Tere Meie rännulood on juba päris kaua kulgenud seal Aafrikas, Etioopia riigis ja eelmises saates sai kõneldud Etioopia kristlaste kõige pühamast linnast Lalibelast. Ja seal ma siis jagasin neid oma muljeid ja mõtteid sellest iidsest linnast ja müstilistest lugudest nende kirikute linna ümber. Aga tänane saade saab olema tänavuse rännusaade Te hooaja üks viimaseid. Ja seepärast ma mõtlesin, et siin võiks teemaks olla ka midagi üldisemat, midagi, millel on seosed kogu maailmaga ja ka Eestiga. Ja see teema oleks Etioopia kohvipuu ja kohvi. Sest see kohvipuu, seemnete kasuks vaatamine ja kohvi tegemine, see on Etioopias vanem komme kui mis tahes teisel maailma maal ja sealt ta kunagi laia maailma Lewiski. Nii et tänases saates ma siis ta on rääkida sellest, kuidas inimene seda kohvipuud siin Etioopias väga iidsel ajal rajal kasutama hakkas üldsegi mitte muide kohvi tegemiseks ja siis kuidas leiutati see kohvi ja ka sellest, et kuidas praegusel ajal on Etioopia laste suhted kohviga. Nii et kui ma ise seal Etioopias ringi rändasin, siis ma erilise hoolega jälgisin selle iidse kohvima praeguseid kombeid kuidas praegusel ajal sealsed inimesed kohvipuud kasvatavad, kuidas nad seda kohvi teevad ja mis traditsioonid neil sellega seoses on. Nii et kõigest sellest see tänane saade siis tulebki. See lihtne ja hoogne laul, mis nüüd kuuldus on Etioopias väga laialt tuntud. Ta on nii vana, et mitte keegi ei tea, millal ta on loodud või kes selle tegi. Aga selles laulus kuuldub kogu aeg üks ja sama sõna. See sõna on vuna. Nii et kuulame lausa veel kord ühte Gadget vast raadiokuulaja ise tabab ka selle sõna sealt laulust. Ja nüüd see puuna, mida see siis tähendab muidugi Amara keeles tähendab see kohvi. Nii et see laul on tegelikult ülistuslaul kohvile väga tore ju mõelda, meie joome ka igal hommikul kohvi. Aga ülistuslaulu ei laula, aga Etioopias lauldakse ja on ka põhjust, sest nii ammuseid sidemeid kohvipuuga ja kohviga pole ju ühelgi teisel maailmarahval. Arheoloogid on uurinud, et mis ajast siis õieti tee, seda kohvipuud siin kasutame, hakati ja kõige vanemad jäljed on pärit 10000 aasta Ta vanusest asulakohast. No mõelge ise, kiviaeg aedade põldude tegemisest polnud juttugi, ega siis seda kohviputka alguses kohvi tegemiseks ei kasutatud, aga kuidagi teda kasutati. Ja põhjus oli ka jälle üsna loomulik, sest Etioopia mägedes on väga suured metsaalad, kus kunagi kasvasid kohvipuud, nii et need olid selle kiviaja inimese asulate ümber igal pool. Ja millised need metsad välja nägid? No ega see ei olnud nii, et kõik puud seal metsas olid kohvipuud, kohvipuu oli tavaliselt alusmetsas kas siis niisuguse kõrge põõsana või siis ka madala puuna aga seal oli ka igasuguseid muid puid, sealhulgas. Ja praegusel ajal on nende kohvipuumetsadega lood niimoodi, et need on jäänud väga väheks, nad on enamasti kõik maha raiutud aina laieneva inimasustuse tõttu. Ja need üksikud on veel küll alles, aga nad on enamasti kõik looduskaitse all. Ja kui ma nüüd ise seal Etioopias olin, siis ma küll kangesti tahtsin minna mõnda looduslikku kohvipuumetsa kujutada vaid kui tore oleks seal ringi kõndida, aga need olid seal Etioopia edelanurgas väga raskesti ligipääsetavates paikades. Nii et ma lihtsalt sinna jõudnud. Aga ettekujutuse, mismoodi see muistne kohvipuumets ikkagi välja võis näha seal kiviajal ja ka selle, et mismoodi need kiviaja inimesed seda kohvipuud kasutasid, selle maa päris isiklikult katsetades sain. Jaa, see juhtum oli sealsamas Dana järve ääres, sellest oli meil ju ka üks saade, sai käidud ühes hästi vanas kirikus sinna kirikusse minnes, meil tuli läbi minna läbi kohvipuu metsasalu. No see ei olnud tegelikult päris looduslik mets, kunagi oli ta küll inimese rajatud, aga teda polnud üldse hooldatud, noh, nii nagu üks tavaline kohvipuuistandus seal ju kogu aeg kärbita, eks neid puid ja nad on hästi korrapärased, madalad, põõsaste rivid, nüüd ma olin palju näinud maailmas, aga see mets siin oli kuidagi niisugune metsik ja teda ei olnud hooldatud. Ja ta mõjus tõesti nagu looduslik mets. Ja nüüd milline siis oli? Seal oli puuliigina oli küll valitsemas kohvipuu ja kui ta nüüd kassas seal nagu põõsa kujulisena, siis ta oma kujult võib-olla meenutas meil Sarapu põõsaid, läks hästi kõrgeks põõsad, mitme tüvelised. Ja siis mõnikord olid mõned kohvipuud seal tana metsas ka puukujulised, aga nad olid nihukesed, kõverad, peenikesed tüved ja kõrgust, mitte mingil juhul üle kaheksa meetrini puu kohta ikka madal. Ja siis nende puude kohal seal kõrgusid, nii nagu looduslikus metsas hoopis teised puuliigid, hästi võimsad, vägevad troopilised, erinevad puuliigid. Ja kui ma nüüd siis ühe selle puu juures seal olin, siis tema lehed olid niisugused paksud nahkjad, igihaljad paljudel troopilistel puudel on samasugused lehed. Kui nüüd kuulajale natukene ettekujutust anda, siis võib-olla kujult kohvipuulehed meenutasid natuke loorberilehti. Sellega on igaüks kokku puutunud, aga nad on loorberilehtedest palju suuremad, palju lopsakamaks. Ja sealsamas, mõnel kohvipuul oli ka Pealviljad parajasti, kui me seal olime ja täiesti küpsed viljad, sellised punased, umbes kirsisuurused. Ja vot ma olin käinud küll oma maailmareisidel päris mitmetes kohviistandustes ja näinud ka need kohvipuuvilju, aga ma ei olnud neid kunagi niimoodi otse põõsa pealt võttes proovinud. Ma ei olnud isegi uurinud, et kas neid tohib niimoodi võtta, kas nad on eeskuju meile hoopis kahjulikud tervisele või suisa mürgised. Aga enne nüüd siia Etioopiasse tulekut olin ma neid asju uurinud ja teadsin, et tegelikult see vili niisama võttes mürgine ei ole. Ja mõtlesin, proovin selle ära, sest ma teadsin, et need kiviaja inimesed olid samamoodi neid pruukinud. Nad noppisid neid vilju ja lihtsalt sõid neid. Ja nüüd, kui ma selle kirsi moodi vilja sinna sõrmede vahele võtsin, siis ma kõigepealt murdsin ta lahti, vaatasin, mis seal sees on. Ja ühekaupa, siis proovisin kõik need osad järele. No kõigepealt see kest Punane kest üpriski niisugune paks ja sitke. Kõigepealt võtsin sellest tüki ja närisin natukene. Tema maitse oli üllatavalt vürtsikas, peaaegu nagu pipra maitse oli, ma olin lugenud, et isegi peabki tegelikult olema. Ja ma olin Etioopia turul näinud praegusel ajal turul, kui ma seal käisin, et seal lausa kaubeldi selle kohvipuuviljade kuivatatud kestadega ja seal turul ma olin ka küsinud, et mismoodi siis praegusel ajal neid kohvipuuviljakesti kodus kasutatakse ja mulle seletati, et need ongi nagu maitseained. Et näiteks kui tehakse suppi, siis pannakse supi sisse need kuivatatud viljatükke ja et see annab maitset toidule, nii et praeguse ajani kasutatakse neid kesti seal sellisel moel. Aga nüüd seal kesta all oli siis viljaliha. Viljaliha oli hästi vähe, ta oli niuke, pooleldi läbipaistev ja mingit erilist nagu lõhna tal ei olnud. Aga nii palju teda ikkagi oli, et, et sai natukene suhu pista sealt otse ja jälle proovida, et kuidas keele peal on. Ja vot selle kohvipuuviljaliha oli huvitaval kombel väga meeldiv, ta oli niisugune kergelt magus, värskendava maitsega ja ma olin tema kohta ka lugenud, et vot see kohvipuuviljaliha, et see on lausa tervislik. Ta sisaldab palju antioksüdante, aitäh ja teatud vitamiine. Ja et seda võiks tegelikult kohe kogu maailmas niimoodi pakkuda. Aga häda on selles, et teda igas villas nii tohutult vähe, et mitte keegi ei jaksa seda koguda ja sellega mingil kombel turule minna. Noh, ja siis need seemned seal sees tegelikult seda vilja rehalisel hästi vähe ja põhiline, millesse vilja sisu koosnes, olidki kaks suurt seemet, need olid lamedat külge pidi omavahel koos, nii et kokku oli nagu niisugune pisikene kera. Ja Need olid juba just sellise kujuga, nagu meie nüüd neid kohviubasid, teame, meie nimetame neid uwadeks. Tegelikult need on siis kohvipuu seemned ja need olid sellised helerohelist värvi ja kui juba proovimine käis, pistsin siis ühe sellise ka endale kohe sealtsamast otse hamba alla ja maitsesin, esimene asi, hirmus kõva, kõva nagu kivi, et ma olen ka vahel krõbistanud siin Eestis neid röstitud kohvipuu seemneid, neid ubasid, need lähevad hambal päris kergesti katki, aga see oli, oli hästi kõva. Aga ühema ikka siis kuidagi sain katki hammustatud ja see maitse, mis need keelele tuli, see ei olnud ausalt öeldes suurem asi. Ega tal midagi väga häda ei olnud, aga ta oli väga hapu maitsega ja natuke oli ka muid maitseid, aga põhiline oli see hästi tugev puumaitse. Tegelikult nüüd see ongi see, mis oli kiviaja inimeste toit ja nad kasutasid kõiki neid viljaosasid aga näiteks neid seemneid, nad panid siis muu toidu sisse ja vot see komme, et panna nüüd neid lihtsalt kohvipuu seemneid niisama toidu sisse, see on praegusel ajal Etioopias täiesti alles ja praegugi pannakse näiteks purustatult lihtsalt neid tooreid seemneid muideks pudru sisse või mingi muu toidu sisse. Ja no muidugi Nende mõju on umbes sama, mis röstitud kohvipuuseemnetel. Nad on ergutava toimega ja seda muidugi teadsid muistsel ajal inimesed siis kui ka praegu kui sa kasvõi neid tooreid, kohvipuu seemneid sööd, võib toidu sees kasutad siis nad mõjuvad sulle nagu ergutavat. Ja teistpidi nüüd, kui juba meedikud on uurinud nende sisaldust, siis nad ütlevad, et noh, natukene võivad nad tõesti olla kahjulikud kui neid väga palju pruukida just sellepärast, et nad on nii hapud. Aga neil on ka väga palju tervislikke külgi. Lisaks sellele, et nad siis nagu mõjuvad ergutavalt, siis seal on hästi palju jälle neid oksüdante ja lisaks veel muid organismi tervistavaid aineid ikka täitsa huvitav, nii et kui kunagi siis need muistsed inimesed neid sõid, siis igatähes mõjusid need pigem tervistavalt kui tervistkahjustavat ja seda teati. Ja see pärimus on ka siiamaani alles, et näiteks Etioopias ja naabermaades on olnud kombeks närida neid tooreid kohviubasid lihtsalt selleks, et peletada väsimust ja uimasust või kasvõi neid imeda niimoodi pikal retkel, et annab nagu jõudu juurde. Nii et sai siis jah, seal tõesti seal järve ääres järeleproovitud see kiviaja inimese kohvipuuvilja toorelt söömine ja ühe korra oli huvitav teist korda võib-olla ei tahaks, aga väga uudne kogemus. Igatahes. Aga nüüd siis selle reipa, Etioopia laste Kohvi laulujupi järel räägiksin masti kokkuvõtlikult sellest, et mismoodi siis avastati siin maal kunagi see, et kuidas kohvi valmistada ja kuidas see maailmas laiali levis ja ka sellest, et mis kombel, vaat selle kohviga siis praeguse aja Etioopias on. No kuidas kohvi leiutamine käis, ega sellest ju ajaloos mingeid märke ei ole. On tohutul hulgal igasugu pärimusi ja legende, üks toredam kui teine, aga etiooplased ise teavad võib-olla teistest paremini ühte lugu, mida nad nimetavad munk Kaldi luuks. Ja pärimuse järgi olevat see munk olnud siis islamiusuline elanud seal kuskil üle 1000 aasta tagasi ja oli avastanud selle kohvi toime siis, kui oli läinud mägedesse kitsi karjatama, näinud, et kitsed söövad põõsastelt mingeid punaseid marju tunduvad väga ülemeelikuks, hakkavad gepsutama, siis proovinud ise ka neid vilju, närida sealt põõsa pealt ja muutunud ka kuidagi väga erksaks ja läinud elevile. Ja siis korjanud selles elevuses juba päris paraja hulga neid marju kokku ja viinud siis sinna oma kloostrisse ja pakkunud siis ka teistele munkadele. Proovige teie ka, nemad natuke proovinud ja leidnud, et, et väga vilets maitse meie neid ei taha visanud kõik need marjad lihtsalt lõkkesse ja kui lõke natuke aega põles, siis tundsid, et väga meeldivat lõhna tuleb sealt lõkkesest. Olid siis jälle kiiresti välja kraapinud need jäänused, mis nad sealt leidsid ja siis vaadanud, et kus seal tuleb leidnud, et seemnetes see lõhn tuleb siis purustanud need seemned ära valanud kuuma vett peale ja vot see olevat olnud siis maailma kõige esimene kohvi. No ajaloolased ei oska selle kohta midagi öelda, aga ütlevad küll, et ürikutes on andmeid, et kohvi on pruugitud kunagi noh, 10. sajandi paiku juba kindlasti. Ja ka seda, et see kohvipruukimine Lewisk just nagu muhameedlaste kaudu, nii et alguses pruugite tedasin kloostrites ja munkade poolt siis levisse komme naabermaadesse, näiteks Jeemenisse ja mujale. Ja miks ta just niimoodi läbi islamiusuliste levis, sellel on päris asjalik põhjendus. Nimelt ei tohi üks õige islamiusuline tarvitada alkoholi, aga kohvi mõjub ju tujutõstvalt ja meeli ergutavalt ja kohvi keelatud ei ole. Nii, teda truugiti noh, võiks öelda nagu mõnes mõttes veini aseainena islamimaades. Aga islamiusulisi maid oli palju ja nendele omakorda oli siis sidemeid juba teiste maadega kaugel idas ja kaugel läänes ja vot nende islamiusuliste kaupmeeste kaudu levis siis kohvi juba laiali mujale maailma näiteks Euroopast on teada, et 16. sajandi paiku oli kohvi juba Euroopas olemas. Aga nüüd ikkagi see tänapäeva olukord, et mismoodi on selle kohvi tähtsus ja tähendus nüüdse aja Etioopias. Kõigepealt võib-olla siis see, et kohvipuud kasvatatakse Etioopias ka praegusel ajal väga palju, väga paljud inimesed, miljonid inimesed on seotud nende kohvi, Istandikega ja kohvitootmisega ja kõige selle muuga. Ja kui panna nüüd Etioopia kui kohvi, toot ja Aafrika teiste maade taustale siis ta on seal ikka üsna tippude hulgas esimese seitsme Aafrika maa hulgas kohvitootmise hulgalt. Kui mõelda, et neid Aafrika riike on kümneid ja kümneid, siis ta on ikkagi täitsa tipus ka kohvitootjana. Aga nüüd kohvi tarbijana on statistiliselt teada, et Etioopia on Aafrikas kohe täiesti kindlasti kõige esimesel kohal ja siin võib aimata ikkagi tõesti seda, siin on see komme, sajanditevanune ja kohvi juuakse tõesti sealt palju. Siit hakkavad nüüd juba iseenda kogemused, et igal pool, kus seal seal ringi rännatud erinevates kohtades söödud ja joodud, siis ka väga lihtsates paikades oli näiteks kohvi ja see kohvi oli hea, teda võidi pakkuda väga viletsas topsis. Aga kohvi ise oli kange ja puhas. Ja nüüd, kui ma mõtlen jälle nende maailma kogemuste peale, kus ma käinud olen, siis teised maad, mis on väga kuulsad selle poolest, et nad on väga suured kohvitootjad seal kusagil näiteks lõuna- ja Kesk-Ameerikas siis nendes maades, näiteks kohapealne kohv, mis sulle pakutakse, on väga tihti. Meil on väga viletsa maitsega, isegi peentest kohtades antakse sulle viletsat kohvi. Praegu esimese hooga tulevad pähe sellised riigid nagu näiteks Lõuna-Ameerikas Brasiilia või või Kesk-Ameerikas, Costa Rica. Nii et kohv, mida seal pakutakse, on kehv, aga väga paljud odavad mujale maailma väga heal tasemel kohvi. Aga siin Etioopiast, siis jah, juuakse kohvi, palju, juuakse mitu korda päevas, joovad nii rikkad kui vaesed, nii linna- kui maainimesed. Ja ma lihtsalt toon ühe näite, kui me olime seal silte rahva juures külas, siis meile räägiti seal niimoodi, et noh, nad on põllupidaja, rahvas töötavad kogu aeg põllul. Aga siin on raudne komme, et mitu korda päevas inimesed teatud kindlal ajal jätavad töö pooleli, igaüks läheb siis oma onni, teeb seal valmis kohvi, värske kohvi, see on tihti niukses mõlkis ja vanas ja tahmunud kohviannus ja tuleb sellega siis sinna külaväljakule ja, ja kogu küla koguneb siis kokku ja siis nad lihtsalt ripuvad seda kohvi ajavad juttu, vahetavad uudised, ühesõnaga, võtavad aja maha ja siis lähevad jälle tööle. Ja selliseid kohvi kogunemisi pidi olema siis iga päev kohe päris mitu korda mõelda, kui hästi hoiab tegelikult külakogukonda koos ja kui mõelda, et miks ei võiks siis Eestis näiteks kusagil külas selline komme olla, et külainimesed tulevad lihtsalt kusagil päeval lõuna ajal kokku joovad ainult kohvi ja tunnevad ennast hästi ja vabalt. Aga need siin Etioopia kohvi saate lõpus. Ma tahaksin rääkida ühest mulle kõige rohkem meelde jäänud kohvitraditsioonist seal Etioopia, kes ja see on selline täitsa omaette rituaale, seda nimetataksegi Etioopia kohvitseremooniaks. Me tegime selle ise kaasasaali sealsamas kaljukirikute linnas Lalibelas ja nii selles kui ka teistes Etioopia suurtes linnades on alati olemas kohe niisugused erilised kohvimajad kus seda kohvitseremooniat korraldatakse ja ühte sellisesse me siis läksime. See oli selline hästi avar ja valgusküllane ruum. Ja me istusime seal siis niimoodi poolkaares toolide peal selle koha ümber, kus nüüd seda Tseremooniat meie silmade all hakati tegema. Ja kõigepealt tseremoniaalne meistriteks olid kaks naist, nii nagu need Etioopias need naised ikka on tumedanahalised ja nad olid hästi heledates riietes ja need riided olid tõesti väga pidulikud ja kaunid, sest nad olid kõik servast niisuguste laiade värviliste tikanditega. Ja see pidigi olema niimoodi õiget kohvitseremooniat, Etioopias juhivadki alad, eriti naised ja kõigepealt nad siis tutvustasid ennast. Üks vanem oli niisugune, umbes võib-olla viiekümneaastane, tema ütles, et tema nimi on Jesse. Ta oli hästi selliste väärikate näojoontega ja tema laubale oli tätoveeritud rist. Wana Etioopia naiste komme tegelikult. Ja siis noorem naine, tema ütles, et tema nimi on see lamm. Tema võis olla niisugune umbes 20 aastane Entel tõesti, pilk ilus näitsik ja siis nad hakkasid sealt toimet, tema seal oli põrandal niukene lai savist anum ja selle sees olid kuumad söed ja siis see noorem naine võttis lehvlikku ja hakkas sellega siis tuult sinna peale lehvitama, söed hõõgvel ajada, see oli punutud, üsna paks lehvik, toimis hästi, söed läksidki kiiresti heledalt hõõguma ja siis võttis vanem naine niukse laia arestimis panni ja pani sinna süte peale ja valas sinna ka siis need rohekad, kohvi, oad. Ja siis juhtus minu jaoks midagi ootamatut, ma arvasin, et hakkab neid ristima, aga üldsegi mitte. Ta võttis hoopis ühe kannu väga puhta veega ja valas siis seal kannust sinna panni peale nende ubade peale vett. Ja siis teise käega hakkas neid ubasid ühekaupa niimoodi pihku võtma ja neid sõrmede vahel mudima. Hästi aeglaselt, rahulikult, ühekaupa. Vahepeal valas selle loputusvee ära, valas jälle uue vee peale, kiiret polnud kuskile. Ja seda protseduuri pidigi nimetama ubade pesemiseks. Ja seda ta tegi nii kaua, kuni see loputusvesi oli täpselt sama kristallpuhas, nagu oli see vesi, mida ta kannust sinna peale valas, siis ta leidis, et nüüd on Oad pestud. Ja siis võttis ta juba selle ette, et seal kuiva panni peale hakkas, siis ristima, neid ubasid ja tal oli niukene lai puulusikas. Sellega te siis nagu segas ja keerutas neid ubasid ja muidugi mida kuumemaks pain läks, seda rohkem hakkasid need oad seal panni peal hüppama, jääb plõksuma ja levis üle kogu selle ruumi. See väga eriline aroom, kui mõni raadiokuulaja ise proovinud kohviubasid ristides, ta teab, millest ma räägin, see on tõesti väga, väga mõnus lõhn, mis sealt tuli. Ja siis mingil hetkel võttis noorem naine nüüd selle panni koos nende ubadega ja hakkas meie eest läbi kõndima, pani igale ühele ette selle ja igaüks pidi nuusutama, neid ubasid ja siis kas raputama pead või siis noogutama. Noogutamine tähendas, et minu meelest on nad nüüd parajalt röstitud. Raputus tähendas, et peab veel ristima ja siis nii kaua seda tehti, kuni kõik olid nõus. Nüüd on nad parajalt röstitud ja siis algas järgmine tseremoonia etapp. See oli siis niimoodi, et üks suur nisugune puust anum astjas ja selle sisse valati, nüüd näed röstitud oad ja siis tugeva kivi uhvriga. See noor naine hakkas neid seal purustama. Noh, kiiresti ei teinud hästi aeglaselt, hästi tugevalt, niimoodi vajub, tass rahulikult tegi ja siis mingil hetkel jällegi tuli selle ohvriga ja selle asjaga jälle inimeste juurde, igaüks pidi vaatama sinna asja sisse ja jällegi otsustama, et kas on need nüüd parajalt juba peeneks tehtud või peaks veel peenemaks tegema, nii et jälle ühine otsus, et nüüd on see kohvipuru just paraja paksusega ja alles nüüd algas kohvi tegemine. Ja seal siis võeti välja selline Etioopia kohvikann. No see on ka väga erilise kujuga ta alati tumedat värvi, käsitsi tehtud, savist tehtud. Tal on hästi kõrge kael ja kõrgetila ja tema põhi on ümar. Nii et sellist Etioopia kohvikannu meil siin pliidi peale panna ei annaks. Aga ta ongi mõeldud selleks, et sa paned ta sinna hõõguvate süte vahele ja seal siis ümarana, ta püsib palju paremini, tal on isegi oma nimi, seal nimetatakse seda nimega ideena. Ja siis seal kõrval olid tal juba valmis ka need Etioopia kohvitassid, need on ka väga erilised, nad on heledat värvi savist tehtud pisikesed ja mingil juhul ei ole seal tassil kõrva ja need olid seal siis ka rivis, kõik neil on ka oma nimi, seda tassi nimetatakse Etioopias nimega siini. Aga tegelikult enne seda, kui ikkagi seda kohvi veel tegema hakati, see vanem perenaine tegi veel ühe rituaali läbi. Selle nimi oli siis selle kohvikannu ja kohvitasside puhastamine ja see käis niimoodi, et ta võttis jälle väga puhast vett, valas seda siis kohvikannu natuke soojendas seda, siis valas kohvikannus tassidesse natuke keerutas neid asja ja siis valas selle loputusvee juba loputuskaussi ja niimoodi mitu korda väga puhast vett valas kõikidest nendest nõudest läbi. Ja kui ta siis isa oli leidnud, et nüüd on need ideaalsed puhtad. Nüüd tuli siis see koht, kui algas päris kohvi tegemine, nii et see vanem naine siis pani selle kohvipulbri sinna kohvikannu, valas sinna peale kuuma vee ja siis ise istus sealjuures. Ja umbes iga ütleme, kahe minuti järel võttis pisikese tilga sealt kannust, seda kohvi ja maitses. Ja umbes niimoodi 10 minutit nendel kuumadel sütel ta seda kohvi soojendas ja siis mingil hetkel ta siis leidis, et nüüd täpselt on kõik täiuslik ja siis valas pisikestes tassides selle kohvi laiali, igaüks omale siis selle kätte ja siis võis sinna kohvile midagi lisada. Etioopia klassikaline variant on see, et kas juuakse täiesti niisama või siis pannakse natukene suhkrut või pannakse natukene soola. Aga seal laua peal oli ka muid varianti seal piima, mett isegi võid võiksid panna sinna kohvi sisse, nii et igaühele tema maitse järgi. Mina siis valisin selle klassikalise variandi, et panin näpuotsatäie soola oma kohvitassi ja segasin ära. Ja väga huvitav maitse. Võib-olla siin Eestis ka mõni on proovinud soolaga, see on niimoodi, et seda soola maitset ei olnud üldse tunda. Aga kohvi enda aroom tuli palju paremini esile kui lihtsalt tavalise kohviga. No ja muidugi peab ütlema, see kohvi oli ka äärmiselt kange, väga kange ja väga puhas. Ja siis edasi läks tseremoonia niimoodi, et see esimene kohvikann joodi tühjaks. Ja nüüd sellesama pulbri peale valas perenaine uuesti kuuma vett. Ja niimoodi tekkis nagu teine kohvitõmmis ja maitsesime ka selle ära, sellel oli täitsa teistsugune maitse kui sellel esimesel. Meeldiv, aga, aga teistsugune ja sellega ka veel asi ei piirdunud, kui see oli tühjaks saanud, siis ta valas veel kolmanda korra kolmanda tõmmise kuuma vett sinna peale ja jällegi hästi aeglaselt, rahulikult maitsesime, seda oli väga maitsev, väga kange ja jällegi teistsuguse maitsega, kuni need esimesed kaks. Ja kõigil nendel kolmel tõmmisel on Etioopia lastel erinev nimi ja nad väga täpselt teavad, et alati tuleb teha kolm tõmmist. Ja mis põhireegel kogu selle tseremoonia juures oli muidugi see, et kõik kulgeb väga aeglaselt, väga rahulikult, väga mõõdetud liigutused ja keskendutakse tõesti ainult selle kohvi valmimisele, selle maitsmisele ja unustatakse täielikult kella vaatamine. Aga nüüd selle vana ja rippa Etioopia kohvi ülistuslaulu lõigukese järel saab seekordne saade otsa saade Etioopiast kui kohvi kodumaast. Sellest maast, kus kohvipuude kasvatamisega ja seemnetest kohvi tegemisega on kõige vanemad traditsioonid kogu maailmas. Ja ka sellest kohvitseremooniast väga vaiksest rahulikust rituaalist, mille eesmärk on rahu, selguse erksusele saamine oma meeles. See oli nüüd siis see saade. Järgmisest rännusaatest rääkides tuleb öelda, et see on, et selle hooajarännusaadete kõige viimane saade ja selle tõttu on ta teistmoodi kui nüüd eelmised. Nimelt on see tegelikult avalikku saatma salvestus. Me olime publikuga raadiomaja esimeses stuudios, kõnelesime seal Etioopia kirevatest rahvakildudest ja inimesed saalis said ka ise kohapeal küsimusi küsida. Nii et see saade ongi siis selle saate salvestus, kus me hästi laialt ja üldiselt rääkisime Etioopia rahvastest.