva, kõik teeb masin ja üsna ilma vaevata. Ainult peab hoolas olema hästi hoolas ja nooremad on hoolsamad kui vanemad. Antsu pika jutu tagajärjeks oli see, et Jürka laskis minna oma kusta talle masinapoisiks. Polnud, teine küll veel päriselt täisealine ja oleks kulunud endalgi kodus ära, aga mis teha? Ants oli kitsikuses ja teda pidi hädast välja aitama, nagu tema oli sagedasti aidanud Jürkat. Enne kusta minekut panid Jürka ja Juula üheskoos talle südame peale, et ta oleks hästi ettevaatlik, sest muidu tulevad neil jällegi Antsuga sekeldused ja pahandused. Aga mis peaasi, mitte kohe nööri kaela panna, nagu tegi seda Jürka. Sest ka ühe või kahe jalaga võib elada, kui ära harjub. Sõjas tuleb niisukesigi, kel mõlemad käed või jalad vajaka, sest pole ühti, elavad ilusasti edasi. Ja ega sõda sellepärast või pidamata jätta, kui tarvis pidada, on. Mis te tühja nii palju oma suud kulutate vastas, kus ta lõpuks hoolitsevatele, vanematele ega mina pole esimene, kes läheb tantsule masinapoisiks ja ega masin tule inimese kallale, kui ise eemale hoiad. Seda anski, lausus Jürka. Nõnda läks, kust ta kodust hukkunud venna asemele. Ja nagu kõigile näis, läks hea meelega rõõmja ärevus südames teistesse lastesse mõjusse mitte peletavalt, vaid nakatavalt. Ka nemad oleksid tahtnud minna eriti kibeles, vanem tütarmajja tütred peavad koju jääma, seletas Juula. Nemad lähevad siis, kui tuleb mees järele. Aga kui mees ei tule, küsis Moya emalt. Küll ta tuleb, kui oled viks laps, ma pole ju enam laps leeriva selja taga, mis ses leerist, kui pole veel kahekümnenegi. Aga noor Ants ütles, et harmas aeg, kus sa teda nägid, küsis ema hirmunult. Ega mina näinud, vaid tema nägi mind, kus siis kartulimaal, mis tema seal otsis, ütles jänes, jooksnud kartuli vagudesse. Oli ta siis jahil või, aga muidugi püsseli teisel seljas ja ja mis sina seal kartulimaal tegid? Võtsin supi kartuleid, Sa ju ise ütlesid, et võiks võtta sealt metsa poolt, nii et nii et tema tuli sinu juurde. Tuli jäi seisma ja hakkas rääkima, oli nii lahke ja naeris, teine polnud õhkagi uhket Noorants. No nüüd ma mõistan, tüdruk, kust sulised tuli taga Antsu juurde minemiseks. Aga usu laps küll oled sa rumal poisi nalja ja naeratuse pärast, tahad kodust ära joosta? Ega ma siis sellepärast ema vaid Vaita kutsus sind, eks? Ei, ainult ütles, et nende tüdrukutel on hoopis teistsugused riided. Jalas kõrge kontsaga kingad astuvad kips-kõps-kips-kõps. Mul olid jalad paljad, mullased mustad nagu kämbad. Maia sõnad happasid ema südamesse kinni. Sest tal meenus iseenda noorus Antsu juures. Ka tema jalad olid seal olnud nagu kämbad, kui ta käis aida ja karjalauda vahet. Ja ta oli imetlenud ja kadestanud neid, kes olid liikunud ainult tubades. Valged põlled ees, kenad kingad jalas. Küll oli ka tema tahtnud, sinna ka ei saanud. Sest oli liiga tuim, tätsakas ja kohmakas, kõlbas ainult mustale ja raskele tööle. Aga majja oli teistsugune, nagu poleks ta isasega emasse. Kuidas oleks, kui tema saaks antsu tubadesse ja kõnniks seal nagu kõndisid millalgi ammu need teised, keda Juula imetles ja kadestas. Eks ta ei teostaks siis Juula enda kunagised salajased unistused. Niisugused mõtted tegid Juula kuulmed oma vanema tütre sõnadele palju vastuvõtlikumaks. Mis mõte oli lapsele nii väga seda keelata, mida ema ise ükskord kõigest hingest oli ihaldanud? Ennem pidi kaasa aitama, et tütar ema unistuse teostaks. Nõnda ujus majja varsti õnnes, sest kui ema oli tema mineku poolt ega siis isagi kauemat aega vastu seisnud pidi ainult varuma parajat juhust, mis õnneks ei lasknud kuigi kaua oodata. Sügisel nimelt, kui välised tööd hakkasid juba korda saama, tuli Ants põrgupõhjale ja rääkis, et tema vajavat inimest tubastele töödele milleks majja olevat nagu loodud. Ainult teeviks ja Kärmas peab olema ja vastu ei tohi, haug Kuda, seletas Ants. Kukkus nüüd seda armas aeg, ütles Juula. Noh, ja siis on veel üks asi, miks ma nii mõnegi olen pidanud ära ajama, rääkis Ants nagu targu edasi. Korralikud elukombed on peaa, see noortel tüdrukutel on tänapäev, see hull mood, et nii kui saavad sakste mai ja siis lähevad varsti nina hakkaks ja edevaks tahavad olla nagu saksa. Aga sellest ei tule midagi muud välja, kui et viisakas tütarlaps muutub lodevaks. Ja mina pean ta ära Jaama, sest minu naine ütleb alati ja see on ka minu arvamine, et mina ja minu maja tahame Jehoovat teenida. Kes minu majas tahab tööga omale leiba saada, seal peavad olema viisakad ja kasinad elukombed, kus taga ollakse väga rahul ja sellepärast mõtlesin ma, et kui lend on nisu ja küllap siis ka eest saab asja. Pealegi oleme meie, Jürka ja Juula veel vana tõugu inimesed, kes oma lapsi kasvatavad sõnakuulmises ja vagas kristlikus vaimus ja mis peaasi. Me õpetame oma lapsi tööd tegema, tööd armastama, see on peaasi. Aga see jalg on ikka õigel teel, kes adra taga käib. Nii et kui siis oleks Maiaga. Noh, mis siis ikka kui tarviseks ja 11 toimetama arvas Jürka Antsu targa jutu peale. Ja tööinimese käed on tüdrukul, seda pole karta, seletas Juula. Püüab ise sundimistega tappa, löömist pole vaja, loomus juba niisuke. Küllap vist, kinnitas Jürka Omalt poolt. Seda minagi olen märganud, rääkis Ants. Ja sellepärast tulin kõigepealt siia, sest töökatel on eesõigus töötatel ja vooruslikel, kes tahavad õndsaks saada. Need sõnad olid nagu Jürka ja Juula suust räägitud. Õndsaks saada, see oli peaasi sest seda arvasid ka köster ja kirikuõpetaja. Jah, vooruslik, meie tütar küll, kiitis Juula ainuke viga meie tarvis, et kipub end pisut liiga pesema ja Klanima kulutab palju seepi. Aga sinu juures on ehk see paras. Sest ega seal pole see, mis põrgupõhjal seal kõik teine elamine ja olemine ikka nagu pisut oleks, nõustus Ants meeleldi muheledes. Oh, mis seda nüüd rääkida, hüüdis Juula. Sul loomadki puhtamad kui mul, lapsed, tõug niisugune, sellepärast seletas Ants, Hollandi ja Soome Vahmiili. Ja ammuvadki teisiti, arvas Juula. Küllap vist, kinnitas Jürka, et ka jutust osa võtma. Nõnda siis oli kokkulepe saavutatud. Maia läks Antsu juurde tubastele töödele. Mis ta just seal tegema hakkab, polnud esiotsa kindel. Aga küllap Antsul juba tööd leidub, kui ta tüdrukut kutsub. Juula hakkas unistama sellest, et mis küll oleks, kui majja saaks seal mehele mõnele ante värgi ohtu mehele või mõnele muule niisukesele. Sest Antsu kandis liiguvad ja töötavad igasugused inimesed. Aga enne, kui majja asus teele, rääkis Juula talle, nõnda. Vaatad tüdruk, et sul seal midagi niisugust ei juhtu, et ema, sa oled ikka naljakas. Rääkis majja vahele, mis asja minuga saab juhtuda. Ega ma ometi tänapäine ole? Ma mõtlen nimelt seda, et kodus kippusin ikka poiss oma katama, nii et noh, ja kas juhtus, midagi? Ei juhtunud. Mis siis seal targemat on? Ehk on tütreke, kui vana Ants ise oli alles noorem, ei andnud ta karja tüdrukutelegi hõlpu, mis siis veel neist rääkida, kes olid toas. Aga Ants on nüüd ju vana, aga eks poeg Ants, ole noor, see kuulukse käima, isa jälgedes, raiskab noori tüdrukuid ja raiskab ka sinu, kui sa oma nahka ei hoia, see ju nagu piibuork. Hüüdis majja ja hakkas ise südamest naerma. Mõni mees ka Mattooseldan selle ühe käega läbi. Muidugi kui tahad, miks ma siis ei taha? Noh, siis on hea küll. Aju räägin ainult selleks, et sa teaksid, kuidas on. Sest mina kasvasin seal ja nägin oma silmaga ning ega seal nüüdki targem ole. Ikka üks ja see sama poogivad end rammusat toitu täis ja siis ei tea, mis tahavad või teevad. Nõnda on seal, ärge hakkab ka möirgamajja täkk Hernuma, kui on hea ninaesine ja midagi ei tee. Sa räägid ema, nagu oleksime loomad. Ei mina tea, mis me oleme, ma räägin ainult sellest, mis me oma silmaga näinud ja kõrvaga kuuld. Nüüd pole enam endised ajad, ütles Maia ja arvas sellega kõik ema sõnad tühistada. Ajad on teised inimesed, endised vastas ema tütrele. Nõnda lahkus majja kodust. Millal lubas vaatama tulla? Küsis Jürka Juulalt, kui tütar oli läinud. Kestalt seda küsis, vastas Juula või mis sest küsida on halb, tuleb kutsumata on hea, ei tule kutsudeski. Nõnda on inimesed, ainult loom tuleb ka siis koju, kui võõrsil on hea. Majja ei tulnud enam. Ei tulnud enam eluilmaski, nii et Jürka ise pidi talle järele minema. Sest Juula tahtis, et tema esimene tütar algaks oma igavest teekonda kodust läbi koduste läbi koduvärava, kus oli kõndinud ja Gilganud lapsena. Nõnda siis tuli Maial sõita esteks kirikust kaugemale ja alles pärast uuesti surnuaia poole tagasi tulid nad kahekesi Jürkaga majja vankri vahel siruli. Jürka samm-sammult vankri kõrval mõeldes ja lausudes endamisi. Seal on nüüd on see inimese elu, olid mul vankrid puudel üüridega, nüüd raudassidega, aga annaks raudassid kohe tagasi ja võtaks puuteljed, kui saaks tütre vankri vahel istuma. See oli õieti ainuke selge mõte Jürka peas, kui ta kõndis vankri kõrval ja pühkis vahetevahel silmi. Samal ajal kodus ootas Juula ja tahtis lähemalt teada, mis tema maiaga tema esimese tütrega õieti juhtunud. Aga nii palju kui Jürka sõnadest võis mõista, polnud midagi juhtunud. Tüdruk oli ainult verest kuivaks jooksnud, oli pugenud kõlgusesse põhkudele ja sealt polnud enam tõusnud. Mis hull verise siis oli jätta enam pidama ei jäänud, kui hakkas kord jooksma. Tüdruku asjad olnd ju sedasi, sellepärast hui aeg, hüüdis Juula, kellega siis, eks küsi. Ta ei vasta ju alamkas, siis teised ei tea, arvavad, et ütlevad, kui teavad. Jah, Antsu juures on ikka nõnda, seal ei tea keegi õhkagi, kõik on nagu suu peale löödud. Aga kui nõnda, siis on ikka, kas vana Ants ise või norants ehk teiste pärast inimestel suud lukku lähe, kui teado saan, kumba käen on kaela kahekorra nagu hanel. Ütles Jyrka vanamees, ära seda hullu tee, mis meist siis saab, ütles Juula hirmunult. Keeran silmad kukla taha, teisendab Jyrka oma mõtet. Kuidas see siis nõnda tuli? Kas tüdruk tahtis oma koormast lahti saada või? Küllap vist. Ega ta siis ometi ise ütlevad, et vist ise. Mis nad lakk, haavad? Küllap Polivakupu kai, kui kai, siis tegi seda viimast korda. Tüdruk oli ka rumal toonud laps koju, ma oleks üles kasvatanud kas või lehmapiimaga küllap vist. Aga seep see on, et pole enam endised ajad? Ei vist. Juula käis omakorda Antsu juures kuulamas, et mis või kuidas, aga ta tuli sama targalt, kui läkski isegi kus ta oli nagu suu peale löödud majja olnud salalik ja iseendast, nii et kellelgi polnud aimu, kust ta käis või mis ta tegi. Isegi õe matusele ei saanud, kus ta nii hirmus kibe töö oli, teisel matusega polnud naljaasi. Sest Maiate ei tahetud esiotsa õnnistatud maale lasta. Miks? Küsis ehmunud Jürka. Sellepärast karmas hing seletas õpetaja, et pistis ehk ise käe oma külge kündlast jõibist. Kust meie seda teame? Ametlik uurimine pole igatahes abilist selgitanud. Mõni ehk õpetas teda salaja, aga et keegi oleks aidanud, see pole teada. Ta ju ei poonud ennast, et käe võib oma elu külge mitmel viisil pista. Aga jumalale on ükskõik kuidas, peaasi, et, aga ta ei teinud seda ju iseenda pärast seda halvem. Ta läks oma ihus seda tapma, kellega jumal teda õnnistanud. See on hirmus kuritegu inimeste ja jumala ees. Nii et nii et see on üks väga raske asi, armas põrgupõhja. Jürka istus toolile ja vahtis põrandale. Õpetaja istus teisel pool lauda, tema vastas ja silmitses teda. Tal tuli selgesti meelde, kuidas ta millalgi seda meest oli kartnud, kui see kinnitas, et tema on vanapagan ja tulnud maa peale õndsaks saama. Õnnis hullumeelsus, mõtles õpetaja. Nüüd on see mees jällegi tema juures, aga juba murest murtud. Huvitav oleks kuulda, kas ta ikka veel end vana tagalaks peab. Aga silmapilk oli liiga tõsine, kui, et õpetaja oleks söandanud Jürkalt seda küsida. Ta ütles ainult. Miks sa ei taha, et su tütar surnuaia taha maetakse? Seal saab ta ju venna kõrval? Ei taha. Aga miks siis armas hing? Sealt ta tuleb põrgu. Kuis niit tuleb. Oled siis sina ise seal. Aga kus siis? Miks nõnda? Olen ju vanapagan, armas hing. Sa usud ikka veel seda ikka. Aga siis oleks ju nii kena, kui lapsed tulevad su enda juurde. Ei, õpetaja, madaaned majja saaks taeva. Kui siis taeva armas hing, kui Maian, sinu tütar ja sina oled vanapagan. Majja on inimese laps, inimene läheb taeva, kui saab õndsaks. Õpetaja Kulla Mai, aita majja taeva taun inimene. Jürka tõstis oma silmad põrandalt ja vaatas õpetajale otsa. Neis olid pisarad, mis veeresid üle palgede pulstunud habemesse. Õpetaja oli oma elu jal nii hirmus palju pisaraid näinud, et need jätsid ta üsna ükskõikseks. Taoli aastatega otsusele jõudnud, et elu vajab niisutust nagu Põltki, kui ta peab vilja kandma. Õpetaja leidis meeleliigutust mitte pisaraist vaid õnnelikest naeratusest, mis särasid mõnikord altari ees. Olgu mõne noore ema või mõrsja huulil. Neile naeratusile vastas vana õpetaja sagedasti pisaratega. Aga ükski ei mõistnud, mis tal arus. Õpetajal on salajane lein, üteldi, sellepärast ei võida teiste rõõmu ja õnne näha. Ometi polnud õpetajal mingit leina, ta teadis, ainult, kui ruttu muutub iga rõõm leinaks iga õnn, õnnetuseks sellest tema kohatu meeleliigutus. Täna sündis õpetajaga siiski imelik asi. Niipea kui ta nägi pisaraid Jürka silmas. Kohe läksid temalgi silmad märjaks. Sest õpetajal välgatas peas, et tema ees ei istu ju inimene, vaid vanapagan nagu Jürka, seda usub juba kümned aastad. Aga mis siis, kui tal on nii kindel usk, et see võib kõikumatult kesta tuhanded ja miljonid aastad. Et see ei vaibu Ligavikugi vältel. Kui aga jätkuks elu, mis siis? Kas nii kindel usk võib imet teha? Kas ta võib harilikust põrgupõhja Jürkast teha tõelise vanapagana? Ja kui ta seda võiks? Ja kui see tõeline vanapagan istuks tema õpetaja ees, nagu istub Jürka oma sarjas pea ja pulstunud habemega ning paluks teda hingekarjast, et aitaks tema vanapagana tütre taeva. Mis ta peaks siis tegema, kui ta usub ja õpetab hingeõndsust ja igavest elu. Usud sa siis Jyrka, et mina kui hingekarjane võin su tütre taevasse aidata? Küsis õpetaja lõpuks. Usun, vastas Jürka veendunult. Usud sa seda kindlasti, armas hing. Päris õpetaja nagu vannutades, sest tema ise kippus oma võimus kahtlema. Ta oli oma eluajal küll lugematu hulk kordi inimestele nende patud andeks andnud ja taeva ukse nende ees avanud, aga ta oli seda teinud kui ametnik kes saanud oma võimu ülemuselt. Täna esimest korda tundis ta, et talitab nagu iseseisev inimene, kel oma südametunnistus ja otsustusvõime. Ja nüüd vajas ta vääramatut usku. Selleks otsis ta abimehelt, kes pidas end vana paganax. Mina usun kindlasti, ütles Jyrka sellise lihtsusega, et õpetajal kadusid kõik kahtlused. Noh, siis võid oma tütre surnuaiale matta ja jumal olgu talle armuline. Küllap vist, kinnitas Jürka õpetaja sõnu.