Surma põhjuse selgitamiseks lahati Jürka kõrbenud keha. See toiming valmistas kõigile pettumuse, sest lahkaja väitis, et Jürka pidi hukkuma ei tulest, veest ega kuulidest, vaid hoobist pähe. Kas lööjaks võis olla politseinikele? Jürka viskas viimasena põlevast majast läbi akna välja. Esmaabi tagajärjel ajas see varsti silmad lahti, nii et võis loota, et temalt saab kõige kohta õige seletuse. Aga siis ilmnes, et ta on kaotanud kõnelemisvõime. Kui talle anti pliiats ja paber, tegi ta ainult mõne arusaamatu varesejala. Nõnda siis oli kindel. Politseinik pidi põlevas majas midagi ennekuulmatut ja nägematut kogema ja see võis ainult Jürkaga ühenduses seista. Temaga pidi midagi hoopis teist olema kui teiste inimestega. Tema nagu ei kuulunudki surelike kilda. Seda kinnitas teda lahkaja arstki, sest ta ütelnud, et sellist nüsib ta oma elus esimest korda. Kõik panid endale kõrva taha, et arst tarvitanud sõnu sellist nüsib. Ja kõik mõistsid ilma pikemata, et niisugused ebatavalised sõnad peavad ometi midagi tähendama. Oleks arst ütelnud sellist keha, sellist meest või midagi selletaolist, siis oleks olnud arusaadav, aga öelda ainult sellist. Ja siis lisada müssilb. See ajas inimestele, kes mõistsid taibata sõnade salajast tähendust hirmujudinad kehale. Oli enam kui selge, et arst tahtis toonitada ainult ühte inimesel ei ole niisugust keha. Oli lahendamata kaks olulist küsimust, kuhu Jürka matta ja kes lähevad teda matma. Alguses valitses üldine arvamine, et Jürkat ei või mingil tingimusel õnnistatud mulda, see tähendab surnuaiale matta vaid ainult surnuaia taha. Oli isegi neid, kes arvasid, et üsna asjata vaev teda surnuaiad tahagi vedama hakata. Kõige õigem oleks lihtsalt siiasamasse antsu maa peal auk kaevata ja ta sinna sisse lükata. Kuid siis astusid naised Jürka eest välja. Ei olevat mingit põhjust temaga sellepärast kui loomaga ümber käia, et ta oli tugevam kui tema matjad. Ja isegi kui ta olekski olnud vanapagan, siis oleks ta maailma tulnud jumala tahtmist mööda ei muidu. Seda pidi tõendama seegi, et ta käis laua kirikus ja kõik tema elas nagu iga teinegi ristiinimene ja sellepärast tuleb tamatamite surnuaia taha vaid surnuaiale. Ja kui õpetaja peaks sellest takistusi tegema, siis aga õpetaja ei teinud selles mingeid takistusi. Sest Jürka polnud ju enesetapja vait. Tulekahju ohver? Kas siis õpetajahärra ei mäleta, et Jürka ei tahtnudki taeva saada, kuidas võib teda siis õnnistatud maalemata? Küsis kiriku vöör münder. Jürka kinnitas alati, et tema tahab õndsaks saada, sellest piisab vastase õpetaja. Aga ta tahtis õndsaks saada selleks, et põrgut edasi pidada. Mis sest armas hing, põrgu on jumalast seatud. Aga kui ta oli ometi vanapagan, nagu paljud märgid tõendavad ja ta ise uskus, mis siis selle peale armas hing, võin ma öelda? Ärgem sõdigem jumala armunõu vastu. Kui jumal arvas heaks kuradi inimesena maailma saata, nagu ta varemalt saatis oma poja siis ei ole meil surelikel selle kohta miskit ütlemist. Me peaksime ainult oma südamed ja neerud läbi katsuma, kas me ei talitanud elava kuradiga sama mõistmatult nagu jumala poja kagi? Kõige õigem oleks siiski öelda. Jürka ainult uskus, et ta on vanapagan ja see usk oli tal nii kindel, et ei mina ega ükski teine suutnud seda kõigutada. Selleski näeme jumala seletamatut armunõu. Ebausu teeb ta ikka kindlama kui õigeusu. Me tõstaksime tõepoolest mäed paigast, kui meil oleks nii kindel õigeusk, kui oli seda Jürka ebausk. Sellepärast armas hing. Me kõik peame minema Jürkalt sellelt põrgupõhja vanapagana Alt õppima, kuidas tuleb uskuda pimesi ilma arutamata, ilma mõtlemata, nagu oleksime alles lapsed. Jürka oli meie usu õige laps. Kuigi tal oli ebausk nõnda, siis oli matusepaiga küsimus otsustatud. Paljude avaramaks kujunes matjate leidmine, sest siin puudus see üksik, kes oleks kõikvõimsalt otsustanud. Ants ehk oleks võinud seda teha, aga tema mõistus hõljus ikka veel taeva ja maa vahel. Ajuti olid teisel küll pisut selgemad silmapilgud, aga siiski ei vastanud ta ühelegi küsimusele, vaid sonis üksi sõnu. Tõele näss põle, raha tuleb Lääs põele lääs pöörle. Aadu õlle. Matjate küsimus oleks olnud palju lihtsam lahendada kui Gustagi Jürka poeg oleks olnud käepärast. Aga see eelistus vahi all, sest põlevas majas oli ju kuuldud, kuidas ta raevu otsa ei ole. Isa oli öelnud, et tema uputanud noore antsu. Kuna Gustalt nende sõnade kohta aru päriti, seletas ta, et see kõik on tühine väljamõeldis. Isa rahustamiseks, temal Kustal olnud ema kaudu teada, kuidas Jürka kahtlustanud noort Antsu oma esimese tütre Maia hukutamises ja kuidas ta ähvardanud nii hästi vanal kui noorel Antsul paela käänata niipea, kuid asja jälile saab, kus ta arvanud, et Jürka tänane raevutsemine põhjeneb suurel määral majja surmas. Ja kuna ta jõuga isale vastu ei saanud, läks ta oma väljamõeldis ega ema uputanud noore antsu. See rahustanudki Jürkad sel määral, et kus ta oleks võinud ta ilusasti põlevast majast välja tuua, kui mitte tuletõrjujad ja politseinikud poleks vahele seganud. Kuigi Kusta seletus oli tõe näolik, ei lastud teda ometi vabaks ja nõnda pidigi Jürka matma võhivõõrad. Et ükski nendest, kes pidasid end paremaks, ei tahtnud seda teha. Siis leiti viimaks üks kraavikaevaja, üks turba lõik ka ja üks kivilõhkuja ja üks mustuse vedaja, kes olid valmis Jürkam maha viima. Aga needki tingimusel iga mehe peale pool toopi puskarit, mis antakse hommikul enne teele asumist kätte. Kui kõik oli juba valmis minekuks puusärk vankris kaks meest juba tema kaanel istumas üks vankri eesotsas õlgadel neljas ohje pihku. Mas saabus Peetri Viiu Riiaga, kellele oli ta oma vana suurräti ümber sidunud, et tal poleks külma karta. Kas te võtate selle pisikese kaltsukubu ka peale, et oleks ükski oma inimene matusel? Küsis Viiu meestelt. Messeeaa Vaiss. Pedro, mitte ei saa aru, küsis turbalõikaja vastu, kes istus kraavikaevaja kõrval kirstus käes seest poisile, suur rätikut hakkab ümber siduma, lausus kraavikaevaja ja sülitas lirtsti ülalt alla. Oleks pais sees, teine ajee tööd, roog, see ju arutus kivilõhkuja, kes hoidis ohje. Mihheil tüdruk, kus siis on, et ta ei või isa matusele ajas, Viiuvast peeti nõutult aru. Mustuse veda, jõgi pöördus vankri eesotsas õlgede ümber, et vaadata. Misuke, see uus matul selline õige on. Natukese aja pärast küsis ta riialt Mess salvrätiku all. Näe, hüüdis Riia ja tõmbas kollaste silmadega musta kassi pearätiku alt välja. See otsustas asja, sest mustuse vedaja armastas kõiki loomi ning see oli õieti tema ainuke õige armastus. Kiriku juures läks muidu kõik hästi, aga kui köster laulu otsa lahti tegi, siis panid neli matuselist niisuguse joru jooksma, et köster vaevalt vaevalt jõudis neid vaos hoida. Siiski kõik jäi viisakuse piiridesse, nii et kellelgi polnud midagi ütlemist. Õpetaja sõnad olid lihtsad, kuid südamlikud. Muuseas ütles ta. Sa olid omasuguste seas üks viletsamaid ja vaesemaid. Aga ometi tundsid end suure ja rikkana. Sest sul oli suukindel usk. Meie keskelt lahkutsa sama lihtsalt nagu sa siin elasidki. Aga selle eest säratsa seda heledamalt seal, kuhu sa ükskord jõuad. Nende viimaste sõnade kohta ütles mustlase vedaja teistele väljas Ulsitlemis õpetaja ütles. Ta ei lubanud teda taeva jah, vaid, kuhu ta jõuab. Aga kuhu siis? Teadagi kuhu, rääkis kivilõhkuja. Ja nad võtsid oma pudelid ning jõid mitu korda järjestikku kõigi silme all. Et kinnitada oma südant. Siis istusid kivilõhkuja ja kraavikaevaja vankrisse kirstu otsa, kuna turbalõikaja ja mustuse vedaja tahtsid oma kangete kontide pehmendamiseks jala surnuaiale minna. Kuhu oli ehk pool kilomeetrit maad, laps oma kassiga unustati hoopis. Alguses turbalõikaja ja mustuse vedaja ajasid suure häälega juttu. Aga kui need mehed, kes istusid vankris kirstu kaanel, tegid laulu lahti, siis ei võinud ka nemad muidu kui pidid kaasa laulma mitte küll sama laulu ja mitte isegi kahekesi ühte laulu, vaid igaüks iseseisvalt oma sõnu ja joru. Aga sellel üldisel laulul, millest ainult Riia oma kassiga osa ei võtnud, olid saatuslikud tagajärjed oleksid mehed vaikinud või ainult juttelnud, siis oleksid tee kõrval asuvate elamute koerad nad tülitamata mööda lasknud, sest siin logises alati nii palju igasuguseid vankreid läbi, et ükski arukas koer ei viitsinud nende peale haukuda ega võtnud isegi vaevaks vaatama minna, kes sõidab või mida ta veab. Aga niipea, kui nad kuulsid matuseliste laulu, tulid nad kõik kohe vaatama, mis on mantel lahti. Uudishimuliste seas oli ka üks vanatoakoer, kes väga vähe tundis õuekoerte kombeid. See siis oli esimene, kes arusaamatuses ja puhtast lollusest ajas nina vastu taevast ja katsus haug. Ning kui see hääle kähisemise tõttu hästi ei õnnestunud, hakkas ta haledalt südamest ulguma, nagu läheks ta meel meeste laulust härdaks. Nüüd ei võinud ka teised koerad enam vaikida, sest nende komme nõuab, et mida teeb üks ees, seda peavad ka teised järele tegema. Kuigi see üks oleks nende seas kõige rumalam. Kust koerad selle kombe võtnud, pole uurijad veel lõpuni lahendanud. Aga mõned avaldavad arvamust, et selle kombe on koerad saanud inimesilt oma peremeestelt. Sest olevat tähele pandud, et ükski jabur või nõdrameelne ei suutvat nii suurt totrust leiutada, mida kõik need kohe ei jäljendaks, kes peavad end ise ja keda peavad ka teised targaks. Siiski olgu selle koerte kombe algupäraga kuis tahes, penide kontsert oli täielik, nii et sumbutas isegi meestelaulu jorina. See hirmus kisa tekitas Riia kassis uudishimu ja hirmu ja enne kui laps üldse midagi pas olid, kas suurrätiku alt väljas ja lidus niipalju kui jalad andsid laulvatest meestest ja hobustest mööda ikka selle puu poole, mis kasvas eespool tee ääres. Riia ei saanud suust muud sõna välja, kui lõugas ühtesoodu, käed ettepoole õieli. Kas, kas mis on kassiga, küsis mustuse, vedaja jooksis sinna, kuhu sinna puu otsa, kuhu puu otsa sinna. Lõpuks ometi oli mustuse vedajal selge, milles asi ja ta hüüdis kirst tulistujaile häiril küüdimehed, jätke jorin ja pidage oma suruvad kinni. Ja kui ta neile oli seletanud, mis õnnetus last tabanud kobista ühes turbalõikaja vankrisse, sest ta arvas, et kui kirstu kaanele ronida, siis ulatub kassi puu otsast kätte saama, kuhu see koertest jooksnud. Aga kuna see oli meestel sootuks uus ja ootamatu ülesanne, siis pidid nad enne oma pudelist südame kinnitust võtma. Alles pärast seda ajasid nad end neljakesi vankris püsti, et oleks kohe valmis kirstu kaanele tõusma, niipea kui vanker jõuab puu alla, kus haukusid koerad. Vaike nüüd teineteisest kõvasti kinni. Ma teen hobusele Tultaka käsutes kivilõhkuja. Vanker hakkas liikuma ja lähenes puule. Kõik mehed olid huvitatud, kui kõrgel kas on ja kas ulatub teda kätte saama. Nõnda ei pannud õieti keegi tähele, kuidas vanker puu alla jõudes sõitis ühe rattaga raksatades kivi otsa, kuna teine ratas läks tee veerde. Nõkku allutus ja vapustus olid nii järsud ja ootamatud, et kõik mehed lendasid uperkuuti ülalt alla. Ainuke õnn, et jumal oli andnud hobustele rahuliku ja ka meelemärgates õnnetust, nad peatusid silmapilkselt. Nõnda said mehed aega maast üles kobida. Üks naerdes, teine kirudes, kolmas imestades. Kuidas küll nõnda võis sündida? On ju nemad kõik täiess kuraažis, mehed ja küllalt sõnnikut vedanud ning püsti sõitnud, ilma et keegi kunagi oleks kukkunud. Aga neljas mees, mustuse vedaja ei teinud katsetki tõusmiseks. Tema lamas teekraavis pea vastu kivi. Kui teiseta ühisel jõul vankrisse õlgedele asetasid, leiti, et tal pea, verine ja meelemärkus kadunud. Sellest ei tehtud alguses suurt numbrit, vaid kõigepealt hakati puu otsast kassi otsima, sest keegi ei tahtnud lapse nuttu kuulda. Aga nagu nüüd selgus, kassi puu otsas ei olnud. Ka koerad, kes esteks puu all haukusid, olid kuhugi kadunud nagu poleks neid kunagi olnudki. Kõik oli nagu elus silma viirastus. Ei jäänud muud üle, kui asuti mustuse vedajad turgutama. Kõige paremaks rohuks peeti viina. Nõnda siis võeti tema enda taskust pudel ja kallati talle selle põhjast viimne piisk suhu. Ja kui see ei mõjunud, anti teistest pudelitest lisa, kuni mees ajas lõpuks silmad lahti. Kuule mõistassaa, veidike kassi ei ole puu otsas. Karjuti, niipea, kui ta kaotas silmad. Ma tean, vastas mustuse vedaja, nagu oleks äkki kaineks muutunud. Ta tõstis ju kaane üles, tõusis püsti ja võttis kassi ära. Kes tõstis kaane üles? Vanapagan, kes muu ütles mustusega üsna rahulikult. Kuigi teised olid jahmatuses toimetatud. Loburdad, karjusid teised nagu eneste julgustuseks mustuse vedajale. Aga vastuse asemel ajas see enda õlgadelt üles, ronis kirstule, pani oma pahe emast silma vastu pragu, mis jäänud kahe hööveldamata laua vahele. Piilus hulk aegassisse. Kui ta lõpuks oma pea tõstis, ütles ta üsna rahulikult ja asjalikult. Vaadake ise seal pähe istub. Ainult et kollased silmad on pimedas sinised. Värisevate südametega lähenesid teisedki praole. Esimesena vaatas kivilõhkuja ja ütles siis. Nagu tulekivi, saad need nagu Lido õelm mustal raba, veel lausus järgnev turbalõikaja. Nagu siin ees, et pimedas taevas, kinnitas kraavikaevaja. Nüüd polnud enam kahtlust, et mustuse vedajal oli õigus. Ja kõigi hinge langes pime hirm. Aga riia, kes seisis maas ja sirutas oma kaela üle vankriots laua vaadeldes meeste toimingut, hüüdis oma heleda häälega meeste hirmu sekka. Mina tahan ka näha. Nüüd tõsteti laps vankrisse, näidati talle kirstu pragu ja õpetati, kuidas ta peab vaatama. Riia katsus vaadata, aga ütles, et tema ei näe midagi. Ega siis lapse silm võtare, arvas kivilõhkuja. Vaata hoolega ja hästi kaua, õpetas mustuse vedajal. Riia tegi nagu mustuse vedaja õpetanud ja ütles siis. Esiteks on must ja pärast läheb siniseks, nii et sätendad tunne nooti. Lausus kraavikaevaja mõistu oma kaaslastele ja lisas. Istuge kõik kõvasti kaanele. Ja kui olid neljakesi kiust tulistatu võtnud, otsisid taskust oma viinapudeleid välja, jäid, jõid need pilgatumalt tühjaks. Peale seda tehti hobustele jalad alla ning mindi niisuguse vutiga surnuaia väravasse, et Riia taga vankri otsas õlgedel oma kassi üürikeseks unustas ja laginal naeris. Jää istuma käsutas kivilõhkuja teisi, kui juba vanker seisis ja ta võttis köie, mis kaasas kirstu hauda laskmiseks ja sidus selle esteks ühe puusärgi otsa ümber laskis siis mehed üksteise järel püsti tõusta ja mässis kogu kirstule köie ümber. Soo, nüüd pole keda kuraditki karta, ütles ta siis. Ja teised, kes ka lõpuks taipasid, milleks ebaharilik sidumine hädavajalik keetsid kivilõhkuja ettevaatuse üksmeelselt heaks. Nõnda seotult võeti kirst õlgadele ja kanti haua juurde. Saatjaks oli ainult üks inimene, seegi väike Riia, kes juba jällegi nuttis oma tassi taga. Aga kirikumehe naine, kes täna oma abikaasa kohuseid täitis, arvas, et Riia nutab oma isa pärast, keda joobnud mehed kannavad hauda. Läks tükk maad silmnäos nutvale lapsele järele ja ei saanud muidu, kui pidi oma pisaraid pühkima, kuna ta ise haletsedes kordas. Huh, samu kubujussi. Oh, samu väike kubu jussike. Haua juures oli meestel ainukeseks mureks, kuidas saada köis kiiresti ümbert kätte, kui see juba hauas. Aga kivilõhkuja leidis õige lahenduse ja ütles. Las kohe läheb ühes vana pagarikassiga. Nõnda siis lasti köiega mässitud kirst ilma pikemate hauda ja mehed haarasid juba labidad, et muld peale ajada. Aga äkki meenus mustuse vedajal midagi, ta hüüdis. Pedagi. Ta lõi oma labida mullahunnikusse püsti võttis riial käest kinni, viis ta hauakaldale näitas, kuidas ta peab kolm korda mulda võtma ja selle hauda viskama, kuna ta ise samal ajal ühes lapsega pikkamisi luges peotäie mulda minult Kateks saat. Aga kui laps oli oma mulla visanud ja ühes mustlase vedajaga kaasas käivad sõnad lugenud, heitis ta viimse pilgu hauda. Äkki sirutas ta karjudes oma käed suurräti alt ammutava avause poole, nagu oleks seal midagi erilist näha. Lapsekisast võpatasid kõik neli meest, loomu sunnilikult mustuse vedaja, kes lapse kõrval haua äärel pidid tahes-tahtmata pilgu alla köiega mässitud Kirtule heitma. Aga ta peab, tõmbus nagu ussist nõelatult tagasi. Kirstu kaanel istus väike must pika sabaga loom, kelle ümarikus peas Helendasid taevassinised, silmad, mis vahtisid pärani pilgul ülespoole, otse mustuse vedajale vastu. See muutus hirmust tummaks, tõmbas karjuva lapse hauast eemale ja haaras oma labida, et hakata mulda kühveldama. Aga esimesed labidatäied polnud veel kirstule kobisenud, kui hauast kargas must loom, kel taevasinised silmad ja pikk kõver saba ning pistis Vilama haudade vahel, kadudes järgmisel silmapilgul viirastusena järele, jäi ainult sinine suitsujuga, mis haihtus nagu ta tekkinudki. Laps karjus ikka veel heleda häälega sirutades käsi kas haua poole või üle hauataevasiniste silmadega looma järele. Ükski ei saanud sellest õieti aru. Mustuse vedaja oletas viimast ja kuna ta nüüd jällegi vabanes oma keelegi idast, ütles ta, kas nägite teised, kas ei pannud tema küsimust tähele või oli hirm ka nemad tummaks muutnud? Igatahes ükski ei lausunud midagi. Kõik pildusid ainult nagu südamed täiega mulda, kuni haud kuhjas täis. Neid kõiki valdas ühine soov saaks võimalikult ruttu siit minema. Ja kribinal-krabinal tõttasid nad hobuseid lahti päästma ning vankrisse ronima. Kuid just samal silmapilgul tuli kirikumehe naine ja küsis, kus laps on. Mehed tegid nagu ei kuulekski naise küsimust. Sellepärast ütles uuesti. Teil oli ju laps kaasas, kuhu see jäi? Läks loomale järele, vastas nüüd mustuse, vedaja, kelle pea kinni mässitud. Mis loomale küsis naine arusaamatuses, sellele küll taevasinised silmad seletas mustuse vedajal. Jah, meie rohkem leidja toetas mustuse vedajad ka kivilõhkuja. Te olete hulluks läinud, karjus naine nüüd, kui te kohe ei ütle, mis tegite lapsega, teatan politseile. Aga mehed olid juba vankrisse roninud ja hakkasid oma setukaid vemmeldama, et neile jalgu alla teha. Nõnda kihutasid nad mürinal surnuaia väravast minema. Naine vahtis neile tükk aega pärani silmi järele ja läks siis areldi haua poole, mille mehed just praegu kinni ajanud. Arelgi sellepärast, et ta kartis midagi näha, milles ta võiks ehmatada, tada ja villi või roosi saada, sest nende hädade eest olid teda hoiatanud nii hästi käe tarka mustlaseit kui ka suguõde kaardimoor. Ometi polnud värske haua juures midagi kohutavat märgata, nii et naisel polnud muud teha kui surnuaia värava poole tagasi pöörduda. Aga äkki jäi ta seisatama, sosistas üllatunult. Näehkus teine. Riia magas sirelipõõsa all suurimas rahus pea rohtunud hauakünkal. Naine silmitses teda natukene aega naeratades. Aga siis meenus talle lapse hiljutine nutt surnuaia väravas ja tema enda meeleliigutust ning ta kordas oma endiseid sõnu ainult Hellemalt ja rõõmsamalt. Oh samu kubu jussike. Oh sa mu päike, kubu jussike. Ettevaatlikult korjas ta magava lapse põõsa alt üles ning kandis ta koju.