Marleen Jean-Louis Bergu lavanimi, Jean lõimurraa, prantsuse laulja, helilooja, näitleja, aga kusagilt ajast ilmub sarnase nimega mees. Lõi Berto. Moraal sünniaastal 1952 oli see mees 45 aastat vana. Elas teispoole ookeani inglite linnas ja disainis kuni oma surmani 1977 võrratuid maade Hallywoodi kõige nimekamatele filmitähtedele. See oli kõrgmood ja andeka prantslase Jean lõi kostüümid jõudsid muidugi ka kuldajastu filmidesse. Aga Marleen malenbiitrid käendisema kontsertidel šanlu ihvertoloodud, kitsast ihukarva, üleni pärlitega tikitud maani ulatuvat kleiti, mis tegigi näiteks mere Lennon Roo, kes pidi õige pea president Kennedy sünnipäeva kontserdil presidendile õnnitluslaulu esitama. Ja just sellesama laulu ja mereline tellis endalegi Shan Loild maani ihukarva kleidi, mis oli nii kitsas, tuli talle selga õmmelda. Jäi mulje, et selle kandja oli kaelast kandadeni säravate kalliskividega kaetud. Noh, see oli üks mõttemäng lihtsalt naiselik, selline ajast esile tõusnud lugu seotud nimedega. Shan lõi ja Marleen. Ajas ajas. Helijälge ajas. Ka rahulikku pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid ja seekord põneva eluloo ja vägagi nauditava häälega prantsuse trubadur Shan lõimurra. Šamaan, Theodore, kuldne legend raskesti mõistetavas tekstides, kes leian siiski mõne märksõna viite madalale kuldsele häälele, sest jumal käskis lauljal kalliskivi alla neelata. Ja tema lauludes on lamburi, neide ja nimetuid, kaitset ning armastust, otsivaid näitsikuid, kes pakuvad ennast laulude torni vangistatud muusikule kuldses legendis, milles me kõik oleme vaid möödujad. Riskides eksida, julgen ikkagi arvata, et kuldses legendis viitev rännuhimu raa oma muusikalisele, ebajumalale ja Mura enese sõnade järgi otsesele eelkäijale Leonard kõvenile. Kõveni Jean lõimurraa muusika meeleoludes ja võiks arvata, et siis ka mõttelaadis näib tõesti mõndagi ühist olevat. Eriti andekad loojad elavad teinekord pigem omaenese maailmas ja lõi jaoks, pakkus elu selleks ka võimalusi. Ta tuli siia ilma Prantsusmaa kesk lõuna mägises väikelinnas samal Jerz, kuid enamus temani noorusest möödus vanavanemate üksildases talus moraale Guaaris. Ja siit ka tulevane lavanimi. Shallu ei murra juba varasest east üksildane ja endassetõmbunud nooruk osutus muusikas äärmiselt andekaks. Ta lõi trumme, mängis corner titt ning õppis saksofoni laulmist. Luuletusi kirjutas ka ja varsti juba laule. Sajandi maanõu uus tunne see laulanzanlaymoraal, läbilöögialbumilt, vihmamantel ja kuulajad võtsid selle hea meelega vastu. Aga teekond kuulajate tunnustuseni oli Mora jaoks pikk ja vaevarikas. Õnneks oli tal ka abilisi. Kooli muusikaõpetaja, Armeenia päritolu mees holo Hoyczan juhatas oma andeka õpilase souli džässi imedemaale. Õpetaja ise oli selle avastanud õige ammu, kui oli elanud USA lõunaosariikides ja saanud heaks sõbraks lõi Ambstrangiga mossecholooczan viis noorem hurraa. Ka Klermoonferraa Peri majas toimunud bluusikontserdile, kust tulid lavale sellised legendid nagu Tšanrei Hucker ja džiiboun, vaake. Puhuckeri unustamatu hääl ja millised need mõjud oleks olnud, noor Shan Luimurraa otsustas kodufarmist lahkuda ning Flermaferraa lütseum õppima asuda. Eeskujud, poeedid, romantikud ja nagu tavaks öelda, piinatud geeniused. Oskar vald, Ann režiid, Lorenz, aga romantiline nooruk ei andnud endale aega elu ülikoolides ringi vaadata. Ta abiellus 1969 seitsmeteistkümne aastasena. Kaks aastat hiljem oli ta juba poja isa. Siis leidis Shan, lõi tõenäoliselt, et argipäev on rusuv ja tüüp kuid põnev, maailm ootab avastamist. Abielu sai lahutatud ja noormees asus teele üksinda, nagu keraak rändas Prantsusmaal ja mujal Euroopas, tegi igasuguseid töid Pariisis, proovis ajakirjaniku ametit ja ühes Lõuna-Prantsusmaasuusakuurordis õpetas soovijaid mäest alla sõitma. 1977 tuli 25 aastane samm Raimo Raag kodukohta tagasi. Taali oma otsuse teinud muusikast saab tema maailm ja tema elu. Moraal on äärmiselt andekas, kirjutab ise oma laulud, mängib saksofoni ja kitarri ja lisaks on tal sinised silmad, süsimustad juuksed ning päratu hääl. Kuid muusikutee algus oli tema jaoks ikkagi keeruline. Sõprade abiga õnnestus tal aastal 1981 salvestada kolme lauluga plaat mille nimeks oli ligikaudses tõlkes. Tapa ennast. Inimesed on surnud, esimene tõeline Opus ja kes muu kui moraal, eks pannud sellele nii süngelt provokatsioonilise nime, kirjutab muusikakriitik, jätkab. Kõige kummalisem on see, et plaadikompanii sellel üldse ilmuda laskis. Plaati müüdi väga vähe, raadiotes keelati laulu mängimine pärast seda, kui üks piiga oligi tõepoolest endalt elu võtnud. Kriitik jätkab, oli 1981 Prantsusmaa presidendiks, oli just valitud François, mitte raam, vasakpoolne president oli see piisav põhjus enesetapule õhutamiseks. Ameti laulu tekstis pole midagi, mis viitaks poliitikale. Olen seda kummalist teksti mitu korda üle lugenud, jääb küll mulje, et selle tähendust mõistab vaid Moraise. Laulan tulvil selle looja romantilist meeleheidet. Nii ütleb kriitik. Aga veel plaadi kaanepildi tegi väga tuntud prantsuse fotograaf muuhulgas ka kuulsuste ja moodide jäädvustajal rämbatist mondino. Äärmiselt süngel fotol on langetatud peaga põlvitav mees. Selline oli siis Alloimurraa esimene plaat. Aga aeg läks edasi ja pilt muutus helgemaks juba 1980.-te lõpul. Sellaol forte Alamo on küll juba hilisemalt 1996. aastal ilmunud albumilt Dolores Fort alamaa ajalootundjatele meenutab see Alamo lahing aastal 1836 Mehhiko Texase vägede vahel seal Antonia lähedal praeguses Texases aladel, mis varem Mehhikole kuulusid ja mida mehhiklased Texase vägedelt tagasi püüdsid vallutada Alamo lahingus pärast raskete verist võitlust. See õnnestuski. Kuidas moraal, laul, selle kõigega seotud on, tõlke tekstist võib nii palju aru saada, et ega vist päriselt ei olegi. Kuid argielus ja armastuses toimuvad lahingud teinekord ajaloo koletute kokkupõrgete ka isegi võrreldavad olla. Lahing on selleks korraks möödas. Jumal pole leidnud paremat, kui sina võiks olla just kuuldud sõnum ja seegi on pärit Prantsusmaal väga kõrge hinnangu saanud plaadil Dolores ja järgmine lugu samuti. Šveitsis toimuv videol hulla baasial kõrge rohu sees kaks rõõmsat noort inimest ja püüab teineteist filmida. 1900 üheksakümnendatel jõudis oma pärase ehk isegi pisut salapärase välimusega Shan võimurraa ka ise filmi ja rohkem kui ühte filmis. Naise kättemaks oli tema part näriks väga tuntud näitlejatar Isabel Hub päev. Muidugi jäid filmid vaid väikeseks kõrvalhüppeks šanlai moraalimuusik ja on selleks jäänud. Albumi nimi ongi vööl Annepoar. Ilmumisaasta 2004 tuleb ehk midagi meelde. Muidugi šanlai moraal, lemmikul Leonard Goeni laul tuleb meelde vööd Vajev Lintraadil, kui Chan lõi plaadi nimi, on vöödonne Boar linn pirnipuul või lausa pirnil. Kõik targad muusikaasjatundjad on ühel meelel. Albumi nime leidis moraal Leonard Goeni laulust Ericsson selle plaadil Ühendriikide lauljatar Jennifer Charles ja peaaegu kõiki pille mängib lauludele muusika loonud Fred Himenes. Tekstid on Mora enese sulest. Plaadi nimilaul, mida me kuulsime, on tulvil armastust, üürikese ja kauneid suviseid rännakuid kus kaks inimest on õnnelikud, otsekui linnud pirnipuu otsas. Kuid albumile on ilmunud ka hoopis teistsugused metalse tiivulised lennud, et ja väsitavad, kuid alati salapärased paigad, lennuväljad, kust algavad teekonnad kaugetesse võõrastesse paikadesse siin alla lennuväljast. Lõimurraa ise ei ole küll selline mees, kes pidevalt mööda maailma ringi rändab. Ta on rahul oma kodukohaga mägises overni maakonnas. Siinsed avarad vaated sobivad tema poeetilise loomislaadiga igale uuele albumile järgnevaga ka fantaasiarikas esinemistuur, millest üks g sarnane eelmistele ja tema lauludes on puha kujundid ja tunded. Rännuhimu raha kuigi tihti intervjuusid ei anna, aga kui annab, siis on ta väga siiras. Jutustab, et talle meeldib hingemuusika, kui see on pehme ja kaunis, ei hirmuta kuulajaid ja saadab olulisi sõnumeid. Must muusika, soul ja bluus, need on tema jaoks. Biitlid pole teda kunagi huvitanud. Küll aga Rolling Stones, kui see midagi pluusiliku teeb ja õudis reeding ja rei Charles klassikuid, tuleb tunda. Ray Charles alati tore kuulata. Moraal ütleb, et ta on salvestanud Nashville is ja esinenud Ühendriikides kuid inglise keel ei ole tema jaoks tema unistus. Selleks on teha prantsuse muusikas midagi sellist, mida seni pole tehtud ja mis võib peaaegu võimatuna tunduda. Ühendada näiteks joon rippo Robert Johnson ja pere on müra ise näeb ennast aegade kroonikuna. Tema plaat Morituuri valmis 2016. Aasta varem toimus Pariisis Charlie Hebdo rünnak. Ja žanri tunnistab, et ta ei mõista õieti siiani, mida tähendas rünnakule järgnenud emotsionaalne reaktsioon. Sest Charlie, ma olen Charlie. Ajalugu on Morajaks suur armastus, kuid tema meelest tuleb seda uurida ja püüda mõista nii sündmuste põhjuseid kui tagajärgi. See mõistmis püüa, jõuab teinegi kord tema laulude äärmiselt kujundirikastes tekstidesse mis jutustavad enamasti küll armastuslugusid, sest šanlaymoraan üdini romantik Morituuri kaane süsimustel veel ujub kaks imeilusat lumivalget luike. Loen neid, kuidas on kirjeldatud, ei murra kontserti. Lava tagaseinale ja külgedele projekteeritakse liikuvad pildid, kaunilt aeglaselt filmitud loodus, jõgi, taimed, kivid, aga ka lapsed mänguväljakul või siis lihtsalt siluetis. See on täiuslik esteetiline taust muusikutele laval ja kuulajatele saali ning nagu tavaks öelda, natuke lohaka, ülimalt prantslaslik elegants, siga rõivastel. Shan lõi ise, on mikrofoni taga aastast aastasse tema filmitähe välimus, hüpnootilised sinised silmad ja must juukse pahmakas. Muidugi on halastamatu aeg tedagi muutnud. Ta on kuuekümnendates ja juba juustes halli ning näojooned on süvenenud. Kummaline on fotodelt jälgida, mida aeg inimestega teeb, aga need on elu jäljed.