Tere, täna on siis Kaja loodimisel teatri- ja filmikunstnik, stsenarist ja režissöör Kalju Kivi. Tere tulemast saatesse peres. Ja palju õnne sellel puhul, et te olete esimene eestlane ajaloos, kes on oma töö eest pälvinud Soome filmikunstiauhinna jussi. Juhtus tegemist on siis teadaolevalt Euroopa kõige vanema filmiauhinnaga, mida on antud järjepidevalt välja ja just oma riigi filmitegijate tunnustamiseks. See auhind asutati sügisel 1944, et vaevalt olid kahurid vaikinud. Soome pidi hakkama maksma väga ränka sõja kontrrevolutsiooni NSV liidule. Ja siis kutsusid soomlased ellu filmiauhinna. Välismaalastele hakkabki seda auhinda jagama 1955. aastal. Muuseas on selle auhinna saanud näitlejad Sherarhilip, Charlie Chaplin, Marlon Brando. Ja nüüd siis Kalju Kivi kunstniku töö eest. Ma arvan, et kõikidel eestlastel südames uhke tunne, kui, kui näeb selles nimekirjas eestlase nime. Mis tunne teil oli, kui te saite teada, et igitee filmi eest on kolm eestlast nomineeritud. Jussi auhinnale. No ma alustaks võib-olla sealt, et kui sa kui maa kui naad seltsilise, kellega koos filmi teemedega ei mõtle selle peale, mis pärast saab noh, võib-olla nii palju, et oleks hea film. Et sa keskendud pigem filmi tegemisele ja sellele protsessile ja ja kui esilinastusel on film korda läinud, siis ongi nagu, nagu suurim mõnu ja tasu käes. Aga kui nüüd aasta hiljem, kui oled praktiliselt peaaegu juba unustanud kõik asja, siis helistatakse, et nominent siis käib jõnks südamest läbi küll, et oh et juba oli meelest läinud, see asi on tehtud ja ja nüüd jälle raputatakse soola. Jutumärkides, aga mis tunne seal, kui lõpuks selle auhinna saab, see on selline, selline tunne, et ega seda ei saagi kirjeldada, et siin vist igal inimesel erinev ja seen mingi tunnet, segu, selline hea meel ja uhkusetunne ja üllatus ja kohkumus ja väike abitus ja siis veel midagi, et see on selline ühepajatoit. Kuidas see soomlaste auhinnaskaala oli korraldatud? See oli see seal kaablitehases ja ütleme niimoodi, et igav seal ei hakanud, et kõik ligi 700 külalist istusid laudades veiniklaas ees, mingil hetkel toodi süüa muidugi head sööki, 700-le inimesele on raske teha, et selline sööginimeline asi, mis ette toodi. Ja mingil hetkel siis märkamatult läks lahti see nii-öelda telesaade MTV3 vist oli seal. Ja, ja kui ma võrdlen nüüd Eesti omaga, siis seal nagu see käis kuidagi nii ludinal ja iseenesest, et nagu ei olnud sellist, et oi, nüüd nüüd vaadake siia või tehke toda või seda, et kõik oli hästi loomulik ja pidulik, loomulikult fanfaari ja tänukõned ja prosega Te olite vihud ja ja mis muidugi hästi armas on, et see jussi on täpselt samasugune, nagu ta oli 44. aastal vaene aeg tehti kipsist üks kuju. Ma ei tea, kes see autor on, aga noh, tolleaegne selline skulptor, keegi tuli, tegi selle kuju ja seda on nüüd traditsiooni hoitud, kõik need aastatel on täpselt samasugune, ta on ikka kipsist, ta määrib natuke vastus, mokingid läheb. Ta on kerge, ta võib maha kukkudes katki minna. Aga tal on hoopis teine väärtus just seesama järjepidevusega. Ühest küljest ja teisest muidugi töö hindamise väärtus. See Soome-Rootsi-Eesti ühistööfilm igitee oli nomineeritud 13-le Jussi auhinnale aga pälvis siis parima filmi auhinna, parima režissööri, parima kunstniku ja veel kolme parima tiitli kokku. Kui te võrdlete filmi tegemist Eestis ja soomes seda köögipoolt missuguseid sarnasusi või erinevusi märkab filmiproduktsioonis filmid keeles operaatorid öös, töös näitlejatega. Tegelikult, ega väga suuri erinevusi tänapäeval ei ole. Ütleme jah, ma olen filme teinud nüüd vist juba 24 aastat mängufilme alguses erinevus oli suurem, aga, aga nüüd just viimased viis filmi on isegi saanud ka koos soome produtsendiga teha sedasama Ilkka madilaga, kes oli ka nüüd ja ütleme meie filmi tegemise professionaalsus on oma olemuselt samasugune kui Soomes või Rootsis või kuskil mujal. Ainult selle erinevusega, et võib-olla meie noh, ütleme jutumärkides, vaesus ei võimalt võib-olla nii suuri meeskondlasid, igal alal tuleb natuke rohkem. Ühel inimesel pingutada. Aga mis puutub töösse näitlejatega, siis iga lavastaja nagu individuaalne rida, et on lavastajaid, kes näitlejatega ei töötagi, peaaegu on hoopis näitejuht võetud peale. Aga osa lavastajaid, kes siis, kes siis väga sügavalt töötavad näitlejate pikalt, et see on täiesti erinev iga filmi puhul. Soomes tehakse näitleja ka rohkem või vähem tööd kui näiteks Elmo Nüganen teeb, kelle kahe filmi juures Tratanud peakunstnik. Või on nii, et lepingu järgi näitleja tuleb hommikul lennukiga kohale, talle pannakse kostüüm selga, ta ütleb oma kolm-neli-viis repliiki ja õhtuks on juba kodus. On selliseid variante ka, ütleme see sõltub kõik Ilkka, jah, loost ja lavastajast, lavastaja tahtest ütleme niimoodi, et Elmo muidugi elukutselise triaatri lavastajana töötab loomulikult rohkem ütleb läbi rohkem variante ja nii edasi. Eitši annile, praegune režissöör töötas vähem, aga, aga tal oli oma vaimusilmas küllalt selge nägemus, mida ta tahtis. Aga samas ta andis ka näitlejale sellise vabaduse oma asju lisada, et kui sealt tekib selline sümbioos, et noh, üleüldse nii teater kui film on selline grupitööd. Et loomulikult on autorifilme ja selliseid väga täpseid lavastaja nägemusi, aga samas on ka see ikka grupitöö, kus, kus ütleme. Põnev või hea osatäitmine. Kuidas teie kogemus ütleb, te olete teinud siin Eestis filme, te olete teinud Soomes filme, minu meelest vähemalt kolm mängufilmi või on neid rohkemgi? Nojah, nad ei ole soomes, tähendab, soomlased on siin töötanud, jah, on, on õnnestunud soomlastega koostööd teha, taanlastega õnnestunud koos teha, teha isegi venelastega natukene. Kõige mõnusam on ikka Eestis teha eestlastega, ütleme niimoodi, et teatud kultuurilised erinevused on meil, ütleme me tulime ühiskonnast, kus kus nagu teistega arvestamine oli väiksem, ehk kui nõuka ajal filmi tehti, siis pandi pool linna kinni, miilits sulges liikluse ja see, mida filmitegijad soovisid, seega täideti, värviti maju üle ja, ja, ja ma ei tea, pandi midagi tagurpidi käima, midagi peatati. Tänapäeval on see kõik palju keerulisem. Aga kuna me olime tulnud tollest ühiskonnast, siis siis nagu selliseid just ütleme üks 15 aastat tagasi sellist pikki lepped meid teinud igaks juhuks, sellepärast oli ka selline aeg, et see kokkulepe võetakse ühel hetkel ära öelda, et aga soomlased jälle olid imestunud. Kuulge, teil ei olegi lepingut selle või teise kohaga mõtlesime küll korda, saab, ja siis nad olid nii väga kartsid, et kas ikka saab, et lepingut ei ole. Siis kolm päeva enne võtet lendasime kohale. Üllatus-üllatus, cute päevaks oli asi olema, siis nad niimoodi suu ammuli, vaatasin, et oot-oot, aga, aga meil oleks see kaks kuud aega võtnud, mis teil kolm päeva aega võttis? Noh, tänapäevaks on natuke asjad muutunud, natuke rohkem ütlen, et sellist ütleme džunglistiilist tugevama või nahaalsem õigusega, enam ei tehta asju. Aga too aeg oli selline ja meil oli selline taust. Aga kirjeldage, palun seda tööprotsessi, kui režissöör ja peakunstnik-lavastaja kunstnik hakkavad ühte filmi kavandama, hakkavad samm-sammult teostusele lähemale jõudma, kas see on üks kahe suure isiksuse duell või on see lavastuskunstnik ja juhtoperaator ikkagi lavastaja ideede teenistuses? Nüüd on jälle selline asi, et minu seisukoht on selline, et film on ikka grupi looming. Ja ütleme, kui ma loen käsikirja läbi siis esimene lavastajapidi meil olema tegeleda Kullohi mees. Aga kuna tema sai siis nii-öelda rohelise tule oma tundmatu sodilas filmile, siis siis tema langes ära ja siis tuli uus lavastaja annile Antti-Jussi annile. Aga noh, nad niimoodi ameerikapärase ütelda tema kohta. Ja, ja minul oli käsikirja lugedes juba mingi pilt jooksis silme ees. Nüüd kui Annila tuli, siis ta näitas reference meile Helsingis ja ma olin natuke üllatunud, et need olid natuke sellist romantilised ja natuke nagu teatraalsed filmid. Et, et need ongi tema iidolite, et ma olin natuke üllatunud, et ma pidin oma sisemuses natuke korrigeerima oma nägemust sellest filmist, minu minu peas jookis märksa räigem ja selline, noh, kuidas ma ütlen mustvalgem ja, ja natukene natukene nagu kriipiv film. Aga, aga kuna see ei ole minu film, siis ma pean leidma kompromissi lavastajaga ja, ja see ei olnud mingi raskus leida see kompromiss. Ja edaspidine juba oli niimoodi, et väga tore oli õnnilaga koostööd teha, sest ta Ta oli kuidagi, kuidas ma ütlen positiivsest süstid, et kui ehitasid midagi valmis, siis ta tuli platsile. Kukkus istuli, et kui kihvt see on, et oi, ta poleks oodanud sellist asja ja nii edasi, et see nagu. Ja see oli kõigiga niimoodi, et oskas süstida sellist positiivsust ja jõudu ja energiat inimestesse. Noh, see oli, see oli hästi mõnus selle filmi puhul. Aga noh, üleüldse filmides on niimoodi, et ma vist ei ole veel saanud teha sellist filmi, mis oleks minu nägemus, film, see on puhas, puhas nagu Felliinilik või, või ma ei oska öelda, siin Kunstmaastik, kunstkeskkond, tehiskeskkond, mida ei ole tegelikult olemas, et iga kaader on nagu lõuend maal, kus on kõik tasakaalus ja täpselt nii nagu mina soovin valgus ja nii edasi. Ma ei tea, kas sellist asja tulebki kunagi. Kui tuleb, oleks uhke, aga kui ei tule, siis ei tule. Tuleb siis algusest lõpuni ise ära teha. Ei, ei, vaat see on jälle siis, siis peab olema lugu ja lavastaja, mina ei ole lavastaja, kuigi mind on tituleeritud lavastajaks stsenaristid, et kui ma kunagi Nooruses nukufilme tegin, sealt see kleeps mulle külge ei, aga aga ma loen ikka ennast. Lavastus kunstnikuks pigem. Kui ma leian lavastaja, kellega ma suudan jah, mingi sellise maailma luua ja loo võib-olla natuke oli see seesama Rehepapp selline 10 aastat tagasi, kuna Sarnetiga esimest ringi üritasime teha kus oleks võib olla saanud sellist reaalset keskkonda luua. A ja üks Soome projekt oli ka veel. Ka Lehto nimeline lavastaja pidi tegema vendadest Voitkadest filmi. Aga sellise kunsti filmi, mis hakkab nagu reaalsest, lõpeb irreaalsuses, et seal oleks ka vist saanud sellist maailma luua. Kirjeldage seda igitee, filmi, selle kunstniku tööd, tegemist on ikka julma filmiga ja seal on nii palju ettenägematuid, pöördeid ja käändekohti, inimeste saatust tuses. Mitu tasandit. See on põnev film ja see on elufilosoofiat mõtestab film, kui need sisu just mitte kõike ära rääkida. Kuidas see kunstniku töö puhtfüüsiliselt või tegevuslikult välja nägi? Kunstnikutöö hakkab niimoodi mitmed, loed käsikirja läbi ja siis hakkad võttekohti otsima. Soomlaste soov oli, et alguses oli muidugi ideaalmaastik, oleks olnud Karjalas filmide, kus tegelikult toimub Petrosovotskis, Petroskoisse ja muudes karjale kohtades, aga aga ütleme niimoodi, et kogemus ja selline päike karta. Tõi selle siia meie juurde, et kui me leiame siit kõik võttekohad siis filmima üleni siin, et see tähendaski seda, et tegelikult kuskil aasta ja kui ma sõitsin mööda Põhja-Eestit ringi, otsisin kohti pildistasin ja, ja noh, see on, see on omamoodi põnev, põnev tegevus, et näiteks kunagi kui marmortahvlit tegime, siis ma arvutasin kokku, et ma olin filmi perioodiline autoroolis üks kuu. Et leidsin kõik need sõidud kokku, mis ma autoroolis oli, nii et, et noh, ma ei ütle, et see on raisatud aeg-ajalt. Et mul oli kahju, et tol ajal veel ei olnud sellist võimalust, et näiteks paneb mingi siidiplaadi peale audioraamatu peale ja kuula draamat, et muusikat kuulad küll, aga alati muusika tuju, aga noh, see selleks omi mõtteid ikka mõtled ja, ja aga antud juhul ka Igide pulga ja siis sai sõidetud siin Põhja-Eestis hästi-hästi-hästi palju ringi, praktiliselt igast teeotsast, mis avanes, keerasid sisse, et mis seal lõpus on. Et äkki on midagi ja noh, niimoodi vaikselt leiadki neid kohti siis muidugi võtad jälle produtsendi ja lavastaja ja operaator ja veel kellelegi lähed, näitad neid kohti? Ühes kohas. Lavastaja kirjatab, see on see teises kohas, on mornest, noh, võiks veel otsida. Otsid veel ja mõnd asja otsid veel nädal enne võtet otsid. Aga noh, reeglina peaks ikka enne võtte algust kõik juba lukus olema. Lihtsamaid kohti võib-olla hoidsid võidule, filmi käigus tuleb nagu mõtteid juurde. No siis järgmine raks on Jubad, kui võttekohad on lukku pandud, et mis seal siis teha, et siis tuleb ju kavandeid joonistada. Kuna meil olid hinne, kolhoos kolhoosikeskus, siis ma leidsin ühe vana koolimaja, mis oli aastaid tühi ja mahajäetud. Selle ümbrusesse siis teene selle kolhoosi. No seal oli kolmveerand aastat raadasime, USA, võtsime maha ja tasandasime, planeerisime maastiku ümber, betoonpostid, elektripostid, koristasime ära. Siis tuli brigaad peale kohvitses selle maja korda või noh, justkui korda ütleme niimoodi. Ehitasime kaks lisamaja siis veel ühe maja sellesse koolimajas sees, tegime ruume korda. Ja, ja samal ajal käis veel teiste võttekohtade otsimine. Nüüd, mis puutub sellesse dramaturgiliselt sisusse, siis alati, kui ma loen neid käsikirju, siis ma tegelikult täitsa üks ühele ei suudagi ette kujutada seda, kuidas näitlejad seda mängivad, mis meeleolus ja ma olen tihti võtetesse nagu üllatav tänud, et ohoo. Et see asi käib hoopis niimoodi, et minu peas oli ühtemoodi, aga praegu on teistmoodi, et palju palju huvitavamalt või palju sügavamalt ja palju veenvamalt, et noh müts maha ikka lavastajate ees, kes näevad asju niimoodi. Selles mõttes ma ei ole väga ennast nagu selle ütleme, psühholoogilise sisuga nagu sidunud, sest kui sa liiga sügavalt nii mahuka filmi juures sellega tegeled, siis jääb see sinu enda töö, nagu jääb unarusse keskendud ikka sellele, et kõik objektid oleks valmis. Et nad oleks viimistletud, vanutatud kui vaja võtta käigus muutusi teha, et keskendud nagu sellele, et eelkõige et selle filmi puhul täpselt samuti. Ta on olnud kergemaid ja keerukamaid film, et selle ma, ma ei ütleks, et see kõige keerukam film oli ütleme, aastaid tagasi, kui elavaid pilte tegema, seda oli märksa keerukam. Tehasest lühikese ajaga tuli väga palju muuta asju. Aga siin nagu me saime asjad praktiliselt valmis ehitada ja muutmiseks oli rohkem aega. Aga ta oli mahukas, nii mahukat filmi suurte ehituste deklaratsioonidega ma ei ole varem teinud. See oli raske ja huvitav, ütleme niimoodi. Ja kui võtted on valmis, on lõpetatud, siis need kohad, mida te olete üles ehitanud, võsa raiunud, maa traadanud jätate nad maha. Paraku jah, paraku jah, et selline on juba saatus. Nendel võte kohtadel, mõni koht, mis on elu keskele, näiteks Haapsalu raudteejaam. Me Meckerdasime päris mustaks inetuks. Vedasime tänavale liivaid asfalt ära peita, tegime laudades kõnniteed, et betoonplaadid ära peita. See puhastatakse ära, elab oma igapäevast elu edasi, et aga on kohti jah, kus. Kus oli enne mahajäetud koht, nüüd me kaheks aastaks puhastasime ära, selle tärkas nagu väiksele renessaansile, aga nüüd hääbub edasi. Mis teha? Kui film on valmis, kui kaua teil võtab aega, et sellest välja tulla ja sellest lahti lasta? See on jälle erinev selles mõttes, et kui võte on näiteks 40 päeva, siis on 39. päeval tunne, et imed, kuidas me vastu pidasime, siiani see intensiivsus on päris tugev, kui filmi võtte on 15 päeva 14. päeval sama tunne, et üle 15 päeva ei suudaks teha, et et see on nagu saan mobiliseerida selleks ajaks, mis film kestab. Ja, ja kui see on läbi, siis ma ei oska öelda, see on võib-olla rumal võrdsus, tippsportlane, et kui võistlus läbi, et siis ta teeb vaikset soojendusi veel paar päeva või nädalat takkajärgi, et mitte äkki ära lõpetada, et kunstnikul ka, et me koristame platsi, tõmbame asju kokku, lammutame võib-olla mõni asi, tuleb rekvisiit kuskile kellelegi tagastada, osa materjali võib-olla läheb taaskasutusse ladustada ja noh, et selline filmist väljatulek on, on selline. See on jälle erinev, et, et ega, ega ta Ta nii raske ei ole. Kas te ise olete ka märganud, kuidas teie kõige tähtsamad kunstniku tööd filmides keskenduvad 20.-le sajandile alustades Elmo Nüganeni nimedest marmortahvlil siis 1944 siis needsamad Hardi Volmeri elavad pildid siis soomlaste Puhastus Sofi Oksaneni romaani põhjal igitee ka võõras, kus te olete teinud eriefekte? Jah, ütleme puhastuses oligi see nipp, et kuigi ma alguses on selle filmi peale, olin, et otsisin võttekohti terve trobikond neid, leidsin välja, pakkusin juba grupiga peakut, hakkasin sulanduma, aga siis tuli see hetk, kus elavad pilditseid, raha. Jama nagu jätsin puhastuse maha, et puhastuse põhitöö tegi Katrin sipelgas ja üks Soome kunstnik. Aga noh, ma ei oska öelda, see, see on selline maitse asi. Ma lihtsalt tahtsin küsida seda, et, et see on nagu kahetine, et ühest küljest teil on võib-olla selle sajandiga isiklik kogemus või on sellest sajandi algusest hästi palju foto ja muud pildimaterjali ja see teeb nagu kergemaks. Aga teisest küljest publik samamoodi mäletab neid ja mäletab, võib-olla teisiti ütleb, et ah, see asi ei olnud üldse niimoodi, et kuidas ta seal vahel kunstnikuna laveerida. No ütleme jah, et, et see, et enamus filme on jah, sellest ajast on seemned nagu selline saatuse näppe käisin seda juhtinud ja vahel on isegi kahju, et tahaks natuke kuskile mujale hüpata. Aga mis puutub nüüd materjalidest, sest jah, mul on kõvasti fotomaterjali hästi, palju arvutis on mingi 10000 pilti ja kõvaketta peal on teine samapalju, kui oled ringi sõitnud, klõpsutavad kogu aeg. Aga millegipärast iga uue filmiga küll libistab pilgu sellest materjalist üle. Sa pead uuele reisile minema, uuesti hakka otsima. See on üks asi, teine asi, iga filmiga lähed arhiivi. See arhiivides kaevamine, et see, see on väga spetsiifiline, et sa keskendud ikka ühele teemale, et näiteks kui marmortahvlit tegime, siis maitsesin Tartus Eesti Rahva Muuseumis ja Kirjandusmuuseumi fotokogudes niimoodi päevade kaupa ja lappasin materjali ja ja see oli hästi põnev ja kuidagi ajarännak minevikku, et kui ma tulin sealt arhiivist välja ja siis läksin mööda tänavat, siis äkki avastasin, et mõni nurk on täpselt samasugune nagu sadamast tagasi. Selline selline väga mõnus tunnelid ja mõned kohad siis filmisime üles ka ja isegi mõni puu oli selle koha peal olemas, et oli 100 aastat vanemaks saanud, ta oli olemas, et see on selline, selline kummaline ajarännak. Kunagi ühe filmi jaoks istusin rahvusraamatukogus päev otsa, lappasin 50.-te 60.-te aastate ogonjoke ja kõike see vene vene, sellist Nõukogude propagandaajakirja. Siis kolm tundi hiljem tõstsin pilgu üles, vaatasin Pika Hermanni tornis sinimustvalge. Kuidas võimalik. Siis ma sain aru, et ma olin nagu ajas tagasi rännanud 20 aastat. Ehmatasin ära, et pildimaterjali põhjal oleks võinud seal punalipule valge sekund hiljem ma sain aru, et ma olin nagu ajarännakust minevikku. Ja nüüd Igide puhul jälle. Õnneks, tänapäeval on internet, et selle kaudu saab kaevata ennast, materjalide, selle materjali on hästi palju sedasama teemat. Ameerika soomlased, kes tulid naiivselt siis nõukogude liitu, kuna kutsuti neid oma oma vabariiki looma. Eriti kuna Ameerikas oli ja noh, üle maa, keri oli kriis tol ajal, eks ole, et siis paljud tulidki naiivselt ja ja ütleme, see materjal tollest ajast sealt Karjalast ja seda ikka korjus sealt internetist välja päris palju. See oli abiks. Aga, aga jah, et iga filmiga tuleb ikka uuesti jälle praktiliselt nullist alustada, et seda materjali otsida ja seda läbi töötada ja sealt siis selekteerida välja see, mis mida sa tahad kasutada ja mida sa saad kasutada. Ma arvan, et kui te peaksite kinno minema kellegi teise filmi vaatama, siis te ei saa seda kunagi teha niisuguse puhta lehena nagu mina või keegi meie kuulajatest, sest näiteks see tänavune Oscari võitja v puudu, kus on eriefekte. Ma tean, et teie olete ka soomlastel teinud filmide jaoks eriefekte, ma küll ei tea täpselt milliseid, aga, aga kui teil teiste režissööride filme vaatate, kas te vaatate seda nagu õppematerjali? See on nii ja naa, tähendab, kui on hea film, siis unustad, film, haarab sind kaasa. Kui film on natuke lohiseb või midagi sellist, siis hakkad vaatama juba, et ahah, et kuidas, et kas dekoratsioon või on see päris asi seal ja, ja nii edasi, et siis hakkad juba kritiseerima näitlejate mängu ja nii edasi, et leidma vigu siin-seal kujunduses. Jah, täitsa puhta lehena ei saa vaadata mõnikord isegi puhtast uudishimust mõnda filmi vaatad sellepärast, et, et kuidas see on lahendatud visuaalselt. See on mõnes mõttes ka õppematerjal, kuigi tänapäeval meil on natuke keerukam, ütleme sellistes filmivabrikutes Hollywoodis on, eks ole, iga efekti jaoks omaette juba ütleme, tehas loodut, üks toodab seal võlts, seinasid, teine võltsaknaid, kolmas võib selle plastikust teha, laipasid 20. Ja nii edasi järjest, et selles mõttes me oleme veel sellises nii-öelda arengufaasis, et need Erifaktid, mis mina teen, tulnud, need on ka puhtalt mehaanilised, selles mõttes, et pisituur jah, see võõras seal oli, hobune murdis jala ära, eks ma tegin siis murtud jala, siis panime hobuse magama ja siis tema õige jala peitsime ära tema murtud jalg, kust kont välja ulatuse, verd, Pulpased, et noh, see on selline pisikeneefekt, aga tuli väga hästi välja, ütleme noh, ütleme sellised käsitöönippe, me suudame teha siin Eestis ka. Nüüd Kalju Kivi, kui teil on rahvusvaheline tunnustus taskus missugustelt filmiprodutsenti Welt missugustelt režissööridelt ootate koostööpakkumisi. Oh, ega see nüüd nii, nii. Kuidas ma ütlen, võimas ka ei ole. Ootan kogu aeg selliseid huvitavaid põnevaid kunstnike töid, mõned asjad on õhus, aga kinoga on niimoodi, et enne, kui sa ei ole võtteplatsil ära ütle, et see läheb töösse. Eriti tänapäeval tihtipeale ootabki kahte-kolme projekti, ei tea, millisele jahmilisel ei öelda, et nagu mõtled, et kas see nüüd lähete siis või see ja siis ütled tihtipeale ühele ära ja see, mida sa ootad, see ei lähe töösse, hoopis teine läks töösse ja nii edasi, et selles mõttes. Mul on praegu hoopis, ma ei teagi, juba mitmendat aastat polügoon teatriga teen koostööd. Sellised projektipõhised, etendused, pisikesed, neid on põnev teha. Sel kevadel tuleb järjekordne jälle välja. Pärast iga filmi on kasulik, ütleme, üks aasta või poolteist puhata sellest filmist, ütleme, kui ma noorem olin, siis tuli praktiliselt iga aasta film. Kuidagi vahepeal oli tunne, et Totted, teised tahavad ka ikka teha, et miks mina aga praegu jah, tunned, et ette valmistada ja uhke niimoodi rahulikult teha protsess läbi ja siis pärast seda ka puhata, mingi aeg nagu ära puhastada ennast, et mitte et see film nüüd kummitaks, aga lihtsalt puht ise peab vahepeal mingi muu asjaga tegelema. Kunsti vallas küll, aga mitte filmiga. On teil mõni unelmate režissööre, kellega koos tahaksite midagi teha? Ei ole. Ütleme hästi, hästi vahva oli koos Peeter Simmiga tööd teha sellises film Georg, Georgia, Georgia aida ka oli üks lühimängufilm, kunagi tegime Elmuga. Elmo on teistmoodi lavastaja, Ardi kooli raskem tööd teha, sest Arden ise ju ka kunstnik. Tal on väga tugev nägemus, need kahe kunstniku nägemuse kokku viot, seal lööb sädemeid, aeg-ajalt. Ardi tuleb, vaatab, et kuule, see ei käi üldse niimoodi. See on, aga minu meelest see käib niimoodi. Ei, see ei käi niimoodi, see on, aga see jääb niimoodi. Isiksust ei trell isiksust, aga see nägemust, eks ole, igal inimesel on peas tekib oma nägemus, et kui kui ütleme, üks inimene räägib ühte juttu, kolm kunstnik, kui kuulavad teda samal ajal mingit sketši teevad ja siis need võivad täiesti erinevates käsitul, tähendab, et iga iga inimene lahendab oma peas erinevalt asju. Sellepärast ongi, et näiteks Peeter Simm tuli platsile, ah, sa tegid sellise toa, väga tore, hakkame tööle. Kõik, eks ole. Ja siis sa tunned ise ka, et sul on nagu suurem vabadus ja vastutus kellegi teisega nagu Ardiga näiteks siis sa pidid rohkem kooskõlastama temaga asju, et Annilaga oli need niimoodi andis ka päris suure vabaduse, kuigi ta tuli mõnikord platsile, vaatas, vaatas ja siis lisas sellist nipet-näpet juurde. Oma romantikat, et see film tuligi lõpuks natuke sellisem sordiini all rohkem ja nagu romantilisem, ütleme Annile nägemus sellest asjast, kui ma enne ütlesin, et minu silmis oli see natuke räigem, mitte selline nagu puhastus, puhastus oli juba natuke üle keeratud, ütleme, asjad olid natuke üle keeratud. Seda julmust saab näidata aga ka niimoodi, nagu Elmo ütles, et alati selleks, et surm mõjuks peale seda surmaepisoodi näitama. Et me saame ka teistmoodi seda näidata, et mulle meeldivad need asjad, et kui kui üks-ühele ei näidata asju, vaid ka natuke ümber nurga, et sellepärast ma natuke nagu ootan ka sellist tööd kus iga kaader aitaks kaasa nii dialoogile kui monoloogile, et väga tähtis on, et kas mingi väga sügav vestlus, kas ta toimub avatud maastikul, kas ta toimub kinnises ruumis, milline see taust on, kas, mis värvi seal, mis vaktuuriga saanud? See ju mõjutab inimest niivõrd palju, et tihtipeale kunstnik ehitab ruumi valmis ja siis kaameramees, operaator ja lavastaja koos valivad mingi suuna, tähendab, või noh, muidugi stoori pordist kirjas olema ka enam-vähem see suund varem, aga, aga ikka jääb mingi vabadused, sa ei küündi lõplikult seda kaadrit kunagi, kui taanlastega tegime filmi, siis see operaator tolles filmis küsis minu käest väga palju nõu, et ma vaatasin hästi palju läbi kaamera luubi ja siis korrigeerisin natuke asjade asetust kaadris ja ütleme, ka antud filmi puhul ma usaldasin kaamera ennast täielikult, et kuna töömass oli nii suur, et siis ma võib-olla paar korda vaatasin sinna kaamer, luupi. Tänapäeval muidugi on juba monitor selle jaoks, kus sa näed asju, tähendab aga jah, et ma ei sekkunud väga sellesse ritta, et usaldad lihtsalt kaamerameest. Aga just, et see, et kas kaadris on siis milline maja ja mis värvi ja eakas tee viib kaugusesse või ta on risti sinuga, et need on kõik sellised, noh, kuidas ma ütlen, märgid ja lisainformatsioon, mis nagu annab tegelikult asja, läheb hästi palju juurde, et seda me teeme tänapäeval kuidagi vaistlikult. Nii lavastaja kui kaameramees teevad seda vaistlikult, et võib-olla nad otseselt ei analüüsi seda, et kui ta vaatab ringi, et siin peaks filmima, siis ta otsib seda hea koha, et kus võtame, needsamad tingimused on sees, FB läheb kaugusesse ja kuskilt metsa lõikab mingi silma piri ära või et just vaade peale lõputu. Et need annavad kõik sellisele filmikeelel üht-teist juurde, et võib-olla kui see niisama filmimata, sa ei mõtle selle peale, aga alateadvus töötab jälle. Kaja loodimisel on täna teatri- ja filmikunstnik Kalju Kivi. Teie kunstnikuks saamine ei olnud lihtne, sirgtee kahe punkti vahel. Jah, ega see vist paljude elukutsete ka niimoodi, et kuigi ütleme niimoodi, et kui ma kooli läksin, siis kõik arvasid, et ma joonistan vist natukene paremini kui teised. Ma ei tea, milles see seisnes, aga, aga noh, selline arvamus oli. Samas ma ei julgenud üldse inimest joonistada. Ma mäletan ja loom ei julgenud üldse joonistada, et ma ei teagi, mida ma joonistasin maju ja traktorid autosid ja midagi sellist vist. Ja, ja kui ma olin juba vist kaheksandas klassis, siis ma läksin esimest korda kooli kunstiringi läksin aga see tundus kuidagi kuidagi nagu ma ei saanud kruusal tuli mingeid abstraktseid kujundeid teha ja, ja ma ei saanud sellest aru, aga minu lell isa, vend oli kunstnik, elukutseline kunstnik, ERKI lõpetanud, krahvid, kuna ja suvel, kui me koos olime, siis ma ikka piilusin üle õla, kuidas tema käis looduses joonistama, siis ma võtsin ka söja üritasin järgi teha, siis tema hakkas ütlema, et kuule, sul on kaljukättad, eks ole. Siis sealt nagu hakkas natukese pisik istuma pähe, et võiks, võiks olla proovida rohkemat. Aga jah, vahepeal olid muud mõtted, et selline meremehekiht käis läbi, aga, aga see ei õnnestunud ja siis sattusin raudtee peale ja. Aga see istunud jälle ja, ja ka siis pärast sõjaväe, aga siis mul oli juba kindel plaan, et ma ikka tahan sterkisse astuda. Aga keskharidust veel ei olnud, siis mõtlesin, et ju ma pean õhtukoolis selle lõpetama, et käin tööl ja, ja siis lõpetan, aga, aga ei saanud minust raudtee peal töötajat. Ja siis ma läksin kunstikooli õppis ja otsustasin selle kasuks. Õppisin seal natuke aega, siis mõtlesin, et tahaks rutem rutem edasi jõuda, et siin selline natuke poole lõpetasin õhtukooli ja läksin ERKIs, sest siis oli juba lihtsam, eks ole. Kuigi jah, siis eriala pärast oli ka niimoodi, et ma mõtlesin, kas ma lähen nüüd arhitektuuri õppima või moekunsti moekunsti, sellepärast et kunstikoolis hakkas pihta see aeg, et ei tahtnud selline välja näha, nagu kogu ülejäänud mass tänava peal välja näeb. Püksid pidid alt laiad olema, mida poest ei saanud ja särk pidi kirju olema, mida poest ei saanud ja siis tuli ise õmmelda see, et ja siis hakkasin katsetama ja siis õnnestus, tähendab, et ja siis mõtlesin kohe juba endale saad teha, siis saab teistele ka teha, sai kursuse vendadele tehtud pükse ja. Ma ei mäleta, mida veel ja siis tekkiski tunne, et kuule, aga võiks moekunstiga minna. Mõtlesin, et no arhitektuur, et see on selline väga reglementeeritud, et betoonplokk on selline. Akna standard on selline, tellis on selline ja maja peab selline olema, et see on nagu liiga piiratud ala moekunstivabaduseks. Riideid saab igasuguseid õmmelda, sellepärast ma moekunstil läksingi. Õnnestuski sisse saada. Aga jah, neljandal kursusel siis sain aru, et Nõukogude liidus kui sa vabrikusse tööle satud, siis on moekunst samasugune standarditest piiratud nähtus nagu ehituskeelt. Mingit vahet ei ole, selline nooruspõlve naiivsust purunes, noh juhul ainult jah, kui moemajja ei satu, tähendab, aga moemajja sattusid ainult priimused. Niimoodi, ja läks see asi aga, aga samas ma ütlen, et kõik need ametid, mis pind, et need on mul nüüd hiljem kõik takkajärgi nagu kasuks tunded, et nad on aidanud mul, et ma mõistan, kuidas ehitada ja mõistan, kuidas metallist midagi teha, ma mõistan, kuidas kostüüm käib. Eriti teatris, kooli, neid siis kostüümide kavandamine oli minu kohustus iga etenduse puhul, et see kõik tuli kasuks. Ükski amet ei ole nagu tühja läinud. Tükk te olite 15 aastat nukufilmis ja 16 aastat nukuteatris peakunstnik Pille poolest nukk näitlejana võimaldab lavastajal mõtet paremini väljendada kui inimnäitleja. Ma arvan, et ei saaks öelda, et paremini, aga teistmoodi kuna nukk on, oli vähemalt siiamaani, tänapäeval on juba võimalik tema miimiliseks tehaxele Tanstaatilisem siis tuleb nagu muudesse kohtadesse rõhuasetused panna tema liikumine ja väljendusrikkus on just jah, liikumises, ütleme nuplust tekst, teksti intonatsioon. Aga see, et noh, nukufilmis olin terve see õdu, see oli nagu selline otsimiste eksperimentide aeg, et minu jaoks oli see see võimalus teha seda, mida elus ei saa teha, et et see filmi maagike animafilmi maagika, et seal võib teha asju, mida elus ei juhtu. Paberi peale joonistada on üks asi, aga just seal olid ümarvormid kolmemõõtmeliste vormid, et neid sai liigutada, panna, tegema ükskõik mida mulle nagu kõige vähem meeldivad need filmimist kopeerivad nagu päriselu kus ei ole üllatusi ja sellist maagikat või sellist muinasjutulist, et ikka animafilm, mis peaks olema sellist reaalsust ja, ja vau efekti see nagu mind köitis nukufilmi juures, aga noh, aastatega see nagu ammenduse uusi ideid enam peale ei tulnud ja siis tuli see pakkumine teatrisse. Teatri sellele toimub kõik reaalajas, et see oli jälle uus väljakutse, et see oli hästi põnev, sellepärast et ütleme, nukufilmis sa tegid etteasjad ja said korrigeerida ja parandada ja kui see film oli valmis, siis enam parandada ei saanud, aga teatris toimub see etenduse sünd nagu Sa saad muuta asju ja täiustada ja ütleme, ära jätta, juurde mõelda. Ja kui sul etendus on valmis isegi, siis sa saad veel muuta asju. Need vahekorrad olid erinevad ja tegelikult ka mõned ideed veel. Teatris on mul praegu veel tiksuvad, kuskil kuklas. Nukuteater päris õnneks on ka nüüd päris teatrit saab teha, et see on ka põnev, tähendab ma ei ütleks, et nukuga saab paremini asju teha, ka teistmoodi saab teha. Neid nukutehnikaid ja lähenemisviise, neid on ka hästi palju, tegelikult, et sellised puht visuaalile rajanud puhttekstile rajanevad, puhtliikumisele rajanud või nende segud nii-öelda lõputu mänguma. Võtame nüüd selle paari teema. Abielu Signe Kivi ka ei olnud teil esimene abielu. Ühel hetkel oma eluste, leidsite ennast olukorras, kus te olete suure perepea on Kaiu lapsed. On Signe laps ja on teie ühised lapsed. Ja see suur pere kasvas nii tihedalt, need lapsed kasvasid niimoodi kokku, et nad nüüd, kui nad on täiskasvanud ikka käivad meelsasti koos, ikka tunnustavad teineteist. Missuguseid väljakutseid see teile esitas? Te pidite olema väga kas kaalutlev, et kõikidele lastele jätkuks ühe võrra hoolt, tähelepanu, abi. No ma ei oska öelda, kaalutletud oli poolest saadik muidugi nooruse uljus. Enesekindlus võib-olla selles mõttes, et me jõudsime mingil hetkel faasi, et ei ole vahet, kas sul on kolm või viis last perekonnas, et ühtemoodi tuleb suhelda nendega. Ja kuidagi kuidagi tekkis vajadus jah, et teha koos asju, et väga paljud vanemad on ju nagu üritanud üritanud leida asendajad endale, et kui mingi pidu on või mingi suveüritus või talveüritused ei minda ja, ja tegelikult nõuka ajal ei olnud ka kombeks, et koos lastega minna. Aga me üritasime ikka nii palju kui võimalik seda lastega koos, tead, võib-olla selles oli ka üks, üks asi ja, ja loomulikult jah, et me võtsime kohe printsiibiks, et kõik lapsed on meie jaoks võrdsed lapsed, et kedagi eelistata, kedagi tahaplaanile. Ta vasika laste vahel tekib ikka päike, oma konkurents, kellele tundub, et keegi sai suurema suurema asja või parema asja rohkem või midagi sellist, et seda tuli rahustada, et ja eks mõõtmine käis ka ikka, et alati kui midagi tegime, siis me välistasime selle, et keegi saaks midagi paremat, et kõik pidi olema võrdne. See, see oli kõige raskem, võib-olla jah asja juures, aga muu kõik oli kuidagi tuli iseenesest, et sa oled noor ja täis teotahet, et siis siis anna aga tuld, mis muud? Ja lapsed on ju olnud üksteisele eeskujuks ja innustajakse, et kui ühel läheb hästi, siis on ka teisel motivatsioon olla nii hea kui vähegi võimalik. Noh, see on jälle nii ja naa, on on olnud ka mõne venna vahel hõõrumisi ja mittemõistmisi vahepeal ja siis jälle taipamisi ja lõppude lõpuks ega, ega ei pea olema niimoodi, et kõiki on ideaalmaastik, kui iseloomud on erinevad, siis hoitakse lihtsalt distantsi, tähendab, tegeldakse oma asjaga ja ei hakata teisele ninale hõõruma, et kuule ja need asjad ei käi niimoodi, et need käivad niimoodi, noh kui sinuga käivad niimoodi, las nad käivad tegelema asjadega, et nad on nagu selle mõistmiseni jõudnud ja sellepärast noh, ma ei ütleks, et nad nüüd, et me kõik ninapidi nii koos olema kogu aeg, aga kui me kokku saame, ega siis on mõnus tunne küll koos olla. Ainuke asi, et jah, et lapselapsi võiks natuke rohkem olla. Iga asi omal ajal. No Signe ja Kalju Kivi abielu on olnud kogu aeg meedia tähelepanu all ja selle põhjal, mida ma lehtedest loen ja näen võin ma leida mingeid kokkupuutepunkte Te, näiteks tema majesteet, kuninganna Elizabeth, teise ja prints Philipi abielu vahel, et naine on alati esiplaanil. Kas te selle võimalusega abielu alguses arvestasid? Ta võis, on kujunenud elu jooksul, nii et meil on printsi roll. Ei, ma ei arvestanud sellega, ma ei arvestanud, millega me arvestasime, oleme võrdsed partnerid ja kõike, aga mingil hetkel, kui Signe hakkas nagu Ta hakkas nagu elame välja seda ühiskondlikku aktiivsust rohkem ikka teda valiti jälle mingi organi etteotsa ja nii edasi ja eest vedama, siis siis kuidagi kujunes see. Aga tulil las möllab, tähendab, eks ole. Aga mingil hetkel jah, tuli see hetk. Ta oli ka äkki eest hästi ladvas, aga mind, mind see ei häiri tähendlast olla, tähendab mina jään oma asja ja ongi kõik, et las ta olla siis seal ausäras, et ma olen siis laulan taustakoori? Ei, see mind ei häiri, tähendab sugugi, et kui sa häiriks mind, siis ma ei tea, mis ma siis tegema peaks, siis oleks ju mul väga raske elada või olla, tähendab, pigem ma olen uhke selle üle. Ta on väga palju saavutanud ja teinud ja vahel mul on kahju, et võib-olla ta mõnda asja ei saa maailmale tõestada, mida ta oleks tahtnud teha, et asjaolud lihtsalt kujunevad teistmoodi. Teil on olnud elus lohutaja roll. Seda ka ja ega see alati mul kõige paremini õnnestunud, aga, aga lohutaja ja innustaja ka jah. 65. eluaasta on teil nüüd ületatud. Kui te nendele aastatele tagasi vaatate, milleks te kõige vähem valmis olite? Mida elu tõi? Uh? Eks ikka päris paljudeks asjadeks vist ei olnud valmis, aga mul oli see probleem, et ma vist küpsesin maru hilja, tähendab kui ma olin juba kolmekümneaastane, siis peeti mind 22 aastaseks ja nii välimuselt kui ka võib-olla hingelt oli mu selline hiline küpse ja, ja ma ei tahtnudki täiskasvanuks saanud. Ma ei mõelnud selle peale, aga, aga ma olin võib-olla naiivne, ma võtsin asju nagu teistmoodi, et võib-olla siis kuskil, kui ma olin juba üle 30 siis ma äkki sain aru, et peab olema märksa tolerantsem ja noh, ma ei ole kunagi äärmuslane olnud, aga isegi senine elu tundus mulle, et ma olen võib-olla liiga mõnes asjas kinni mõnda asja enda jaoks dogmaks teinud, et et palju lihtsam ja mõnusam on hea, et kui sa oled paindlikum tolerantsem, et kui sa leiad leiad inimestega mingeid kokkupuuteid. Ta otsib neid, leiad neid, et et varem nooremana olin ka selline noh, mitte konservatiiv, aga selline jäigem, et asjad peavad nii olema ja sinna ütles ka minu kohta, et kuule, et sa oled, jäädi võtet seal seal jäärapäine või selline, et ma ei saanud nagu sellest aru, aga see oligi võib-olla minu kõige suurem katsumus pettumused illusioonide purunemise suhtes, et noh, ükskõik mis elualal tähendab, et ma kujutasin ette, asjad käivad niimoodi. Aga elu mängis nad teist moodi, et ja noh, alguses oli raske sellega leppida, tähendab, eks ole, et oot-oot, aga miks mida vanemaks saad, seda rohkem sa saad aru, et, et nii on ja nii jääb ja et seda ei saa muuta, tähendab, et liikide mitmekesisus ongi vajalik eksisteerimiseks. Ka inimeste hulgas, et erimeelsused ja, ja aga see ei tähenda seda, et konflikt peab erimeelsuste vahel olema, et see peab olema selline. Kuidas ma ütlen edasiviiv tervendav dialoog vä. Elu on õpetanud leppima asjadega, mida ei ole võimalik muuta. Jah, võib ka niimoodi öelda ja otsima oma rada, tähendab et näiteks mulle meeletult meeldib praegu üksinda maal olla. Noh, paraku niimoodi, et Signe, eks ole, töötab Tartus pikad nädalad ja mina olen siis oma kodus, ma ütlen maakodu vaid, see ongi minu kodu, sest ma olen nüüd sajaprotsendiliselt, elan seal. Ja kuidagi. Ma ei tunne seal üksindust, ma olen pikad õhtud, üksinda, päevad. Aga mul on ka mingi tegevus, esiteks. Ja teiseks, ma olen ise ka imestunud mõnikord, et mul ei tule ahistust, et ma olen üksi siin. Nüüd on isegi, kas muldad deodorant, mõnikord tuleb õhtul sülle ja lööb nurru ja öeldakse, kas on selline terapeut, eks ole. Seltsiline ikka hoiab majast hiired eemal. Võib-olla kui ma olin noor, et siis ma ei oleks seda suutnud. Aga ilmselt olen ma elus nii palju suhelnud inimestega ja seda suhtlemist tuleb veel, et see ongi selline nagu nagu jälle naudin seda keskkonda, seda üksindust ja seda kulgemist ajas omas tempos ja omas mõnus kulged. Iseendaga oled nagu mitte pahuksis, aga nagu sõber. 2013. aastal te andsite raadio kahele intervjuu, kus te ütlesite enda kohta, et ma olen töötav pensionär, elan maal ja naudin elu. Ometi need viimased viis aastat siis 2013.-st alates on olnud tilka väga töörohked. Kuidas edasi? Noh, see ongi, nagu ma ütlesin, pärast igat filmi peab puhkama, mingi ajab edasi edasi ei tea keegi, kuidas tuleb praegu, hetkel on muidugi juba teist aastat tegelen sellega, et väga põnev väljakutse ja stiimul on teha oma näitust. Ma ei tea küll üksinda, seda me teeme kolmekesi kahe sõbraga. Teeme näituse suvel Viinistu kunstimuuseumisse ja, ja kuna ma olen lavastuskunstnik, siis ma ei taha teha joonistuste näitust, idamaalinäitus teha ei taha skulptuurinäitust teha. Me teeme objekti, näituse. Objekt on selline ja laialivalguv nimetus, eks ole. Mahuline objekt ütleme isegi siin mingi viis, kuus aastat tagasi. Tänu sõbrale avastasin sellise, kas ta on kunstivool või liikumine, stiim, punkt, see on selline nostalgiline Viktoriaanliku mehhanismi ja romantika senine segu. Ma ei teagi täpselt, kuskohast see alguse sai, aga aga see on selline liikumine, ta ei ole küll väga levinud, aga kui guugeldada, siis saab sealt selle kohta küllalt palju infot. Ja tegelikult oma hinges, mis ma olen selle asjaga nagu suguluses päris pikalt olnud. Ehk teisisõnu, antud juhul siis ma võtan, võtan mingi asja ja annan talle uue väärtuse, tähendab, muudan tema otstarvet ja tekitan mingi uue nähtuse. Ehk need minu objektid on siis nagu stiin punkt noh, ütleme skulptuurid, võib öelda. Ehk kasutad vanu masinaosasid ja igast muid värke, kus ma siit-sealt kolmandast kohast otsin ja leian siis loon osa sellest loonise sinna juurde. Aga see on selline põnev väljakutse selline. Ja minu puhul ma nimetan seda dekoratiiv stiinbungiks. Idealistlik stiin punk on selline, kus on pronksist või messingist treid, kuid ja voolitud jaa jaa, tehtud asjad ja nad on nagu, ütleme, mingi Šveitsi kella sisu täpsed ja hiilgavad ja isegi töötavad mingil määral ja aga minul on sellised staatilised objektid, kus ma võib-olla ühest materjalist manan esile teise materjali petan ära, et filmikunstis ja teatris on ka, et kunstniku roll on ju tegelikult luua illusioon mingitest asjadest tihtipeale, et mingi telliskivisein on tegelikult papist tehtud ja tellise peale maalitud ja viimases filmis, kellelt korstna tulite menukas, meil ei saanud dekoratsiooni otse tellistest korstnaid teha menukas tiim, korstnad aga aga nad olid juba kolme meetri pealt täiesti ehtsad, eks ole nüüd praegu ka selle näitusega, et ma ühest materjalist manan teisemat, kellel oli, et kui saalist näpuga katsuma ei lähe, siis sul jääbki mulje, et mingid vanad roostes detailid on ära kasutatud, kuigi nad on vineerist tehtud ja üle üle faktuuritud, värvitud ja töödeldud. Et see on selline suur väljakutse mul praegu, et kaks kuud on veel jäänud, et seda tööd teha ja anname tuld, et suvel siis Viinistul juunikuu sees seda rahvale näidata. Nonii ideedest ei tule kunagi, puudus. Ei, ei seda muidugi, et ja ja noh, selle sama teemaga ma olen nagu iga kord, kui ma satun kuskile, kus mingeid masina juppe vedeleb, siis ma vaatan selle pilguga, et kas ma saan seda enda jaoks ära kasutada, jälle viskan autosse ja sinna küll pahandab vahel, et kuule aidata, kui need vana kola täis, aga mõtlesin. Rahu, see läheb kõik. Kõik kunst? Jah, tulevikus kunsti tooraine. Jah, nagu siis loosung ütleb, kunst on igal pool. Võib ka nii öelda jah, et isegi loodus ise teeb kunsti tihtipeale, et kui sa lähed metsad, siis sa võid avastada puid, mis on mis on kummaliselt keerdus või, või kasvanud, kuidagi maha kukkunud, kaarega jälle üles kasvanud ja mingi hetk ma isegi korjasin metsas sellist kuivanud puid, mis olid hästi eriskummalised ja siis mul terve lasu neid aida lakas ja siis sealt tegin mingi jalgvärava nendest või midagi sellist, et kunsti saab igalt poolt leida rannast mingitest kividest ja. Just tahtsin küsida, et kas kaljud ja kivid kui materjal ka teie tähelepanu pälvivad? Jah, ma olen isegi kunstkaljusid tootnud, mingil eluperioodil oli üks projekt, kus oli hästi palju Penukas neid teha ja valekivisid olen ka teinud ja. Tänases saates rohkem lihtsalt ei mahu. Tund aega filmi- ja teatrikunstniku Kaljo kiviga tuleb siia lõpetada. Oli väga huvitav sissevaade filmi tegemisse kunstniku ellu, nii kuidas napp tund meil lubas aitäh intervjuu eest kellelgi vihaga, palun. Ja kajalood uue külalisega jätkab jälle tuleval laupäeval. Kuulmiseni.