Tooplime taadi ta ka häälikuvargaroos. Killugu tere. 1918. aasta must suvi ei heiduta Tänud. Eesti kunstnike aasta alguses loodud kunstiühing Pallas korraldas juba maikuus esimese näituse ja valmistati sügiseks etega uus kunstiühingu Pallas esimees Enn Lillemets räägib Pallase algusaastatest ja sellestki, miks Pallase naisliikmed aastapäevad hiljem ühingust lahkusid. Saate toimetaja Piret Kriivan. Legendaarne Pallase kunstiühingu Pallas esimees Enn Lillemets, mis oli enne ballast tega Pallas ei sündinud ju mitte päris tühjale kohale. Muidugi mitte see soojendus võttis lihtsalt väga kaua aega ja eelkõige esimese maailmasõja pärast sest inimesed olid laiali pillatud ja mõned mehed ka sõjaväeteenistuses. Ja sellise vahelduva eduga oli see mõte küll juba aastaid õhus. Et noh, esimene konkreetne vihje on Anton Starkopf mälestustes kuidasmoodi, nemad arutasid seda ühingu loomise mõtet Ahvenamaal. See oli siis 1913, kui mehed tulid Euroopast tagasi Ahvenamaa kaudu. Ja siis Tassaja ja Tuglas, Sarkov väga selge märkondadeks 14 siis kuidas sa kirjutad pikka põhjalikku kirja korrad mäele, et missugune see tulevane ühik peaks välja nägema, kes sinna peaksid kuuluma, mida ta peaks tegema. Kõik selline on olemas siis vähemalt 1001 14 ja alati iga asja sihukese asja puhul tasub endale meelde, jätad võib-olla asju, mida me ei tea, mis pole säilinud. Aga siis veel eespool oli 1111 Pariisis. Siis kui mitmed Pallas asutajatest said kokku tihedamalt, suhtlesid omavahel, siis moodustati seal Eesti kirjanike kunstnike ja üliõpilaste abistamise ühing. Seda võiks pidada üheks eelkäijaks ka, sest Pallas kunstiühing Pallas Tartus sündis ju ka kirjanike ja kunstnikeühinguna, mitte ainult kunstnikelust. Et hõlmata ka teiste alade inimesi ja koondada ja sellisena ta täiesti ainulaadne tegelikult aga kogu see asi lasel, et kui juba Tassalon see põhjalik plaandudeks 14 olemas, siis nad tulevadki täpselt need maailmasõja-aastad vahele jälle gaasi saab edasi liikuda. Osad eesti kunstnikud olid lääne pool Pariisis ja, ja peatusid pikalt ka Ahvenamaal, aga osad olid ka Peterburis ja kui palju neid siis 1918. aasta jaanuaris Eestis oli? Nad olid nii mõlemal pool, just nimelt jõudsid riburada, mis eestisse kõige liikuvamad olid siis Tassa ja vappe keda oli raske tabada Peterburi-Narva ja seda vahet käisid ja natukene mõtelda siis, ega see liikumine ei olnudki siis nii hõlbus ka ja kiire nagu praegu. Nii et kalad koondusid, kus selle seitsmeteistkümnenda aasta teisel poolel ja seal olid sellised asjaolud, mis koonduma, panid Siuru rühmitus, mis seal ka hirmus tähtis asi enne kallast. Siuru kirjanikel oli tulevaste Pallase kunstnikega väga mitmete, ka olid väga tihedad sidemed Labe ja mäega ja, ja Tassagajas, start kohviga ja teistega kuidagi kassas loomulikult välja. Nii et siis kõige olulisem pinnas ongi Siuru, mis pani niiviisi mõttevabalt liikuma just kiuste ühiskondlik kuulan niisugusele olukorrale igasugustele kammitsatele, sest vaba inimene, kaua ta kannatab, isegi olid aastaid kõik edasi lükatud, siis kusagilt peab valla pääsemas loominguline vabadus ka. Ja siis on noh, näiteks sellised väiksemad üritused on seal detsembris teevad ühe väikse näituse koos mäki ja Vabbe ja Tassa Tartus. Kas tegelikult aktid on olemas, nii et kuigi Vabe on väga liikuv ja põhiliselt Narvas sel ajal, aga ta ikkagi peab ilmselt Tartusse põikama et asju ajada või siis veel üks sündmus, mis pole vere käima, on see sõja ja kõigel sellel ühiskondliku mullistuste käigus Tõnissoni Allab Sõõrule toimetada Postimehe, kuda detsembriks tuleks ise eest ära, läheb välisdelegatsiooni väljamaale mida siis talle panevat pahaks või selle üle imestanud, tema enda vanad sõbrad, Peeter põld ja aga mingil moel tema teeb sellise liigutuse ja siis ongi Tuglas ja kallite teised möllavad siis seal tekitavad elevust. Vaatamata sellisel rähklemisel rändamisele ikkagi vaim koondub, aga ta Tartusse just koondub, see on nüüd küll puhtalt Aleksander Tassa teele. Ja tema oli nii energiat täis ja pulbitsev isiksuse, just igasugu algatusi ja mõtteid. Paiskas välja, et tema autoriteet ja energia suutis need inimesed Tartus kokku tuua. Kirus seda Tartut alati, et seal on niivõrd lootusetu provints, et siin ei ole midagi peale hakata ühel tõeliselt loomingulise inimesel. Aga see, see muidugi kuulus Konrad mäel selle loomuse juurde. Iseloom oli hiline, kirus akateegi ise kõigi põhilisemaid asju ja hiljem kõige rõõmsamaid kõige närvilisemaid, kõige uhkemaid asju, loik. Ja vedas, vedas, tema vedas sisuliselt seda asja. Kui Tassa võib-olla niiviisi oma suure pulditsemisega elas välja siis mägi oli nagu ma olen aru saanud isikuna hoopis tagasihoidliku ja ei tahaplaanile, aga ometi suunas vaimselt kogu liikumist. Nii et ongi kaks sammast tal siis Pallase tekkimise juures, Aleksander Tassaja, Konrad Mägi teineteist täiendades. Ja muidugi kuidagimoodi ei saa päris loomingust mööda, sest mägi oli ka ikkagi number üks kunstnik sel ajal Eestis. Nüüdne, võib-olla saame sellest veel täie selgusega aru, kuidas ta on täiesti kahtlemata võrreldav selleaegsel test Euroopa kunstnike kõige paremas mõttes. Sa võid ju õiendada ja teha, aga kui vaadatakse su loomingut, et mis seal siis väärt on, siis peab ka midagi olema näha. Ja mägi oli see, kelle puhul oli näha. Usaldust äratas see, et kui selline mees juba Tartus otsustas midagi teha ja nägi, muide, oli suhteliselt paikne näiteks sellel tolla sügistalvel oli tema Tartus 17 18. Nii et mägi oli see siis ka selline füüsiline koht, kelle juures kokku saadi. Ja omaette teema on seal need naised, kes juurde tulevad. Jääbki võib-olla mõistatuseks, et mismoodi nad kohtusid, kellega kunagi varem juba ja kuskohal. Et mägi maalinud neid naisi, kellest saavad ballas asutajat. Seal arendatakse 16 17. Ja siis naised pakuvad ruume siis, kui ei olnud veel kunstiühingule oma ruume Tartus, siis on raekoja platsil Lons seltsi ruumides käiakse koos. Nii enne kui me nimede juurde lähme, kui nende naiste tahaga nimed paneme, mis toimus siis 21. jaanuaril 1918. aastal? Oleks seda tehaks, siis oleks hirmus huvitav sest ma olen mõelnud palju, et kuidasmoodi sel ajal oli. Võimud vahetusid, seadused muutusid. Et mida oli vaja teha, kas pidid olema kõik need allkirja andnud 10 inimest ühes punktis, samal ajal koos või mitte või siis oli võimalik noh, mingis ajavahemikus seda allkirja anda ja kas üldse midagi toimub, igal juhul vähemalt kinnitati see esimene põhikiri seaduslikult. Pandi alus. Ja ongi paras aeg võtta ette ühingu esimene põhikiri, see räägib ise enda eest. Seal siis kuus punkti. Väga lühike. Niisiis punkt üks ühingu eesmärk, igakülgne kujutava kunsti edendamine. Punkt kaks. Tegevuspõld on eestlaste hulgas Liivimaal. Ühingu keskus, Tartu eri osakondi võib rajada igal pool. Punkt kolm. Ühingul on juriidilise isiku õigused. Ühinud saab oma sissetulekut liikmemaksudest, annetustest, korjandustest, parandustest ja erilistest üritustest. Punkt neli. Uusi liikmeid võetakse vastu üheksa kümnendikku liikmete nõusolekul. Hääled võib anda kirjalikult. Punkt viis. Ühing valib häälteenamusega peakoosolekul, mis peetakse igav tegevusaasta alguses. Esimehe kirja toimetaja laekahoidja ja revidendid. Ja viimane punkt kuus. Varade likvideerimise edaspidised tarvitamise üle otsustab kolm neljandikku liikmetest. Hääled võib anda kirjalikult. Siin pole ju eraldi isegi öelda, et oleks olemas juhatus. See tuleb alles järgmises põhikirjas. Eraldi. Nii asutajate hulgas oli siis 10 inimest ja need on nüüd need, kes kindlalt allkirjad andsid põhikirjale. Ja ja siis olla silla juurde arvatud veel 11 10.-na Friedebert Tuglas kes oli ka juba nende meeste naistega ühenduse sammugi ja seda mõtet soojendanud ja aidanud kaasa ja mõtles kaasa enne kui kohe ka pärast hiljem, et seal seal seal ka mõistatus, miks tema allkiri puudub. Aga mine võta kinni. Aga need esimesed 10, nende hulgas olid siis kunstnikud Konrad Mägi, Aleksander Tassa, Mart pukids, Ado Vabbe, Voldemar Kangro-Pool. Ja siis tema oli ka kunstnik, tundmatu nimi või ütleme vähem turige tundmatul sellesse. Nii, aga siis on terve rida naisterahvaid, Mariereisik naisliikumise eestvedaja Auguste Pärn, Alma Johanson, Klara Holst juurest jõuame siis sinna, miks olid nemad ühingu asutajate hulgas? Jah, nii nagu ennustasin, sai juba räägitud, et nad olid head sõbrad. Eelkõige ja see esimene Pallase liikmeskond oligi eelkõige sõpruskond ühised vaated ja arusaamised maailma asjadest. Ja Marie reisik tõepoolest üks naisliikumise rajajaid mitmete seltside eesotsas olnud ja kuni elu lõpuni. Ta oli asutava kogu ja riigikogu liikmeid ja üks väheseid naisi. Sealt siis oli ta prantsuse keele õpetaja ka Pariisis ennast täiendanud. Nii et prantsuse keel oli tema puhul oluline side. Sest ikkagi see Pariis oli Pallase kas suurema või väiksema eduga keskpunkt peale tark too oli järgmine punkt maailmas. Kui niisugune maailmakaart teha, et need olulised kohad siis läheb otsetee Tartust Pariis. Ja siis samale alma koskel Johanson keda on peetud üheks esimeseks tekstiilikunstnikuks professionaalseks olla. Just sel ajal avaldas ühe esimesi värvi õpetusi taimevärvid õpetasilmustelt 916 mis juba 1018 ainult uues trükis välja. Ja tema vedas seda käsitöökooli Tartus. Ja siis see Auguste Pärn, tema oli siis kõige noorem kogu selles seltskonnas terve selles juhatuses pesamuna, 1896 sündinud. Aga tema oli Konrad Mäe üks esimesi õpilasi siis, kui Konrad Mägi juba 1009 14 hakkas tema Tartus oma ateljeed pidama vahelduva eduga eri kohtades. Kuni siis Pallase kooli asutamiseni välja 1919. Ja tema oli siis truu õpilane. Ja siis, kui tekkisid arusaamatused hiljem, kui 1919 need ülejäänud naised välja astusid ühingust protestib siis oli tema ainsana ühingusse tallinkonnas mäele truu. Kuni lõpuni jäi ühingu liikmeks ka 25. aastani, siis, kui korrad Mägi suri. Ja siis on veel eriliselt huvitav laine Klaara Holst või nii nagu Konrad Mägi tema poole pöördus, Kleer oma kirjades prantsusepäraselt. Ja mägi onju kõiki neid maalinud. Kuigi Jahal kuste Pärna puhul on küsimärk. Praegu on lihtsalt üks teos, mida ma oletan, et see on Auguste Pärn või vähemalt mul on selline veendumus või äratundmine tekkinud praegu. See pilt on praegu Pariisis näitusel. Aga see Klara Holst, keda Mcial korduvalt maalinud Tõmmuolekuga üks lemmiktüüp selline daam, selline naine, kes igasugused rohivad edukalt välja kannab. Siis mägi on seda ka kasutanud ära ja tema oli jõukas inimene, tal oli selleks ajaks juba, kui kunstiliselt tekkis, oli tal kaks väikest tütart. Ta oli abielus ja kaome, tihtilugu on näha, et tal oli, jätkus aega tundide kaupa kalland lähele baseerida ja nendest pidudest ja jahmerdamistest osa võtta hoolega. Ja, ja ilm on ka see, et tal oli võimalus poisse rahaliselt toetada. Selline tunnismärk on sellest Juhan pitseb selle kla õpilane, kellest sai, karutab juba kunstniku Pallas liige ja tema on kirja pannud, et kuidasmoodi mäki soovitas kamale õpilase teoseid paremaid osta ja just üks neid ostjaid oli seal sama Klara Holst, kes siis ka ühe selle Juhan Juhan püttsepa maali ära ostis. Siis võid teda nimetada metseeniks Eesti kunsti metseen. Jah ja seal asutajate hulgas on teda nimetatud seltskonnadaamiks. Aga tõepoolest, sinna võib täiesti vabalt lisada selle metseni ka taastuskil koos teiste naistega välja tootlikkust 19 ühingus protestiks aga samas mäega kirjavahetust meil jätkub. Ka 1918. aasta suvi, see oli nii raske suvi, et seda on nimetatud ka mustaks suveks. Ka te nimetasite, et loomeinimesed olid sellest surutisest juba tüdinenud. Et kunstnikud võtsid ka ennast nii palju kokku, et korraldasid suisa ballas, korraldades kaks näitust. Jagama Leidki nendel esimesel aastal, muide oluline veel ütelda, et neil ei olnud ju tõesti selle esimese poole aasta jooksul kui tükk aega kauem ka neil ei olnud oma ruume üldse ja Konrad Mägi sai endale ateljee ja korteri seal elas ka. Alles oli raekoja platsil Tartus, 23. juulil öeldakse 18. Et siis, kui juba ühing oli pool aastat töös olnud ja siis tekkis see paik, kus käia Konrad Mäe juures. Ja seal oli ta ateljee õpilastega. Nii et see oli niisugune tihe tihe paik seal raekoja platsi nuka pääl ja Rüütli siis seal ja siis oli ta suur turg. Aga siis nad jah, nad olid ikka kohe väga toimekad. Et see kaks näitust üks siis maikuus ja teine detsembris. Ja muidugi need ruumid vaheldusid, iga kord pidi leida mingisugused ruumide, ei olnud ju mingisugust kindlat näitusepaika, seal olid ka neid osalisi, kes ei olnud ühingu liikmed, nii et see näituse koosseis oli laiali esimestel näitustel, osaliselt ka tarbekunstnikud. Esimene näitus, mille ühinud korraldab seal siis esimesest kuni 15. maini 1918 ja ruumid on Eesti Rahva muuseumiruumid, mis olid siis Gildi tänaval. See on siis see maja, kus hiljem on ja siiamaani on polikliiniku hoone. Enamuses olid Tartu kunstnikud, kes osa võtsid. Ja, ja siin siis Pallase ühingu liikmetest Konrad Mägi, Aleksander Tassa, Ado Vabbe, Voldemar Kangro-Pool ja Alma Johanson. Ja väljastpoolt siis seal näiteks Jaan Koort ja ja valda Johanson ja ja siis, nagu öeldud, et tarbekunst oli ka väljas. Ja seal ainuke näitus Pallase näitus, millest võtab osa ka Aleksander Tassa oma loominguga. Tassa, kui niisugune püsimatu ja mitmekülgne hing, temal läheb edaspidi põhiliselt kirjelduse peale ja muidugi väga loomulikul moel lühendab seda Pallase suunitlust ja mõtet erinevate alade inimesi siduda. Ja kandvad jõud on, ongi Konrad Mägi, Ado Vabbe Babe siis tegelikult väga loor, mis ta oli siis 26 aastat vana 25, kuus. Seda tasub meelde tuletada alati, sest temast saab jöödadeks tekstidest üks Pallase põhiõppejõude, nii et talle umbes sama vana kui tema õpilased kes seal ka ju erinevas eas ja Tassad pandi ka tähele, jah, nägi vapperassa. Ja muidugi mägi lööb eriti laineid värvi värviküllusega. Aga jah, ruumid ei olnud näituse jaoks olid küllalt pimedad. Ja, ja siis see vastuvõtt on küllalt tagasihoidlik. Ja muuseas lisaks olid seal väljas näitusel ka jaapani puugrabüürid. Neid olid Pariisis omandanud Konrad Mägi, Aleksander Tassajja, Nikolai Triik. Üks märk tollest ajast on seesama töö, mida ma arvan, et seal Auguste pärlast maalitud Konrad Mäe Salon taustal üks jaapani puu gravjueer ilusti ja teeb selle maali mitmemõõtmeliseks. See, mis praegu siis Pariisis seal Orse muuseumis väljas on. Kui sügisel oli juba uus näitus, kas sügisesel näite seal olid kõik uued tööd. Kas nad jõudsid suvega maalida uued maalid? Jaa, jaa. Ja ikka, sest need põhilised kunstnikud, nende oli loominguline töö oli väga intensiivne ja nad tahtsid just uut välja kalla, ei korratud. Neid asju enam välja ei pandud. Ja teine näitus oli siis detsembris, novembris, detsembris, 30. november kuni 10. detsember ja seekord oli siis suur turg 12 raekoja platsil. Sellel näitusel oli juba suurem menuruumi, ise olid paremad valgemad ja avaramad ja rohkem esinejaid ka. Aga ikkagi ikkagi Vabeia mägi troonisid. Ja vot seal on nüüd tõesti oli väljasse Vabe üks kuulsam teos, mida enam ei ole kadunud tema Itaalia kehv turismilaadne asi. Et selles vaimus tehtud temal see kohvikus oli maal tuntumaid ja mägi siin siis kirjelduste järgi läheb ekspersonistlikumaks ja siis on siin veel niisugune huvitav vihjalatel. Pallasega tihedamalt seotud naiskunstnikud esinesid ja kusjuures Tekstiiliolid tehtud korrad kavandite järgi. Ja näitustega seoses tehti ju ka oksele sest pidime mõtlema, et kas sissetuleku peale ka. Üks mõte oligi, et toetada sedasama värskelt ühingut. Olles kirjutanud koolid toovad kahtlemata õpilasi näitusele ja vanemad viivad siit pilte koju eesti kultuuri tulevik nõuab, et ka siin kõigil käed lahti oleks. Aga seal on juba siis ei ole see töörahva kommuun kurikuulus silmapiiril. Ja siis selle kõigega seoses tekib ja see kunstikaitsetoimkond, kus on just põhiliselt Pallase mehedal ametis kommuuni sees Jaan jahinganud Töörahva Kommuuni kunstivardakaitsetoimkond. Selline toimkondade siis, kui see kommuun ära kaob, siis tehakse uuesti, see jätkab tööd enam-vähem samade meestega, sest juuksevajadus säilis. Ja eriti lahe puhul on öeldud, et tema ühines Teistega selle kunstikaitsetoimkonna tööstuses, kui ta nägi, et mismoodi oli ära lagastatud Karlova mõis ja selle kunstivarad Tartus. Noh, siin ongi erinevate poliitiliste võimude ajal on Venemaal seda interpreteeritud ka niimoodi tegid koostööd bulastega. Nad tahtsid päästa, mis päästa, tegelikult oli just täpselt see päästa, mis päästa annab, kalents tingimustes ka selle võimu all. Nii et nad tegid seda haruldast tegelikult siis tegid veel nendest eraldi, põhiliselt Pallase jõududega tehti näitusel nendest kunstivaradest seal siis natuke hiljem. Nii et see on ka veel üks rubriik, mis kuulab silla Pallas alguse juurde. Ja siis oli üks veel, millest asja ei saanud, aga mille kallal tehti hoolega tööd. Oli kussi nädal ja kuskil nädal, mis oli siis Siuru ja kunstiühingu Pallas ühine eestvõtmine? Seal olid siis kõikvõimalikud üritused ja puha, aga jah, sellest tulnud kahjuks midagi. Siin olid jah, et eeskavas olid kirjanduslikud ette kalded, kunstinäitused, kontserdid, teatrietendused, plastiline tants. Kunsti propaganda ajakirjanduses, Päevakohase kirjanduse laialilaotamine, ainelised korjaldused, mille sissetulekut läheksid suurema kunstide kapitali asutamiseks. Nii suured ettevõtmised ja plaanid olid, aga see läks muidugi selle millal sa ise olid kohe 18. aastal. Tolsamal. No siis ei saanud kogunemisluba keerite. Hääbus kuidas kunstnik tol ajal toime tuli, kas näiteks mägi ja Tassa, kas nemad said hakkama selles mõttes, et nemad oma tööde müügist elasid hästi ära? Sellel ajahetkel mägi ilmselt ilmselt tuli toime aga tuli rohkem jah. Aga ta on nii palju. On teada, et ta suutis ka õpilasi aidata. Oma töömaterjalid alguses ei olnud, kui 1919 läheb kool käima vallase kool siis ta toob mängu seal oma materjalid ja asjad, sest alguses ei olnud ju isegi värvega midagi. Vaeselt hakkas see pihta peale sõda. Ja seal on ka, kui kool ongi nii, et osa poisse tuleb otse vabadussõjast. No kasvõi piiraltki näiteks. Nii et aga mäel olid. No ja siis ta oli ikkagi juba selleks ajaks mees, kelle pilte osteti. Et selles mõttes ta sai hakkama. Pallase alguse juurde kuulub ka üks suur skandaal 1900 üheksateistkümnendas aastas ja see on ilmselt Pallase ajaloo kõige suurem skandaal vist. Ilmselt küll, kuigi neid skandaale siis jätkus Tassal sellest hiljem kirjutanud ja rääkinud, et vaja oli ikkagi endast märku anda Loomingu inimeste vajadustest ja eripärast ja. Et lüüa liikuma ja elama ja mõtlema seesamune, siis seltskond ise iseendaga rahulolev seltskond, siis korraldati skandaalikesi. Nojah, ikkagi kees üle see valge süle ääremulle väga meeldib püks Tuglase kirja pandud lugu, ta on seda teinud alles 52. aastal ja ilmus ta esimest korda hoopis hiljem, aga aga jah, et tal huvitaval kombel seda kõige hullemat Stahlil aega selleks kasutanud. Ja see on, mis annab aimu sellest üldisest atmosfääris milles kunstiinimesed elasid sel ajal, millega toitsid 1918. Ja millised inimesed neid huvitasid. Lähtused. Ta kirjutab Tuglas 1900 18.-st aprillikuu hakkab peale. Siin on nagu mälestuste puhul on sageli, et et on mingisugused käärid. Just ennist rääkisin, et Konrad Mägi sai oma ateljee Tartus Raekoja platsil siis suurturul 23. juulil 1018. Tuglas mäletab paprilli 1918 juba, nagu oleks siis Konrad Mäe ateljees Raekoja platsil mingid sündmused toimunud. Millest niuksed, käärid tekivad, seda alati õnnetu kindlaks teha. Aga mälestused on selles mõttes huvitavad. Igal juhul Tuglas kirjutab. 1918. aasta aprillikuus ilmus Tartusse omapärane boheemlaslik tüüp. Lüheldast kasvu, pikkade juustega kehvalt rõivais pantseljas. Selgus, et see oli luuletaja, muusikamees, maalija, tantsukunstnik, näitleja ning atleet Karl Krahe surnukirstud meistri poeg Väike-Maarjast. Elati just Saksa okupatsiooniaega sõltuvuse sünget, nagu oli aprillikuine ilmgi. Aga sellest hoolimata oli kõma sõrulaste ja ballaslaste tegevusest kostnud maha kolkassegi. Ja krahh oli tärganud vastupandamatu kirg oma mõttevendadega isiklikku kontakti leida. Kuid sakslased polnud talle andnud sõiduluba, mida nõuti raudteel. Ja sellepärast oli ta jala teele asunud läbi lume lörtsi mööda sopaseid teinud. Polnud kerge see teekond, kuid siht vääris ka vaeva. Ja imeruttu, leidiski Krahe mõttevendadega kontakti. Konrad Mäe ateljee oli tollal raekoja ees suurturul ühe kõrge maja, ülemisel korrusel oli seal juba varemgi Bogeenlaste olenguid korraldatud. Nüüd korraldati krahh, pidulik vastuvõtt. Loomulik, et sellest pidi osa võtma kõigi külaliste poolt harrastatud kunstide esindajaid. Ja nii oligi kohal vahest poolteistkümmend inimest. Kuulsime kohe alguses, et muusikamees Krahe oli pisut kurt ja tantsusaate muusik kalagi eelistas trummilöömist. Ning sellepärast tutvustati talle Richard Rohti. Meie kõige kuulsama trummisolistina. Krae oli sellest väga rõõmustatud, kuid vähese huumorimeelega roht sai pahaseks. Muidu aga täitsid oma osa tõsiselt ja asjalikult. Kaaellaylba, kes üksinda esindas tantsukunsti atleet ja meie hulgas küll polnud, kuid nägi kord nooremana ka pommidestmisega oli tegelenud, siis täitus seegi tühik kuidagi. Paari tunni jooksul, tutvustas siis Krahemeid oma, nii mitmekülgsete võimetega. Maadelda ta küll ei saanud, sest nagu öeldud, puudus sobiv vastane. Kuid isegi ta selle ala saavutisest võisime saada ülevaate. Tal olid nimelt kaasas suured mapid ülesvõtetega. Sealses nägime krahvet areeni poosides lausk, rind ette kummi tõmmatud, kõhetud käsivarre rinnal, vaheliti näol Lurichi võidukindlus. Kuid nagu selgus, ei pannudki krahh nii palju rõhku just toorele füüsilisele jõule kui spordiEssteetilisele poolele. Muidugi ei olnud külaline võinud omi monumentaalmaale seljas kaasa tuure kuid tal oli neist ülesvõtteid ja ta levitas neid meie ette samuti kui ülesvõtteid lavastusest, kus ta oli esinenud esimese armastaja osades. Mõttevahetusi nende puhul ma täpselt ei mäleta, kuid mäletan, et kõik asjatundjad suhtusid neisse andumusega. Aga kui me külalise harrastustega neil aladel võisime tutvuda ikkagi ainult kaudselt, siis esines ta tantsijana ja oma luuletuste lugejana igatahes otse tegevas töös. Et meil trummi polnud, siis tantsis krahh oma kaerajaanivariatsioone ilma igasuguse muusikalise saateta. Ilback istus käsi põsakile kummardalolt, silmad kiindunud, Krahe lapitud ja vettinud saapa kolaskitesse. Mäletan üks neist saabastest oli peaaegu pooleks murdunud ja ma kartsin, et ta pöid, tantsuhoos plikul keerdub ja Tuglase laulsin sellest veel pikemaltki. Aga seal tagala iseloomulik siis sellest ühest osas sellega, mis huvitas, millega tegeldi. Ja see iseloomustab ka seda elu ja olemist. Nii mõnegi hilisema aasta puhul Tartus kus sünnivad sellised väiksemad huvigrupid, kes seal sisaldunud kunstidele igas mõttes jah, ja seal seal tasakaal sellele hingelisele kitsikusele, mida, mida su elu ja ühiskondlikud olud sõjad sulle ette söödavad. Et ei saa tohi selle all päriselt ära vajuda, kängu jääda just just vaimselt vaimses mõttes selle vastu kunstnikud oma loominguga võitlesidki. Jah, see ei tähenda mitte seda, nagu nad oleksid ignoreerinud seda, mis teised tõsimeelsed inimesed parajasti ajasid. See oleks, see oleks uhke hukatuslikult. Noh, tobe mõttekäik, et sealt tuleb tajuda seda tervikut millest üks inimene koosneb. Inimene ei ole ainult mingisugune ühik, jamasin. Nii, aga mis juhtus siis 1919. aasta novembris Vanemuise teatris? Nojah, see on niisugune asi, mida nüüd ka Annely säravama värskesse raamatusse sisse võtnud 101 Eesti teatrisündmust. Ja täie õigusega ja veel, kui mõtelda natuke, siis ei ole ju, ei enne ega pärast kaua aega meil ükski tantsusündmus leidnud sellist tähelepanu, nagu see kripenbergi skandaal mida, mida kajastatakse pika aja jooksul ja mille puhul tekivad tõelised lahingud nii otseses mõttes kui, kui kaudses ajakirjanduses ja puha. Ja Tartusse tuli esinema tantsijate paar, Soome Rootsi tantsijate paar maagi kripentart Jonny Gaabriel kusjuures maagi gripp, Mälberg oli veel aadlipäritolu ja nad olid käinud ka siin varem Eestist tantsimas juba enne esimest maailmasõda ja väga hästi vastu. Ja kusjuures hästi vastuvõtt käte hulgas olid ka need vaimustunute hulgas, kes nüüd olid neid valmis Tartus välja vilistama. Henrik Visnapuu sealhulgas näiteks ja aga nii palju ei muutunud siis selle sõja käigus ja välja oli ilmunud juba Ella Ilback, nagu me siin sellest Karl Krahe Tuglase mälestusest juba aru saime, et pakk oli ta oli seejuures seltskonnaga oli tal tihedalt seotud. Aga seda enam veel Pallase seltskonnaga. Isegi tundub, et tema muutus naistest, kes punktiks selles Pallase ringkonnas. Ja nüüd selgus, et see, mida siis nüüd pakuti seal nende samaste ballaseiasseuro poiste iseloomustuse järgi ei olnud enam see tase, mida oodati. Vähemalt see, sellega nad põhjendasid oma väljaastumisi. Et meil on juba Ellailback, kusjuures samas see kodanlik nii-öelda kodanlik seltskond ei pööranud Ellai pakule mingit tähelepanu. Poisid olid kõik vaimustuses, kasvõi sellest on näha, kuidas nad järgemööda kõik seal kirjutavad. Alates Tuglasest lõpetate seisakuga. Nojaa, aga tase ei olnud enam see, mida oodati, aga ega sellepärast siis kohe kaklema ei pea hakkama. Ei pea, aga võib ju eriti kui vaja on tähelepanu äratada ja kui neile niiviisi üles köetud ja seal olid siis eestvõtjad, olid August Alle, kes seal ka kirjanikest, kes kohe ühineb varsti kunstinguga Pallas Tassavislapukailit Vabe kes olid seal siis aktiivsemad. Aga pärast kirjaliku sellise põhjendus kirjaga Postimehes liituvad ka Konrad Mägi ja Tuglas isegi kui Tuglased, kuigi Tuglase mäletatakse tema, kes oli niisugune härrasmees delikaatne ja kes niiviisi hüüdis ainult moka otsast. Vajast vilistas mokaotsast või kuidagi niiviisi väljendatud siis kui teised täie rauaga asjas osalesid. Aga, aga ta oli seal, ta oli seal. Aga siis oli jah, novembris neli neli etendust kokku isegi maagi kripenbergiga Gaabrioril. Ja seal oli kõigepealt see kolmas november oli siis, kui olid saalis, siis poisid, kes hakkasid välja vilistama. Ja muidugi millegipärast oli ka kohe politsei kohal. Vastasjõud olid Eesti üliõpilaste seltsi poisid ja ka sõjaväelased ja ülikooli õppejõud ja niisugune siis nii-öelda soliidsem seltskond. Publik läks omavahel kaklema just. Just. Aga siis on siin olla mõistlik mul võtta üks eks selleaegne jäädvustus täpsel ette seal August Alle, kes on siis mahlakalt kirja pannud. Eks fragment sellest. Seal läks tõsiseks kakluseks. Nii et see meespartner Ronny Gaabriel oli see, kes, kes siis välja ilmus ja Vabe ette võttis, niiet puhkes looming. 26. novembril ja anti uus võimalus. Ja siis Sibrukesed ballaslased valmistusid juba tõsisemalt. Talle märguandel puhkes peale vaheaega teise tantsu alguses lahing, mis katkestas etenduse ja kujunes seninägemata skandaaliks. Poeenlasterelviks olid vile, mädamunad, karjumine ja trumpimine, kodanlaste relviks, kantsikud rusikat ja kinganinad. Sündmus andis Tartus ja üle kogu maa kauaks kõneainet, lehed kirjutasid sellest iga päev. Wade jahmatus, sealt päris kangelaseks selles loos. Keegi daam, näidanud temaga vilistaja pääle Wade kantud rahvamassist, haaratuna hoopide, braavo-hüüete käte, plagila ja naiste kilkamist saatel alla, trepile alle võtnud kaasas olevat preili käe valgu ja järgnenud Vabele siis aga piiratud ta ümber ja tahetud läike lavale tassida. Allel läinud kord ainult lahti raputada Vabe ja preili kiritudki üles, lavale. Ja edasi siis nüüd puha salle, tsitaat Vabesa Jonny Gaabrieli käest lüüa. Soomlane virutas ta näitelavalt alla ja hüppas Laaslamaile selga. Kujutage enesele seda pilti ette, väike kuivetu, kõhn habe, nii väga Kristuse sarnane, kes abitult omi lühikeses nägemisega silmi pilgutab. Prillid on puruks löödud, selle tüseda ja toore soomlase käes. Ja meie kultuuriline seltskond, eriti modern daamid, tundsid sellest tõsistesteetilist lõbu hüsteeriliselt naerdes käsi plaksutades. Bravo ja lööge kilgates alla visatud võtsid vastu seljataguse kangelased, kellel hea juhus oli oma vahvusega daamides poseerida teda rusikate saapaninadega, dokkides, jalahoope teatavasse kohta sihtides. Vabe sai viimaks käest jooksu ja pääses õnnekombel Vanemuise õuele, kus ta üle müüride aedade läbi hoovidest Riia tänavale välja jõudis. Nonii ja siis selle tulemusena see soole tantsija sai siis onni Gaabriel SAISis, Tartu seltskonnadaamide lemmikuks, peale seda külvati lilledega üle ja kanti kätel alla teatreemia lauda. Siis edasi oli veel see teise diviisi ülemale polkovnik puskar. Tema poolt tulnud käsk süüalused skandaalist osa võtnud boheemlane seitsmeks päevaks, arreteerida maakonna kaitseliidu ülem, jätnud formaalsel põhjusel käsu täitmata, sest puudusid politseiprotokollid. Nii et tõepoolest tuleb, praegu oleks öeldud sellega, et on niisugune häbelik. Aga siis oli see lihtsalt üks niisugune üritus ja muidugi, kui inimesed läksid täkku täis, hoog tuli sisse, siis ei saanud enam pidama. Kusjuures see oli ju kõige kõige Saldival ajahetkel, mis sai olla. Sest samal ajal loodi Tartusse kunstikooli. See läks käima esimesel oktoobril 1009 19 ja siin olid siis ka muidugi niipalju kui mälestustest tal aru saada, õpilased olid muidugi üle pea vaimustuses nendest õppejõududest, kes skandaale korraldasid. Aga see muidugi jättis vale mulje, et ikkagi mäe juhtimisel ja juhtimisel Sarkovi. Nende kolme eestvõttel hakati tegema tõelist euroopalikku kunstikooli. Ja eks sa siis katsu neid rahasid hankida ja võimudega läbi rääkida neljast õigustele. Kui olla sihukesed sündmused rahvast ei olnud ju nii palju kallet, kes kuskil olid osalised või midagi otsustasid ja kõik olid omavahel tuttavad. Isiklikud suhted määravad nii palju, eriti sellise väiksearvulises ühiskonnas. Pallas on oma 100 aasta jooksul nii nagu kogu meie riik ja rahvas elanud üle erinevaid aegu. Kas Pallase vaim on praegu alles ja olemas? Jah, ta on olemas tal olemas täpselt nii palju, kuivõrd kõigi nende asjaosaliste, nende kunstnike ja kirjanike ja kuivõrd nende vaim on kuskil meie ümber või sees alles ja olemas. Ja see on kahtlemata olemas, aga ta ei ole käega katsutav. Nii et jah, on olemas, aga sõltub taju erksusest ja üldisest vaimsusest muidugi üldse, kas ainsad asjad on olulised? Pallase loomisest ja esimestest aastatest, rääkis Pallase esimees Enn Lillemets. Saatejuht on Piret Kriivan. Lõpulugu Eesti raadiovaramust, eesti skulptor Anton Starkopf. Koli koos Aleksander Tassaja, Konrad Mäega üks Pallase kunstikooli asutajatest 1919. aastal. Tema mäletab Konrad mäest lõbusaid lugusid ja üks neist kõlab nii. Eriti praktiline mees kõigi oma poeemitsemise kõrval oli mägi kus teised enam mingit väljapääsu ei leidnud, siis mägi igal juhul ikka oli seal midagi salapärast käsil ja midagi tegi, tuleb meelde üks episood, kui tema Helsingis olles täitsa põhjas olles äkki mägi joonistas ühele kaardimoorile, mängukaardid olid, job ehedat, ussid, öökullid ja kõik õud olevused pääl. Ja ma kujutan ette, kuidas selle Kaardimoori kuulsus tõusis, kui ta pani välja neid mäe tehtud kaardilisid, Pole olid juba, olid violett, Yoshin, must, jube. Aga ma usun, et mägi oli ka siiski nii praktiline meelsed ega tema siis honorari sellega kaardimoorile võtnud, laskis omal kätt katsuda vaiki rada pika raha eest siis. Konrad mäest rääkis Anton Starkopf katkenud on 1978. aasta saatest Konrad Mägi kaasaegsete mälestustes. Eesti loovaramust saavad suuremad kunstiajaloo huvilised kuulata ka saadet, et 1919. aasta kunstielust ja Eesti Kunstnike esimesest ülevaate näitusest ja saadet eesti kunstnikest Lätis. Head kuulamist. Kohtumiseni järgmises saates nädala pärast.