Kere me oleme parajasti rändamas Aafrikas Maal nimega Etioopia või kes need järjekindlamalt neid saateid on kuulanud, mäletab, et eelmises saates jõudsime kirikute linna, mille nimeks on Lalibela ja seon Etioopia kristlaste jaoks kõige püham linn. Ja eelmises saates siis sai kirjeldatud neid esimesi kirikuid, kus me käisime, seal on kaljukirikud, see on siis niisugune kirik, mis on tegelikult kõik ühest kivist, ehk siis kalju seest on välja raiutud kiriku välisseinad, põrandad, laed, kogu kirik ühest kaljust. Ja eelmises saates oli siis juttu nendest maailma päästja kojast ja Püha Maarjakojast. Mõlemad olid parajalt müstilised paigad, aga tänases saates ma siis jätkaksin neid muljeid sealt Lalibela kaljukirikutest. Ja need järgmised, kus me käisime, need olid vähemalt sama põnevad kui need kaks esimest iga Kaljo kirik oma. Siin kuuldus nüüd Etioopia preestrite palvelaulu ja laulu saateks oli kirikutrumm etioopia aga eriline kirikut, trumm, sellest oli meil juttu ükskord kui me rääkisime kolmainukatedraalist ja see on siis niisugune suur trumm, mida mängija hoiab rihmaga kaelas, nii et ta saab siis trummi lüüa, siis ka kaasa liikuda. Ja nüüd need laulvad preestrid olid üleni valgetes riietes ja tammusid niimoodi lihtsast tantsurütmi siia-sinna ja see trummimees nendega koos. Ja see laul ise, see on ka üks erilisel ajal lauldav laul, nimelt seda lauldakse siis püharistipäeval-püharistipäev on üks paljudest Etioopia tähtsatest usupühadest ja seda peetakse igal aastal seitsmeteistkümnendal septembril ja see on siis niisugune päev, kus Etioopia vana kalendri järgi olevat kolgata mäelt leitud siis Jeesuse rist, millel ta suri ja seisad siis ära toodud. Ja see usu pühas on tegelikult üks tohutu värvikas festival, seal on koos tuhanded inimesed, toimuvad igasugused sündmused, rituaalid ja siis Püha Risti tseremoonias on üks nendest. Ja nüüd, kui mõelda selle peale, et kui eelmises saates sai kõneldud Püha Maarjakojast ja sealt siis ära tuldud, siis nüüd järgmine kirik, kuhu me läksime, oli sealsamas kõrval ka umbes samasugune pisikene kirik. Aga selle omapära oli selles, et see kirik oli eriti kaksikkirik niiet et seal olid lähestikku nii lähestikku kaks kirikut, pisikest kirikut, et ühest teise minekust tuli lihtsalt minna üle kitsa Kivisilla ja olidki kohe järgmises kirikus. Selle kaksikkiriku nimi oli siis bet. Ta Mikael ja kui püüda seda nüüd kuidagi eesti keelde tõlkida, siis võib-olla võiks olla kolgata Miikaeli kirik. Ja ta oli niisugune nagu eelminegi, Kaljo kirik, niisugune hästi hämar pisikesed ruumid, palju labürindi moodi käituda, kes seal ja kui seal ringi luusid, siis võid kergesti kaotada, suunad aju. Aga nüüd võrreldes selle eelmises saates räägitud püha Maarjakojaga oli see kaksikkirik tagasihoidlikuma sisustusega, siin ei olnud nii palju värve, mustreid maale ja tagasihoidlikud seinad meelde sööbis ainult üks selline 12.-st sajandist pärit iidvana reljeef, kus oli siis kujutatud kahteteistkümmet apostli. Aga see bareljeef oli niivõrd kulunud, et tõesti nende näotki olid vaevu aimatavad seal kivi sees. Ja kõige salapärasem nurk seal kaksikkirikus oli üks niisugune, kus oli kõrge eesriie maast laeni, sellise punane mustriga kardin ja seal üleval veel niisugune volangid ja, ja niisugused ilusad pikad pitsid. Selle kaardina juures valvas muuk ja seal on pidevalt valvel mõlk sest öeldakse, et selle kardina taga kusagil seal sügaval koopa käigus on kuningas Lalibela haud. Ja noh, see on siis seesama kuningas, kelle nime järgi see linn on nimetatud ja kes olevatki olnud selle linnalooja üle 800 aasta tagasi praegusel ajal Etioopia kirikus täiesti püha, kui seisuses mees. Aga no mis seal koopasügavuses võib-olla seda ju ei tea, kedagi sinna ligi ei lasta. Aga igal juhul ütleme need palverändurid, kes seal käivad, need väga agaralt siis palvetavad selle koha peal, uskudes, et salongi sisse püha kuninga haud. Aga nüüd sealsamas lähedal oli veel üks niisugune väga salapärane haud ja see oli nüüd juba järgmise kiriku juures, seal oli ka niisugune pisike kaljukirik nimeks bet Ura yell. Ja kirik ise oli üsna ilmetu, võib-olla niisugune kaljukirik meelde jäi see, et seal oli naistele sisse minek keelatud tioopia kirikutes üsna sageli, näiteks ühte kirikusse tohivad minna ainult naised, teise mehed ja hästi vähe on selliseid, kuhu võivad minna koos nii mehed kui naised. Aga vot selle kiriku juures pidi nüüd asuma Aadama haud. No see kõlab ju vägevalt küll esimene inimene maailmas ja tema haud ja nüüd, kui ma seda vaatasin oma silmaga, kuidas ta siis välja nägi? Õige, omapärane igatahes ta oli kahe kõrge kiviseina vahel ja seal oli niisugune ilmatu mürakas kivitahukas. No umbes selline kahekorruselise maja kõrgune püstine, nelinurkne tahukas ja välja tahutud kõik ühtsest kaljust ja ülaosas sellised ristid sinna kivi sisse raiutud ja all niisugune pisikene kopa suudme moodi uks või avavus, aga seal ust nagu kinni ei olnud või sisse minna mööda vana kulunud kividele, Pill kohe ronisin üles, läksin sealt ukseaugust sisse ja seal sees, kui silmad pimedusega ära harjusid, peab ütlema, et seal ei olnud mitte kui midagi seal lihtsalt kiviseinad, muud mitte midagi, mingit hauda konkreetselt seal ei olnud. Ja noh, tegelikult ega see mind ei üllatanud, sest see on nüüd selline looga paik, et see peab tegelikult jäljendama Aadama hauda hoopiski Jeruusalemmas, seal lähis ida pühalinnas. Sest kui mis saatest mäletate, siis see Lalibela linn ju tegelikult rajatigi sellepärast et palverändurid saaksid Jeruusalemma asemel käia palverännakutel uues paigas, sest Jeruusalemm oli langenud muhameedlaste kätte. Ja noh, siis siin pidid olema umbes samasugused pühap kohad kui Jeruusalemmas ja sellepärast siis ehitati siia see noh, võib öelda Aadama hauakoopia teistsugune kui Jeruusalemmas. Aga palverändurid käivad siin hoolega palvetamas ja mingis mõttes võib öelda, et see stiil, nagu ta siin oli, see sobis nende kirikutega väga hästi, sest siin on kõik raiutud kaljust välja ja sisse ka niinimetatud Aadama haud oli raiutud välja ühest suurest kaljutükist. Aga nüüd siis selle lühikese Lalibela preestrite laulu lõigu järel räägiks järgmisest Kaljo kirikust ja see oli nüüd tegelikult kõige kuulsam kaljukirik selles Etioopia kristlaste kõige pühamas linnas ja selle kiriku nimi on bet Jooris. Nii nimetavad siis kohalikud ise, aga kui seda nüüd püüda tõlkida eesti keelde, siis võiks tema nimi olla võib-olla Jüri kirik midagi muud, sest see Gioorist tuleneb tegelikult Giorgist ehk siis kristlaste püha Georg ja seda tavatsetakse siin maarjamaal nimetada Jüriks. Lalibela Püha Jüri kirik võiks ta kohta öelda. Ja siin käib ka hästi palju inimesi, nii turiste kui ka palverändureid. Ja esimene mulje sellele kirikule lähenedes oli see, et ta oli nagu mingi peitepilt, sest me kõndisime mööda rada kaljurada üle lamedat kaljude kirikut mitte kuskil näha ei ole. Ja siis järsku järjekordse lameda kalju peale jõudes näed enda ees mõnekümne meetri kaugusel, justkui ei oleks sinna kaljupinna sisse raiutud üks hiigelsuur rist ja lähed lähemale ja siis saad aru, et see ei olegi mitte rist, vaid see on kiriku lagi. Ja seal all on siis kirik ise ja lähed veel lähemale, siis saad aru, et see kirik asub niisuguses neli nurkses süvit, kus kirikul on püstloodis, seinad, sügavus tooma 12 meetrit, nii et kui päris seal serva peal seisad, siis vaata, et hakkavad põlved pehmeks minema, nii suur kukkumine otse alla. Ja seal all see kirik postiski nagu olevat niisugune Est nagu ristikujuline torn. Aga sinna sai alla ka mööda kitsast järsku rada. Ja kui nüüd Alt jälle seda kirikut ülespoole vaatasid, siis jättis ta tõesti väga täiusliku mulje. Ja see ongi see põhjus, miks ta nii kuulus on, et ta on nagu ehitusstiili erilise meist Berlikkuse näide. Ja selle põhjenduseks ütlevad arheoloogid ja ajaloolased seda, et see oli üks viimaseid kirikuid, mis siia linna kunagi ehitanud, Läti ja meistrid olid ju eelmiste aastakümnetega oma meisterlikkust aina rohkem lihvinud ja nüüd nad panid sellesse kirikusse kõik oma oskused. Ja kui me nüüd sinna kirikusse sisse Läksime, siis sest ta oli võrdlemisi tagasihoidlik, ei olnud seal kuigi palju värve või uhkeid seinamaale. Aga seda enam hakkas siis silma see eriline ehituse meisterlikkus ja viimistletud kõik need võlvkaared, aknad, bareljeef, karniisid ei olnud värvitud, aga nad olid niivõrd täiusliku kujuga, et see oli tõesti imetlusväärne ja see peasaal, see oli ka tohutult avar, tohutult võrgenuta ulatusele kiriku laeni välja, nii et kõrgust üle 10 meetri. Niisugune suursugune, väärikas kirikusaal. Ja kui me nüüd jalased kirikust välja tulime ja kiriku ümbert tiiru tegime, siis sealt vajutus mällu üks imelik paik. See oli niisugune siseõu ja siseõues oli kaljusein ja kallis, heina sees oli koobas ja niisugune hästi avar koobas, aga selle koopat oli tõmmatud traatvõrk. Ja kui sa sealt traatvõrgust nüüd läbi vaatasid, siis sa nägid laipu, kümneid laipu. Nad olid niisugused koredates luitunud palakates. Aga nad olid kasti vanad, täitsa selge, nad olid niuksed kuivetunud ja selles etioopia kuivas õhus olid nad nagu looduslikul moel lihtsalt muutunud muumiateks. Ja meile siis seletati, et need kõige vanemad siin on pärit 14.-st sajandist ja nüüd on tegelikult siis erinevate sajandite palverändurite surnukehad. Ja nendega olevat siis nüüd viimastel aastakümnetel tekkinud see probleem, et need, need praegused palverändurid peavad neid vanade palverändurite säilmeid omakorda pühadeks ja usuvad, et kui nad saavad puudutada oma käega seda muumiat, et see annab nagu väge ja imettegev ja sellepärast kõik need tuhanded, kes siit läbivoogusid, need tahtsid kõik puudutada neid surnukehasid ja see muutus juba täiesti ohtlikuks ja sellepärast tõmmati siis niisugune traatvõrk sinna ette. Aga need siit sellest püha Jüri kõige kuulsamast kirikust. Me läksime nüüd selle Lalibela linna hoopis teise otsa ja seal on terve kimp jälle kaljukirikud, mis on täitsa omaette aitäh. Ja käisime siis ka nendes. Ja nüüd need esimesed, mis seal olid, olid bet, Emanuel ja petmerkoorios hästi kuulsad. Mõlemad eesti keeles võiks siis võib-olla öelda Emaanuali koda, jaamer, kooriuse koda. Need mõlemad on siis kristlikud pühad kod, keda Etioopias peetakse suure au sees. Ja see Emaanually koda oli jällegi niisugune pisikene aga jällegi umbes sama hoolikalt viimistletud nagu see püha Jüri kirik. Ja Ta eripära kõikide teiste kaljukirikutega võrreldes siin linnas oli see, et ta välisseinad olid kaetud selliste kivist korrapäraste ribidega. Neid oli palju, Nad olid suhteliselt tihedalt ja see andis talle väga erilise ilme. Ja kui ma vaatasin neid aknaid ja uksi seal manuali kojal, siis tuli mulle meelde jälle see, et see esimene kirik, mis eelmises saates oli see maailma päästekoda seal olid samas stiilis uksed ja aknad ja see oli siis ju see, et seal jäljendaja aksumi stiilis kirikuid, Naaksumi kirikud, need olid siis veel tuhatkond aastat vanemad kui need siinsed kirikud. Ja kui siiani kirikuid ehitati, siis mõned nendest tehti siis nagu austuseks selle muistse kirikute riigi vastu, mis seal Etioopia põhjaosas kunagi oli ja selle praeguse Emanuele kiriku kohta arvatakse seda ja selle kohta on ka palju pärimusi. Et see oli siis kuningas, Lalibela isiklik kirik, teised siia minna ei tohtinud, ainult tema ja tema pere ja siin korraldati siis selliseid eriti tähtsaid kuninglikke tseremooniaid. No praegusel ajal muidugi võib igaüks seal käia ja vaadata, kui täiuslik ta. On. Aga üks asi, mis seal välisseina seal silma hakkas, oli, et ühe seina peal oli tohutu palju auke nisukesi päris sügavaid auke, sest nagu puuriga puuritud mõned suuremad, mõned väiksemad ja mõne koha peal olid neid täitsa tihedalt kohe. Ja selle kohta räägiti meile lugu. See oli mõtlemapanev lugu, ma räägin selle edasi ja see ole nüüd pärimus, vaid see on tõestisündinud lugu ajaloost ja üsna hiljutisest ajaloost. Nimelt teise maailmasõja eel, kui te mäletate, sellest oli ka juttu vallutasid itaallased Etioopia. Ja nad olid üsna jõhkrad ja üleolevat selle Etioopia rahva ja tema kultuuri suhtes. Ja nad pidasid Etioopia lasi barbaritaks ja kui nad siis siia kiriku juurde jõudsid, siis nad olid lihtsad, tahtnud rikkuda selle kiriku välimust ja näidata sellega, mida nad arvavad Etioopia kultuurist ja lihtsalt kuulipildujat püssidega automaatidega lihtsalt meelega kahjustasid seda kirikut. Ja muidugi Etioopia laste jaoks on see kuidagi väga arusaamatu, sest see kirik oli ju püsinud läbi kaheksa sajandi ja mitte keegi, kui näiteks võõrväed tulid, need oli mitmel korral, mitte keegi ei tahtnud seda kiriku välimust kuidagimoodi rikkuda, sest nad nägid, et see ehitis oli nii täiuslik ja kaunis. Aga vot nüüd Itaalia sõjaväelased, nemad siis arvasid teisiti. Ja nüüd pärast seda, kui itaallased siit minema löödi seal kusagil teise maailmasõjaaegadel, siis pärast seda meelega Etioopia otsustas, et neid kiriku seinu ei remondita. Las see jääb nagu ka ajaloomärgiks. Ja tõesti, kui sa nüüd siia tuled ja vaatad, Neid kuuliauke ja kuuled seda lugu siis, et tõesti mõtlema, et kumbat siis need barbarid ikka olid, kas etiooplased või hoopiski itaallased. Aga nüüd siis selle Etioopia preestrite püha ristitseremoonia laulukatke järel tahaksin rääkida sellest viimasest kaljukirikust kosmäe seal Lalibela linnas käisime ja selle nimi oli Merkooriuse koda. No ta oli väga ise kuune ja jäi väga hästi meelde, talin medi, imelik ja netti vastandina nendele eelmistele väga viimistletud kirikutele jättis ta kuidagi niisuguse laguneva ja mahajäetud ja kuidagi robustse mulje. Ja juba sinna Melgoriase koja juurde minek, ise oli selline väga kitsas mägirada, vahepeal otse raja kõrval sügavik järsak. Ja siis viimaks laskud nagu kuskile kaljuprakku ja siis selle kalju pro ühes seinas mingi uks ja see pidigi olema kirikuks, läksime sealt sisse ja seal taga olid siis tõesti kirikuruumid. Nad olid hästi sellised viimistlemata, mõnigi jättis mulje nagu mingi kaljukoopasein lihtsalt. Ja seal oli ka väga vähe aja mingisuguseid bareljeef või, või maalinguid noh, natukene nagu aimasid mõne koha peal vanu, tuhmunud pühakute pilte tehtud umbes sellises stiilis, nagu neid keskajal tehti. Mingit sisustust seal ruumides eriti ei olnud, mingid puupingid, mingid kivimissid lihtsalt ja kuidagi nihukese laokil mulje jättis see kirik. Aga me saime ka teada, miks et see pidi olema tegelikult ühe väga suure hiiglasuure kaljukiriku üks nurk, et ülejäänud kirik oli varisenud kokku, see oli olnud kõige uhkem kaljukirik kogu linnas. Aga juba mitu sajandit tagasi olid siis nagu loodusjõud oma töö teinud ja murendanud nii palju seda kaljut, et see suur kiriku varises kokku ja siis üks sein või nurk jäi alles ja nüüd see ongi siis see kirik. Nii et väga mälestus võib-olla siis väga suurest kirikust oli tegelikult see minu mulje sellest Mirkko orjusekojast. Aga seal Mirkko orjusekojast ja siseõue juures oli jällegi väga huvitava lõigu algus. Nimelt oli seal selline koopas uue. Ja nüüd meile öeldi niimoodi, et kes tahab läbi teha ühe palverändurite teekonna lõigu, see võib sinna tunnelisse sisse minna ja hoiatati, et see on küll väga eriline elamus. See käik või tunnel iseenesest ei ole kuigi pik noh, mõnikümmend meetrit. Aga seal liikumiseks on oma väga ranged reeglid, mida kõik palverändurid täidavad turistid ka täitma. Esimene reegel, seal sees ei tohi olla mitte mingit valgust, sealt tuleb liikuda kobamisi lihtsalt edasi. Teiseks, seal sees ei tohi mitte midagi rääkida, tuleb olla täiesti vait. Ja meile öeldi, et see elamus on siis tegelikult palverändurite jaoks umbes see et saadakse kogeda, mis asi on põrgu, kui õudne see põrgu on. Kui hirmutav ta on. Just sellepärast käivad palverändurid. Kui mina seda juttu kuulsin, mulle ta küll mõjus niimoodi, et aga põnev seiklus tahaks rõõmuga minna sinna Etioopia põrgusse. Ja nüüd, kes olid nõus minema, vabatahtlikud, need siis lubati minna ja enne anti veel õpetussõnad, et kuidas seal kottpimedas siis liikuda. Et seal tuleb liikuda niimoodi, et hoiad kogu aeg ühte kätt, pea kohalsesse koopa lae kõrgus kogu aeg muutub ja kui sa sealt üleval kätt ei hoia, siis võid hirmus valusalt oma pea ära lüüa, kui järsku see lagi järsult kukub. Ja teisest küljest jälle teine käsi peab olema nagu külje peale, siis kobad seal külgede peal, et kus koopasein on, et vahepealpidise minema kitsaks jälle laiaks, et siis niimoodi kahe käega kobades natukene orienteeruda selles koopas ja, ja ka jalgadega õpetati, et tuleb liikuda hästi väikeste sammudega niimoodi kobavate sammudega, sest kasekoopa põrand kogu aeg tõuseb ja langeb ja sa võid kergesti lihtsalt käpuli kukkuda. Liiga pika sammu teed. No ja siis me läksime juba esimeste meetrite peal läks kottpimedaks, panin silmad kinni, pole ju mõtet kottpimedas lahtiste silmadega käia, niikuinii silmadest midagi kasu ei ole ja nii nagu inimesel on, et kui tal see nägemismeel on nagu välja lülitatud, siis selle jagu muutusid teised meeled kohe teravamaks. Ja, ja siis näiteks mu nina haistis seda niisugust erilist lõhna seal kuiva kaljupinnalõhn niisugune, sa haistad kohe, et see on kivi, see on kuiv lõhna järgi ja siis jälle kõrvad tajusid kuidagi nagu lokaatorid seda, et kui kitsas siin tegelikult siiski on, sest mingeid hääli sa ikkagi astudes tegid, kuigi sa olid vait. Aga näiteks need astumise hääled, need sumbusid täitsa nagu kusagile vati. Ja see koopa niuke kitsenemine ja muutumine, see oli tõesti kogu aeg midagi muutus, nii et vahepeal ta läks nii ahtakset mõlemalt küljelt täitsa puutusin juba koopa seinte vastu, aga noh, ikka läbi pääsesid. Ja mõne koha peal läks jälle nii madalaks, et sa läksid sügavalt kummardades peaaegu käpuli, muidu ei saanud lihtsalt edasi. Ja siis jälle ühe koha peal läks koobas nii haaraks, et üldse ei saanud aru, kuhu nüüd edasi tuleb minna ja siis niimoodi käega kobadesse otsid kusagilt selle koopaseina ja siis selle seina serva mööda liigud jälle kuidagi edasi ja mingi koha peal jälle tuleb nii järsk käänak selles tunnelis. Täitsa 90 kraadi, nii et kogu aeg oled valvel, kogu aeg püüad millestki aru saada ja üldiselt ei saa eriti mitte millestki aru. Ja siis, kui see pimeduses kobamise lõpp hakkas tulema ja eemalt hakkas mingi kauge valguse kuma tulema, siis tõepoolest oli endal kergendustunne, et et ikka tahaks tõesti siit põrgumoodi kohast välja saada ja ometi jälle päevavalguse kätte jõuda. Aga kui ma sealt juba väljas olin ja siis natukene niimoodi mõtlesin, et need muud koopad, kus ma maailmas igal pool on käinud, et ausalt öeldes maailmas on käidud palju hullemaid koopaid katki ja isegi muide Eestis seal on siis Piusa koopad, noh see osa, kus praegu turistide lubatakse, see ma ei mõtle seda, vaid ma mõtlen neid vanu, Piusa koopaid, kuhu praegu mitte mingil juhul inimesed ei tohi minna, aga mõnikümmend aastat tagasi veel sai seal kolada, need olid niisugused kitsad koop, patkottpimedad, nadolid, kilomeetrite pikkused labürindis, tegelikult. Nii et seal Piusa vanades kitsastes koobastes oli seda põrgutunnet ausalt öeldes rohkem kui siin Lalibela, Etioopia laste põrgutunnelis. Aga kui nüüd ma mõtlen kogu selle Lalibela linnapeale ja kõigi nende kirikute peale, kus ma seal käisin kogu selle retke peale siis see iseenesest oli ka ju omamoodi palverännak aina ühest kirikust teise, aina ühest pühast paigast teise ja sa pidid kogu aeg seal kaljumatku tegema kitsal rajal üles-alla. Üsna pikk ja väsitav, tav mägimatk, palju kilomeetreid. See oli see niisugune üldine mulje võib-olla sellest, et niukene korralik matk paraja koormusega. Ja see ka veel, et sellel mägimatkal oli hästi palju kontraste, sellepärast et väljas oli ju troopiline kuumus, eretroopiline valgus, aga iga kord, kui sa läksid kirikusse, seal oli pimedus ja jahedus ja iga kord, kui sa läksid kirikusse, siis sa pidid ju mütsi peast võtma tema ja ka kingad jalast, nii nagu see Etioopia kirikutes kombeks on ja siis, kui välja tuled, siis paned jälle kingad jalga ja mütsi pähe ja ja niimoodi kogu aeg aina aina riietud ennast lahti ja kinni. Ja kui ma nüüd mõtlen kõigi nende Lalibela inimeste peale, keda ma seal nägin, kõik need palverändurid, mungad, preestrid ja muud siis üks ametmees jäi mulle kõige sügavamalt meelde ja see oli kirikukinga valvur. Iga kiriku juures oli mõni selline ja selle kingavalvuri ülesanne oli siis see, et esiteks, et kui need inimesed kirikusse lähevad, et mitte keegi ei läheks sinna kingadega et seda tuli tal ära hoida ja siis kingade jalast äravõtmisel pidi ta inimesi aitama, kes abi vajasid. Ja siis ta ladus need kingad väga hoolsasti väga korrapäraselt sinna ukse juurde, paarikaupa ritta. Ja kiire oli tal kogu aeg, sest siin vooris väga palju rahvast, õige tihti tekkis kiriku ukse taha järjekord. Aga selle kingavalvuri tõeline niisugune oskus ja meisterlik, kus sai mulle selgeks siis, kui me mõnikord läksime mõnes kirikus ühest uksest sisse, aga tulime välja hoopis teisest uksest, hoopis teisest ilmakaarest. Ja iga kord, kui me siis seal mingi aja pärast jõudsime selle teise ukse juurde ja läksime välja, siis oli seesama kingavalvur kindla peale seal kohal alati kaasas tohutu hulk kingi laotud jälle niimoodi paarikaupa ritta ja nüüd või keegi kirikust välja astus, siis ta alati ulatas just sellele õigele inimesele just tema kingapaari. Ma kohe jälgisin hoolega, mitte kordagi ei teinud ta valesti. Alati andis õigetele inimestele õiged kingad mõelda, milline võimas näomälu sellel ametimehel. Et hommikust õhtuni korjade jagad neid kingi ja, ja mitte kunagi ei aja mitte midagi segamini. Nii et tõelised meelde jäävad kujud, need Lalibela kingahoidja. Aga nüüd kuuldusse Ta Lalibela preestrite laulu selles saates viimast korda, sest see saade saab lihtsalt otsa saade haruldastest Kaljo kirikutest selles linnas nii haruldast, sest et nad on kuulsad üle terve maailma ja sellepärast võetud ka Unesco maailmapärandi nimestikku. Aga nüüd sellest järgmisest saatest, see järgmine saade saab olema tervenisti pühendatud ainult ühele taimele. Sellisele taimele, mis ongi pärit Etioopia loodusest ja mille seemnetest tehtud, ei pruugi me ka meie igapäevaselt, nii nagu kogu muu maailm. Jah, see on kohvipuu ja Etioopiast ja kohvipuust ja kohvi joomisel traditsioonidest sellest järgmine saada, siis tuleb.