Tere eetris portaal tehnoloogiakommentaar esitab Kristjan Port. Traditsioonilise loogika järgi, kui mõtled välja midagi inimestele kasulikku saad sellest ka midagi vaevatasuks, enamasti raha. Kuid meie aega iseloomustab oluline muutus väärtuste vahetamise loogikas. Nimelt ei taha inimesed neile väga vajalike teenuste eest midagi maksta. Näiteks iga internetiga ühenduva seadme omanik kasutab mõnd otsingu teenust. Absoluutne enamus on valinud Google'i. Samas jätaks neist lõviosa teenuse maha, kui sellest küsitaks raha iga teine kasutaja, tuntud sotsiaalvõrguteenust jällegi sellest midagi maksmata vaatama Telefoni kogunenud rakendustele. Küsi, kui palju maksid enamasti mitte midagi. Hennoste loojad ei pahanda, neil on rahade saamise probleem lahendatud, teistmoodi. Raha küsitakse reklaamiandjalt. Reklaamiandjale pakutakse vastu kasutajate tähelepanu. Veelgi suuremat tasu saadakse, kui kasutajad jagatakse kogutud tunnuste alusel teatud kaupade ja teenuste suhtes vastuvõtlikke mõttesse karjudesse. Et siis müüa ühekorraga näiteks 100000 isiku tähelepanu. Kraamiga majandamises pole ju mitte midagi uut. Ometi saab vähem tähele pano tehnoloogilise arendustegevuse lahtiühendamine kasutajate rahakotist ja sellel võivad olla üllatavad tagajärjed. Seoses kasutajate andmete ümber areneva skandaaliga püüab börsifirma Facebook valmistuda võimalusteks. Peab aktsionärid oodatud kasumi tagamiseks leidma teenuseid, raha teenimiseks, muid viise. Päris kindlasti kaalub juhtkond mitmeid strateegiaid, millest avalikkus mitte midagi ei tea. Tõenäoliselt aga pole need siiski kuigi head, sest firma testivad taas kord tasulise teenuse mudelit. Facebooki kasutaja elutsükli väärtus on firmasaladus ja väljastpoolt tehniliselt keeruline hinnata, kuna keskkonda lisandub uusi teenuseid ja samas ei käida kõik kasutajad ühtemoodi ja ka oma suurte kaubamärkide tarbijatena sama potentsiaali. Näiteks on USA ja Kanada kasutajad rohkem väärt, kuna neile suunatakse rohkem reklaame. Igal juhul peaks võimaliku tasulise teenuse klient minimaalselt siis arvestama, et talt oodatakse sinisesse ärimudelisse kavandatud väärtuse kompenseerimist sularahas. Eelmise aasta umbes 41 miljardi USA dollari käive rajanes peamiselt reklaamimüügile. Paari miljardi kasutaja puhul polekski sama käibe tekitamiseks küsitav noh paarikümne dollari suurune aastane tasu kuigi kohutav. Tõenäoliselt oleks küsitav kasutus maksiski suurem kasvõi tänu kasvavatele haldus- ja arendustöökuludele. Põhjus, miks seda varem pole tehtud, tuleneb sellest, et Facebooki poolt läbi viidud varasemate uuringute järgi polnud kasutajad valmis teenuse eest raha maksma. Tõenäoliselt ei nõustutakse sellega tänagi, kuid nüüd on olukord pakilisem, sest sõnumeid firma kogutavate andmete võimalikust kuritarvitamisest kahjustavat senist kasutajate andmete reklaami etele, edasimüügi, äriplaani. Ja nüüd on siis aeg välja mõelda kavalaid meetmeid kasutajate hoiakute mõjutamiseks maksupõhise mudeli kasuks. Facebooki näks teavad nad kasutajatest päris palju ja nende käes on ägedad avaliku arvamuse mõjutamise vahendeid. Sest ega muidu poleks ju poliitiline küünilisus leidnud teed Facebook'i juurde. Huvitavam arenguna võib koguni juhtuda, et Facebook hakkab ise kasutajatele maksma. Seoses Euroopa liidus mai lõpus kehtima hakkava uue ja senisest rangema andmekaitse regulatsiooniga märkis ühinenud kuningriigi digitaalse valdkonna minister Matt Hancock ühe võimaliku stsenaariumi-na et edaspidi peavad Google, Facebook, Twitter ja teised miljonite kasutajate andmete kaevandamisest tasuma. Varasemaga võrreldes ana puus umbes 500 miljoni liikmega arenenud turgu korrastav regulatsioon kasutajatele varasemast suurema õiguse temast kogutavate andmete üle. Ühe võimalusena mängiski siis minister börsisarnase kauplemise ideega, milles kujuneva hinna alusel ettevõted omandavad õiguse oma äris kasutada rahvamassidest destilleeritud infot. Tegemist on esialgu siiski vaid ideega seoses uueneva õigusruumi rakendumisega. Samas võib seda pidada oluliseks signaaliks, kuna ütleja esindab suure mõjuga arenenud riiki. Ja olukord ei saa vanaviisi jätkuda. Mis toob meid nüüd algupärase küsimuse juurde tagasi? Kes maksab edaspidi IT-teenuste arendamise eest? Tänapäeval loodab suur osa isegi alustavatesse ettevõtetest ju ammutada raha reklaamiturult, sest nad teavad, kui kitsid on need, kellele teenuseid luuakse. Kliendile paistab olukord meeldivat, et aga see on lühinägelik. Sest kes maksab, tellib ka muusika. Lastes maksta reklaamijatel ja poliitilistel mahineerijatel sünnibki riivatu teenus.