Tere päevast, kaja loodimisel on täna jälle teadlane, jälle õpetlane, seekord ajaloo veel täpsemalt õigusajaloo professor Peeter Järvelaid on meil stuudios, tere päevast. Mina olen saatejuht Kaja Kärner, Peeter Järvelaid. Iga kord, kui Eestis ilmub mõni suurem meie ajalugu käsitlev teos, siis see tekitab ajaloolaste hulgas tormi või vähemalt, et niisuguse tugeva lainetuse. Tuletame saate alguseks meelde napp viis aastat tagasi ilmunud Anti Selarti koostatud koguteost Eesti ajalugu. Teine, mis hülgas senise eestlaste muistse vabadusvõitluse idee ja sedastas, et Eesti alade risti usustamine polnud mitte midagi muud kui saksa ordu koloniseerimine Eesti aladel. Et see kõik oli üks osa Kirde-Euroopa ristisõdadest ja et eesti rahvust kui sellist ei olnud veel selleks ajaks ehk 13.-ks sajandiks üldse välja kujunenud olid ainult niisugust õigus kogukonnad. Ja kuigi me teame Peeter Järvelaid keskendunud lähiajaloole õigusemõistmisele ja selle juures kasutatavale õiguskeelele siis ma arvan, et professionaalsest huvist kindlasti jälgisite viis aastat tagasi seda vaidlust võib-olla isegi käisite ajaloomuuseumi suurgildi saalis, kui oli see ajaloolaste ajaloo huviliste suur mõttevahetus. Kuidas teie seda vaidlust näete, nüüd, kui torman juba vaibunud, et kellel oli õigus, kas eesti rahvas oli olemas, kas see oli vabadusvõitlus, võis olla lihtsalt Kirde-Euroopa ristisõdade jätk. Jah, loomulikult olen ma nendele asjadele kaasa elanud ja loomulikult olin ma ka selle raamatu esitlusel. Ja ka Anti Selartit tunnen ma väga hästi, sellepärast me mõlemad oleme Humboldti stipendiumi kunagisi stipendiaadid ja noh, ütleme see seltskond hoiab ka kokku ja ma pean antis elatist, kui teadlased, väga lugu. Aga mis puudutab nüüd seda, seda raamatut, siis jah, minul on selline õnnelik positsioon, et ma olen nagu selle sees, aga samas selle kõrval ja, ja selles mõttes noh, saan nagu vaba mehena ja kõrvalt asjadele vaadata ja natuke vanemana ka noh, minu jaoks on muidugi naljakas, et me nagu selle asemel et midagi koos teha või kuidagi nagu ühist leida. Me igat asja püüame nagu vastanduda, alustades sellest, et kui ma tuletan oma elu meelde, siis mina sain nagu väga noorelt. Akadeemiliselt tõus oli minu jaoks ja sellepärast minu jaoks näiteks 40 aastaselt Gilgata, et sa oled kole noor, noh minu jaoks ei ole see noor on juba see juba see põlvkondlik, mis tähtsust on põlvkondlikul jaotusel. Tegelikult me tegeleme ühe asjaga ja. Põlvkondlik vastandumine, isade ja poegade vastuolu, see on ju üks elu edasi kandvamaid konflikt ei ole. Mina tulen selles mõttes järelikult teisest koolkonnast. Noh, ma toon näite, miks mina niimoodi ei saa kuidagi väita. Asi oli selles, et minul on olnud väga head õpetajad, kes on mind enda kõrvale võtnud ja mind toetanud, noh alati ma teen väga sügava kummarduse Leoleesmendile. Leo Leesment oli ammu juba pensionil, kui mina tudengit sain, aga ta kutsuti ainult üheks loenguks meile, et juristid ka natuke saaksid vana eestiaegset professorit näha. Ja see loeng oli niivõrd mõjutas nii mind kui minu saatust ja selle tulemusena oli niimoodi. Leesmendile oli imeline silmamälu, kui ta tänaval kedagi nägi, kes tema loengus olid käinud, ta kõnetas neid ja ta tervitas esimesena Tartus oli meid noori, asetas raskesse olukorda, sest me juba piilusime, kas Leesment tuleb, et siis viisakalt siis vanahärrat tervitada. Aga mis siis juhtus, juhtus selline asi, et ükskord tänaval ta kõnetas mind ja rääkis, küsis, et noh, et kas teil ka õigusajaloo vastu huvi on? Ma ütlesin, on küll, et näete, lähengi just arhiivi ja tema kohe küsis selle peale, aga kas te käsikirjade osakonnas olete käinud ja mina vastasin, et ei ole? Tema vaatas mulle otsa, natuke, ütles, et nii ei tohi olla, et ikka kõik, kes tahavad õiguse ajalooga tegeleda, peavad ka käsikirjade osakonnas käima. Ja noh, tagantjärgi nüüd ma ei mäleta, kas ma siis teadsin või teadnud, aga Leesment oli selle osakonna esimene osakonna juhataja olnud, nemad näevad ja siis selles mõttes, et niimoodi, et, aga mis me siis venitama, et tulge minuga kaasa, ma just lähengi sinna prouasid vaatama ja võttis mind kaasa, mina olin teise kursuse tudeng nagu foonist, arusaadav. Läksime siis sinna ja see oli tänasest siis selle Poska Gümnaasiumi kõrval, seal asus osakond. Läksime sinna ja seal selline tõeline rõõmus. Tervitused Oy Leo Leesment. Tere. Ja niimoodi mind alguses nagu unustati ära, mina olin tema sabas ja siis räägiti sissejuhatav jutt ära. Ja siis Leesment võttis ennast sirgeks ja ütles niimoodi. Teate, daamid, ma tahan teile tutvustada minu kolleeg, järvelaid. Ma oleks maa alla vajunud. Mina koputasin, et kus, kus nüüd mina, nüüd kolleeg ja tema ütles, et, aga kolleeg on see, kes tegeleb sama teemaga või sama valdkonnaga. No vot ja, ja võib-olla nüüd te saate minust nagu paremini aru, et minu jaoks selline vastandumine, kui mind on sellele alale kutsutud sedaviisi, et noh tegemist oli ajaloolise isikuga, kes ulatas oma käe tema lit, 1902 sündinud mina 1009 57 50 aastat vanem ütleb sulle, et aga sa oled minu kolleeg. Ja nüüd need aastad, mis 77 kuni 86 oli ligi 10 aastat kumaleesmete tundsin ja siis ta tõesti võttis mind nagu natuke õpetada ja kutsus enda juurde ja see suhtlemist noh, võib-olla selles vaata ma ei ole nagu päris selle oma ajastu laps, sellepärast et minule anti järeleaitamistundi Leesmentite juures eriti veel, kui proua Leesment oli elus, siis algasid reisid mööda Euroopat, kus prouaga kogu aeg täiendas ja parandas. Siis olid loengud, kuidas ikkagi akadeemiline maailm tegelikult peaks välja nägema ja nii nagu nemad ütlesid, kuidas Eesti ajal oli need kõik kokku aastate jooksul lõid ühe pildi, kus ma ütlesin, et vot sellises maailmas ma tahaks elada. Noh, siin ongi nagu kaks asja, et kuidas elada koha peal ja milline see maailm on ja Leesment muidugi sütitas esialgu küll nii öelda noh, tema jutud olid nii ilusad, et mis see nõukogude aegne juuratudeng pidi arvama, kui talle räägitakse pikalt Pariisist ja öeldakse, et te võite ka ükskord saada. Minule sisemine reaktsioon oli, loomulikult ma viisakusest ma ei olnud mitte midagi selle lihtsalt, et ma sain aru, et vaevalt, et mina kunagi Pariisi näen ja nii edasi, aga tegelikult nägin nii, et teil oli õigus, aga siis ta ütles, et pige keeli õppinud jograafiad, õppige teistes. Kokkuvõttes ma ei näe, vot vot olles nüüd selle põlvkonna poolt kasvatatud minu jaoks on see naeruväärne. Eriti veel, kui need koolkonna vastandused tehakse kunstlikult ja see, mis puudutab nüüd seda Eesti ajaloo teist köidet. Noh, küsimus on selles, et see on kõik väga, lihtsalt ületatav. Tegelikult seda vastuolu ei ole, loomulikult on küsimus allikates. Me saame kirjutada rahva ajaloo, pole kahtlust, on ju, küsimus on selles, et kuni 40. aastani on ja me teame, kirjutati korraga kahte ajalugu, nii eesti rahva ajalugu kui seda Landeski, Schistet või maa ajalugu. Mõlemad jäid pooleli, aga nüüd ongi küsimus selles, et meil lihtsalt ei ole olnud nii palju ajaloolasi. Et seda teist haruga hakata kirjutama. Ja teine asi on selles, et eks iga tööga Peab tekkima kogemus ja kogemus, Leida Allik. Sellepärast seda nii-öelda maa ajalugu on jällegi ma olen kindlasti ebaõiglane, kui ma ütlen, natuke lihtsam kirjutada. Aga rahva ajalugu siin kõik rahva ajalookirjutamine minu arvates eeldab väga kõrget professionalism. Sa pead olema väga tugev teadlane väga tugeva sellise allikakriitikaga. Ma tooksin võib-olla veel ühe näite, ma olen elus kohanud mitte väga palju, aga mitmeid vabamüürluse uurijaid ja kuna vabamüürlus on selline saladus tega looritatud valdkond, siis väga sageli käib saladus, et kas see uurija tegelikult ei ole vabamüürlane seal kohe esimene küsimus, teine küsimus on nüüd, jaguneb kaheks. Ühed satuvad sellest nii vaimustunud, et neil kaob ära see kriitikameel või noh, ütleme ülejäänutel tekib teatud kriitiline kellake hakkab helisema, ütleb, et kuulge, see mees enam ei ole päris teadlane, ta näeb ainult seda, mida keegi tahab, et seal nähakse. Teine on jälle nii kriitiline ja nii arg, et ei julge kohe mitte midagi, ütleb Ta on nii ja kõik on ja tõde ongi kuskil seal keskel, selles mõttes, et sa tohib teha küll. Noh, ma toon võrdluseks kas võib-olla keemikud või meedikud, kes näiteks töötavat mürkidega või tööd tavad mingite bakteritega, selles mõttes seal ei tohi eksida ja samamoodi on olemas teatud metoodika, kuidas ikkagi saab neid asju teha ja nii, et, et selles mõttes Eesti rahvus ei ole loomulikult mitte mingi mürkega mingi kahjulik bakter, millega tuleb nüüd karta. Aga pikk jutt, et on vaja ikkagi teada, kuidas sellega töötada ja nüüd ongi küsimused et selle asemel, et 11 juba ette süüdistada, et vot sa ei oska päris allikaid lugeda või niimoodi tuleks vaadata ja kui me räägime sellest risti usustamisest, siis kõik see vaidlus toimus kuidagi niimoodi. Üks kasutas ainult ühtesid terminit ja teine kasutas teisi ja ei püütudki, kas nüüd natuke rohkem eesti keelde tõlkida või kasutada mingit kolmandat mõistet, noh, näiteks vastupanu, mis tegelikult on, mina ütlen, et üks väga oluline mõiste, sellepärast et see ei ole mitte niivõrd meie ajaloo ajaloolaste jaoks. Aga see, meie rahvaküsimus ei ole ühtegi eestlast, ma arvan siin kes mõnikord ei ole mõtisklenud, aga huvitav, kas me. Kurval hetkel yks, hakkame vastu, kas need inimesed, kes on meie poolt valitud meid kaitsma, keda me finantseerime iga kuu ja õpetama ja koolitama, treenima ja nii edasi, kas naad hakkavad vastu? Kas nemad kaasavad meid, need on küsimus ja seetõttu loomulikult, kui on olemas küsimus, siis oleks ajaloolastele küsimused, kas vastupanu on olnud õigustatud ajaloos, millistes vormides ta siis on olnud, on see vastupanujoon jooksnud mööda vere liini nii-öelda sugulus ja hõimusid või niimoodi? Ja ei olegi mingit suurt probleemi, et miks üksteisega niivõrd kakelda, vaid vastupidi, nüüd proovime siis lisada, vaatama võrdlevalt ja minu jaoks nii mõndagi asja aitab lahendada, kui me nagu võrdlevalt vaatame, vaatame meie naabreid lähemal ja kaugemal ja mõnikord ka kaugemale, sellepärast et mõnikord on niimoodi, et lähedal võib-olla mingi spetsiifiline erisus, mis varjab selle meie nagu võrdluse hea võrdlus ära. Aga näiteks kuskilt kaugemalt võrdlus on, on päris hea. Ühesõnaga, saan ma aru, et teid ei häiri see, et meie muistne vabadusvõitlus on ümber nimetatud Kirde-Euroopa ristisõdade osaks, aga tuleme nüüd sealt. Häirib teid? Või noh, häirib selles mõttes, et minu jaoks üks ei välista teist minu jaoks häirib see lahingute löömine siin siin noh, ütleme see poriloopimine konnatiigis. Aga tuleme nüüd lähema vastuolu juurde, käesoleva aasta alguses ilmus meile trükist professor Enn Tarveli mahukas koguteos 400 lehekülge eesti rahva ajalugu. Ja juba me loeme Postimehe arvamuse kultuurilisast professor Tarveli ametikaaslaste ajaloolaste arheoloogide kriitikat, et autor on allikana jätnud kõrvale arheoloogilise ainese või kui on seda käsitlenud sisamatöörlikult demagoogiliselt ja professor. Meil on jõudnud sellele juba samas väljaandes ka vastata, nii et ma soovitan kõikidele seda kirglikku ja põhimõtetest mitte loobuda mõttevahetust lugeda. Aga ma pakun teile professor järvelaid edasiseks mõtlemiseks ühe lause, mis on siis pärit, et Tartu Ülikooli õppejõudude Heiki valgu ja Valter Langi kriitikast selle nimetatud koguteose aadressil. Ja tsitaat iseenesest on niisugune objektiivsusele pretendeeri val käsitlusel võivad olla subjektiivsed lähtekohad. Autori lähenemises jutt on siis professor tarvelist, selles lähenemises võib oma osa etendada isiklik ja meedias selgelt väljendatud sallimatu suhtumine kristlikku kirikusse. Noh, see on tsitaat, aga ma tahan teie käest küsida seda ette ette siis nüüd selle konkreetse vaidluse kõrvale. Kui suur roll on ajaloolase isiklikel tõekspidamistel ja eelistustel või sallimatusel, kui ta hakkab tõlgendama mingit ajalooseika allikat, ürikut, museaali leidu kui suur osa ajaloolase juures, kuni just sellelisiklikul suhtumisel. No kindlasti on ja isiklikul kogemusel, sellepärast et ma hiljuti olin ühes vestlusringis ajaloolaste vestlusringis meie noorema põlve praegu üks noh, tõusu sõjaajaloolane kolleeg Putin avaldas seal päris huvitavaid arvamusi ja mina tundsin temas ära mõne väga toreda ja targa saksa kolleegi aga mitte ma ei võrdle neid ei professionaalselt. Aga ma võrdlen neid vanema põlvkonna meestega, kes olid ise rindel olnud rindesõduri selline kogemus on ka nii ja naa, aga vodka, Putinil, kes on afganistani sõjakogemusega sõdur olnud, ta on olnud kuulida. Ma arvan, et temast tuleb Eestile päris hea päris ajaloolane, kes suudab ka vabadussõda tõlgendada ja nii edasi, et temal on mingi selline tunne. Väga libe, nüüd tee, mida ma nüüd nagu ukseavasid millele, aga asi on selles, et jällegi see ei ole niimoodi, et kui keegi ütleb, et vot Ma olen nüüd usklik või näiteks, et kompartei ajalugu tohib kirjutada ainult kompartei liige on näiteks noh, see ei ole üldse mingi kriteerium, võib kirjutada üks ja teine, aga loomulikult autori nägu on igal tekstil, siin ei ole üldse küsimus. Aga nüüd, kuivõrd seda relvana kasutada, Sa tahad, noh, teise kolleegi suhtes ja mina ütlen niimoodi, et pigem pigem on asi meil praegu muus jällegi on siin põlvkondade küsimus. Ja siin on kohe mitu küsimust, ma proovin nüüd järjest kiiresti vastata. Esiteks on see arheoloogia, mina olen võib-olla üks väheseid Eesti juristide ja õigusajaloolasi, kes arheoloogid tõid, ka loeb selle diskussiooniga tuleb välja väga suur probleem meie teadvusest. Meie teadvust üleüldse ei tehta avalikkuse jaoks osa kolleege lausa noh, kuidas ütelda, Nad varjavad oma töid. Ma härra Jüri Allikule esitasin küsimuse, et tema väga propageerib seda igasuguseid neid tabeleid ja tsiteerimisi ja nii edasi ja mina küsisin, kas temal on olnud aega näiteks Ta ette see tabel, kus on Eesti kõige tsiteeritumas teadlased ja kas nad on meie raamatukogus kättesaadavad. Eesti riik finantseerib ja nii edasi. Ja vabandust, väga Eestis on olemas ka teadlasi, kes tahaks lugeda, rääkimata avalikkusest. Neid töid ei ole. Tekibki küsimused, oota, keda me siis nüüd mõjutame siin tohutu nende tabelitega, kui töid enda ei ole ja nüüd tekibki küsimus, et milles on etteheide talvel? Ma arvan, et arvelil on kõik need tööd olemas, Tarvel on lugenud, aga mina võin öelda, et iga kord, kui mul on mingi küsimus, siis kuna ma Valter Langi ja neid kõiki tunnen, siis mina saadan alati emaili ja alati pöördun nende poole, et kallid kolleegid, vabandage rumalat inimeste, mina ei ole teie eriala inimene, palun viige mind kurssi, mis nüüd on ilmunud, sellepärast et ma vaatasin, et kas see, mida mina olen raamatukogus leidnud, kas see on nüüd see, mis on see hetkeseis ja nemad on väga lahked mind alati teinud. Aga siis on iga kord ka vaata mingid kodulehekülge internetis teeme teadus just, aga seda ei saa ka kätte. Kas ta avaneb sulle niimoodi või ta ei avane sulle niimoodi ja lihtsalt saidi. Et nüüd ongi küsimus, et aga kes siis peab nendes tohututes uuendustest seletama nii, et kõik eesti rahvas aru saab. Kui heidetakse ette kõrgprofessionaalidele ajaloolaste hulgast, et kulla kolleegid, ei saa meist aru. Aga äkki vaataks peeglisse ka siis tule ja räägi, võta aega, ära lenda ainult kuskil välismaal. Tule räägi koolilastele, tule räägi, õpetaja, tule räägi kolleegidele. Lõppude lõpuks kirjuta eesti keeles, vot siin me oleme selle suure jutu juures kes kirjutab inglise keeles, kes kirjutab hiina keeles ja küll on tore, aga, aga vot selles eesti eesti keeles on ka vaja kirjutanud, nii et tegelikult see diskussioon tõstis üles teki sealt, mille ümber kõik nagu on rääkinud ja see. Aga teine küsimus on selles, et noh, nii-öelda ajaloo rekonstrueerimine, see, mida Tarvel ette heidab. Ma pean tunnistama, et minule natuke meeldib see, mida lang ja valk ja kadunud see priid. Priit Priit Ligi, kadunud Priit Ligi oli pioneer teoreetilise arheoloogia alal. Eks ma natuke tundsin huvi ka varem selle, mis arheoloogid teevad, jälle isiklik. Ma koolipoisina olin kaks suve arheoloogilist välja, kaevas abitööline. Sealt tuleb see huvi, kui sa käed endal mullas on olnud. Aga lugedes neid arheoloogide töid mitte professionaalina, olid nad nii rasked. Sellepärast et see oli tohutult, tahtsid tohutut potikilde ja seda, aga lõpp, järeldusi näiteks minu jaoks nagu aru saada järeldusi, noh ma ei suutnud neil nautida seda, ma isegi neid lugesin. Ja nüüd tulid siis järsku nagu see oli nagu värske õhk tõesti, kui tulid lang ja valk ja ja siis alguses ligi järsku tulid sellised järeldustega, mina olin täiesti vaimustuses, ma mõtlesin kuradit jumala jumal, kuidas on võimalik, et meie nendel arhiiviallikatele ei suuda tõlgendada isegi publitseeritud allikatele ja ei suuda intervjuu preteerida ja nemad suudavad, vaatavad mingit potti keldri, ütlevad nii, vot, elati niimoodi ja naa mode ja kolm. Nii et tegelikult see on väga intrigeeriv, aga jällegi seal on omad piirid, mida, noh, ma saan aru vanemast kolleegist, kes ütleb niimoodi, et sõbrad, äkki te olete liiga hoogu sattunud, sellepärast et me võime seda kolm teede kõike visuaalselt väga kaugele näha. Aga ajaloolane niimoodi teha ei saa, sellepärast et noh, et ma näen seda niimoodi, aga nüüd kolmas asi, mida ma siin näen ja mul on endal selline väga tore õpilane, selles mõttes selle positiivne kogemus. Kui ma kirjutasin Eesti õigusteaduse ja õigushariduse ajaloo, siis minu täna on tegelikult väga tunnustatud noor kolleeg, kirjutas retsensiooni ja tema on väga avatud, kohe helistas ja rääkis minuga niimoodi, aga ta ütles mulle ühe asja, tead, Peeter, sa tegid seda, mida mina oleks tahtnud üldiselt. Ja nüüd vot see on meie suur valus punkt, sellepärast et õigusajalugu samamoodi uluvad, ütles nüüd me kirjutame kohe valmis, on uluotsa, elu oli liiga lühike jäi kirjutamata. Nii paljude ajaloolaste peades on olnud oma ajaloo mõte, et ma kirjutan oma ajaloo ja Tarvel sai sellega hakkama. Selle asemel, et Tarveli praegu kiruda või püüda avalikkuse ees võib-olla nagu tema töö kahtluse alla. Tegelikult me peaksime mütsi maha võtma, ütelda aitäh, täpselt nii öeldagi. Tegelikult meil on ka kuskil südamenurgas mõttekene, et ka kirjutada. Sinul läks ka kaua aega, onju sa oled ka vanamees, aga me oleme rõõmsad selle üle, sellepärast et et sa panid selle oma vähemuse. Ta ei pea meile kõiges meeldima. Ja kindlasti me ka parandame seda, kes ühte osakest, teist osa. Aga aitäh, et sa selle, see raamat on laual, ta ei ole liiga pikk. Ta on ühe mehe pilguga, millel on oma väärtus olemas. Loomulikult kui üks mees kirjutab, ta ei suuda kõiki rahuldada. Ja teine asi, no loomulikult ei ole võimalik, alustades arheoloogide töömaast ja lõpetades meie igapäevaeluga, mille üle võib arutada, kas seal üldse ajalugu. Ja kui seal ühe inimese kirjutavad loomulikult alati igaüks, kes süveneb mingisse kitsasse perioodi, võib öelda, et jah, põhimõtteliselt noh, võib-olla ma aktsepteerin, võib-olla mitte, aga ma teeksin midagi paremini. Aga kulla inimesed proovis kirjutada kogu see periood algust, lõppu, nii et tegelikult ma arvan, konks on seal ja see suhtumise asi on see, et täna elame ajas ja võib-olla Tarv elavas uue ajastu, see tähendab, kus Eestis on kümneid ühe mehe käsitlusi Eesti ajaloost. Ja kui üks ütleb, et aga mina kirjutan eesti rahvast. Kui sina tahad kirjutada näiteks kirikust, kirjuta kirikust. Kui sina tahad Euroopast kirjutaja Euroopast, kui sina tahad ristisõjas kirjutada, kirjutan ristisõjast. Aga me peame nüüd aktsepteerima, et kui üks mees kirjutab, siis see on hoopis teistsugune ajalugu, kui seal on mitukümmend autorit, nii nagu see nüüd meie akadeemiline väljaanne oli. Mul on selle kõigega hoopis üks niisugune pahupidine küsimus. Kõigepealt vaatame seda lehte, kus Euroopas te kõik olete olnud õppejõud, kus te olete teinud teadus- ja uurimistööd. Saksamaal on kaheksa ülikooli, te olete teinud teadustööd Soomes, Rootsis, Austrias ja Prantsusmaal. Te olete õpetanud Siberis. Kui palju te olete? Just seda eelmist juttu arvesse võttes märganud soovi kirjutada teadlasel oma nägemus, oma ajalugu. Ja kui palju te olete viimase 25 aasta jooksul kogenud soovi propagandistlikkust mõttest ajalugu ümber kirjutada? Jah, ma olen ainult mõlemat, kui rääkida sellest, siis minu ja kas avanes lääne poole värav või uks alles 91. aastal ma sain Saksamaale ja sain Kiili ülikooli, olin kohe seal kuus kuud ja pärast olin veel ja siis ma olin kaks aastat järjest ja nii et ma olen üle kolme aasta elanud lausa koos sakslastega koos. Ja eriti oli see aeg 91, juba siis kõik Saksamaal toimus ümberhindamine ja ma võin öelda, et ma olen mõnes mõttes nagu ka tunnistajaks nendele protsessidele, ühelt poolt mul oli õnn, Ta ta suurepärast õigusajaloolased, aga suurepärast, aga, ja teine asi, et kuna mul olid nagu need kolleegid, kes ei pannud mind ühte tuppa base, tähendab, ma suhtlesin filosoofidega aia loolastega ja toome ühe näite, ega see saatusel sulle, nagu ta on. Kui ma jõudsin kiil 91. aastal, siis Georg von raugholi täitsa veel olemas ja kutsus oma koju ja ma suhtlesin, nii et ma võin öelda, et jah, ma olen Georg von Rauchi näinud ja teiselt Poolt oli Hain Rebas kõrvalmajas ja loomulikult astusin tema juurde sisse ja ja tema oli selles mõttes mulle, et kui mul midagi sakslastega oli täiesti arusaamatu, siis mul oli mees, kes eesti keeles selle mulle selgeks tegi ja eestlased selgeks tegid ja viis jälle ajaloolaste nii-öelda ringi ja niimoodi ja Saksamaal olid ka minul veel suhteliselt noorele õppejõule oli 25 aastat tagasi ikkagi väga selgelt näha neid ohutus tähendab ühelt poolt ma lausa nautisin seda kõrget teaduslikku taset ja allikakriitikat ja kuidas tuleb suhtuda. Aga see propagandaoht või see oli ka väga, väga selgelt ja ma nägin seda, kuidas minu kolleegid, kes olid näiteks ma ei tea keskajast kirjutanud suurepärase töö ja see, aga nüüd oli poliitiline tellimus hinnata ümber Ida-Saksamaa ja üldse kõik see ajalugu millise õhinaga mindi peale sellele tööle hästi finantseeritud ja nii edasi, aga väga lühikeste tähtaegadega ja vot siis tulid seal nii mõnigi kord sellised tulemused, mille peale ütleme, tõsised kolleegidki, ehitasid õlga või mitteametlikult ütleme öeldi kohe, mida ka nendest asjadest arvatakse. Nii et see oht ja selle ohu tajumine, et me ei tohi olla siniselt, et me peame jääma ausaks. Et see on igal pool olemas, ei ole ühtegi ideaal, on olemas, väga ausad teadlased ringi veidi, kui sul on õnn temaga kohtuda, aga ei ole ühtegi ülikooli. Muidugi võib olla väga sellised kuulsad kad, ülikoolid, nemad suudavad lubada endale, kui neil on igal erialal, ma ei tea, kolm kuni neli või viis professorit, kui üks juhtubki selline problemaatiline olema, siis neli tükki on jälle väga head. Aga meie õnnetus on see, et meil on ju parimal juhul igal alal ainult üks üks inimene ja sellepärast, kui see juhtub kuidagi problemaatiline või läheb kaasa mitte tõsise teadusega, vaid hakkab selliseid ajastu selliseid üleskutseid. Kajaloodi, mis meil on täna õigusajaloo, professor Peeter Järvelaid. Te olete sündinud Tallinnas esimesse klassi, läksite Võrus ja keskkooli lõpetasite Petseris taga seiklused. Nojah, eks see on võib-olla minu saatusena tõsi, ma olen Tallinnas sündinud poiss aga minu isa sõjaväelane ja täpselt selle põlvkonna eesti ohvitser minu vanaisa kandis sõja lõpus hoopis teist vormi, kui tema pojal tuli kanda. Pere oli kogu aeg piiri peal, kas nüüd noh, temale siis isa pärast juhtuvad ühed või teised asjad, ütleme see kõik, see võib-olla mulle ka õpetanud natuke ajaloost mitte mustvalged arusaamist, vaid tõesti asjasse tõsiselt süvenemist. No vot, ja siis selle tulemusena oli niimoodi, et teatud hetk, kui eesti üksused siin kõik likvideeriti, siis eestlased üldiselt paisati mööda Venemaad laiali ja siis seal kehtis põhimõte, et Eesti ohvitserid, noh, sellest võib-olla nii palju ei räägitaks, kuidas diskrimineeritud, kuni see nõukogude liit lõppes rahvuslikul pinnal selles mõttes, et näiteks eestlased tahtsid Eestis teenida, aga üldiselt oli salajane ka selline kokkulepe eestlase, üldjuhul, kui seal mingit korruptsiooni või ei kasutatud ei lastud Eestis teenida see vana tsaariaegne põhimõtet, et ohvitser peab teenima, sõdur peab teenima kodust võimalik kaugele, sellepärast siis on ta kasutada relvana kodust hakkab tõrkuma. See tegelikult kehtis sellel ajal ja selle tulemusena kuni kooliminekuni oli minul juba periood, kus ma koos isa, ema ja vennaga, Me elasime hoopis Eesti piiridest väljas ja vot seal oli siis miks ma vaatan natuke seda maailma natuke teistmoodi. Minule ei meeldi sellised inimesed, kes siin istudes ütleme, Tallinnas lihtsalt ärplevalt ja õhutavad vaenu ja nii edasi. Mina olin kolmeaastane, kui ma astusin koduuksest välja, kus kõik rääkisid eesti keelt ja õues rääkinud ükski ja see lõppes esimese kaklusega ja loomulikult mina pidin alla jääma, sellepärast et noh, mida sa üksi teed ja väikse vennaga seal. Aga ole hea, siis sa pead selles keskkonnas nii, ja selle tulemusena kujunes siis minu jaoks keskkond, kus õue minnes muidugi vennaga rääkida, käisin ma eesti keelt ja, aga teistega ma pidin rääkima, et nemad aru saaksid, mitte selle ja üle koduukse astus, rääkisime ema-isaga edasi vennaga eesti keelt. Ja siis oligi küsimus selles, et vot ma mäletan väga hästi, et meid võeti ka kaasa, et võib-olla nagu lisaargumendina, aga see ei olnud ühelegi ülemusele argumente, et eestlane võiks eesti keeles koolis käia. Ja selle tõttu tuli perel otsustada, kas meie saame venekeelseteks või ütleme hariduseni, vaata see venekeelseteks ta ainult kodukeel jääb, eesti keel võib, pere peab olema ära kannatama selle, et anda lastele haridust ja siis meie pere valis siis selle. Niimoodi siis ma olin koos emaga vennaga Võrus, sellepärast seal oli minu onu, sellepärast nõukogude ajal oli suur probleem, paluti kuskil elada, onu oli onul endal nagu peret tol korral ei olnud ja tema ütles, et mul on üks tuba, aga noh, voodi ikka leiame teile ja niimoodi algas minu koolide Võrus. Siis muutus selles mõttes, et ma olen nagu vanaema poolt sealtkandist pärit, aga Petseri oli ainuke koht, kus oli eesti kool, aga ta ei olnud balti sõjaväeringkond. Ja niimoodi siis ühel hetkel isale tehti kompromiss, et ta toodi teenima Petseris mis meie jaoks oli juba nagu Eesti ja Eesti kooliga, aga bürokraatide jaoks oli see Leningradi sõjaväeringkond ja nemad jäid enda juurde. Aga see ja siis oli võimalik perel uuesti koos olla, nii et sellepärast ma olen käinud Petseri teises keskkoolis täitsa eesti koolis. Täna on ta enam päris Eesti kool ei ole ainult keelekallakuga kool. Aga mina olen näinud veel selles koolis, jah, kus oli küll keskkoolis ainult 15 õpilast, aga see minu jaoks oli nagu individuaalõpe, sellepärast et kui sa mingis tunnis vahele jäidet ei ole õppimata Sis võist nädal või kaks iga hommik alates sinuga harjutamisel. Nii et, et see oli tegelikult hea koole ja minule alati südamele on valus, kui räägitakse, et see kool tuleb kinni panna, seal on 15 õpilast või ma ei tea, mitu õpilast siis mina ütlen, et ei ole niimoodi, et et sealt koolist, Eestis võib-olla tänase päevani ei ole räägitud selle kooli osas saab muuseas järgnenust 100 aastaseks. Et sellest koolist on tulnud terve põlvkond tuntud eesti arste, sellepärast et koolitase oli selline Tartu ülikooli arstiteaduskonda astumine mingi probleem. Ja näiteks praegugi on, kui ma Tartust ära tulin, on üks minu koolikaaslane praegu vene kirjanduse dotsent seal või juba professorgi ma ei ole kontrollinud. Aga see näitab ka koolitaset, aga samas mõtlen, et jah, niimoodi see kool kujunes minu jaoks. Võru-Petseri võiks öelda, et maismaarott ometi hakkasite juhtima Eesti sõudeföderatsiooni, noh, kuidas. Najase sõudeföderatsioon, see on üks asi, aga mereakadeemia oli, oli võib-olla isegi suurem väljakutse, aga ma arvan, et armastus mere vastu. Mu ema elas Tallinnas siis, kui ta mind kandis ja emakas peaksid järele küsima, kas tema jalutas minuga mere kaldale. Aga ma arvan, et mõnikord see armastus mere vastu. Admiral Pitka on kirjutanud suurepärase suurepäraselt, kuidas tema esimest korda merd nägi. Ta oli ka Maret ja ta ütles, et see esimene pilt merele ja, ja ta oli kaotanud meie seal, tema temast sai meremees. Võib-olla ma hingasin sügavalt mereõhku lapsena ja, ja siis teine asi, et meil oli selline alati traditsioon, minu vanaema elas Tallinnas. Minul oli Võrumaa mamma ja minule oli Tallinna vanaema. Meil midagi sassi ei läinud, niimoodi siksakis siis murret ja teine rääkis siis kirjaga. Aga me käisime peaaegu igal suvel või igal võimalusel käisime ka vanaemal siin Tallinnasse, tädi elas mul Tallinnasse, nii et et selles suhtes meri ja mere ääres oledki ikkagi. Mul ei olnud üldsegi võõras. Eesti sõudjatele läheb nii hästi, kast ikka jälgib. Tere, no ma jälgin, loomulikult ma jälgin ka vehklejad, sõudjad, minu abikaasa on ju seal nagu perekondlikud põhjused, minu abikaasa on sünni järgi mari pall, ma võib-olla vanem põlvkond teab. Tema oli üks parimaid eesti naissõudjad üldse niimoodi Reet Palm tuli, tema õde tuli järele. Ja loomulikult ma olen väga tihedalt seotud ka Eesti sõudjate ka täna ja, ja loomulikult ma elan kaasa ja ma mõtlen kaasa ja, ja et ei ole nõus ka aitama neid sellepärast et ega sporti ja teadus on minu jaoks väga sarnast, sellepärast see on eneseteostuse vahendid. Kas sa teostad ennast teadlasena või sa teostad ennast spordis või kunstis või muusikas? Sarnasus on selles, et sa lähed üksi, sõltuvalt seal meeskonnast, aga sina pead oma ande teostama. Ja vot siin on küsimus selles. Nii spordis kõik suured spordimehed, spordinaised ka nad on isiksustena väga huvitavad isiksused, mis on kõige tähtsam? Nad on pidanud nii paljust loobuma, et nad kirglikult on selle ala küljes. Elad on, lõpuks olin ma ei tea, kas. Vaat, vaat siin on, mina ütlen niimoodi, et see sõna loobuma ei ole päris õige. Mind kutsuti ükskord kooli rääkima, kuidas võiks minna ülikooli ja nagu koolis ikka karistuseks pandud need kõige suuremad rublikud esimesse ritta, et nad mingeid rumalusi ei teeks. Ja siis nad vaatasid, noh, ma ei tea, kas nad nende jaoks üldse ülikooli minek aktuaalne oli. Aga siis ma rääkisin ja vaatasin neile otsa ja siis ma vaatasin ühte röövlit kutt ja rääkisin siis selle loo ära. Ja see oli lugu oli järgmine, et ma oma tudengitele ka räägin, et on kaks võimalust. Kassa likvideerib neid asju, mis sul hästi välja ei tule või sa arendad seda, mis sul juba niigi välja tuleb. Ja vot siin ongi vahe selles mõttes, et melt kool on ju nii-öelda nagu vigade parandada, sellepärast eriti poistele mõjub see rusuvalt. Tuled sa kooli, kirjutad kuidagi kõveralt, õpetajatele? Paranda ära, niisiis lähed laulutundi jälle, sa laulad valesti. Siis sa lähed kehalisse, ei tule see iga välja, lähed joonistamisse jälle midagi valesti. Ühesõnaga võibki niimoodi koolis tekkida olukord. Sind keegi ei toeta, ei ütle, et kuule, vaata kui tubli, joonista veel midagi või kirjuta midagi või niimoodi, et ei püüta leida inimese andmed ja ei õhutada seda arendama. Aga tegelikult, kui me leiame selle või tänu meid ümbritsevatele, keegi ütleb, kuule, sa oled andekas selles ja sa hakkad ise ka nagu mõtlema selle või see ei ole üldsegi raske, kuigi töö on samasugune. Aga psühholoogiliselt, sest ma teen ju asja, mis mulle meeldib ja võib-olla isegi õpetamisega, sest noh, tantsu kunagi ütles, et et mina olen õnnelik inimene, kuna ma saan teha teatrit palga eest, mida ma teeksin nii ka Panso surigi noore mehena, kui palju ta andis oma energiat. Aga ta kunagi tunnetanud, et ta teeb ränka tööd, kui ka õhtuks oli ta noh, kindlasti oli tal hetki, kui ta tahtis ka kõik nurka heita. Samamoodi on minuga nii et mina olen ka nagu leidnud ja, ja selles mõttes ma ütleksin, et need sportlased kuninad päris professionaalideks ei muutu, kus on raha ja projektid ja võib-olla maja ehitada ja nii nii kaua on kõik väga okei, on nii masendav taga ei ole, aga loomulikult see eeldab seda, et kui sa ise ütled, et ma tahan seda teha no siis sa pead seda tegema. Jäi minu pilk peatuma teie eelmise aasta novembris kirjutatud arvamusel tsiklil, et Eesti teadussüsteemis inimesed tulevad läbi, et Eesti teadus kuulub ikka veel Ida-Euroopa mudelisse. Et riigieelarvest saab ikka sama summa, mis veel viis aastat tagasi, et Euroopa Liidu rahastusteadusele väheneb lähiaastatel. No missugune noor inimene tahaks oma eluteadusega selle juttudele siduda? Ja nüüd ongi küsimus selles, et eks need, kes selles süsteemis on, neil peab jätkuma julgust midagi siis muuta. Küsimus on tõesti selles, et mida ma tõesti ütlen, et praegu on lubamatu aeg? No vaadake kasvõi minu akadeemilist lehte. Minul on elus vedanud algusest peale esimese klassiõpetajast peale, vot see on otsustav, mina ütlen, et see Võru kooliõpetaja Silvia Vainola Sellepärast, et minul oli koolis, minul oli ilus noor õpetaja, see on ka oluline poistele, muuseas veel minu arvates oli mul kõige pädevam, et kui keegi pärast rääkis, et noh, võib-olla ta ei olnudki ideaalne. Aga mina käisin oma neli klasse ära ja minu jaoks oli loodud alus, siis ma läksin järgmisse kooli, oli jälle keegi, mitte kõik õpetajad ei olnud ühesugused, aga seda rohkem ma hindasin neid, kes olid sellised, sest minul oli, mõõdub olemas. No vot, ja lõpuks tulin ma ülikooli jälle, ma kohtasin siis sattusime Lotmani juurde, kuhu ma üldse ei oleks pidanud sattuma ja nii edasi. Aga täna täna on kahjuks niimoodi, et ülikool on väga kindlate tunnustega, aga meil on kõige suurem probleem täna selles, et me kujutame ette, et kui me järgmine aasta elame suhteliselt samamoodi siis on midagi viltu, see tähendab, et meil on osa inimesi, kes on ennast kujutavad ette seal ametnikena, teadusametnikena ja kes oma rolli kindlasti ülehindavad. Meil tõelise teadusmänedžer ei ole. Sellepärast teadusmänedžer peaks tähendama seda nagu jalgpallis või korvpallis või muusikutele selles mõttes, et kui meil oleks mänedžeri, kes oleks ütelnud, et kuulge Peeter Järvelaid, mina siin kuulasin. Meil on head loengud või äkki tahate Ameerikasse veel minna või niimoodi ma aitan, mul on seal need kontaktid ja seda meil midagi sellist ei ole, onju, aga meil on olemas tõeliselt kuppijad, kes ütlevad, et aa, sa tahad Ameerikasse minna. No me vaatame, aga me just tegime tunniplaani niimoodi ümber, et ei kahjuks nüüd ei saa minna, see tähendab ongi küsimus, et kes seal Miller ja meil on praegu, kui nad olukord madonna Andrus Veerpaluga või Kristiina Šmigun viga võrdluse olukorda, näiteks kui Kristiina Šmigun neil olid treener, siis oli tal massöör, siis olid tal määrdemeistrid ja terve, terve suur meeskond, siis minul inimeste arvu poolest on ka ülikooliks need inimesed nagu olemas. Aga minu määrdemeister kontrollib, kas ma olen ikka suusad määrinud. Siis treener ütleb, et tema nagu ei tule trenni, aga temaga kontrollib jälle mingi. Ühesõnaga kõik teevad oma asja, aga mina olen üksinda. Kas mul suusad on või määrded on või, või üldse kuidas ma see ei ole kellegi asi, aga igaüks ütleb, et ei, ei ega mina saan palka selle eest, et ma kirjutan aruannet, minul on vaja see aruande osa kirjutada ja mina kontrolli. Nii et kuidagi vot see asi on tõeliselt. Ta on läinud ja nüüd kui me kõik, ütleme, tiha ega nagunii. Me oleme parem kui nõukogude aeg. Nõukogude ajal oli väga palju rumalaid asju, aga seal oli suur eelis. Enamikku neist ei täitnud ausalt öeldes näiteks Tartu Ülikoolis. No mina tean oma kateedris, kus ma töötasin ka pikka aega enamikke neid tobedaid plaane ja need olid ainult paberil mitte see ma kuidagi idealiseerida Nõukogude jumala pärast. Aga see nõukogude ajal miks ta kokku kukkuski, eks ta ikka oli niimoodi, et paberil tehti ühed asjad ära, meil oli olemas kateedris sekretär, kes vormistas need, meie ei teadnud nendest protokollidest mitte midagi. Meie tegelesime oma asjaga ja noortel oli võimalik ka eriprogrammid ja nii edasi. Pigem võiksime vaadata, et kaitsta seda akadeemilist keskkond. Ja teine asi on veel, et me oleme üle võtnud selle saksa süsteemi. Saksamaal on hoopis teine süsteem, seal on omad väärtused, Saksamaal on niimoodi, et oma ülikooli kasvandik ei tohi saada professoriks, samas ülikoolis saan verepilastus, põhimõttele öeldakse. See süsteem ei ole nii hull, selles mõttes, et seal on palju ülikooli, öeldakse nii. Me vähendame bürokraatiat doktori kaitsmisel miinimumini. Aga kes siis kontrollib, kontrollib teine ülikool, see tähendab meie võime sulle kõik loorbereid kaela panna. Ja nüüd mine teise ülikooli, nemad sind ei tunne, kui nemad sind tunnustavad professorina, siis sa võid pärast koju ka tulla, nii et mõte on hea. Aga selle tulemusena Saksamaal ei ole vot sellist põlvkondliku järjepidevust. Aga meie oleme nii väiksed, et kui me selle ära hävitame. Ma isegi natuke hirmuga mõtlen, või noh, ma olen ühelt poolt loomulikult uhke ja tänulik. Kulla inimesed, 25 aastat ma olen erinevates kohtades maailmas õppinud ja nüüd tekib küsimus, öeldakse, et aga kui mingi päev yks kukub, öeldakse nii, minge minema, tõid meile enam ju vaja. Ja siis hakatakse mõtlema, et kas keegi suudab loenguid pidama. Umbes, et ega neid eelmise professori kontakte pole ju üldse vaja. Enne surma 86 Leesment suri ja siis ühel hetkel tema juba ütles, et ma olen vaadanud, et sa võiksid ikka õigusajalooga tegeleda, nii et temal mõtles, vaadake, vanad inimesed ühel hetkel hakkavad mõtlema järeltulijale mitte see, et minu elu on elatud ja mind ei huvita enam mitte midagi, vaid vastupidi. Nad on mures oma eriala tuleviku pärast ja sellepärast siis ta ütles, et muidugi ta ei ütelnud, et ma nüüd suren ära, aga siis ma olen rahulikum, kui sa ütled, et sa oled nõus. Ma ütlesin, hea küll, ma olen nõus, aga mis ta siis ütles pärast seda? 86, vot vahepeal on selline tunne, et see, mida need vanad kolleegid mulle ütlesid, nagu aastaid hiljem hakkad aru saama, kõik me vahepeal siin ise ka muigama, mida me oskasime 86 ette näha, mis 91 92 juhtub. Aga mõnikord hakkad mõtlema natuke, neil on võib-olla nagu tunne oli ja mida ütles Leesment, Leesment oli väga kurb, ütles niimoodi, et aga peetavat ühte asja, ma pean küll ütlema, et mul ei ole sulle midagi kaasamata. Kuni 40. aastani ei olnud Euroopas ülikooli, kus ma ei tundnud ühte teist kolleege. Aga ma sain 25 pluss viis on ju, ja kaheksa aastat istusin vangilaagris ära pärast seda ma kuhugi välja ei saanud, tahtsid võib-olla enamikul surnud, kindlasti nad kõik pensionil ja siis ta ütleski, aga vaata, kui tuleb aeg, et siis sina pead kõik kontaktid uuesti lugema. Kas teil on keegi, kellele te parandate ükskord oma kontaktid, kui te enam ei ole lugev professor. No vot seda ma püüan siin ülikoolis ka oma rektorile olen ka rektorile rääkinud, et kulla inimesed, et vähemalt 10 aastat võtab aega, et veel üks põlvkond üles kasvatada ja et mina olen praegu täpselt vanuses, kus ma oleks tõesti huvitatud maksimaalselt veel, et et kui ma olin 30 aasta, siis ma ei mõelnud niimoodi ja kindlasti ma ootasin, et mul tuleb rohkem õpilasi, kui mul on seni olnud, aga ma alati oleme kõigele jaganud, kes on soovinud. Aga nüüd on tõesti nagu see juba puhtpraktiline küsimus, et mina olen võimeline need kontaktid edasi andma. Ja praegu ütleme võib-olla isegi mõned õpilased on teistes riikides. Mina ütlen niimoodi, otse, õpetaja, mina eristan pedagooge, õpetad. Õpetaja on selline inimene, kellel peab puuduma üks selline bioloogiline instinkt, tähendab tapmisinstinkt on sageli isased, eriti tapavad oma järglased looduses ära, et nad lühiajaliselt võivad saada konkurendiks emastest. Aga õpetaja peab olema vaba sellest, ta peab olema õnnelik. Sest üldse ei ole mõtet tööd teha, kui sinu õpilane on rumalam kui sina. Kui sinu õpilane on 20 aastat hiljem sama kui sina, siis on ka õnnetu, sellepärast see ongi õnn. Ja nüüd ongi küsimus selles, et aga miks mitmed või paljud kolleegid rändavad mööda erinevaid ülikooli mitte sellest koledasti raha on vaja või mitte sellepärast et noh, lõbus on või niimoodi vaideid leida oma andekas õpilane, ega anne, istu siin see on ka tunde küsimus, et vot tema tunneb, tema võtab selle üle ja ütleb, et ma viin selle ükskord tippu. Võib-olla meile keegi ei ütle, tegelikult on tema, minu õpilane, kui sa oled, noh, niimoodi avatult Lätist Kasahstani on õpilasi või Venemaani ja nüüd ma õpetasin vürtscurd ülikoolis kaugaga selliseid ametlikke õpilasi, need peaksid olema minu koduülikoolis ikkagi, nii et, et näiteks mina oleks hea meelega, see oleks täiesti uus stiimul minule. Millega teie kolm last tegelema? Ja meie tütar on õppinud skulptor, kunstiakadeemia lõpetanud, tegeleb disainiga. Kuna ta on tore, kolme poja ema veel siis ma arvan, et temal veel tuleb selline suur kunstniku periood, sellepärast et ta täidab oma ema ema ülesande ära, pidevalt loob kunstikunstiga või filme teeb meie vanem poeg, kellel on ka sama nimi nagu minul ja ta on tegelikult väga, väga andekas ta nagu menetleja rajaga tegelikult Ta võiks ja ta teeb ka ise. Et ja noorem poeg Karl, tema on Jürist. Tema lõpetas õigusteaduskonna. Ja temast saab vist selline praktiline advokaat või praktiline jurist, ilmselt. Ja nüüd te peate plaani teha Otto Tief ist filmi. Jah, Ottodifist tuleks kindlasti filmi, kui me alustasime, Ta rääkisime Eesti ajaloo teisest köitest, rääkisime muistsest vabadusvõitlusest ja mina ütlesin sõna vastupanu, siis mina, jah, mul on silme ees, ma olen ka Pariisis käinud, ma olen Varssavis käinud, ma olen Prahas käinud ja seoses teise maailmasõjaga Pariis. Kui 90. aastate alguse kohta maailmas sõna perestroika ei tõlgita siis 44.-st aastast teisest maailmasõjast sõnades instants ei tõlgita ka. Ja paljud prantslased ütlevad, et see ongi nende osa. No minu mõte, Otto Tiefi istungi, see on resistansse, on see vastupanu, aga võta, peab kuskilt ala, meil on olemas see veres vastu, palun vastupanu ka selles olukorras, kus suures plaanis võib-olla võimalust ei ole, aga siis tuleb ka väiksed võimalused ära kasutada. Ja Otto Tief on selles mõttes fantastiline, et Otto Tief oli ääretult tähendab tema liga sõjamees, tema oli ka maailma sõjaskend sõdu, temal erinevalt paljudest meestest oli vabadusrist isikliku vapruse eest. Ja vot see mees, olles enne minister olnud ja silmapaistev ühiskonnategelane, sellepärast uluots, kelle enda tervis olid täiesti juba läbi sellel hetkel, kes oli tema väga lähedane sõber ja nii edasi sai usaldada Eesti riikluse hoidmise mehele kes suutis sõjamehena osutada vastupanu seal, kus see kõige efektiivsem oli. Ega, ega me tagantjärgi öelda. Ja vot siin ongi see ka veel suur vaidlus selle üle, et me ei saa ise olla totra selle vormilise poole pealt vastupanuolukorras, kus sul peaaegu võimalust ei ole. Ja seeder. Me peame oskama võrrelda ja hinnata ja Otto Tief on kindlasti suuri sümboleid tegelikult meie ajaloos selliseid materjale te saate selle filmi jaoks kasutada. Esiteks, difide suguvõsa on väga aktiivne ja teine asi on veel elus. Tiefi tütar. Sellepärast on kole kiire, et me saaksime filmi võtta. Ta, ja kolmas oleks kindlasti võrdlust. Tiifist ei ole mõtet rääkida samade kaadritega, mida me siin 44 võimesin, igas filmis kruttime. Tiefi film peaks algama Pariisis. Lõppema, ma arvan, tema kodukohas või ma arvan, Pika Hermanni sellepärast kujutage ette, šoki sõduritele on öeldud, et nii seal haakristiga torn ja te tulete, seal on sinimustvalge üleval. Kaader on olemas, kaader on olemas. Jaan Kross, kes oli ise ju sellega seotud, tema on oma romaanis ju ütlen. Ütlen ausalt, mul tuleb pisar silma, kui ma seda loen. Krossil on see episood, kuidas. Ja ohvitser peab au andma ja ta annab seda. Siis tulevad teised ja ei, ta Tohvita lastakse maha. Aga küsimus on selles, et sealse väärtus Üheks hetkeks anti meile lootust. Ja kui te küsisite minu käest, et et kus on minu meretunne, siis materjal, et kui sa oled ükskord kopsud mõnusat mereõhku täis tõmmanud, siis sa teda kunagi ei unusta, see tähendab vabadus sedasama. Ja need, kes seal seda vabadust andnud kas oma elu hinnaga või, või kuidas, need väärivad suurt austust. Ja Otto Tief veel selles mõttes, et tema elu on ju mõnes mõttes nagu lootustandev. Otto Tief sisuliselt ei surnud kuuli läbi, vaid ta suri vana mehena nii-öelda loomulikku surma, see tähendab vaprusele ikka omahind. Isegi kõige julmem jõhkard võib-olla ei julge vapraid inimesi surma saada. Nii et seal on tervelt jada, mis päästus Otto Tiefi, noh, me võime nüüd arutleda. Otto Tiefi ilmselt pääses sellepärast, et ta saadeti Kasahstani, Kasahstanis oli Baikonuri kosmodroom vaja ehitada. Tegelikult oli see kõik hoopis elu huvitavam või keerulisem. Ma arvan, et seal oli kõrval tuumakatsetuste ala ja vot seal oli vaja need rajatised ehitada ja seal oli vaja maamõõtjat. Aga Otto Tief oli enne, kui ta juristiks pind oli maamõõtja õppinud ja stepis ühte maamõõtjad hoida. Neid ei olnud nii palju ja teda ei nähtud mõtet ära tappa ja tema ei olnud ka seal ohtlik nendele nii, aga niikaua kuni tema neid objekte seal mõõtis nii kaua suri Stalin ära ja nii nii kaua muutus ajalugu. Nii et, et näete, aga meie jaoks see fakt, see, et noh, et Otto Tiefi st on olemas materjali, millest rääkida, aga võrdluses võrdlusel kui me vaatame, keda poolakad austavad, keda juudid austavad õigena neljandal aastal vastupanu keda Tšehhi tausta ja eelkõige keda prantslased, mida nemad tegid, siis siis järsku võib avaneda seda aga diftegi sama palju või rohkem siis järelikult ta ei ole mitte üks kohalik mees ega üks kohalik poliitikas võib-olla noh, ma arvan, et siiski meil ei leidu sellist inimesi, siis arutavad, et kas Tiefi vastupanul oli mõtet või mitte, oli mõte. Aga järsku selgub, et ta on Euroopa üks suuremaid vastupanunimesid. Ta peaks ka seal nimekirjas olema, see film võiks olla tõlgitud siis teistesse keeltesse ka, et nii toimubki, nii toimubki see vastupanu. Professor Peeter Järvelaid, me täname teid pika ja huvitava tunni eest. Me jõudsime peaaegu et 13.-st sajandist ja 20. sajandi keskele. Siin on väga palju huvitavaid võrdlusi, just see, mis on, mis ja kuidas vaadata ja mis on põlvkonnad ja kuidas ajalugu paneb vastu kas isiksuste või ideoloogiate soovile seda muuta, teisiti näha või ümber kirjutada. Igal juhul. Mul oli väga huvitav ja ma loodan, et kuulajal ka palju tänu teile, aitäh. See oli tänane kajalood ja jätkame uue saatekülalisega jälle järgmisel laupäeval kuulmiseni.