Tere täna saab unustamatu muusiku tiitli üks sümpaatne põhjanaaber. Ta ei ole tüüpiline soomelaulik, sest me ei leia ta rikkalikust repertuaarist sugugi Tangottega pumpa rütme. Me ei leia ka niinimetatud Iskelne music, kelle iseloomulikke pahalase võitu, laulusõnu me saame nautida I karjalaise, intelligentset roki, bluusi, folki, seda ometi alati tema isikupärasuses. Karja laise stiil on hetkega äratuntav ja nagu enamikule soomlastest on seega hulgale eestlastest alati olnud äratundmisrõõm. Karja lainen laulis äsja, et ta mees, kellega ei juhtu midagi lihtsalt vaatab elu kõrvalt, teeb oma tähelepanekud ja laulab sellest, mis on juhtunud. Vahest ainult et tema näol on tegemist Soome hetkel ühe edukaima muusikuga, kes pealekauba pole loorberitele puhkama jäänud. Vaikele taas küpseb aina uusi loomingulisi mõtteid. Kuigi selle mehe plaadid on mul peaasjalikult läbi kuulatud ja internetis ka sooritud, jääb ometi õhku küsimusi, millele loodame nüüd vastuseid saada päevakangelaselt endalt. Lõunaeestlaslikult konarlik soome keel ei heidutanud Yucat sugugi. Ta on staarid kompleksse, ilmselt mitte põdev mõnus suhtleja, kellelt muuhulgas küsisin, kust tema niisugune tavatu esinejanimi pärit. Mu eesnimi on Juka. Enesele esineja nime leidmine on küllap alati üks keeruline küsimus, aga kuna isa Esko tavatses kirjutada oma nime alati Harri Alhainen siis siit see idee tuli, otsustasin liiga pikana tunduva Juka karja laise asendada i karja laisega. Kui asi tundub õige, siis ma seda kasutan ja kuna varajase bändi nimega mustad lasid tundusi karja lainen puhtalt kõlaliselt sobivat, siis nii jäigi. Niisugune noore ja Uieda häälne i karja lainen laulis sellest, kuis hoolega vaadates on meis kõigis kangelast, aga tänase saate kangelane on igaria lainen ise praeguseks viiekümnendates eluaastates muusika laulja-laulutegija, 80.-te aastate Suomi roki üks võtmekujusid, kelle esimesed kaks albumit ilmusid kompass plaadikompanii alt ja seejärel siis karjalaineni mustad lasid andsid üllitisi välja juba menuka Boko Records kompanii alt. Minul on tekkinud karjala eest kuulates alati võrdluspapp Johaniga mõlemal mehel on maailmale palju öelda. Ja võib-olla karjalainena Dylanit ka meelega pisut matkinud. Küsisin, kas ta seda ka ise tunnistab ja kes on üldse olnud tema eeskujudeks. Millist muusikat tema kuulas aegadel, mil eesti melomaanid disid soome raadiojaamu ja vaatasid Soome telekanaleid, et nõukogude ajal üldse laia ilma muusikaelust aimu saada. Jukka väidab end poliitilistel põhjustel hindavat nii vene soolakurki kui rootsi kombel äädikas. Marineeritud aga raadiost kuuekümnendail vastu. Publiku seas sai kuulatud Ameerika kantrit ka biitleid ja riedendasid ning kui seitsmekümnendail tuli Soome raadiost bluusi ajaloosarisaade loesi voosi kümnen lindistas noorkarjalained mõtteid ja kuulas, kuni jõudis äratundmisele, et muusikutee on tema jaoks just see õige ja bluusil saab selles olema tähtis koht. Ta tänab eriti toonast riigi raadiot, kust ei tulnud ainult päeva poppi, vaid sai kuulata ka harivaid saateid teiste maade muusikastiilidest. Juka rõhutab raadio tähtsust selles vallas. Loodetavasti saab see Eestis ka kunagi jälle nii. Kuna ma teadsin, et karja lainen on olnud tööl ka ühes Soome suures reklaamikompaniis Siis ma uurisin, kuidas ta sinna sattus ja kas reklaamitöö on olnud muusikuks olemise juures ka kuidagimoodi kasuks. Kui kool sai läbi ja tuli otsustada, mis edasi, pakuti Jukale tööd Helsingi tuntud reklaamifirmas, kus ta sai hästi hakkama ja töötas 1977.-st aastast alates kokku kaheksa aastat, tegi filme, muusikat ja sellega seonduvat ning kindlasti õppis ka turgu tundma reklaami alal, olles teadlikult oma muusiku tegemisi küll ei toetanud, aga kaudselt oli kasu kindlasti. Lõpetada tuli palgatöö alles siis, kui bändil hakkas olema nii palju kontsert, et muuks enam aega jäänud aeda tuli leida nüüd üha rohkem ka laulude kirjutamiseks ning oma ja nõudis ka perekarilainena on abielus pianist Kati Bergmanni ka, kes on laulnud ka mõnelgi plaadil taustahääli. Ning neil on poeg Väino, kes on ilmselt 1996. aastal Soomes raadiotes enim mängitud loo missase Väine on. Ja nägi? Ka muud ei ole, see asi on väheneb. Pi karja lainen on väga kaval laulutegija. Esiteks on tema lood väga meloodilised ka väga meisterlikult harmoniseeritud. Ja mitte vähetähtis pole ka see, millest lauldakse. Kust küll niisugused veidrad mõtted mehe pähe tulevad? Kas ta kasutab mõnuaineid, kirjutab üles oma unenägusid, loeb palju või käib lihtsalt avali silmadega maailmas ringi ja teeb tähelepanekuid. Ka tunnistab, et juba lapseeast saati on talle meeldinud lood, lugude kuulamine või lugemine, raamatutest peab ta rohkem kui filmidest. Ja mis puudutab laulutekstide väljamõtlemist, siis kõige keerulisem on leida idee. Kui see leitud, siis edasi tuleb juba kõik üsna lihtsalt. Nii et märkmik peab kogu aeg taskus olema. Mõne hea laulu süžee ette mängib, tuleb see ruttu üles kirjutada, enne kui ära ununeb. Tõesti ei karja lainen oskab küll kirjutada kauneid armastuslaule, aga ta võib kirjutada ka sellest, kuis paneb mustad ujumispüksid jalga. Ujumismaski ette ja ütleb ahvenatele, et ärge kartke, ma tulen täna ilma õngeta, tulen lihtsalt teie seltsi sügavasse vette ujuma. Karjalaise kolm dekaadi kestnud muusikutee võikski nende kümnete kaupa siis ära jagada. Esimene oli rauda langa music ja see on siis niisugune. Suomi rokikitarripõhine stiil üheksakümnendatel hakkas tulema rohkem komplitseeritud rokkmuusikat, võib-olla natuke nõudlikumale maitsele. Ja uuel sajandil on karja lainen pöördunud nii-öelda juurte juurde tagasi. Ehk siis hakanud mängima folki muusikat endise ühel pillil saates. Miks see niimoodi on? Kohe ta selgitab. Mõne aasta eest otsustas Juka teha uurimus matka Ameerikasse, otsida üles seal elavad soomlased. Ja sinna ülemöödunud sajandil kolinud soomlaste järeltulijad et leida üles Ameerika soomlaste vanad laulud. Ja need siis tänastele põlvedele oma uues kuues jällegi ette kanda. Ta läks maamajakesse, võttis kaasa tantsu ühe mikrofoni pudeli Jalo viina ja viltsussid ning salvestas 15 laulu arvates, et, et ega seda plaati keegi eriti ei osta. Aga otse vastupidi. Plaadist sai menuk ja nüüd on plaanis samas vaimus jätkata. Kuna Lääne niuka plaat müüs hästi ja need Ameerika laulud on toredad esitada, otsustas ei karja lainen. Sedapuhku koos lõõtsamängija Velimat tee järvenbe abiga salvestada veel ühe portsu ameerika soome laule ning oma tuu ole, võtsid mehed nimeks paradiisi pojad. Ja kui hästi läheb, tuleb samast sarjast kolmas plaat, veel. Paralleelselt üritab juht ka kirjutada ka oma soololaule. Aga kuna lännen ka ja paradiisipoegade projekt müüb praegu väga hästi ja väga palju on esinemispakkumisi siis uue sooloplaadi salvestamiseks ei olegi õieti aeg. Keegi. Org, kes Mäele vaarterlee, mu ja kuusi, kes. Kui on ja värsid suvale, et kooliroad hoones kuuenko, moonis. Lugu sellest, kuidas punt Ameerikasse põgenenud soomlasi 1925. aastal Chicagos jõulupidu pidas mismoodi nad välja nägid, mille järgi haises, kuidas nad kaklema läksid? No ja nõnda edasi, lugu, mille teksti täielikuks mõistmiseks kas on vaja tunda inglise ja soome keelt, aga mitte ainult. Loodetavasti see rahvamuusikakogumise reis on andnud Jukale ideid ka oma laulude kirjutamiseks. Kuigi jah, ameerikateemalisi laule on tema repertuaaris leida juba ennegi. Kolmest kauboist jutustab järgmine lugu. Ja seda ei voi säära meelest. Ka Me ta Paedaneetiline Seen Koonvalistes. Ester. Vägolmas Hänni süvenud palaga. Dieel riste üks. Kaks plähte edev muuta koormas meelis käel töö tagasi. Loen e karja laise diskograafiast kokku 16 plaati. Kõik nad on jõudnud Soome mõistes kuldplaadi staatusesse, selleks peab 15000 eksemplari müüdud saama. Aga kui on läbi müüdud 50000 või rohkem siis pärjatakse albumit plaatinaplaadi tiitliga ja sellesse kategooriasse mahub kaheksa igaria laise üllitist. Karjala ise lugusid on lauldud ka eestimaal. Jaak Johanson näiteks on eesti keelte koosseisus esitanud lugu. Kaiki on niin kui n gin. Minu üks lemmikuid, sest on elektrik saunaplaadilt. Leida vala Halla pojad, mida olen üritanud ise laulda, aga kuulakem seda siiski täna karjavaise enese vahval pisut Chitši keelilikul ettekandel. Niisugune mees on see Jukka Tapio karja lainen kes esines 1989. aastal Ultima Thulega samal laval. Aga on mänginud ka suupilli meie Taageplaadil ja külastab kindlasti koos Velimat järvel mäega ka Viru folki Kaasas pensioja, ports lustakaid, Ameerika soomlaste uskumatuid lugusid. Tänase saate lõpetab lugu, mil nimeks viimane laul. Aga see sobib tõesti ainult saate lõpetamiseks, sest igaria laisalt on neid laule veel üksjagu tulemas.