Tere, tänane kajalood on justkui järellainetus eelmise nädala emakeelepäeva tähistamisele, mis on meil nüüd lipupäev ja üheteistkümnendat korda korraldati vikerraadios ka etteütlus ja see purustas kõik varasemad osaleja rekordile. Tänavu oli siis ligi kuus ja pool 1000 etteütluse kirjutajat. Ja selles järellainetuses me oleme saanud Kaja loodimisele, keeleteadlase ja õppejõu, Eesti raadio keelesaadete kauaaegse kõneleja, vikerraadio, etteütluse käimatõmbaja, professor Martin Ehala, vaatame siis, mis tagasipeegeldus, et me saame tere tulemast saatesse, professor Ehala. Tere ja aitäh kutsumast. Ja palju õnne teile, riikliku teaduspreemia pälvimise puhul napp kuu aega tagasi öelda. Mina olen saatejuht Kaja Kärner, ilma pikema sissejuhatuseta Martin Ehala, teil oli 12. märtsil Tartu Ülikooli aulas väga intrigeeriva pealkirjaga ettekanne. Konverents oli siis pühendatud keele päevale emakeelepäevale ja ettekanne kandis pealkirja eesti keele mänguruum rahvusjärgses Euroopas. Ma soovitan kõikidel seda ettekannet Tartu Ülikooli koduleheküljelt uuesti vaadata või õieti kogu keelepäeva konverentsi ettekandeid ja paneelarutelu. Aga kuulates seda teie ettekannet. Mul on tunne, et Euroopa ajab praegu taga mingit tõde rahvustejärgsest Euroopast, kus üksikisik on alati olulisem kui rahvuskuhu ta kuulub, kus kõik rahvuslik on justkui diskrimineeriv, kitsendav ja kus riik ei ole mitte midagi muud kui turuplats, kus siis eri rahvused ja rassid toimetavad teie, Martin Ehala, ütlete, et selline unistus. On utoopia, kuidas selle asjaga on? Jah, tõesti, minu seisukoht on, et ehitada üles sellist kus toimiksid ainult täiesti ratsionaalselt kalkuleerivad, ilma emotsioonideta inimesed põhimõtteliselt ei ole võimalik teha, sest inimestena meil on kõigil emotsioonid olemas ja nende emotsioonide tõttu. Me kaldume rohkem suhtlema nende inimestega, kellega suhtlemisest tulevad positiivsed emotsioonid ja üritame vältida suhtlemist nende inimestega, kellega midagi ebameeldivat on juhtunud. Ja kuna see inimloomus, emotsionaalne inimloomuse emotsionaalne alge on nii vältimatu. Me ei saa sellest üle ja tegelikult, et ma ei tahaks ka sellest üle saada, et, et muutuda inimeseks, kellele mitte miski korda ei lähe. Ma ei näe mõtet elada, kui, kui mulle mitte midagi korda ei lähe. Tegelikult depressiooni tunnus on ka see, et inimesel lihtsalt mitte midagi ei lähe korda ja me peame seda ebanormaalseks. Ühesõnaga, kuna me oleme juba emotsionaalsed loomad ja see emotsionaalsus tekitab ühiskonna sees alati väiksemaid rühmi, kes käivad tihedamalt omavahel läbi ja on kuidagi noh, kui tõrjuvad või, või vähemalt mitte nii positiivselt teiste rühmade suhtes siis paratamatult tekkijad ühiskonna sees allrühmadevahelised konfliktid või arusaamatused või erimeelsused. Ja nüüd ühiskonnad tavaliselt on sellest üle saanud, vähemalt minu teooria ütleb nii, et ühiskonnad on sellest üle saanud sellega, et nad on näinud vaeva, et luua ühiskonnaliikmete ja ühiskonna kui terviku vahele sellist emotsionaalset sidet. Et see tervik läheks kõigile ühiskonna liikmetele rohkem või vähem korda emotsionaalselt. Ja kui ühiskond saavutab sellise olukorra tervik on liikmetele oluline, siis see emotsionaalne side tervikuga tasandab neid vastuolusid, mis paratamatult tekivad ühiskonna sees väiksemate allrühmade vahel. Ja see side terviku vahel, mis nagu tasandab vastuolusid ühiskonnaliikmete sees, hoiab kogu ühiskonna sidusa ja toimivana samas taine kui tapa ära neid vastuolusid, sest selge, et ühiskonnas on vaja nii hästi vastuolusid kui ühtsustunnet, nii et seal selline nagu peen tasakaalustamise küsimus, et oleks nii üht kui teist. Ja rahvused takistavad selle terviku tekkimist ehk kas Euroopa ideaal on Ameerika ühendriigid, kus ei tunta rahvusi ja kõik on väidetavalt üks suur tervik? Tundub nii tõesti, et tänapäeva ühiskonnateadustes on, on kujunenud veendumused, rahvused on takistuseks kas selle teel, et ühiskonnas saaks tekkida tervikute tasandil säärane emotsionaalne side ja seda just seetõttu, et noh, kuna tänapäeva lääne ühiskonnad on, on sisserändeühiskonnad, eks ole, on On palju tulnud uusi immigrante ja siis üldlevinud seisukoht on see, et nagu juba väljakujunenud rahvused on, on suletud, eks ole, et nad ei võta kedagi vastu ja, ja noh, juba iseenesest on välja arvavad ja see arusaam nüüd siis selline nagu Lääne-Euroopal ikka arusaam ütlen, et meil tuleks teha selline uus kiht identiteedile uus kiht, kus siis see vana enamus, eks ole, see rahvus nii-öelda vanas mõttes tekitab endale uue emotsionaalse sideme tervikuga ja siis kõik need juurdetulijad tekitavad emotsionaalse sideme selle tervikuga, et siis me saame hea ühiskonna, mis on selline suhteliselt neutraalne ja kus inimesed käituvad ratsionaalselt ja selleks on meil vaja ka siis seda emotsionaalset sidet, mis on nagu vana rahvusliku enamuse ja nende identiteedi vahel, et seda tuleb alla suruda või sellest emotsionaalsest sidemest tuleks vabaneda selleks, et kõik saaksid ratsionaalselt üksikinimesed suhelda ühiskonna silma ilma suurema probleemideta. No ma arvan, et see on nagu utoopia. Te ütlete, et see on soovunelm ja seda ei juhtu kunagi. Nii seda, kas seda juhtub või ei juhtu, sellest ma ei saa olla kindel, sest emotsionaalset sidet saab luua emotsionaalset sidet saab nii-öelda kustutada või see võib kaduda iseenesest põhimõtteliselt ei ole mingit loogilist põhjust, miks olemasolevad rahvused või see side inimeste olemasoleva rahvusidentiteedi vahel, miks ei võiks ära kustuda, rühmad, tekivad rahvused, tekivad rahvad, tekivad ja kaovad. Nii et põhimõtteliselt ei ole mingit loogilist vastuolu. On võimalik, et saadakse hakkama sellega ja üldiselt viimased 50 aastat või isegi kauem lääne ühiskondades olnud selline pidev suundumus selle poole, et inimeste emotsionaalne side siis rahvusliku identiteediga on nõrgenenud ja seda on ka sihiteadlikult nõrgendatud ja nagu peetud mitte viisakaks olla väga-väga emotsionaalselt seotud oma rahvusega, nii et seal need tendentsid on tulnud ja, ja päris kindlasti nooremast põlvkonnas eriti noh, need nii-öelda millenniumilaste põlvkonnas on üsna palju neid, kes kohe nagu põlgusega suhtuvad sellesse vanemas traditsioonis oma rahvuse mõistes. See Brexit on selle kohta väga hea näide, kus on näha, et enam-vähem inglise ühiskonda ongi pooleks. Vanemad põlvkonnad peavad lugu igatsevad taga seda traditsioonilist rahvust ja rahvustunnet, et see, mis oli nagu üldine eelmise sajandi keskel samas need, kes on praegu nooremad põlvkonnad, need ei pea sellest palju ja just nagu tunduvadki tahtvat. Sellist ühiskonda, kus ratsionaalsed inimesed toimetatakse rahulikult omavahel ja kõik ollakse rõõmsad ja õnnelikud. Kes need on, kes seda ideoloogiat lansseerivade levitavad, et rahvusi ei ole vaja, neist tekib ainult probleeme ja konflikte, kellele niisugune mõtteviis on kasulik? Ma alustaks nagu ajalooliselt, et kust see mõtteviis on tulnud ja miks ta on tulnud ja ta on tulnud kõige parematest soovidest, et peale teist maailmasõda sotsiaalteadlased Lääne-Euroopas ja Ameerikasse jõudsin päris üksmeelselt järeldusele, et kõigi nende õuduste põhjuseks on muu kui natsionalism, ehk siis nagu rahvustunne, mille tõttu siis teine maailmasõda jaga. Meil on esimene maailmasõda, toimusid, et kui me saaksime sellest rahvustundest lahti, siis me oleksime lahti selliste suurte sõdade kordumisest ja ja õudustest ja muidugi Natsi-Saksamaa kõige-kõige esimene, kõige tugevam näide, et kuhu rahvuslus võib viia, et sisuliselt hakatakse hävitama teistsuguseid või noh, valitakse välja mingi mingi rahvusrühm ja hakatakse seda hävitama nagu juutidega läks, nii et, et ma saan täiesti aru, millest sellised sotsiaalteadustes tekkis, selline suundumus, et kas meil on võimalik leida lahendusi, alternatiive rahvusele. Ja, ja sellega seoses hakati tegema uurimistöid ja teoreetilisi käsitlusi, kus püüti siis rahvuse tähtsust tähendada või näidata rahvuse nagu halba ja kurja iseloomu. Ja tasapisi see muutus peavooluks ja siis ka poliitiline eliit võttis selle omaks ja see on nagu väga laialt poliitiline eliit võttis selle omaks, sest ka nemad soovisid, et ei korduks midagi säärast, mis, mis juhtus. See, mida ma arvan ja mille suunas ma olen töötanud, hange, selles vaates tehti üks väike viga, tehti viga, millega öeldi, et nagu rahvuslus iseenesest ongi kurja juur. Mina väidan seda, et rahvustunne ja rahvus rahvusNjaadi liigub skaalal külmast kuni kuumani. Ja hull on siis, kui ta satub sinna kuumaolekusse ja nii nagu juhtus, eks ole siis natsi-Saksamaal, kus kõik pandi ühte jalga käima, kõik köeti üles nagu selle tohutu emotsionaalse käia. Seepeale juhtusid kõik need kohutavad asjad, mis juhtusid. Et see ei ole mitte küsimus, kas jah või ei, vaid see on tegelikult küsimus skaala küsimus. Et skaala küsimused, et normaalne ja hästi toimiv ühiskond peab olema kuskil seal skaala keskel, et see ei tohiks olla liiga külmas olekus, kus inimestel on üks koi kui nende nagu ühiskonna teistest liikmetest ja riigist rahvusest ja see ei tohi olla kuum, kus nad on oma rahvuse nimel valmis teisi tapma, aga see peab olema kuskil seal vahepeal ja siin, kuna viimase poole sajandi Euroopas areng näib olevat säärane, et kas jah või ei. Nad võtavad seda väga kategooriliselt, et rahvus on see paha ja kurja juur, et järelikult tuleb sellest täiesti lahti saada. Ma ütlen, et see on nagu skaala küsimus, et me ei pea sellest täiesti lahti saama, siis me jõuame teise äärmusse, tulevad teised pahad tagajärjed. Mina väidan, et, et see peab olema keskel ja ühiskond peab vaeva nägema, et ta ei läheks liiga kuumaks. Ega ta ei läheks liiga külmaks. Teie professor Ehala olete püüdnud seda olukorda, mis praegu Euroopas on väljendada niisuguse termini ja nähtuse abil nagu mitmikidentiteet, mis on mitmikidentiteet ja kas kokkuvõttes see ei ole sedasama vis, rahvuse puudumine. Ei, see ei ole kindlasti rahvuse puudumisest, mitmikidentiteet, meil kõigil on mitmikidentiteet seal, nagu meil kõigil on kimp erinevaid identiteete. Noh, siin on kindlasti sooidentiteet, siin on kindlasti rahvuse või keeleline identiteet, sinul, rassi identiteet, siin on ealised identiteedid, kui vanad me oleme, noored ja keskealised või vanurid. Kindlasti on siin mingi regionaalne identiteet, tallinlane või narvakas või nii murdetausta identiteedid võivad olla ja võib-olla mingid subkultuuri identiteedid, keegi on, kas näiteks punkar, keegi on feminist, keegi on professor erialased identiteedid. Kõik need identiteedid iga inimese puhul kokku moodustavad sellise mitmikidentiteedikimbu. Nüüd muidugi on nii, et näiteks keeleline identiteet või siis etniline või rahvuslik identiteet väga suurel osal inimestel on vot selles sellel dimensiooniline rahvuse dimensioonis Vaideks identiteet ongi eestlane kõik. Aga me väga hästi teame, et tegelikult ei ole seal mingisugust vaidlust, miks ei võiks inimesel olla seal ka kaks ja me näeme väga hästi, et näiteks väliseestlased, kes on Rootsis elanud, seal sündinud, üles kasvanud, need ütlen, ma tunnen ennast nii hästi rootslase, nagu ma tunnen ka eestlasena. Ehk siis mitmikidentiteedis võib olla ka kaks identiteeti, kuisu keskkond on säärane. Et sul on kuidagi loomulikult või vajadusest või kuidagi kujunenud välja, et sa oled omandanud need mõlemad identiteedi identiteet ei ole see, kes sa oled, vaid identiteet on nagu teatud mõttes nagu roll või mast, mille me õpime ära ja siis me olemegi selle identiteediga, nii et neid identiteete võib juurde õppida ja neid võib ka muidugi aja jooksul võib unustada või, või aga et siis põhimõtteliselt, et küsimus on nüüd selles, et kuidas need emotsionaalsed seotused, see tunne, emotsionaalne side ühe või teise identiteediga on. Ma rääkisin siin kuumadest, külmadest rahvustest ja see sõltub sellest, et kuidas iga üksikliige siis tunneb, et kas see identiteet on talle emotsionaalselt lähedane või ei ole lähedane. Nii et küsimus on siis selles, et mitmikidentiteet iseenesest ei tähenda rahvuse puudumist, inimesel võib olla täiesti isegi kaks rahvusidentiteeti ja ta võib nende mõlema suhtes tunda väga sooja ja meeldivat tunnet. Sellest ei ole midagi. Kahtlemata on nii Euroopas, Ameerikas kui Austraalias juhtumeid, kus neli vanavanemad on igaüks ise rahvusest, mis tähendab seda, et see lapselaps ei tunne ennast kuskile rahvusesse kuuluvana, mis võib tähendada seda, et ta ei mõista inimest, kellel on see üks monorahvusidentiteeti. Ma arvan, et selline olukord on täiesti võimalik ja selliseid inimesi on ka, kes ei ole kas tahtnud või suutnud või neid ei ole ka sotsialiseeritud, võin öelda, perekonnas ei ole neid ka kasvatatud nii-öelda mingisse Ühte identiteeti rohkem kui teise või, või üleüldse on üritatud isegi vältida selliste noh, nii-öelda rahvuslike identiteetide kasvatamist võib-olla nagu sihilikult kasvatatud nägu, individualistid ja kellel ei ole mingeid eelistusi rahvuse või, või etnilisel tasandil, et see kõik on täiesti võimalik. Et inimesi niimoodi teha, just nimelt kasvatada, teha selles mõttes, et keegi ju kasvab ülesse mingisuguses kultuuris ja paratamatult kuidagi omandab selle kultuuriväärtussüsteemi ja kõik muu. Kui selline nelja erinevast rahvusest vana vanaemaga inimene kasvab üles näiteks Austraalias, siis ma kujutan ette, et ta omandab Austraalia rahvusliku identiteedi. Need väärtused, millest Austraalias lugu peetakse ja õpib armastama Austraaliat kui oma kodumaad ja seda keelevarianti, mida seal räägitakse. Ja isegi kui ta ütleb, et ma olen individualist ja mulle mitte midagi korda ei lähe siis tegelikult usk individualismi on ka üks selline väärtus, mis iseloomustab eriti lääne rahvuslikke identiteete, nii et, et see on nagu selles mõttes nagu veidi pettekujutlused. Usk, et meil ei ole kollektiivset identiteeti, on tegelikult üks selliseid nagu nurgakive, mis iseloomustab seda kollektiivset identiteeti. Nii et see on paradoksaalne, aga, aga niidan. Juhul kui mitmikidentiteet on Eesti tulevik, mida see teeb eesti keele ja kultuuriga? No päris kindlasti mitmikidentiteet ei ole, tulevik, mitmikidentiteet on olevik, eks ole, ma ütlesin, et meil kõigil on, on palju erinevaid identiteete ja rahvusidentiteet, on neist üks ja selline nagu suundumus või noh, nagu eesti lõimingu eesmärk ongi, et et meil oleks kõigi, noh, jah, ütleme enamik Eestis elavaid inimesi tunneks mingit emotsionaalset sidet Eestiga eesti identiteediga ja selles mõttes on päris kindel, et, et siin on teatud mõttes nagu kahepoolset protsessi. Ühelt poolt kindlasti inimesed, kes õpivad ja omandavad eesti identity liteeti, omandavad neid kombeid ja väärtusi, arusaamise ja hoiakuid, olekuid, mis Eesti enamust iseloomustab. Samas kui nad seda teevad nii nagu võõrkeele õppimisega või millega tahes. Ikka mingisuguseid väikseid oma eripärad jäävad külge ja nad toovad need eripärad muidugi sellesse ühiskonda siis ja need eripärad võivad mingil moel peegelduda tagasi sellesse ettekujutus, et milline on siis üks tüüpiline eestlane. Nii et, et kindlasti pika perspektiivi peale selline lõimimine pika perspektiiviga kindlasti muudab tasapisi eestluse ja eestlase nägu. Aga see on umbes samamoodi nagu meie enda identiteeti. Tundub, et kui me oleme noored ja vaatame peeglisse, mismoodi me välja näeme, et siis seal ja kui keegi meile näiteks meie pilti noorena, kui me oleme 70 aastased, siis muidugi saaksime šokid. Jube jube, ma ei tahaks kunagi niukseks saada. Aga kui see kõik juhtub Diaadi 70 aasta jooksul, siis tegelikult normaalne inimene õpib ennast aktsepteerima ja armastama täpselt sellisena, nagu ta just nagu parasjagu on ja milliseks ta kujuneb. Et sellesse ei tasuks liiga traagiliselt või suhtuda, et see on loomulikult muutused, kogu aeg toimuvad. Me tuleme selle 12. märtsi Tartu Ülikooli aula ettekande juurde, et eesti keele mänguruum rahvusjärgses või mitmikidentiteedi ka maailmas, et mis eesti keele mänguruum siis on. Küsimus nüüd eesti keelekasutusest ja eesti keele tulevikust kindlasti on seotud sellesama mitmikidentiteedi küsimustega selle küsimustega, mida Euroopa arvab oma tulevikust, see on seotud globaliseerumise kui nähtusega, mis on objektiivne ja teatud mõttes nagu vähemalt siiamaani paratamatu selliselt toimub, eks ole. Ja mismoodi eesti keel reageerib sellele, milline see eesti keele koht selles maailmas, kus ühest küljest inimesed liiguvad palju rohkem, eks ole, mis tähendab seda, et siia tuleb esiosa, inimesi lahkub, siit osa tuleb pärast tagasi, tuleb selliseid, kes ei ole siit lahkunud, aga kes lihtsalt tulevad siia siis inglise keelega. On täiesti kindel see, et, et seda õpitakse. Isegi need inimesed, kes lahkusid, oskavad seda inglise keel, nii-öelda kultuuriruum on meile sama kättesaadav kui eestikeelne praegu, aga noh, ütleme pool sajandit tagasi ei olnud, mitte et me siis olime nõukogude liidus, see oli üks tegur, aga tol ajal lihtsalt televisioon levis ainult nii kaugele, kui mastist levis ja raadio natuke kaugemale ajalehed jõudsid nädal aega hiljem. Nii et need kontaktid olid tol ajal kindlasti palju ahtamad. Ja nüüd see on kõik meil siin hetkeliselt interneti kaudu ja sellel on tagajärjed eesti keele arengule, kestlikkusele ja kasutusele siin Eestis. Ja nüüd küsimus on, et mida teha või milline see mänguruum on, et kui palju meil õnnestub hoida Eestit eestikeelsena ja ma ei mõtle mitte sellepärast, et konstitutsioon ütleb, et eesti keel peab säilima tingimata. Et ma räägin siin puhtalt ökoloogilisest vaatenurgast. Hea ja sidusa ühiskonna säilimiseks ja taastekitamiseks on vaja kultuurilist keskkonda ja seda kultuurilist keskkonda sellel territooriumil. Siin Eestis on kõige kergem hoida eesti keele baasil, sest enamik inimesi kultuuriliselt toimetab eesti keele paaril hakata üritama siin luua näiteks puhtalt inglisekeelset soomekeelset või saksa või venekeelset kultuuriruumi on lihtsalt märksa raskem. See on puhas pragmaatiline otsus meil, et me peaksime tagama seda, et eesti keel oleks jätkuvalt see keel, mille kaudu siin enamus kultuuris toimub. Sest sellisel viisil on meil kõige kergem tagada püsiva sidusa ühiskonna kestmine Eestis. Mis tähendab seda, et me paratamatult peame vaeva nägema nende inimeste lõimisega, kes lähevad ja tulevad tagasi või kes tulevad siia ja kes juba on siin nagu vene emakeelega inimesed, me peame üritama nende põhjal kujundada ühte sidusat ühiskonda ja see nõuab teatud poliitilisi otsuseid, teatud praktikaid tegevusi, et tagada seda arvestades, et noh, milline see globaliseeruv maailma Jah, aga reaalsus on see, et kui töökollektiivis on üks või paar inglisekeelsest maailmast pärit inimest siis töökoosolekud peetakse inglise keeles. Teadust tehakse enamasti juba meil inglise keeles doktoritööd kirjutatakse inglise keeles. Ja eesti keele jaoks jäävad siis presidendi aastapäeva kõneteatrite repertuaar, sõnateatrite repertuaar. Riigikogu võtab seadusele eesti keeles vastu ja eesti keel on Euroopa Liidu ametlik keel, nii nagu Iiriteel, kus neljast miljonist inimesest iiri keelt kõneleb umbes 140000, et kas see on Eesti tulevik? Ei saa seda ennustada nii täpselt ja ei tea ka, oleneb, millises ajaperspektiivis nüüd mingi lähema 350 aasta jooksul tõenäoliselt midagi nii drastilist ei juhtu. Samas see on muidugi täiesti õige, et kui Eestisse tuleb inimesi, kes eesti keelt ei oska ja me peame nendega koos töötama, siis noh, nagu tundub, kõige mugavam, eks ole, et räägime siis inglise keelt, kuna kõik me nagunii oskama inglise keelt ja, ja see muukeelne ka oskab inglise keelt. Ja teisest küljest on ka noh, ma ütleks, et seesama Euroopa selline kaasamis idee on just just säärane, et et, et me mugandume nendega, kes tulevad juurde ja teeme nii, et neil oleks hea ja see on nagu ettekujutus kaasamisest mis tegelikult on tegelikult väljaarvamine, sest nad ei saa iialgi võimalust õppida seda keelt, et saada osa meie kultuurielust ja elust siin sellest tegelikust elust nad osa ei saa, kuna me kaasame neid nii-öelda äraspidises mõttes. Et me lihtsalt nendega sel ajal, kui meil on vaja suhelda, suhtleme selles inglise keeles, ütleme ja muul ajal me jätame nad rahule ja nad nagu ei kasva kunagi meie hulka, nii et et see on üks nagu võtmeküsimusi. Kuidas me suudame, ühiskondlikud hoiakud ja arusaamised kujundades sääraseks, et me väga, pehmelt ja meeldivalt, aga nagu järjekindlalt üritame ikkagi inimest tõmmata eestikeelsesse ruumi, et teha eel dusliku sellise vaikimisi nagu hoiaku, et koosolekud toimuvad eesti keeles, et neid nii palju tuleb eesti keelt õppida, vähemalt kuuled, et saad aru eesti keelest. Hea küll, kui sa räägid inglise keeles, siis sellest ei ole midagi. Hea küll, ma räägin eesti keeles, sa räägid inglise keeles, aga me mõlemad saame aru, et ei peaks kogu elu minema teistmoodi tasapisi sisse. Inimene õpib rohkem eesti keelt, kuni hakkab ka rääkima, nii et vot see on tõesti üks võtmekoht, kus me ühiskonnana kas peaksime jõudma konsensusele, et me tegelikult tahame kõiki neid nagu ikkagi tõmmata meie keelsesse meie kultuuriruumi. Et me ei hakka kogu oma kultuuri nende jaoks ümber tegema inglise keelde, see on võtmeküsimus küll. Ei tohi vaikselt alistuda inglise keelel mis tahes. Alistamine on ka selline nagu sõjakas termin, aga sest siis tekib nagu mulje, et kui me ütleme, räägime eesti keelt, et see oleks nagu, ründaks neid, aga tegelikult see ei ole nii, tegelikult on kaasamine see, kui me neid aitame, jõuda siia eesti ruumi. Jah, et ma ei, nagu ei räägiksin sõjalistest terminitest nende inimestega suhtlemises. Tänavune riiklik teaduspreemia määrati teile professor Ehala nelja aasta jooksul valminud ja avaldatud parimate teadustööde eest humanitaarteaduste alal. Teie uurimistsükli pealkiri oli identiteedimärgiteooria välja töötamine Eesti keelekeskkonna uuringute põhjal ja peatselt näeb siis trükivalgust teie raamat, identiteedimärgid. Ühtekuuluvuse anatoomia. Öelge palun kuulajale kolm kõige huvitavamat järeldust, mida lugeja teie identiteedi märkida raamatust leiab? No eks seal on huvitav, ma ise loodan, et seal on mitmesuguseid huvitavaid asju, aga näiteks need inimesed, kes on huvitatud sellest, et mis see rahvus on, et kas see rahvus on midagi loomulik kui midagi loomulikku või midagi konstrueeritud, et siis see minu raamat ja teooria analüüsib seda, et kuivõrd on rahvas või rahvusmingi loomulik kategooria ja kuivõrd Ta on nagu kuidagi tehtud maasikavahust, nagu Maarja Vaino ütles, et kus see õigus on, et see on küsimus, mida ma nagu analüüsinud ja vastus sellele on, et seal on nii hästi loomuliku ja tegeliku nagu objektiivsed poolt ja seda objektiivset poolt kasutatakse selleks, et selle põhjal kujundada, siis ka konstrueerida veel lisaks, nii et ühesõnaga olemasolev reaalne materjal on kasutusel selleks, et selle põhjal luua veel noh, nii-öelda rafineerida kui nii-öelda või, või disainida paremini lisaks eks ole nagu see looduslik materjal, mis siin on need inimesed, kes kõnelevad seda keelt ja kellel on igalühel omad omasugused käitumistavade suures osas sarnased, et nende põhjalt luuakse rahvustäpselt nii, et sealt valitakse midagi, tuuakse seda rohkem esile ja muudetakse seda kuidagi nagu märgatavamakse, siis inimesed võtavad selle omaks ja vot selline dünaamiline protsess käib, et rahvusel on nii üks kui ühte, kui teist on rahvuses, et, et see vaidlus, et kas ainult see ainult teine jällegi nii nagu selle enne kuumade külmade rahvaste puhul ütlen siin ei ole jah, ei küsimus, et see on selline jälle skaala küsimus, see on kindlasti üks, üks asi, mida tasuks vaadata, teine, millest ma natuke rääkisin mitmikidentiteediga seoses on see, et identiteet ei ole see, kes me oleme, identiteet noh, me oleme nagu, kujutame ette ja see on nagu loomulik ka kujutada ette, et see identiteet on see, mis ma olen. Aga tegelikult identiteet, see, mis mul on, et ma omane identiteeti täpselt nagu maski või rolli ja et see nii on, siin on nagu selge veenduda, et see identiteet ei ole mina, näiteks on võimalik identiteete vahetada. Ehk siis printsi ja kerjuse lugu, eks ole, et kaks identiteeti, kuninglik identiteeti ja kerjus identiteet, mis mõlemal poisil oli, nad suutsid neid vahetada, kuna nad lihtsalt muus osas nagu nägid väga sarnased välja identiteeti on võimalik varastada, kui keegi nagu suudab esineda minu nime all ja veenda teisi, et see olen mina, teha midagi, näiteks ületada kiirust, näidata minu kadunud ID-kaarti või aegunud iidega, kes siis see kuritegu läheb minu kraesse, ehk siis tähendab, tema on võtnud mu identiteedi, mu identiteet ei ole see, kes ma olen, vaid midagi, mis on eristatud ja sellest tuleb Rila huvitavaid järeldusi, millest seal raamatus on kirjutatud, nii et noh, kas või näiteks Need kaks asja, keda huvitab, milline on multikultuuralismi mõju ühiskonnale identiteedile, sedasama rahus järgsuse küsimus on selles raamatus lahti kirjutatud näidetega, nii et noh, ma arvan, et üht-teist, sellist inimest, keda identiteeditemaatika ja eriti tänapäeva identiteedi temaatika huvitab, seal võib leida üht-teist põnevat. Kajaloodi, mis meil on täna Tartu Ülikooli eesti keele ja üldkeeleteaduse instituudi emakeeleõpetuse professor ja sotsiolingvistika vanemteadur samas ka Helsingi ülikooli külalisprofessor eesti keele alal. Martin Ehala. Olge kena. Kirjeldage palun, kes on need inimesed, kes Helsingi ülikoolis eesti keelt õppivad. See on päris huvitav seltskond, peab ütlema, et seal mitmekesisem seltskond kui need üliõpilased, keda ma Tartus õpetajana, kes õpivad emakeele õpetajaks Helsingis õpivad eesti keelt kindlasti eesti keele huviga noored, kes on gümnaasiumist tulnud 20 aastased, pluss-miinus natukene aega siis on seal juba vanemaid inimesi ja osa neist on Eestist Soome läinud võibolla esimese lainega 90.-te alguses, kui ingerisoome juurtega inimesed, et said vabalt soome ümber asuda, Nendel on olnud Eesti identiteet, ka selle ingerisoome juurte kõrval ja nüüd need inimesed hakanud tundma, et eesti keel on kuidagi või nad vähemalt mõtlevad, et nende eesti keel on rooste läinud ja on tulnud selleks, et tagasi, et õppida natuke eesti keelt juurde ja ja, ja saavutada nagu suurem enesekindlust, selleks siis on seal ka pensioni eas või pensionile lähedale jõudnud inimesi, Estofiile, soomlasi, kellele lihtsalt Eesti meeldib ja kes õpivad eesti keelt juurde, et noh, et paremini seda maad ja kultuuri mõista, paremini keelt osata. Ja siis on seal ka täiesti mujalt maailmast, mitte siis nii-öelda ei Eestist ega Soomest, aga, aga võib-olla taimaalt ja, või kuskilt mujalt maadelt tulnud enamasti nooremaid inimesi, kes on siis kas doktoriõpingute tasemel või järeldoktori tasemel õpivad soome-ugri keeleteadust ja eesti keel, kui üks soome-ugri keeli pakub meile huvi, siis noh, kas keeleteaduslikust vaatenurgast lähtuvalt, nii et vot selline hästi mitmekesine seltskond Kui noor soomlane või noored mujalt maailmast Aasiast tulevad õppima Helsingi Ülikooli eesti keelt, siis kas nad tulevad õppima ametit või arendama oma isiksust? Seda on mul päris nagu raske öeldakse, millised motiivid neil on esikohal ja vaevalt, et neil on kõigilt sarnaselt nagu motiivid. Ja kindlasti on inimesi seal, kes õpivad eesti keelt selle mõttega, et saada eesti keele tõlki Jaksed tõlkida eesti kirjandust soome keelde, ehk siis see on nagu erialale, võib-olla keegi mõtleb ka, et olla tõlk, kuna Soomes on palju eestlasi ja eesti keelt, et läheb vaja, olgu siis avalikes teenustes, politseis, kohtus mingites äriprojektide sõlmimisel, no ühesõnaga, mitmesugune, selline ametialane eesti keele oskus võib olla vajalik Soomes. Et sellega võib nägu leiba teenida. Ja kindlasti on selliseid üliõpilasi, kes on veel eneseavastamise teel ja õpivad seda kui huvitavat põnevat valdkonda. Muidugi tõsi ta on. Ta viimase kahe aastakümnega on Eesti ja Soome nii lähedaseks saanud, et see põnevuse ja eksootika nüanss on hakanud ära kaduma. Ma arvan, nii siinpool lahte kui sealpool lahte, et see tohutu huvi, mis vastastikku oli, ütleme 90.-te alguses, kus soome keelt õpiti Eestis metsikult ja ja kus oli väga suured rühmad eesti keele õppijaid Soomes, et see on nüüd nagu tundub, et on minevik ja praegu ma ei näe sellist uut kasvu seal ka ees. Pigem on need, kellel on nagu sügavam huvi, et selline populaarne huvi, mis on nagu ühiskonnas, nagu kuidagi sunnib sind. Eesti-ma Ma peaks seda õppima, et noh, see on nagu ära kadunud. Mida te arvate professor Ehala väitest, et soome keel oma arhailisuses on paremini säilinud kui eesti keel, see tähendab, et soome keele struktuur on nii hästi säilinud, et ta ei allu võõrkeelsetele mõjutustele. Noh, see on selline väide, mis ma sellesse väga tõsiselt ei suhtu, et kas keel allub mingitele võõrmõjudele või ei allu selle kõige tugevam mõjutegur kui tugevad on võõrmõjud, kui palju on neid teisi inimesi, kes seda keelt kasutavad ja seda keelt kasutades toovad sisse uusi jooni või et kui palju selle keele kõnelejad ise kasutavad igapäevaselt mingit teist keelt, nii et nad ise toovad sellest teisest keelest jooni oma keelde, et see on kõige suurem tegur? Õige on see, et soome keel on arhailise, vähem muutunud ajaloo jooksul kui eesti keel ja põhjus ilmselt on just selles samas et Soome on olnud ääremaa pikka aega ääremaa, kus keeltevahelised kontaktid on olnud harvemad, ehk siis seal lihtsalt on olnud vähem võõraid, kellega nagu pidev läbikäimine oleks keelt muutnud, samal ajal kui Eestis eriti peale vallutusi 13.-st sajandist kuni seitsmeteistkümnenda sajandi seda aega peetakse eesti keeles suurte muutuste ajaks, kus põhiline osa nendest muutustest, mis soome keeles ei toimuvat toimusid Eestis siis 13.-st kuni seitsmeteistkümnenda sajandini ja noh, siis oli palju sõdasid katkusid, mis tähendab maa sai tühjaks. Inimesi tuli kõrvalt piirkondades Soomest, Venemaalt, Lätist, nad muutusid tasakesi, said omale alguses mitmikidentiteedi, siis muutusid eestlasteks ja tõid oma jooni. Ja samuti eks ole see baltisaksa aadel kiht, eks ole. Et baltisaksa keelest rootsi keelest, hiljem ka vene keelest on tulnud väga palju sõnavara, et Eesti on olnud lihtsalt tohutult palju rohkem igasuguste erinevate mõjude tõmm, tuule väljas ja seetõttu on eesti keeles olnud rohkem muutusi, nii et keel iseenesest või ka rahva vaimulaad ei ole see kõige määravam tegur, kuigi vaimulaad kindlasti või selline hoiak, kas me need võtame laensõnu või ei võta, et see on tähtis. Aga kõige määrama on ikkagi see, kui tugev see mõju all No rootsi keele mõju vähemalt soome kõnekeelele on olnud ju sajandeid tugev, et kas nüüd inglise keele mõju Soomes hakkab ära võitma rootsi keele mõjutusi? Seda peaks nagu täpsemalt uurima või tõenäoliselt, seda on ka uuritud, aga ma ei ole jälginud seda teaduskirjandust nii täpselt, et ma oskaks öelda, kui tugevad on inglise keele mõjud soome keeles praegu. Nii et kahjuks ma nagu väga head ülevaadet selle kohta ei oska anda, ma ilmselt arva, et üht-teist tuleb ja eriti mis puudutab sellist soome kõnekeelt eriti suur liniku või noh, selle Helsingi kõnekeelt, et seal on kindlasti palju inglise keelseid laene, termineid, väljendeid, aga seal on ka juba araabia keelest ja vene keelest teist natukene, nii et selliselt nagu protsessid toimuvad, aga kuivõrd nad jõuavad kirjakeelde ja millal nad jõuavad sinna, see on jälle teine küsimus. Tuleme nüüd eesti keele juurde, otsustades Teie avalike esinemiste artiklite põhjal. Professor Ehala, teil on praegu suurt muret. Esimene on see keeleline lõhe eestikeelse ja venekeelse õppekeelega koolide vahel, mis toodab teie väite del keeleliselt eraldatud ühiskonda ja on Eestile julgeoleku oht. Ja teine on siis eesti keelevaldkonna arengukava aastaks 2018 kuni 2027 selle juurde jõuame, tuleme praegusele keelelise lõhe juurde. Kuidas te seda märkate ja miks on oht Eesti julgeolekule? Noh, seda ei ole raske märgata, meil on kaks koolisüsteemi, vene õppekeelega kooli eesti keele õppekeelega kool ja lapsed lähevad oma kodukeele või emakeele põhjal siis ühte või teise kooli. Ja julgeoleku oht anda just nimelt seetõttu mitte nagu eesti keele mitteoskamine või vähene oskamine vene õppekeelega koolis oleks probleem keele oskus isenesest ei, ei ole see kõige-kõige, see on muidugi oluline eeldus. Aga kui inimesed õpivad lihtsalt ära keele, aga kogu nende vaimuruum ja väärtusruum on seotud võib-olla mingisuguse teise kultuuriruumiga, siis pole sellest palju kasu. Ja mis on nagu Eestis see, mida ma pean selle probleemi põhi tuumaks on see, et eestlaste ja venelaste vaheliselt isiklikke kontakte on, on palju vähem kui näiteks Lätis on lätlaste ja venelaste vahel ja see, et puuduvad isiklikud kontaktid, et et sa räägiksid venelasega, et sul oleks mõni või paar või kolm venelasest sõpra või või et sa oleksid õppinud venelastega ühes klassis, nii et nad on su klassikaaslased ja kooli kokkutulekul te saate kokku aetud. Ehk siis, et teil oleks tekkinud need teatud emotsionaalsed sidemed nagu sotsiaalne võrgustik. Et eestlaste venelaste sotsiaalsed võrgustikud oleksid nagu rohkem läbipõimunud, kui nad praegu on, et see on nagu eesmärk ja see, et seda ei ole, see on julgeoleku oht just nimelt seetõttu, et kuna isiklikke kontakte ei ole, siis ei ole ka erilist sellist emotsionaalset sidet selle teise poolega ei eestlastel venelastega ega venelastel eestlastega. Ja sellises olukorras on võimalik väga kergesti manipuleerida inimeste ehk siis tekitada mingisuguseid mingeid emotsioone, üles kütta seda, mis ma just enne rääkisin sellest kuumadest ja külmadest rahvustest, nii et kui nende kahe rahvainimeste vahel puuduvad omavahelised kontaktid ja puudub siis mõlemal poolel selliseid emotsionaalse side tervikuga, siis on neid väga kerge lõhestada just nimelt mingisuguste selliste provokatsioonide kaudu, nii et, et seetõttu ma pean seda julgeoleku ohuks, seda, et, et eesti ja vene poole Eesti ühiskonnas kasvab pidevalt nagu kõrvuti elavad külg külje kõrval, aga nagu palju läbi ei käi eriti teineteisele väga nagu närvidele ka ei käi, nagu ma tunnen, eks ole, igapäevaselt mingisugused pinged õhus ei ole aga nagu mingisugust suhtlemist kajale, nii et noh, see on selline põhimõtteliselt selline olukord, kus on võimalik tekitada halbu arenguid, seetõttu me ei ole meie huvides, et see selline külg külje kõrval lihtsalt olemine jätkuks, sest ühel hetkel võib mingisugusest väikesest tülist hakata keegi provotseeriva üles midagi natuke rohkem, mis tekitab teises pooles mingit vaenu siis need kuidagi noh, ühesõnaga selline eskaleerimise, mingisuguse tüli või rahvusliku ebakõla eskaleerimise võimalus. Sellises ühiskonnas, kus on kaks eraldatud etnilist rühma, kelle vahel oma isiklikke kontakte on vähe, on palju kergem kui ühiskonnas, kus need isiklikud kontaktid on tihedad. Nii et see on see põhjus, miks me peaks jõudma ühtse koolisüsteemi, kus eesti ja vene emakeelega lapsed õpivad samas klassis. Ma ei arvata, et vene emakeelega lapsed ei peaks saama vene keelt, kirjandust ja ajalugu vene keeles ja õppima vene keeles kirjutama, lugema ja kultuuri tundma. Aga nad peaksid eesti lastega olema ühes koolis ja ja enamus ained õppima ka eesti keeles. Ma ei tea, kuidas ma pean seda nüüd selgitama kuulajale võib-olla ka teile, et asi ei ole nagu keeles või väärtuses, aga võib-olla asi temperamendi is, et kui ma lähen ostma lillekimpu siis ma ilmeksimatult ja saan aru, et kui on niisugune glamuurne, kohutavalt rikkalik, et siis see on nagu slaavi maitse järgi tehtud ja kui ta on tagasihoidlik ja võib-olla südamlikum, siis siis ma tunnen nagu Eesti selle järgiana või kui ma lähen paluma õhtumeiki, siis ma sain aru, et kas see on tehtud nagu slaavi maitse järgi sädelev, sätendav või see on tehtud tagasihoidlikumalt või see puudutab juuksurisalongi või auto ülevaatuse kohta kusele glamuuriga mingit pistmist, aga aga kuidagi niisugune see. Ma ei tea, mis asi see on, võib-olla see on see identiteet, millest te räägite, on ja siin ma väidan ühes koolis ja, ja ühtse haridussüsteemiga väga palju vist ei saa. Saavutab kindlasti seda, inimestel tekivad omavahelised kontaktid ja me näeme ka väga hästi seda, kuidas vene kodukeelega inimesed on väga kenasti sulandunud eesti kultuuri esindajad Eestit, eurovisioonil paljudes muudes valdkondades toimivad samamoodi. Ühesõnaga sellised noh, teatud mõttes stereotüüpsed, ettekujutused ja stereotüübid on sageli üsna õiged, et venelased on natukene glamuurse valt natukene elavamad kui eestlased. Ma arvan, et see ei, ei takista omavahel suhtlemist. Põhimõtteliselt, kui me vaatame võrukesi või seto käsi, eks ole, siis kuivõrd erinev on ikkagi näiteks kas või seto kultuur ja kõik need avad millises tahes eesti sisema murdekultuurist ja ometi keegi ei arva, et setukesed on kedagi kellelegi, me nagu ei tahaks suhelda, me saame suurepäraselt nendega hakkama. Niiet Te eripärad, kultuurilised eripärad on loomulikult olemas, need kultuurilised eripärad tegelikult ei takista inimesel ka õppimas samas koolis ja kooli eesmärk ei ole neid eripärasid ära nullida, vaid nagu ma ütlesin, eks ole, identiteedid on nagu teatud mõttes nagu rollid. Kui sa omandad uue identiteedis, omandad sellele teatud uue rolli ja vot vot niimoodi on. Ühes koolis õppides sa õpid tundma seda teist poolt ja õpid võib-olla vene seltskonnas käituma natuke nii, nagu või kui sa tahad võtvat täna sellist metsikut pidu, siis sa lähed oma vene sõpradega ja kui sa tahad mingisugust teistsugust pidu, siis siis sa lähed eesti sõpradega nii et et ma ei, ma ei näe, et see oleks nagu mingisugune Tim fundamentaalne või, või tõsine probleem. Nii et eestikeelne koolisüsteem kõikidele alates esimesest klassist No näiteks seda niimoodi, et mina ei, ei soovita selliseid hästi rangeid ja nii-öelda kampaania like muutusi, et eestikeelne kool kõigile alates esimesest klassist, esiteks Narvas ei ole seda nagu võimalik teha, seal ei ole piisavalt palju eesti noori ja wanna inimesed õppima lihtsalt eesti keeles, kui nad kõik on, venelased ei tekita muudkui trotsi, nii et Narva, Ida-Virumaa on üks piirkond, seal on ühesuguseid arenguid ülejäänud Eestis, kõik see, selline lõimimine toimib juba nii hästi, et sinna võib-olla ei olegi vaja mingeid erilahendusi, aga nagu Tallinn on selline koht, kus on kõige suurem potentsiaal sellele, et tekitada selliseid koole, kus täiesti eestivene noored õpivad koos ja neid ei pea tegema kõik korraga ühest hetkest vaid tuleks hakata tasapisi eesti koolide juurde tegema. Selliseid vene veneliine, kus oleks näiteks võib-olla mingi veerand õpilastest oleks vene emakeelega ja niimoodi tasapisi, kui, kui need toimivad, siis nende hulka suurendada. Niimoodi te olete professor Ehala olnud väga kriitiline Eesti keelevaldkonna arengukava suhtes. Te olete öelnud, et see kannatab üldsõnalisus ja eesmärgipuuduse käes. See, mida valmistati ette veel siin kuu aega tagasi ja ma pean nüüd ütlema, et keelenõukogu ja, ja ministeeriumini andnud ühisele arusaamisele, et on vaja teha nagu sisuliselt uus kava või, või alustada otsast peale, nii et see kriitika nüüd kandnud vilja ja ma sellest nagunii väga põhimõtteliselt ei tahaks pikalt rääkida, sest see on juba eilne päev. Aga tõesti eesti keele arengukava ükspuha, millisel kujul see tuleb või siis oleks meil vaja Eesti keelepoliitika põhialuseid, mis seaks mingisugused kindlad põhimõttelised suunad, mida me taotleme näiteks lähema noh, ma isegi ütleks mitte ainult viie, 10 aasta, vaid 15 või 20 aasta jooksul sellised suunad, mida ei ole kerge saavutada ja mille võib-olla kõige eesmärkide saavutamise võimalik, kus ei ole absoluutselt selge, et see on võimalik, aga me peame sinnapoole minema, kui me soovime säilitada seda eestikeelset kultuuriruumi siin. Kui me soovime lõimida inimesi selle eestikeelse kultuuriruumiga, et tagada sidus ühiskond sellel maalapil, et siis meil on vaja seada mingisugused suhteliselt selged keelepoliitilised eesmärgid. Ja siis kõike edasised kavad peaksid nagu leidma meetmeid nende eesmärkide saavutamiseks ja põhiline keelenõukogu põhiline kriitika selle varasema arengukava suhtes oligi. Et seal ei olnud mingeid eesmärke, seal oli umbes nii, et teeme edasi enam-vähem seda, mis me oleme teinud. Ja vaat see niimoodi paraku ei saa, maailm on liiga muutuv ja meil on vaja jõulisemaid lähenemist keelepoliitikale, kui lihtsalt, et ah, vaatame, kuidas läheb. No vaatame siis, kuidas läheb selle uue arengukavaga, mida ministeerium hakkab tegema. Professor Ehala, te olete alati olnud ühiskondlikult aktiivne ja umbes 15 aastat tagasi koos mõttekaaslastega asutasite liikumise Eesti lapse eest ise kolme lapse isana, mis olid teie eesmärgid tookord ja, ja kas te saavutasite neid? Ja 15 aastat Nad on nagu hirmus pikk aeg ja minul on selline natuke haugi mälu ka, et ma täpselt ma pean nüüd nagu meenutavad, mis meie eesmärgid olid, aga see oli vist natuke selle emapalga pane emapalga vanemapalga kehtestamise eelsele ajale. Ühesõnaga põhiline eesmärk, mis ma kujutan ette, meil oli ikkagi, et seal seal madal sündimus, et leida viise, luua ühiskonnas selline õhkkond või sellised meetmed, mis suurendaks siis perede suurust, et et ma arvan, et need eesmärgid olid, et mingisugused sellised eesmärgid on saavutatud ka, eks ole, vanemapalk on ja üldiselt see teema on olnud aktuaalne jätkuvalt. Samas muidugi me näeme ka, et ega väga suurt mõju ei ole nendel meetmetel olnud sellist nagu hüppelist mõju või tõsist, nagu mõju, kuigi mingi väike mõju on. Nii et see on valdkond, kus ma arvan, et on üldse väga raske saavutada läbimurret mingit materiaalsete või tehniliste või administratiivsete meetmetega või luues järjest paremaid ja mugavamaid olukordi või keskkonda siis laste kasvatamiseks, see on see sõltub sellistest laiemast vaimu, kultuurilistest, hoovustest, inimeste väärtushinnangutest, hoiaku, suurtest üleüldse pere ja laste ja eneseteostuse ja laste kasvatamise suhtes. Ja noh, siin ma arvan, et ilma suurema sellise vaimse ümbersünni või mingisuguseid vaimsete kultuurilise pöördeta nagu suurt muutust ei tule, nii et ma ei ole väga optimistlik selles suhtes, et ühiskond suudaks administratiivsete rahaliste muude meetmetega sündimust väga suurendada. Kuidas teie lastel praegu nad on kõik iseseisvad ja suured ja, ja mul on juba kaks lapselast ja nii et tore on vaadata, kui, kui pere kasvab ja ja väga kena Siin vikerraadios on teil, Martin Ehala veel üks laps, laps, kes on 11 aastaga täiesti kaela kandvaks kasvanud, see on vikerraadio etteütlus. Kas te mäletate algusaegu, kui te ise koostasiteeti ütluse teksti ja ise vaatasite pärast, et tööd kõik üle ka? On teil meeles, kui palju üldse esimesel korral etteütluse kirjutajaid oli? Jah, kõigepealt alustuseks öelda, et see etteütluse idee iseenesest ei olnudki päris minu idee, vaid et vaid see esimest korda leidis aset Tallinna Ülikoolis, siis ma arvan, et aasta enne enne seda, kui ta jõudis vikerraadiosse ja just nõela olid selle Annika Kilgi Hanastes siia Sabrotskaja, kes kahekesi selle mõttega välja tulid, esimest korda selle teoks tegid ja kui me järgmine kord tegime, siis juba vikerraadio kutsus mind raadiosse, teeks raadios ka ja siis niimoodi ta algas, aga ma ei mäleta, kui palju oli esimene kord vikerraadio etteütlusel siis neid tegijaid vist mingi paarsada või 277 277, no nüüd on siis 20 korda kasvanud tänasega 10 aastaga, siis noh, see on, kui oleks Deering nii, kui oleks 270 eurot pannud idanema 11 aastat tagasi ja praegu oleks 6000 siis see oleks väga nagu suur kasv, nii et igal juhul see on märkimisväärne. Aga te olete oma lapsest nüüd lahti lasknud? Nojah, nii on, et ta kasvab ju suuremaks ja saab ise hakkama ja tal tekivad omad uued sõbrad, nii et et las ta liigub. Et iga asi nagu teatud mõttes ammendab ka ennast, eks ole. Et 10 aastat on, on väga pikk aeg teha ühte ja sama asja, kuigi see on väga huvitav asi ja põnev asi, aga elus tulevad uued väljakutsed ja, ja noh, on lapsed saavad suureks, lähevad oma ja ja nende pärast ei pea enam muretsema, nii et ma ei, ma ei pea vikerraadio etteütluse pärast muretsema, paistab, et see jätkab tõusvas joones. Mis on teie uued väljakutsed nüüd praegu? No üks, mis on, võib-olla kõige lähem, on see, et tõesti Eestis on nüüd ala üks väga mahukas rakenduslik teadus projekt, mille eesmärk on Eesti rahvastiku ja ühiskonna arengu ja lõimingu ja kõigi selline nagu kompleksne, uurime, et kuidas saavutada just nimelt seda, et Eesti oleks jätkuvalt sidus, ühiskond muutuks veelgi sidusama ühiskonnaks. Identiteeditemaatika on seal üks keskne keskne temaatika, ehk siis, et kuidas nüüd seda kujundada neid kõiki mitmikidentiteete, mis Eestis on, nii et see oleks realistlik, et seal oleks saavutatav ja et selle tagajärjel tõesti võiksime eeldada, et tekib veelgi sidusam või parem ühiskond, kui meil on või vähemalt, et see ei hakka nagu allamäge minema, kui, kui võib-olla suureneb, eks ole, sisseränne, mis, mis on juba kolm viimast aastat on suurem kui väljaränne. Nii et teatud sellised muutused, et kuidas ühiskonda kujundada nüüd selle läheneva paarikümne aasta jooksul, millised need lähenemised peaks olevat, selle kallal töötamine on nüüd kõige-kõige olulisem. Minu päevakorras praegu. Siin seoses emakeelepäevaga esitati niisuguseid eesmärke, et tuleval aastal võiks terve märtsikuu olla emakeelekuu ja ja üks erakond tuli välja ideega, et 14. märts on emakeelepäev, võiks olla riigipüha. Ma näen soovi teha vormilisi uuendusi, et emakeele positsiooni tugevdada. Mis on teie kui keeleteadlase ettepanek sisulisest küljest, mida teha, et eesti keel ei kaoks, vaid pisikese kasvaks? Tore on, et keel läheb korda, tare tehakse erinevaid ettepanekuid emakeelekuu ja, ja riigipüha kohta ja ja ma ainult ütelnud kena selle üle tuleb arutada ja ma isegi ei ole tähtis isegi milline see nagu lõpp olemas on, et kas emakeele kuu tuleb, emakeelekuud ei tule, tähtis on, et arutletakse selle üle, kas emakeele kuu tuleb nii nagu selle hümni laulmisega ongi, nii et isegi ei ole tähtis, kas lauldi. Ühesõnaga, pigem võib öelda, et see tümme jäeti laulmata, sellele on suurem positiivne mõju kui sellel, kui teil oleks lauldud seal. Niiet et see, mismoodi ühiskond räägivereflekteerib, see on oluline ja see, ma arvan, et on tore, et see on tekkinud, et see jätkub ja sellel on kindlasti nagu eesti keele elujõule ja, ja püsivusele kõigele on nagu positiivne mõju ja seetõttu ma nagu väga ei kipugi retsepti andma, mida täpselt tuleks teha, selleks aga, et tore on see, et asi läheb inimestele korda ja kui asi inimestele korda läheb, siis see on eesti keele kestlikkuse seisukohalt üks üks kõige tähtsam eeldusi, nii et senikaua, kui jätkub tahtmist arutada ja, ja kirge selle üle, mismoodi võiks paremini, mismoodi on hästi, siis siis ma arvan, et see ongi kõige parem. Tänan, professor Martin Ehala pika intervjuu eest ja, ja selle niisuguse toetava ja lootustandva suhtumise eest sellesse, et meist endist väga palju oleneb ja eesti keel ei kao ega sure kuhugi. Aitäh kutsumast, ma tõesti arvan nii. See oli tänane kajalood, uus saatekülaline jälle tuleval laupäeval kuulmiseni.