Nõnda elasi Jürka Põrgupõhjal päev-päevalt edasi, ilma et isegi oleks õieti teadnud, kuidas või milleks. Kui ta toamailt lahkus, jäi seitsme-kaheksane Riia üksinda koduhoidjaks ainukeseks seltsiliseks. Must kass oli Riia karjamaal lehmi vaatamas, siis olid põrgupõhjahooned sootuks omasoodu. Ainult kukk kahe kanaga kõndis õues. Aga siis hakkasid sündima mingisugused imelikud asjad. Jügale toodi kohtukutse. Õieti öelda toodi Jürkale kaks kohtukutset, sest ühes malle palganõudmisega esines ka Ants oma rendinõudmisega, nii et kõik läks just nõnda, nagu Ants oli varemalt seletanud. Jürkat huvitas tõsiselt ainult üks küsimus kohtute päev ja sellel laskis ta endale mitmel korral ette lugeda, et mitte unustada. Aga seegi oli ehk asjata vaev, sest Antsult oleks ta võinud seda niikuinii järele küsida. Kui see tuli järgmisel päeval pärast kohtukutse saabumist teda külastama. Ma sain kohtukutse, ütles ta mureliku näoga. Mina ka lausa circa. Mall, nõuad aasta palka, nagu ma kuulsin. Ja ma juba seletasin, et kui tema nõuab, siis pean ka mina nõudma. Sest mis sõprusse on, kui mall saab oma palga kätte ja ka mina oma ring, kes aja meie sõpruse kaitseks, pean ka mina nõudma. Ja sellepärast panen ma sulle veelkord südame peale. Lepi Mallega enne kohut kokku, sest siis vargaga illepi kõlas vastus. Ja nõnda tuli kõik nagu tulema pidi. Malia Ants tõendasid kohtus, mida vajasid. Jürka ei suutnud midagi oma kasuks tõendada. Mall ütles otseteed, et kui ta oleks tahtnudki midagi varastada, siis polnud sellist hiired rotidki kadunud põrgu põhjalt nälja pärast salaja Pilida viimased toiduraasukese lapse tarvis hoidma, sest muidu oleks see lutikat kirpude käte nälga surnud tema mõtelnud, alguses oma palga kinkida, sest mis näljaselt ikka võtta, aga kuna tema puhast nime püütakse vargusega määrida, siis nõuab tema terve aastapalga. Ja mall oli väga kuri oma ausa nime retsimise pärast. Kui Jürkalt küsiti, mis temal selle kohta öelda, seletas ta, et tema isa põrmugi aru Malle kurjusest, tema Jürka pole ju midagi halba rääkinud, vaid ainult seda tähendanud, et mis palka see mall veel nõuab, kui ta selle endale juba kätte varastanud. Ja vargus ei olevat miski halb asi, kui seda tehakse õieti ja õigel määral. Seda võivat tõendada tema sõber Ants. Rööviminegi olevat hea asi, nagu on seda metsast seente ja marjade korjamine ja lehma lüpsmine või tema seljast nahavõtmine. Sellise targa jutu peale ei osatud kohtus muud teha, kui pead vangutada ja öelda. Vanapagan ta on ja vana pagandaks tai jääb. Endastmõistetavalt saim all oma palga ja õiguse seda teatud aja jooksul seaduslikus korras sisse nõuda. Samasugune otsus langetati ka antsu rendinõudmise suhtes. Kõik sündis üsna lihtsalt ja kergelt, sest Jürka ei vaielnud ju kummalegi nõudmisele vastu. Tema ütles ainult. Nojah, kui kohus nõnda arvab või küllap vist. Peale kohut tuli Ants tema juurde ja ütles. Mall oleks valmis nüüdki veel leppima ainult väljateenitud palgaga, kui ta selle kätte saaks. Mul pole kohe maksta vastase Jyrka. Ma võiks sulle selle raha laenata. Kuule sina küll üks kulla vend Ants. Aga mul on üks tingimine. Mesuk tuleb põrgu põhjalt ära, nii et võime ta mõnele võõrale rendile anda, kes maksab kahekordselt tule minu juurde, kus ands põrgupõhjal ma ära ei tule. Pole siis parata? Ei vist. Nõnda läks Jurka koju ja hakkas seal rahulikult edasi töötama, nagu poleks midagi iseäralikku juhtunud. See kestis seni, kui ühel ilusal päeval ilmus ametnik, kes tuli vaatama, mida oleks võimalik üles kirjutada, et seda välja mõistetud summade katteks ära müüa. Aga toas ja aias ringi käies tuldi otsusele, et surnud inventari üleskirjutamisest oleks vähe tulu. Nõnda siis asuti elava inventari kallale. Kõigepealt pandi hobune kirja, siis kaks lehma ja lõpuks kolm lammast. Kukke ja kahe kana juures peeti aru, aga löödi viimaks käega. Sest kes neid tiivulise hakkab püüdma? Kas mind last ja kassikirja ei panda, küsis Jyrka. Ametnik jõllitas talle üle prillide natukene aega vastu ja ütles siis. Mul pole aega naljatada, ainult juhin teie tähelepanu sellele, et üles kirjutatud hobust, kahte lehma ja kolmel lammast ei tohi müüa, tapaega pantida. Aga kui mõni upub, küsis Jyrka. Kuhu ta upub, küsis ametnik. Kust mina tean, kuhu loomad upuvad, vahel või laevu orgi otsa. Selle eest vastutate teie, mina vastuta, mina pole oma loomadest kunagi vastutanud. Nõnda lahkusid ametnikud, kui olid kinnitanud oksjonikuulutuse väravaposti külge. Jürka vaatas seda toimingut pealt ja küsis. Mis see on? Oksjonikuulutus, selle võid ära võtta, meil ei oska keegi lugeda, küll teised laevad, ütles ametnik. Kes teised, ei mina tea, kes? Põrgupõhjal elati jälle endiselt edasi. Jürka rägus, isegi padrikut, et uut põldu juurde teha, nagu ta sellega oli harjunud juba ammust ajast. Aga ei kestnud kuigi kaua see rahulikke elu. Varsti ilmus loomade üleskirjutaja ametniku uuesti ja temaga olid kaasas Ants naabriperemees ja mõned võhivõõrad. Alguses ei saanud Jürka aru, mis need inimesed põrgu pöialt otsivad. Aga siis meenus talle kohus, loomade üleskirjutamine ja paberilipakas väravapostis ning ta taipas, et need asjad seisavad tingimata kuidagi ühenduses. Nõnda oligi. Sest varsti tehti enampakkumisega algust. Et aga rahvast oli vähe, siis pakkujaid veel vähem ja nõnda müüdi loomad nii-öelda muist muidu muist poole hinnaga. Hobuse ja ühe lehma sai Ants rendi katteks endale. Teise lehma ostis naaber ja selle hind tasus malle. Palgaametnik ei saanud muidu asjatoimetuse kulusid tasa, kui pidi müüma veel suurima lamba. Selle hinnast jäi mõni Gross üle ja see pidi Jürkale endale jääma, et temalgi oleks tulu oma loomade müügist. Kaks järele jäänud lammast anti vabaks ja öeldi Türkale, et nüüd võib ta neid jälle müüa, tappa ja pantida. Küllap vist, lausus Jürka ametniku sõnade kinnituseks. Aga kui inimesed, kes loomad ostnud nendega minema hakkasid, jooksis Riia Jürka juurde ja küsis nutuse häälega isa. Isa, miks need loomad ära viivad. Aga laps ootas asjata vastust, sest isa ei kuulnud ta küsimustki. Vaikides sündis Jürkas midagi, mis oli mõtlemise ja mälestamise segu. Ta otsis nagu lohutust või seletust. Asi polnud sugugi veel nii hull, kui ta põrgupõhjale tuli, Polnud tal peale eide midagi, aga muidugi eit oli tal ja see oli ka ometi midagi esimeseks elus loomaks, said nad siis tassi see legi jumalamuidu ning pettusega. Ja kuidas tuli kõik muune ilmajja Antsu abiga? Ants elab alles, mis siis nii väga muretseda. Pealegi, praegu on Jyrka paremas seisukorras kui alul talongi esik, kaks lammast, kaks kana ja kukk ass Riia ja hulk igasugust majakraami, mis aastate jooksul nagu iseenesest tekkinud hein on tal rohkem kui kaks lammast jõuavad talve jooksul ära süüa. Nii et võiks kohe hobusenokka ja lehma mullika muretseda või kui seda ei saa, siis võib ülearuheinad ära müüa ja ilusasti üle talve elada. Sest kartulitest ja leivast jätkub. Aga kogu sellel lootusrikka tulevikuväljavaate viskas uppi Ants Jürka parim sõber, kellelt ta oli lootnud uue elu alguseks abinõu ja jõuga. Algas sellega, et tants tuli jällegi põrgupõhjale ja mitte üksinda nagu varemalt, vaid kahe teise saatel ning ta teatas tunnistajate juuresolekul, et kuna nende vahel Jürkaga on aastane rendileping, siis tema seda enam ei pikenda, niiet Jürkal tuleb tuleval kevadel põrgupõhja alt ära minna. Seda pead ise teadma. Vastasands, mina jään põrgupõhjale. Kui ta ei lähe siit heaga, siis lähed kurjaga. Lasen su politsei poolt välja tõsta ja minema ajada. Faule liu mu sõber muidugi olen. Aga kui sa oma sõbra nõu kuulda ei võta, siis mis nõu sa mulle annad? Tule minu juurde sinna väikesesse majja ja mina tahan põrgupõhjale jääda. Sellest ei tule midagi välja. Sa ei jõua renti maksta, jõua. Kui moodsa peale aitad, nagu alguses. Jyrka, mu vana sõber, kuula, mis ma sulle ütlen. Mul on uus rentnik valmis ja see maksab kaks korda rohkem renti kui sina. Sellepärast pole mul enam kasulik sind siia jätta. Kas temaga uut maad juurde teeb? Ei, seda pole enam tarvis, sest mets, mis on, jääbki metsaks. Minu haritud mol hakkab elama töine. Nii et teine hakkab. Kuule, Ants. Sa oled mu vaenlane, vaenlane või sõber, peaasi, et oleks kasulikum. Näe, siin ta seisab, tema maksab kahekordselt. Anss näitas naabriperemehele, kes seisis siinsamas ja küsis sellelt Peeter antset, tõsi. Ja mina maksan kahekordselt renti vastas. Mis see kolmas mees tahab? Küsis Jürka. See on tunnistajaks, mõtet räägime, vastas Ants. Ja sammusid ära ajad, küsis Jürka edasi. Et sa siit minema pead, kas heaga või kurjaga, siis mina ei taha enam vanapaganat, vaid inimest, kes tuleb ühes minuga taeva. Põrgu, tulete kõik, lausus Jürka veendunult. Kui oleme vanapaganast lahti, siis saame taeva. Ja sina, Peeter, saad Kadaeva, kui võtad minu käest maa, mis ma oma kätega harinud pöördus Jürka naabri poole. Kui ei võta, mina, võtab mõni teine kaup on kasulik, seletas Peeter. Maa tahtjaid on küll, kinnitas Ants. Sina, Ants, ei ta enam mu sõber olla. Pole enam kasulik, muigas see ja teised kaks naersid laia lõuaga. Hea siis küll, lausus Jürka ja tõusis rahulikult püsti. Nagu oleksid asjad kõige paremas korras. Mina olen vanapagan. Teie inimesed, mina tahan õndsaks saada, teie põrgu minna. Sellepärast teete mu paljaks. Anski, räägib sõprusest, aga ta on vaenlane. Jürka hakkas pikkade sammudega toa poole minema. Teised vaatasid talle nagu arusaamatuses järele. Toa juurde jõudnud, tõmbas Jürka räästast peotäie, tuli kuivi õlgi ja murdis need kahekorra kokku. Siis hakkas ta taskust midagi kobama. Ta tahab tuld teha, sosistasid mehe tantsule. Ei tee. Venitas see lõuga ettepoole ajades läbi hammaste, mis hoidsid kustunud piipu. Jürka leidis taskust räni Räksija taela ning hakkas rahulikult tuld taguma. Usu, näpistab tule katusesse, rääkis peeteransule. Ei täppista, venitas see endiselt lõug ettepoole. Ürkal oli tuli juba Taelas ja pani selle õlgede vahele, et tuule käes vehkida ja sädet leegiks muuta. Suitsusaba käis õledusti kannul. Äkki ilmus õlgedesse leek ja järgmisel silmapilgul oli see rästas. Küll sööstsid mehed Jürka pooletada, takistada, aga kõik oli hilja. Muidugi, Ants oli algusest saadik kohe aimanud, mida Jürka kavatseb. Aga ta teeskles uskumatut, sest tal oli kasulik, et hooned tuleroaks saaksid. Nad olid täie hinna eest kinnitatud ja jäid ainult tüliks maa peal. Kui Peeter võtab need oma kätte. Et mehed viimsel silmapilgul ometi mõtlesid Jürka takistada, siis see tuli osalt loomu sunnilisest hirmus tule ees osalt õigest kaalutlusest, et nõnda on hea ja ilus pärast seletada, kui puhtast ja õiglasest südamest nimattalitanud. Kas oleks võimalik olnud põrgupõhjahooneid päästa, kui teised oleksid algusest peale kohe Jürkad katsunud tema kavatsusest takistada. Hilinenud takistus näis, tõendavad vastupidist. Sest kõigepealt haaras Jürka Antsu kraest kinni ja oleks selle vististi siinsamas vagaseks teinud, kui teised kaks poleks talle appi tõtanud. Aga nüüd viskas ta tema kui taku tordi üle aia ja vististi juhuslikult kivihunniku otsa, kuhu ta jäi lamama mõranenud pealuuga. Kõige südimale kahest Peetrile sai Jürka ainult ühe korra rusikaga anda ja juba leidis seenese aia äärest nõgesepõõsast. Kolmas mees ei julenud nüüd enam üldse Jürkale läheneda ja nõnda võis takistamatult ka aidale ja laudale tule otsa panna. Pärast seda läks ta õueväravast välja ja seadis sammud naabritalu poole. Põrgupõhjal polnud enam tule vastu midagi parata, see oli neelanud kõik. Suure vaevaga oli Antsu juurde jäänud mees selle saanud tulepiirkonnast välja viia, muidu oleks temagi põlenud. Oli veel ainukeseks küsimuseks, mis teha Antsuga nüüd. Peeter tahtis minna hobust vankri ette rakendama, aga teine mees arvas, et vankri raputamine ja põrutamine tähendaks haavatule kindlasti surma. Nõnda siis võeti Anss kätele ja kanti Peetri juurde. Seal aitas Peetri naine kaks teivast ühendada vöödilise vaibaga, nii et tantsu võis vaibale panna, padi pea alla. Ja meeste kantuna algas ta oma teekonda kodu poole, kus oleks arstiabi kättesaadavam. Nad olid veel tükk maad Antsu kodust eemal, kui sealtpoolt hakkas tõusma paks suits. Jürka oli siin samuti talitanud nagu koduski. Ta oli Räxiga ränis taela külge tuld löönud, selle siis õle tuusti pannud, mis tal kaenla all oma naabritalust saadik ning leegitseva õle tuusti esimesse katusesse pistnud. Enne kui ükski teadis, oskas või jõudis takistada, oleks Ants ise seda toimingut pealt vaadanud. Ta oleks ehk samuti mõtelnud nagu põrgu põhjalgi, et las põletab kõik ju tule vastu soodsalt kinnitatavad. Pealegi vajas ta juba ammugi uusi moodsamaid ja mugavamaid hooneid. Ja kuna tule kinnitus on ühiskondlike ettevõte Ants aga läbi viia läbi ühiskondlik loom, siis oleks nii loomulik, et just tule kinnituse kaudu tõuseksid talle uued hooned. Liiatigi kui tule põhjuseks on hull inimene. Sest see on sama hea nagu oleks süütajaks jumal ise oma piksega. Hull võib pikne, jumala sulased on nad mõlemad ja ei ole ühiskonnal suuremat ülesannet kui võidelda jumala tahtmise ehk jumalaõnnetuste vastu isegi siis, kui need toovad mõnele üksikule õnnetants ise lamas põllu äärses majas meelemärkuseta ja ootas arstid. Siis polnud kedagi, kes oleks ühiskondlike küsimuste üle õieti järele mõtelnud. Ja sellepärast astuti pärast esimese hoone süttimist kohe Jürkaga võitlusse. Aga siin kordus seesama, mis põrgu põhjalgi. Keegi ei saanud Jürkast jagu. Ka kõige tugevamad langesid uimasena maha paljast rusikahoobist. Siis lasti kaks suurt hoovikoera talle kallale, aga esimese neist lõi ta teibaga maha ja teine põgenes kolme jalgsena. Et loomalaut oli ka tuld võtnud, siis pidi sealt tigeda sugu sõnni välja tooma ning selle asemel, et ta eemale viia, juhiti ta Jürkale vastu, lootuses, et millega ei tulnud toimemehed ja koerad sooritab möirgab härg. Aga võitlus sellega näis veel lihtsamana kui meeste ja koertega. Sest enne, kui härg jõudis oma sarved tööle panna, oli Jürka neist kinni ja järgmisel silmapilgul lajatas looma raske keha maha. Nüüd oli igasugune lootus kadunud Jürka märatsusele piiri panna. Aga samal ajal oli tekkinud hulk inimesi, kes hoidusid juba oma südames Jürka poole. Sest palju oli neid, keda Antsu tigedad koerad karistamatult olid purenud. Soo jumal, täna Tod. Nüüd nad olid ometi kord oma jao saanud. Kuidas oli hirmu tuntud sele möirgab mürisevad kraapleva ja mühisevat sugu sõnni ees ja nüüd oli ta naiste ja laste eeskis sellili, nagu oleks ta tall, keda viiakse tappa, või ut, kelle seljast pügatakse villa. Eriti olid kaasa kistud naised. Nii mõnigi oleks tahtnud oma pruunid ja valged käsivarred Jürkale ümber kaela heita, et näha, kas taga nendest sama kergesti võitu saab, kui tugevatest meestest, tigedatest, koertest ja mürisevast härjast. Kui selline katse jäi tegemata, siis mitte sellepärast, et naistevaim oli küll valmis, aga liha, nõder, vaided selleks polnud vähematki aega ega võimalust, sest vaevalt oli Jürka oma vastastest võitu saanud, kui ta juba edasi tormas, nagu poleks teisi inimesi olemaski. Ta sööstis elumaja juurde, et kas sellele tuli otsa panna, aga nähes, et see juba leekides ja et püütakse päästa majakraami, peksis Jürka silmapilkselt kõik eemale ja hakkas ise sees lõhkuma, purustama, käristama, murdma ja tükeldama, nagu kardaks ta, et tuli ei saa muidu antsu varandusest võitu. Juba ilmusid ka tuletõrjujad ja politseinikud. See oli just samal silmapilgul, kus keegi oli heale mõttele tulnud Jürka poeg Kusta kohale tuua, et ehk oskab ja suudab tema oma isa taltsutada. Kus ta tungis ühest tuletõrjujate ka põlevasse majja, aga Jürka peksis tuletõrjujad sealt silmapilk välja ja tahtis Gustaga sedasama teha. Viimases hädas ei osanud see muudkui karjuda. Ei saa, ei saa jah ta nüüd ükskord ometi nad on juba küllalt saanud. Mina uputasin noore antsu. Usu ometi isa oma kahe käega tegin seda, me oleme tasa. Emale ütlesin ka enne surma, niiet ta teaks, taevas jumala leiame laiali rääkida. Kuna isa ja poeg nõnda keset leeke jutlesid ja nad tähele ei pannud, mis nende ümber sündis hiilisid mõned tuletõrjujad ja politseinikud nende juurde ja niipea, kui olid kuulnud, kus ta sõnad kargasid kallale vallutasid poja ja vedasid ta põlevast majast välja. Kuna aga selleks jõudu ei jätkunud, et isaga sedasama teha. Ühe kallaletungija viskas Jürka läbi akna ühes selle raami ja klaasidega hirmsa kolinaga välja, kust see suure vaevaga suudeti tulesurmast päästa. Teise ründaja lõi ta uimaseks põlevasse majja sest see oli tõmmanud revolvri taskust. Kolmas ründaja oli Jürkad mitmel korral tulistanud ja siis ise välja karanud. Neljas ja viies andsid väljast läbi akna Jürka pihta tuld. Üks neist politseinik, teine eraisik, kes oli sattunud võitlus hullustusse. Paljud kahetsesid, et politsei polnud varem kohale jõudnud, sest siis oleks ehk saanud igaüks oma käega katsuda. Kas põrgupõhja Jürka oli tõeline vanapagan või pidas ta ainult iseend selleks? Kui oli vanapagan, siis hakkas tema peale ainult hõbekuul ning seegi üksnes siis, kui talle rist otsa lõigatud. Aga leidus ka neid, kes arvasid, et nikkel kuul on sama hea kui hõbedanegi ja nõnda tekkis siinsamas suur vaidlus, mis oleks võinud loominguks või laskmiseks areneda. Kui poleks äkki märgatud, et üks politseinik vajaka. Keegi ei teadnud temast midagi. Pikka järelkuulamisega selgus ainult nii palju, et ta ühes teistega läinud majja Jürkad Gustad tabama. Anti käsk, maksku mis maksab veel kord sisse tungida, sest politseinik pidi majas olema. Aga just samal silmapilgul heideti mees läbi purustatud akna välja. Ta elab alles, karjus üks mõeldisi Jürgat, ta elab tules, karjus teine. Ta on tõesti vanapagan, karjus kolmas ja sellele kolmandale karjusid kõik oma südames kaasa. Issand jumal, ta oli tõesti vanapagan, värises iga elava inimese hinges. Silma pilguks valdas kõiki nagu kangestus. Siis aga kõlas komando, mis ühendas kõik veejoad sellele paigale, kust oli aknast paisatud uimaseks löödud politseinik. Ei töötatud mitte ainult pritsidega, vaid ka vannide, Tuberite pangede kruuside andnud toopide ja tassidega. Igaüks tuli oma piskuga, et jumalgi taevas võiks näha, kui ligimesearmastaja ja halaste jaaniinimene olgu noor või vana mees või naine. Vana paganadki püüab ta tulesurmast päästa. Ometi ei õnnestunud, see tuli oli tugevam kui inimeste kantud vesi. Kõik langes põlevateks osudeks kokku. Lapsed, kes tule kustutamisest osa võtsid või muidu pealt vaatasid, ei saanud kuidagi aru, miks täna vesi tulele midagi ei tee. Nagu süttiks ta ise ühes palkidega põlema. Aga kas jumal saaks niisukese tule ära kustutada, küsis üks tütarlaps oma emalt. Pea oma suu, sosistas mõni viimaks kuuleb, kui rumal sa oled. Eks see rumal on, kui ma küsin, et sellepärast, et üks loll võib rohkem küsida kui üheksa tarka vastata. Kui lõpuks saadi tulest võitu, leiti Jürka surnult palgija plangu jätiste ning igasugupuru seest. Ta oli pisut kõrbenud, mitte põlenud ja üleni märg, nagu oleks teda tabanud uppumissurm. Kuna Jürka ise ja paljud teisedki pidasid teda vana paganax, siis kerkis kohe küsimus, mis oli õieti talle surma toonud, kas tuli vesi või kuulid. Tulesurma usuti kõige vähem. Sest mis suudab tull vana pagalale?