Tere. Me heidame täna kajaloodi jälle ühe inimese hingesügavusse, aga seekord võiks proovida ka vetesügavust mõõta, sest kutse saatesse tulla on vastu võtnud Meremaale ja Aili Vint. Tere tulemast saatesse. Tere. Erikaader lülitab kui tore, ta hakkab juba jääst vabaks saama. Ja siit on ilusti näha kõik suu, Tallinna laht. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Aili Vint, kas teie aed on talveunest juba üles ärganud ja mul juba näpud mullas olnud? Minu nõme aias on üks väga suur kastan ja mitte keegi ei tea, millal ta seal kasvama hakkas. Isegi isegi Toomase vanaema ei teadnud. Ja ja sinna ümber. Ta on niisugune kõige grand man meie aias kõige auväärsem persoon. Ja sinna ümber ehitasin niisuguse sillus sillustis nihukese rajakse suure ringi ja nüüd siinpool ringi muru sees kasvavad krookused ja see on need krookused on kevade esimesed lilled. Nad teevad niisugust rõõmu ja, ja vaatad, kuidas, kuidas nad, nad lausa jooksevad ümber select kasta. Niisugune suur krookuste kari. Igat värvi, kollased, roosad, lillad, maskid. Mis seal aias veel on, kui krookused saavad läbi, siis kes alustavad? Kahjuks siis olen mina juba maal. Mul on seal teine aed. Ja, ja sellepärast ma ei ole eriti sinna, no lillepeenrad on olemas muidugi, aga, aga eriti palju ma neid pottide seal lilled olemas eriti palju ma sinna lilli siis ei, ei paneznid tuleb kasta ja ja nende eest ka hoolitseda. Nii et värvid on teie jaoks väga tähtsad? Värvis on tähtsad ja näiteks maal. Ma ju kogu aeg maalin taimedega. Jaa, ja kui ma seal seal küürutan ja, ja peenraid rohima ja kui ma siis selga sirutan, siis läplema valimiseks lahti, siis ma vaatan metsaveergu ja, ja võrdlen ele tumedusi, ahah, seal on heledam roheline, seal on, seal on mustjasroheline, siis kujutan ette, et sinna võiks panna veel ühe saaks panna ühe kollase laigu kusagile niisugusesse ja natukene punast sokutada mujal ja siis ongi pilt valmis. Aga kui te nooruses plaanisite minna kunstiinstituuti õppima, siis esimene valik oli teil üldse graafika, mis ei ole ju väga värvirikas eneseväljendusviis. Vaat just nii ta oligi, ja seda ma tundsin kohe esimesel kursusel, et ma olen vist vales kohas. Aga lõppude lõpuks, eks graafikat saab ka värvilist teha ja, ja nii ma siis tegema hakkasingi. Võtsin aga värvid kätte ja. See on rohkem nagu toonitatud, et ta niisugused rohelised toonid graafilisel lehel või või pruunikad või natukene roosakad, ema lihtsalt võtsin näpuga värvi sügavtrüki ja natukene sügasin seal, hõõrusin seda värvi sinna plaadi sisse ja see on nagu ikkagi nagu maalitud graafika. Mul segatehnika ja väga huvitav. Kuulge, jääme veel hetkeks sinna 60.-tesse 70.-tesse aastatesse, see kunstirühmitus 64, et kui sellest on räägitud nüüd hiljem kui millestki väga eripärasest, mis ta kahtlemata oli siis räägiti rohkem sellepärast, et ta oli alternatiivne ja keelatud, näitusi tuli teha salaja ja pärast jõudsid sanktsioonid kunstiinstituuti. Aga rääkige meile, palun, kuidas suhestus Kunstnike eelmise põlvkonnaga, sest näiteks need ballaslased, kes olid sõjast eluga välja tulnud, Ado Vabbe ja Sagrits ja seal ju terve suur hulk neid veel, kuidas nemad vaatasid teie niisugust murrangulist uude kunsti, põlvkond astumist, meid, meid võeti vastu nagu lapsukesi või, või lapselaps? Selles suhtes oli nii tore, et, et meid kutsuti ateljeedes, aga siin, Tallinnas, Tartus me kahjuks ei, ei jõudnud nii kaugele. Ja, ja me arutasime kunsti üle kogu aeg ja, ja me austasime vanemaid kunstnikke väga ja olime rõõmsad, kui nad meid kutsusid. Nii et. Aga kas te tahtsite eristuda sellest Pallase põlvkonnast, mis nüüd on uuesti nii valgusvihku ja ausse tõstetud? Kas see oli suur soov eristuda? Ei, ei, meil ei olnud mingisugust soovi eristada. Me olime liiga liiga suured egoistid, et vaadata vaata selle nurga alt, meie tahtsime lihtsalt ise olla, olla nagu erilised. Ja olitegi kahtlemata jäitegi igaüks väga eriliseks. Ja igaüks on, on eri moodi. Ja see ongi meie grupi üks üks eripärasid tegelikult, et et me ei, me ei teinud nagu, ei läinud nagu ühte suundavad, igaüks läks oma teed, kõndis tuletame siis meelde selle suurepärase kunstirühmituse. Seal oli kas kolm graafikut, Tõnis Vint, Enno otsinge, Maria Mutso ja Laanemäe Tõnis just, ja siis oli Vello Tamm pühendus teatrikunstile, aga tema oli, õppis ka graafikat. Ja siis olid maalikunstnikud teie Aili Vint, Malle Leis, Jüri Arrak, Kristiina Kaasik. Linapalavik ja mina ei ole õppinud maali. Ja see mind õpetas merimaailma. Tema on minu kõige suurem õpetaja. Räägime veel, palun nendest just nagu palverännakutest Moskvasse ja kunstnik Ülo Soosteri juurde, kes ühest küljest oli moskva avangardi vaimne isa, aga tegelikult oli tal ju ka Pallase kunstikooli pagas olemas. Rääkige nendest mõningaid mälestusi, palun. See oli jällegi Tõnis, kes, kes seoseid ja suhteid loos ja temaga kuidagi kontakti soostriga Sostelt kutsus meid külla. Ja, ja muidugi Sooster oli, oli nagu mingi tema ümber keerles Moskva Moskva allilm, kunstnik, allilm. Ja siis tema nagu tutvustas meid Moskva kunstnikega. Ja isegi Ma mäletan, me tahtsime kangesti minna Ernst Nelis Vestne juurde, siis kui tal oli Venemaa, Venemaal elas ateljeesse. Aga kuidagi ta oli, tal vist ei olnud aega või ta eriti tahtnud, noh, rikume ära tema tööpäeva. Ja, aga siis ühel hetkel ta ütles siiski, no tulgu. Ja siis me läksime. Ja siis ta ei tahtnud meid ära lasta. Meil oli nii palju rääkida ja ta oli nii huvitatud kõigest, mis Eestis toimub. Nii et niisugused nähtused on. Kas moskva avangard oli kuidagi teistmoodi? Jah, nad olid kuidagi kuidagi veel rohkem südamega selle kunsti juures ja ja ega me millestki muust ei rääkinud, ainult kunstist. Juttu jätkus. Kui palju see ühiskond ja ümbrus mõjutas Moskvas kunstielu? Kas nad rääkisid sellest või selle oli asi millest vaikides mööda mindi. Ei, see nägime nagu neil nendele olnud vajanud midagi rääkida. Aga ma mäletan, et me käisime Leningradis ja Homme ütlen Ma olen tõesti nii palju sellest rääkinud, et ma ei tahagi enam sellest rääkida, vist selge? Miks muidu niukesed. Kui me räägime veel sõna Ülo Soosteri, st siis tema jäi Moskvasse elama pärast seda, kui ta 55. aastal Garagandaal vangilaagris Siberis nii-öelda vabadusse sai. Esiteks ta ei saanud luba Eestisse tagasi tulla ja siis hakkas teda juba abielu ja perekond Moskvas siduma. Ja tema surm on seotud väga segaste asjaoludega, olema Eesti ekspressist lugenud. Kas te tahate selle kohta midagi arvata? Ei taha. Kui me võtame selle ühe kunstniku elu. Ülo Sooster, kas teie usute Aili Vint, et inimene on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja, nii nagu biilses reliikvia lauldakse? Ikka usun. Aga saatus ei ole juhuseid, tegelikult kõik on, on kuidagi sätitud inimese elus ilmuvad inimesed, keda sul on vaja, kuigi ma ise ei tea seda, eks saadetakse sulle, inimesed, saadetakse sulle näiteks närvid. Hakka tööle. Nii, minuga juhtus. Vene ajal oli niimoodi, et Moskva saatis meile niimoodi ühe eksemplari näiteks Porsche, Hollandi cashi ja siis meie pidime need kõik noh, niimoodi loosiga saime siis otsustatud, kellele siis läheb. Ja mina õnneks võitsin selle mängu. Ja, ja kui ma need värvid kätte sain ja läksin koju ja tegin need lahti ja vaatasin neid, nad olid, praegu tuleb ka suured täis, kui ma räägin, need olid nii säravad, nii ilusad, nii pehmed. Need. Mulle saadeti värvid, ei tea kust. Ja see oli põhjus, miks squashimaal on üks osa bee loomingust, see on, see on suur põhjus, et ma ütlesin, maalima hakkasid. Nii et teie olete oma saatuse sepp, ma arvan küll, väga uhke ja me oleme tegelikult jäänud, et mõnikord ei jaksa seda uskuda. Ei maksa nii palju mõelda. Ruh. Mul on näiteks koolituses niimoodi, et, et ma. Ma andsin koolitusi tippjuhtidele üle Eesti ja siis nad tulevad ja, ja, ja ma tahan nad ära kiskuda sellest sellest kiirustavast ja muretsemast maailmast. Ja ja siis no hullutanud neid. Alguses meelitan ja peibutan neid oma tunnetest rääkima. Ja, ja aga nad isegi ei oska tunnetele nime anda, sellepärast et nad pole tegelenud tunnetega mõtlejad suured. Ja, ja siis, kui ma küsin nende käest, et mida sa tunned siis on tavaline vastus, et ma mõtlen, et ma tunnen. Ja siis on tükk aega vaikust. Ja siis me hakkame, hakkame nagu neid tundeid meenutama, mis tunded on olemas. Ja lõpeb see kõik sellega, et üksikute teise varrukate küsikule, mida sa tunned, mida sa praegu tunned. Kas mina tunnen samuti jah, jah, ja siis nad kontrollivad 11 väikesteks poisteks siis seda nii ja, ja lõppeb see sellega, et igaüks teeb oma pildi. Ja ja rõõmu on nii, et ei tunne ära, inimene muutub silmade all. Aga mis juhtus, juhtus see, et, et otsustati siiski, et poliitilised tuuled niimoodi otsustati, et vaja kontrollida, et mis koolitusi nüüd need firmad ikkagi võtavad. Ja, ja anti velje mingi seadus, et, et nüüd nüüd tohib koolitusi võtta ainult erialaseid. Ja minu väikene loovuse lapsuke visati koos vanniveega välja. Tegelikult on loovus kõige tähtsam. Kas kõik, mis asja puhul seaduses ei ole ühtegi silma või auku, kust saaks läbi minna, et loovuse koolitusi jätkata? Ma ei tea, ma ei tea. Aga igal juhul pooleli jäi. Vot ei oska öelda, võib-olla see oli ka Pindi saatuse sõrm või? Muidugi hakkasin maalima, jälle mõnuga tahtsin. Käisin ükspäev Tallinna raekojas sellel Enn Kunila kollektsioonist võetud põhiliselt ballaslaste näitusel Rõõm linna südames. Ja mina pole veel ei olnud. Ja teate selle saatesõnas näituse saatesõnas on kõige muuhulgas tsitaat ühest Konrad Mägi kirjast, kus ta kirjutab niimoodi, et meie jaoks on kunst ainuke pääsetee. Kuna hetkel, kui hing on täis elu igavest kannatust, avab kunst meile selle, mida elu anda ei suuda. Ja seal kunstis avaenese loomingus võib leida rahu. Kas te kirjutate sellele alla täiega ja kunsti peakski olema, ikkagi mitte? Tähendab, tänapäeva kunst on niimoodi, et sa lähed näitusele ja sulle nagu sunnitakse peale oma oma sotsiaalset mõtet. Mis on praegu popp. Et kunstnik peab väljendama ennast niimoodi läbi läbi mingi, lahendab mingi sotsiaalse probleemi. Aga tegelikult meil meil on praegu niisugune karm aeg, nii palju muret on inimestel ja nad ei taha enam, nii, nad tahaksid, et oleks tasakaal, et kunst peaks andma ning tundeid tekitama nendes ja väga isiklikke tundeid. Nii et isegi isegi Jaani kirikus näiteks on mul praegu näitus üleval. Ja seal ma mõtlesin, et ma ei pane isegi piltide alla pealkirju. Et see on ka nagu minu mõte juba sellest merest, et las inimene vaatab seda merd nagu ja, ja leiab seal oma tunded mere vastu. Hea mõte, eks? Võib, nii ja naa. Ma lugesin ühest teie intervjuust, et te hindate noorte kunstnike hulgast kaatianowitzkovad, kellel on praegu näitus lahti KUMUs kes tegutseb põhiliselt väljaspool Eestit Euroopas. Ja siis ma vaatasin internetist, mis tema tööd siis on. Seal on jääkarud pingviinid, kummalised kõvera nokaga linnud, lehmakehad ja ma mõtlesin, et ma jätan selle näituse vahele. Et ma kuulun ka sellesse, kes tahab harmooniat ja rahu, mitte kunstniku manifesti. Kas see näitab, et ma ei oska tõlgendada tänapäeva minuaegset kunsti? Ega mina ka ei oska. Aga, aga ma lepin sellega, sest aega niisugune hiinlased ütlevad, et kui tahavad kedagi ära sõnades ütlevad, et, et sa elaksid huvitaval ajal. Et inimene ise peab valima, mis talle sobib ja mis mitte ja mitte laskma endale pähe määrida igasugustesse on jumala õige ikka nii, nagu nagu Ingiskab ta hing tahab, seda tuleb, hinge tuleb kuulata. Aga ma arvan, et kunstnikul on ka väga tähtis, et publik teda mõistaks, tema kaasaegsed saaksid temast aru. Ma ei vat, ma ei ole selles kindel, kas kunstikriitikud on tihti öelnud, et et publik peaks ennast harima. Et aru saada kaasaegsest kunstist. Aga mina arvan niimoodi, et kunst on kunst, peaks inimest aitama tema hingehädades ja ja rahustama ta maha selles tormlevast maailmas. Ma ei, ma ei ütle, et ei ole ka teistsugust seda sotsiaalset kunsti vaja. Seda on ka vaja, seda last teevad noored. Aga vot neile enam see ei sobi nagu ja ja mina teen, mis mina tahan. Mina teen ikkagi publikule. Et rahustada tema hinge ja, ja viia ta ärasid karmis maailmas kas või hetkekski. Teil on enamasti niisugused tüüned meremaalid, tormi näeb harva või siis on teid sillerdav meri, kust põhi paistab läbi, keegi kunstiteadlastest on öelnud, et te olete ainus, kes oskab merepõhja maalida ja vista, ise ütlete, et te kõigepealt maalite selle põhjamerepõhja ja alles sealt siis selle sillerduse. Kui ma esimest korda mere äärde sattusin, siis ma olin juba päris suur tüdruk ja seal Võsul. Ja siis ma käisin terve päeva mööda seda randa ja vaatasin, kui uskumatult suur oli tegelikult taevas. Ja kui kaabel oli silmapiir ja kui läbipaistval oli vesi ja siis ma vaatasin oma jalgu läbi v ja mõtlesin, et et seda ei oska küll mitte ükski kunstnik teha. Ja järgmine minu mõte oli, mina hakkan maalima. Seal võrdsustasime minaga küll merd maalima ja siis õhtu tuli kätte ja esimene päikeseloojangu see oli, see oli nii tuline, et ja päikene loojus loojus silmapiiri taha ja ma ma nägin nagu Meri oleks auranud, niimodi tuliselt tuliste auru välja jäänud. Ja siis ma pärast kelkisin oma sõbratari telet. Et kui mina saan suureks, siis mina hakkan merd maalima ja Mamai niisuguse päikese tuli see päikese ette akt higistama. Kas nad on oma hilisemas elus hakanud, loobivad päikest vaadates higist, aga muide mina hakkasin higistama Kadrioru lossis eile õhtul. Sest seal on üks pilt, vaade krimile. Ja seal on päikeseloojang Aivazovski maali näit Aivazovski maalinäitus. Ja vot kui selle pildi ees seisad, siis siis läheb küll kuumaks, sellepärast et see loojuv päike ja ma ei tea ühtegi teist maalikunstnik, meremaalijad, kes oskab õhku maalida soojust, jahedust, külma, vot niisuguseid. Seisundeid looduse seisundeid. Nii et ta on isegi maalinud ju balti merd. Balti meri, seisad seal ees, tulin just sealt kuumast lämbe õhuga grimmimaastikust välja ja, ja lähen teise ruumi ja järsku tunnen jahedust, tuttavat jahedust. Ja see oligi, tuli välja Riia laht, mida tema oli maalinud. Niisugune udune, hall, natukene kõhe, külm, et ma ma teadsin, et kui ma sinna merele Lääne, ma lähen. Et siis alguses Ani ahe. Kas kunstnik paneb oma energeetika pildi sisse? Ma arvan küll. Ja see teeb iga kunstnik tegelikult nii et mitte kellelgi ei ole õigust öelda või kritiseerida kunstnikkusest. Igal hetkel, mida kunstnik teeb, annab oma parima, mida tema suudab sel hetkel. Vot mitte kellelgi pole õigust temaga õiendada. Ma käisin kunagi väga ammu siis, kui piirid hakkasid lahti minema ühe kunstnike grupiga mida Saksamaakirikuid, ja siis üks nendest õpetas mulle, et vaata, kui sa lähed kirikus altarimaali lähedale, et siis kui sa oma pihud laiali ajad, siis tunned, missugust energiat, altarimaalist. Kas teie olete kunagi niisugused asjad on? Mulle tundus, et ma tunnen, aga ma ei saanud päris täpselt aru, et kas see on nii või ma kujutan ette, sest et ma peaksin seda tundma. Kuidas teiega on? Minu piltidega on niimoodi, et et mul rippus ateljees kõrgel üks üks iseendale tehtud mandala, kus on kuu ja päikene voodi peal. Ja siis minu juurde tuli üks üks ka niisugune väga tundlik inimene. Ja esimene asi, kui ta astus siin ateljees, süda läks kohe selle pildi ette, pani pihupesad niimoodi püsti poole ja siis tuli ja ütles mulle, et tead selles pildis on niisugune ja andis mulle katsud oma peopesasid, need olidki tulised. Ja ta ütles, et vot seda pilti ära ära müü. See annabki sulle jõudu, energiat. Et alguses, mis te olete sinna pildi sisse pannud, et see annab teile päev päeva järel tagasi. Haruldane haruldane, kas teil on olemas või kas te olete oma elu jooksul püüdnud teha mingeid vaimseid praktikaid, mis kas nihutavad mingit reaalsuse punkti või, või kuidagi aitavat seda argielu? Kas paremini mõista või sellest põgeneda ja, ja kuidas see tuleb tagasi teie loomingus. Aga seda teeb loodus meiega ju, kuidas? Lihtsalt oled seal, vaatad ringi ja, ja oled nagu ära kõigest sellest sellest pingest. Ja kuidas meri veel rahustab? Kui ta on ise rahulik. Ja seda muidugi, aga vaimseid praktikaid? Tegelikult, eks maalimine on ka mediteerimine. Nii et, et mul ei olegi vaja, noh, et nüüd ma hakkan mediteerima, see loodus ise paneksin mehisteerima. Ja see toob hingerahu ja annab sellele pildile meeleolu, mis vaatajatele annab rahu. Jah. Niisugune kitt ahel. Kaja loodimisel on täna maalikunstnik Aili Vint. Me rääkisime alguses sellest, kuidas aed on talveunest ärganud ja kuidas meri on talveunest ärganud. Te juba vihjasite eelnevas intervjuus, et te olete püüdnud ka inimesi tardumusest äratada just nende loovuse kursustega kuhu see loovus kaob, sest laps, kui ta on lapse eas, siis ta on ju loo, mis selle loovusega juhtub elu jooksul. Kõigepealt lapsed lähevad kooli. Ja õnneks on nüüd niimoodi, et juba õpetatakse lapsi teistmoodi. Minu unistus on see, et lapsed läksid kooli rõõmuga ja et nad õppimine oleks üks, üks ja ühine tegevus nii õpetaja poolt kui ka laste poolt. Ja siis tulebki, siis, siis seisab kohe loovus nendel kõrval kui nad, kui nad niimoodi rõõmsasti ja meelega õpivad. Aga, aga kahjuks on programmid nii tihedalt ja õpetajatel on nii raske, et alati see ei õnnestu. Ja siis tuleb rutiin asemele ja vastumeelsus ja, ja, ja sa pead kogu aeg teadmise omandama. Aga, aga kuidas neid teadmisi siis kasutama hakata, seda saab ainult läbi emotsioonide läbitunde. Ja seda peaks eraldi kasvatama, tunnete kaasavõtmist, mõistuse ja teadmiste juurde. Ja muidugi, Ma arvan küll, aga seda peab kodus tegema. Ema ja isa peaksid selle selle hingekarjased olema lapsel last aidata, niimoodi ka oma tundeid otsida ja neid märgata ja ja vestlema lapsega just tunnete teemal. Sest vaene väike laps ei taha nii palju informatsiooni. Tema tahab rohkem, tema tahabki rohkem tunda. Mul on niisugune ettekujutus, et tänapäeval selle kodu ja kooli, mis puudutab seda teadmist, andmise funktsioonid, selle kõrval on lapsel juba noorel inimesel nii tähtis sotsiaalne keskkond ja kõik need suhted, mis seal kujunevad ja need olulisemad. Need on suurem väärt dusi ja sellel on suurem jõud tema mõttemaailma kujundamisel, kui on, on teadmiste omandamisel koolil kodul, et kodu ei ole nagu mingi tegija tema silmis. Kahjuks jah. Kui meie olime väikesed, siis siis seda asjade maailma nagu ei olnud. Me mängisime lihtsalt loodusega ja, ja ma olen seda riba rääkinud, aga ma tahan ikka veel öelda seda rääkida sellest, kuidas kuidas meie läksime maasikamaale, Läksime mööda väga orhideed, Rakvereplika olen mina ja, ja siis, kui hakkas maha ja linna piiritult paistma, siis me hakkasime kõik jooksma, et kes esimesena maale jõuab. Ja siis meil oli niisugune komme, et aga enne veel kui maalastuda tuli puhtaks pühkida. Ja siis me peatusime selle tulba juures, tegime Sipsipzips jalad puhtaks ja siis kõndisime rahulikult möödasama tolmust, teed edasi. Maasikamaale. Ja maasikamaal oli veel min niisugune komme, Me ise mõtlesime neid seadusi veel, ema medium ütelnud ega midagi. Aga aga siis oli nii, et kes esimese maasika leidis, selle pidi ta teisele andma, siis saab hea maasika hind. Ja seda mõtlesin mina välja, sest mina olin kõige väiksem ja ma teadsin, et nad annavad minule. Et et vot aga praegu on niimoodi, et, et kaubamajad on täis noori. Ja kõikidel on mobiilid käes mida nad käivad seal otsimas seltskonda ennast näitamas, teisi vaatama, seda ka. Aga nad käivad seal tuju tegemas endale. Minu meelest, kui nad vaatavad neid asju ja, ja ostavad neid siis nad tekitavad hetkeks nagu, nagu siukse, hea enesetunde ja tuju. Aga asjad ju, asjad ei ole ju see, kui on, on ehtsad tunded. Tuju ei saa osta näiteks ma vaatan, on inimesi, on väga rikkaid mehi, kes, kes igal aastal vahetavad autot mida nad teevad, eks ole, et naabril on kihvti naut, ah ostan omale ka. Et tema ostab ka tuju omale hetkeks, aga siis ta tüdineb jälle sellest autost ära. Tahaks jälle uut. Nii nagu nagu abieluga, eks. Kõik on teisiti. Ja linnalapsed kasvavad ka teisiti kui maalapsed. Ma täitsa naudinguga vaatan oma maakodus neid maalapsi. Terved ja, ja nii nii toredad ja nii lahedad tüübid, kõik räägivad sinuga vanainimesega ja kallistavad, isegi. Vindid jõudsid kohale. Meil on teistsugused emotsioonid. Jah. Ja siis te ütlete nende koolituste kohta, mis teil olid hästi pikka aega, et teil kulub mõnikord terve päev aega, et inimesed avaneksid, hakkaksid oma tunnetest rääkima ja te näete nende kallal vaeva? Ei, minule meeldib neid natuke ärritada, õrritada piitsa ja präänikut. Ja mis kõige naljakam, et minu juures on käinud teised koolitajad ka ja siis nad pärast imestavad, et et kuidas sa ära ei väsi. Ükskord oli nii, et, et Käsmus oli ma Sainad just maalima ja siis siis tuli teade, et on suvelõpupidu seal selles kultuurimajas, siis me läksime sinna tantsima ja läksime otse jälle koolid kus järgmise õhtuni välja. No ja siis üks mees küsib mu käest, kuule, ütle, miks sa ära ei väsi. Aga ma saan hoopis energiat juurde. See energia tuleb lihtsalt liikuma panna. Küldaks, see voolab laiali igale poole. Te olete öelnud, et igas inimeses on olemas kaks poolt, üks on see teadja pool, eks ole, ja mõistus ja teine on see tund ja pool, ehk hing ja süda. Ja need kaks pidevalt justkui kaklevad inimese sees, et kes saab, et võimu või kes saab ülekaalu. Et kui ma nüüd mõtlen selle peale, et siin meil tänavusel kevadel on hästi palju olnud noh, niisugust mõttevahetust selle Emajõe äärde plaanitava tselluloositehase üle ja siis siin mõned päevad tagasi ilmus 400 kultuuritegelase kiri kiirraudtee vastu. Nende inimeste vastased argumendid seisnevad selles, et kõik see, millest te meile räägite, on emotsioonid aga tuleb võtta mõistusega ja tuleb ometigi kõik asjad panna Exceli tabelisse ja ja jääge ikka teie kultuuriinimesed, humanitaarid oma liistude juurde. Mida teie sellest mõtlete, ma just lugesin seda artiklit, Jõerüüdi artiklid. Ja ja mul tuli naer peale, et, et nüüd öeldakse intelligendid, intelligendid kestele Šadap. Mis te siin tunnete? Mõelge aeg ainult niimoodi. Ja, ja ongi niimoodi, et ühed on, on nagu ühiskonnas on mõtlejad distan, tundjad ja, ja ega nii kaugele ei jõua, peaks ikka, et inimesel mõlemad ajupool Kerdaks tööle ka ka poliitikutel ja ettevõtjatel suurtel. Ja tegelikult see Rail Baltica projekt on? No ma just täna hommikul vaatasin, et kuidas tahaks kirjutada sinna alla sellele, aga see on suletud. Ma ei tea, kas see on suletud või sinna korjatakse veel juurde ja ma lähen koju ja vaatan Mis on kõige tähtsam, kõige tähtsam see, et inimene saaks elada oma kodus. Aga, aga kõik see Ei, ei, mina ei taha, sellepärast, et esiteks kui paljudelt on kodud ära võetud ja miks peab siis elama nii meeletus rikkuses ja ja sellest andis aru alles siis, kui oled vana inimene. Eriti tänapäeval, kus ainult rahad taga aetakse. Aga, aga mida sa lõpuks selle rahaga peale hakkad, kui sul kodu ei ole? Seda peaks mõtlema, need suured ettevõtjad Kas inimese elu ei olegi niimoodi, et, et kui sa oled noor, siis sa kogu aeg kogud kaasa arvatud asju. Ja siis ühel hetkel ilu teises pooles, kõik need asjad, mida sa oled kogunud, muutuvad sulle koormaks ja siis hakkad koguma elamusi. Ongeni. Jutustage, palun mõnest elamusest. Mida te olete saanud endale lubada. Siin viimastel aastatel. Oi, neid on nii palju, et ma pean valima hakkama, jah. No elamused on mulle ikkagi kõik seotud, enamus seotud ikkagi loodusega. Ma olen neist nii palju rääkinud. Metsast ei ole rääkinud, metsas ka armastate käia. Ja armastan ja ja tegelikult mets mühiseb, vot see mulle meeldib nagu meri. Kui on suur tuul jahtis latva ja ja ja metsas on muidugi väga turvaline olla. On niisugune tunne, et sind hoitakse seal. Et sinuga ei juhtu mitte midagi halba. Jutustage palun sellest kohtumisest siin mõni päev tagasi, te ütlesite, te käisite Kadrioru kunstimuuseumis, kus said siis kokku 19. sajandi meremaali Aivazovski, kelle näitus praegu on siis Kadrioru lossis ja 21. sajandi Meremaale ja Aili Vint. Kuidas see kohtumine kulges? Eile oli mul venekeelne grupp ja ja mis mind üllatas, oli see, et isegi. Oli üks õpetaja, toonud oma klassi siia spetsiaalselt Aivazovski näitusel. Ja, ja muidugi pärast ta rääkis meiega ja ta oli Vene inimesed oskavad, oskavad sõna seada. Ja ta oli nii tänulik selle selle kohtumise eest ja ta rääkis, et et lapsed olid, olid väga õnnelikud, et nad saad ilusa kunstnikuga vestelda ja rääkida, kuulata, mida ta räägib. Oli tore kohtumine. Ja Balti meri on ikka Balti meri ehki meie küll, ütleme Läänemeri enamasti, aga Te tunnete ma kunstnikusilmaga ära mere nii enda kui kui teiste marinistide teostes? Jah, jah. Mu käest küsis, küsis Kadrioru lossi direktriss Alexandra mure, et kontrollis mind vist küsis, et kust see pärit on? No seda on kohe tunda niimoodi, et üks on ikka niisugune lämbe rände krimimaastik ja teine on sihuke jahe põhjamaa. Tunneb kohe ära. Missugust Merte veel tahaksite maalida? Imelik on see, et mulle meeldib, mulle ei meeldi eriti maalida niisugust tormist merd, mulle meeldib maalida rahulikku merd. Sest seda märksa raskem maalida, see on nagu nagu niisugune katsumine, et kas ma saan hakkama, sest sest lõuend on ju püsti, et aga meri tuleb mul kuidagi pikali saada. Lõuendi peal, et tekiks niisugune kaugus ja ja vahel on niimoodi, et ma tundide viisi lähen ja lähen sinna silmapiiri poole ja ükskord oligi niisugune juhus, et ma jõudsin just silmapiirile. Ja tuuseldasime seal, ma kohe tundsin, et nad nii tuleb. Et varsti-varsti, ma lõpetan selle töö ära. Ja siis oli uksekell ja, ja maid tahtma, noh, sealt ära tulla seal olin, sul läks nii kauge olnud, mulle tundus, et ma ei jõua niikuinii, et las sellised, aga uksed ei jäta järele, nõuab ja nõuab lõpuks suure vaevaga ma jõudsin sealt silmapiirilt tagasi. Oma ateljeesse lähen teen ukse lahti ja seal on meie sõbruke Ott Arder. Ja ütleb niimoodi, et tead, jalutasin siit mööda, sa tulid mulle meelde ja mõtlesin, et sul on siin kindlasti igavest, tulen jälle, lõbustan sillad. Ja juhtus see, et ma järgmisel päeval või pärast seda, kui ott ära läks. Ma ei saanudki enam silmapiirile tagasi ja see pooleli järgmisel pärm pinda ära andma, näitusele. Ja mõtlesin, nojah, seekord jääb siis andmata. Aga, aga ärkasin väga vara hommikul. Ja meil oli tavaliselt Toomasega niimoodi. Me maalisime siis ühes väikeses ateljees ja kui ühel oli vaja pilti kaugemalt vaadata, siis teine pidi kõik oma asjade eest ära koristama ja kannatlikult ootama, kuni teine siis ära vaatab ja siis jälle tagasi. No vot, ja siis meil oli niisugune kommet, kes hommikul esimesena plagama saab. See terve päev on niisugune kuningas seal ateljees ja teine istuge vaevleb nurgas. Ja, ja selle hommikul ma jõudsin enne Tommy kohale ja ja mõtlesin, et noh, ma pean teda seda pilti vaatama kaugelt siis ma tassida koridori, et seda distantsi saada. Ja, ja vaatan pilte, on peaaegu valmis najalt ühte pintslilööki. Läksin ateljeesse tagasi, panin pirakis Virgi paika. Ja oligi maal valmis. Et iial ei või teada, mõtled küll, et oi, mul on nii palju veel teha. Ma ei jõua siis järsku vaatad valmis. Kas teil on meeles siin intervjuust ütlesid, et inimesele saadetakse vajalikud inimesed. Kas Ott Arder saadeti teile kõik, kõik minu sõbrad on mulle saadetud? Ma olen nende üle nii õnnelik. Millal te aru saate või kuidas te aru saate, et pilt on valmis? Tunne, tunne ütleb. Aga te olete kirjeldanud ka niisugust olukorda, kui pilt ütleb teile, et ma olen valmis, aga teie vaidlete vastu, et ei veel valmis. Ja seda juhtub ka, et pilt üldse pildi tegemine on niisugune nagu lapse kasvatamine. Alguses kui ta on titt, siis on teda nii toore maalida kõik, niimoodi ta jäi. Aga siis ühel hetkel jõuab ta nagu teismeliseikka ja siis ta hakkab vastu. Ja ma olen täiesti nõutu, ma pakun talle ühte värvi, ei talle see ei meeldi. Pakun teist, ei ei, see ei sobi. Siis mul on oma oma maitse siis pakun talle but vormi näiteks ei, ja siis ma. Ma olen nii solvunud. Noh, olgu, ma lähen siis ära, lähen ära, aga inglisvaevab sellepärast, et pilt kuivab nüüd kätte ära ja siis ma pean jälle kõik otseselt äratama oma märja sisse lähed jälle tema juurde ja nii võib. Nii võib nädalaid olla ja pilt kuivabki ära ja siis aga ma tean, et ma pean olema kannatlik ja ootama, et tuleb ükskord see hetk, kus ma olen kõikvõimas, et ma ei mõtle enam värvidele vormidele. Ma lihtsalt teen ja pilt tuleb. Ja te tunnete selle hetke ära, kui teie olete valmis ja ühel ilusal päeval niimoodi ärkad, hommikul mõtlen, no mis see siis nüüd on, täna teen ma selle pildi valmis ja lähed ja teedki fraasi täis. Teil on praegu kiriku galeriis Tallinnas näitus üleval, kus on maalid hästi mitmest aastakümnest. Et see ei ole ainult viimaste tööde. See Jaani kiriku galerii on, on niisugune väikene. Ja, ja sinna ma valisingi tööd, mis omavahel sõbrunevad ja küünte ja hammastega kinni umbes 10-st tööst, mis mis on minu, mis peavad olema minu ateljees, neid ma ei taha üldse ära müüa, võib-olla siis muuseumile. Et need pildid peavad olema minuga ja ma vaatan neid aeg-ajalt ja siis üks pilt liputab näppu, ütleb, et vaat täitsa minust halvemat ei tee. Nagu kontrollivad mind. Et nemad tahavad minuga olema nagu innustavad mind ja ja sinna väiksemasse näitusesaali, siis te saite panna ja need, mis lubavad ennast ja välja näidata, võtta need, mis omavahel sõbrunevad. Sest tegelikult on ka pilte, kes hakkavad kaklema, kui need kõrvuti panna. Kas, kas ei meeldi teise värvid või, või võivorm või miks teine suurem olnud, kui mina ja igast asi juhtub. Pildid ka suhtlevad omavahel, te olete teinud tohutult suuri meremaale, ma arvan, kaks, kolm meetrit piki. Ongi niimoodi, et et ükskord Toomas tõi mulle koju alla meetri mehed niisuguseid väiksemaid lõuendeid kolm tükki ja ütles, et Ma olin väiksemat merd ka ja mina hoidsin ja hakkasin siis proovima. Tunnen, teen juba ja vaatan detail merest Timo erameri Gustandiisi salaja võtan teise lõuendi ja, ja ma olin edasi, seda merd vaatan ikka ei mahu ära. Võtan kolmandagi veel ja siis vaatan naa, nüüd hakkab Merje liigutama, tunneb ennast kuidagi hästi, järingutab seal. Ja ja tegingi niimoodi kolmemeetrise mere jälle ka läbipaistva vee nisu, Rannamäe helgatusel rannavees. Ja nüüd juhtus see, et ma Jaani kirikusse võtsin koos need selle kolmiku kaasa ja vaatan, et aga sinna Danes ei mahu ära. See 30 ja siis me panime ainult ühe ja kuldkollane, jah, jaa. Ahaa. Te käisite juba seal. Hoog, aga kas te kuulasite vaikust, mis seal nagu meie olime pannud pildid üles Erki juhendiga, siis siis korraks. Me kuulasime vaikust, seal olid niisugune sügav vaikus keset linnamüra. Tükiks ajaks jäime kuulama. Jääks piltki, kuulavad, need on vaikus, neil on seal väga hea alla. Mis teil praegu molberti peal olla? Praegu ma ei saa eriti maalida, sellepärast et mul on natuke silmadega probleeme. Aga küllap. Küllap ma kunagine lakkab. Aga, aga jah, selle Jaani kiriku ka oli veel nii, et, et me saime siis tööd ilusti üles, näitus valmis. Astume kirikust välja ja kirikukellad hakkavad lööma. See oli teine ülev hetk. Aga kohe hakkab Mikk Sarve ärasaatmine Tartus ja ma ei tahagi enam rääkida. Nüüd tahaks mõelda tema peale. Ja muidugi ei tea, küllap tema ongi see inimene, kes, kes meie noortele saadab. Õpetasin niisuguseid, umbes nagu, et pühkige jalad puhtaks, kui kui maale. Kes sellest õpetusest oskab õppust võtta, ma arvan, see pühib jalad puhtaks, kui maale läheb. Aitäh. Aitäh, Aili Vint. Aitäh teile. Ilus tund oli. Tund maalikunstniku Aili vindiga on salvestatud üleeile keskpäeval, kui oli Mikk Sarve ärasaatmine Tartus. Järgmine kajalood jõuab kuulajaini jälle järgmisel laupäeval. Kuulmiseni.