Neoluts tervitas alati nööridega, tere, lapsed rõõmsalt ja, ja siis, kuna sel ajal oli üle Kivisilla bussiühendus ja bussipeatus oli Kivisilla apteegi ees just siis ta alati ütles, et lapsed, vaadake nüüd, kui minu auto tuleb, siis ütelge, et Far luts tuleb kohe. Ja meie siis passisime ka. Ja siis teatasime autojuhile, et härra luts tuleb varsti ja siis läks Kehra luts ja arvatavasti nii oli teada. Kuna otse Lutsu maja juures Lutsul oli siis juba tammelinnas maja. Lutsu maja juures ametliku peatus ei olnud, aga buss peatus alati laskis lutsu maha, kui tema. Kui temal rohi oli kätte saamata, siis ta natukene ikka natuke ikka viivitas, nii et enne, kui ta siis oma asjad seal korda ajas buss alati. Nii kõneleb agaadeedee mask. Ta töötas kaua aastaid Kivisilla apteegis. Seda viltu vajunud maja Tartu raekoja platsil teavad ilmselt kõik. Sajandi algul oli Oskar Luts ladina köögis oma inimene. Kuidas ta sinna sattus, sellest räägib Tartu linnamuuseumi direktor Heili Pullerits. 1902. aasta kevadel saab Oskar Luts Tartu reaalkoolist järeleksami algebras. Ei päästa realisti ka suvised järeleaitamistunnid, lutsu korraline koolide, sellega lõpebki oma hea sõbra, ülikooli raamatukogu raamatukoguhoidja vanahärra restor. Kiievi soovitusel hakkab noormees end ette valmistama tööks apteegis. Aasta tõhusat tööd magister Masingu juures ja 1903. aasta sügisel teeb luts gümnaasiumi juures ladina keele eksami puhtale viiele. Nüüd võiks siis avaneda tee keisri troonile. Kui ei, puuduks üks väike segav asjaolu. Nimelt ei ole momendil üheski Tartu apteegis vakantsed apteekri õpilase kohta. Siis aga tuleb ühel septembri õhtul jämekepp ning tema küljes lahutamatuna magister masin lutsu ärklituppa Tähtvere tänaval ja ütleb ühe sõna. Tulge. Oskar Lutsu mälestuste kuuendast jaost ladina köök loeb näitleja Lembit Eelmäe. Siis me kaks meest ja üks kepp, kaaderdame Vanahjuschweldi apteeki, praeguni Kivisilla apteek, kitsas maja nagu nuga. Katset ei kuku ümber, mine tea, kummale poole. See maja olevat rajatud vanaaegsele Tartu linnamüürile. See on väga võimalik. Keldri müürid igatahes on oma pool sülda laiad. Pole mul ühtki vaba kohta, ütleb härra Jewel. Laskudes tugitoolile ja sõidate sigari. Mulle ei anna rahu tema jalad, mis on veidi kõverad. Hõre hallisegune, habe ja pruunid silmad meenutavad mulle mingisugust Kristjanit. Christian oli vanasti päris lõbus mees, teen otsuse, aga praegu pole minul temaga midagi peale hakata. Nuh määratleb, vana vist oli, küllati leidub kohati minu kasvandikule, temal võrdlemisi korralik poiss, teda peaks jalule aitama. Väga võimalik, et temast saab asja. Jälle asja. Aga mis sa ikka segad vahele, kui kõnelevad vanemad mehed. Meil on anekdoote ja kõhisevad naeru ja ühe Hadening teise vurrud võdisevad. Ja mina kehkadyway, seal vahepeal aja siis veel asju ja te apteek alamusele. Siis ütleb härra Hirschwelt. Pealegi see poissi õpilaseks, kui ta aus on. Ma püüan temast teha mehe tubli mehe hea apteegi. Nad lähevad ära suure gildi majja vastu apteeki, jättes mu sinnapaika. Jumal teab, mis ma siis sel vaheajal teen, kes seda enam mäletab. Võib-olla hingan sisse apteegi, lehkasid palderjani piparmünt ja neid teisi. Hoopis hoopis võõras õhkkond. Ladina köök ilmus Lutsul 1934. aastal sama aasta ajakirjas Eesti kirjandus viiendas numbris arvustab seda Friedebert Tuglas. Ta kirjutab sajandi algus alamuse Andre sarjas, Oskar Luts Palamuselt liigub esialgu veel kuldsete lehtede all käib Riia mäe jalal asuvas Tartu reaalkoolis. Aga siis hätta matemaatikaga ikka rohkem ja rohkem jänni. Pole midagi parata, see mehehakatis pole määratud reaalsete teadmiste ja praktilise elukutse jaoks, millesse juhatab ju reaalkool. Ta lahkub ja satub veelgi reaalsemalt elementide valdkonda. Apteekriõpilaseks kõigile tuntud Hirsch Veldi apteek Kivisilla otsa juures. Ja sealse ist ladina köögikogemusest Vistabki Salamuse Andresest mälestuste kogus. Õpipoisimured ja rõõmud, lakkamatult jalul veedetud väsitav tööpäev, alatoitlus, kehvkord, vaba aja puudumine, aga sealsamas, väikesed rõõmu nired mõnest heast inimesest, lõbusast mälestuse katkest ja unistusest suurte meistriteoste kallal. Perasberadastra. Aeg-ajalt mind juba lubatakse läheneda letile müüma lihtsamaid asjakesi nagu arnika palderjani ja piparmünditilku plaastreid juudasitta ja muid tervisele kasulikke ravimeid. Aga vist küll jääb ammuli mu suu, kui ühel hommikul keegi eit mult küsib. Üle mere vanakuradi vanaema põieteri. Milline pärgi värk, see küll peaks olema? Juba tean paljugi, aga seda eset ei tea. Mokk ripakil, jooksen proviisor Gilbergi juurde, kes istub ratseptaari puldi juures nagu kägu. Ja küsin, mis pagana kaadervärk see on, mis mult praegu küsiti? Saadada üle mere, las toob, sealt tõstab Gilberkuma raske pea. Küllap ta ise ongi see kuradi vanaema. Kuid ometi apteegis olemas ka sellenimeline vahend ja nimelt mitrumm tabulaatum. Ja üsna tihti ma kuulen sealsamas apteegis Ta ainult veidraid vaip, päris kohutavaid asju. Andke mulle kolme kopika eest, nõiaverd. Ulatab oma pudelikesed letti keegi Lopercuse peaga jõlevana mees, selline karvane mäss, silmad, ilukil, nõiaverd. Tahtmatult astun sammu tagasi. Näe, mõtlen kohkunult, polegi muud tegemist kui kuradi vanaemadega ja nõidadega. Tuleb ette veel veidra Maidki asju minu uues elu käigus, kus kliendid minult küsivad lausa mõnitavaid asju nagu jänese testamenti. Muidugi, ma ei mäleta, missuguse näo teen, sel puhul aga nii palju, tean siiski, et arvan, mind, tagatakse jänese testament. Millist testamenti võib teha üks jänes? Ja kõige hullem, et seda jänese testamenti tullakse otsima apteegist? Oi neid kummalisi sünonüüme. Oh neid nimesid milledel ei tule lõpugi, kuid millede juurde me väga võimalik pärast veel tuleme tagasi. Mine tea, kas praeguse aja noored apteekrid teavad pooligi neist? Tuglas jätkab kõigest sellest kõneleb Palamuse andres lustliku südamlikkusega lihtsuse ja huumoriga. Tunned tahab kirjutada raamatut, teha kirjandust, kuid tõeliselt polegi see kirjandus. See on juttu, pajatus, vestlus igavesti kõrvalepõigetega haaretega taha minevikku ja ette oleviku eine sirgemalt jutujoont ega kindlamat kompositsiooni. Kuid mis sellest, kui see on niigi huvitav pedantsus oleks suurim pahe säärase teos arvustamisel. Tähtis on inimesi enese elutunne. Ja sedasi on luts, istub su kõrval ja kõneleb, kõneleb laisavõitu pausidega, mõistaandmisi aga kõneleb oma häälega ning seal suur voorus kirjanduse, produtseerijate, Sunktis. Minu kibedamad veerud on need, mil kapten ise on komandosillal. Kui proviisor maitseb priiust ja nektarit ning retseptori puldi juures seisab härra jõhvelt. Oi, saan ma siis küll tuuseldada, nii et ma sõna õiges mõttes vahel tõesti tehaksekgi ütelda, kui vana ma olen? Kordon, mõni oblaadike suletud, veidi korratult korpole, pillid küllalt ümmargused? Pärnegel võtku tihti, mõtlen suureks meelehärmiks. Mispärast küll peavad need pillid, olen ma nii täpselt ümmargused. Ega nad ometi inimese sisikonna sea selliseks. Veelgi hapramaks läheb lugu, kui mõnda sorti pillipabulaid peab katma hõbedaga kullaga, keratiini või suhkruga on siis küll tegemist. Asi on selles, et just selle õela pilli tõuvalmistamine nõuab palju aega. Aga vaheajal teiste retseptide hunnik ainult kasvab. Ning veelgi keerukamaks teeb minu rähklemise see asjaolu, et vana Christian palub peaaegu kõiki kliente miskipärast oodata sealsamas apteegis. Seal nad siis istuvad pinkidel ja toolidel reas nagu pääsukesed, telefonid, raadil, sagedasti inimest, 10 korraga. Pead rühkima tööd mitte ainult äärmise korralikkusega, vaid ka ruttu, otsese, palavikuliselt kiirusega. Sellise tegevuse juures muidugi juhtub sedagi, et ma kui vähevilunud ja vähekogenud asjamees rätseptuuri alal jännas oma tööga ei jõua järele. Sellisel korril komandeeritakse mulle käsikauplusest appi endine assistent Madisson. Intsif on viidardoriin. Sosistab viimane mulle kõrva ja mõninga aja pärast päästab seisukorra. Lahendab ummiku, kuhu olen sattunud oma aeglase töötempoga. Apteekri õpilase elu kivisel apteegis kestis seitsmeteistkümnenda oktoobrini 1905. aastani mil Lutsul tuli lahkuda Irsweldi teenistusest. Nimelt ühines luts teiste Kivisilla apteegitöötajate nõudmisega kehtestada 14 tunnise tööpäeva asemel 10 11 tunnine tööpäev. Pärast neid sündmusi oli Tartus koha saamisega raskusi ning luts, olles kirjutanud sinna ja tänna, saab lõpuks pakkumise Narva. Luts sõidabki Narva töötab Narvas joaoru apteegis, kuid Narva miljöö istunud sule ja juba maikuus 1906 on ta tagasi Tartus ning kolmandal mail algab taas tema töö Kivisilla apteegis. Seekord hakkab tööle luts laboratooriumis. Tartusse oli Lutsul tarvis tagasi pöörduda ka veel selleks, et end paremini ettevalmistatud apteekriabilise eksamiks. 21. mail 1907. aastal sooritas Luts Tartu Ülikooli farmaatsia instituudis apteekriabilise eksami, saades sellega oma viisi küpseks meheks. Kuid hüršvelgiga suhted olid jäänud pingeliseks. Ja seepärast veel enne seda, kui luts sooritas apteekriabilise eksami, lahkub ta teist korda Jerzvelgi teenistusest. Seekord kujuneb vaheaeg veidi pikemaks ja alles 1908. aastal. Me leiame lutsu Tallinnas, kus ta on asunud tööle opermani pärijate apteeki. Selles apteegis ei saanud Lutsaga väga kaua töötada. Sellepärast, et õige pea tuli talle kutse sõjaväeteenistusse või nii, nagu lutseda nimetab, tuli kutse minna kuningakübarat kandma 1990. aastal ja siis selle aasta alguses läheb siis luts kuningakübarat kandma. Kuid ka oma sõjaväeteenistuses, olles alguses Holmis, hiljem Peterburis, ei tule tal lahkuda apteegist. Seda aega kirjeldab Lutsu seitsmes mälestusteraamat Kuningakübar. Ühes ülevaatega kutsealast annab luts värvika pildiga ajast ja ümbrusest. Peastaabist intendantuuri valitsusest, admiraliteedi iidamast ja aadamast voolavat meie juurde kokku verstapikkused Nõukogude lehed ja retseptid. Küll aga võivad inimesed neelata arstimeid Neuajee ja ootas vaevu. Aga miks mitte, kui kogu see kaadervärk saadakse ilma rahata kroonu kulul? Minimaalset tasu võetakse ainult nende retseptide pealt, mis sisaldavad noid arstimeid, mis pole nimetatud sõjaväe peaarsti valitsuselt antud nimekirjas. Sinna hulka kuuluvad ja asjalikult mõned kallimad välispreparaadid. Pärastpoole ma saan kuulda päris imelikke asju ja nimelt seda, et suurem osa meilt tellitud kraamist ei lähegi sinna, kuhu tarvis see tähendab kraam küll läheb sinna, aga vaatab ainult pisut ringi ning patseerib siis juudi soost rohukaupmeeste kätte. Ja väga võimalik, et kõikvõimas kroonu mõne aja pärast ostad sealt endale tagasi. Selliseid klassikalisi ringmänge mängitakse sel ajal igas vene riigiasutuses, kus vähegi võimalik. Peamiselt muidugi varustus valitsuses. See missemjonovi hospidali ka teevad staabi velskri on tühine nippe näte tohutu suurte tehingute kõrval seal mujal. Ei, kõik on rahuldav, aga ometi tundub, et kogu selle elamisel ja olemisel on juures mingisugune kroonumaik. Ja seesama tunne aiva suureneb ühe külaskäiguga mille meile teeb tema kõrgus Oldenburgi prints ühes kammerhärra Vassiljeviga. Parajasti seisan retseptori puldi juures, kui apteeki trügib keegi rekkas kindrali univormid, isand keisserlikud, initsiaalid, kul, pakkuneil. Puhkides peatub puldi ees ja üksisilmi, vahib mulle näkku nagu oodates midagi. Tema kuradi prints, hüüab siis kammerhärra mõjukalt. Otsekui kamandaks tervet rügementi. Teen vägeva kummarduse ja ootan, mis edasi saab. See on meie apteegivalitseja uus abiline, seletab kaameraga. A noogutab prints pead nini. Ja seni, kui ta noogutab, läbistab mind juba välkkiire mõte, et vanasti olid kõik printsid noored, sihvakad. Mäe, sellest tee kasvõi pool tosinat Prince. Esik kammerhärra ja Ta on siin. Annan provotšurkovale märku. Edda kutsuks valitseja seeriale, kus saab laboratooriumist kõva kõlakas. Otsekui oleks seal purustatud mõni suurem klaasnõu. Ja kohe ilmub apteegi ruuni kohkunud isand Ekmann. Kummardades jumal lävelt. Ja mida lähemale jõuab kõrgele külalisele, seda tihedamaks sügavamaks muutuvad kummardused. Ahaa, noogutab prints temalegi. Juba tahab teda kätelda. Ja muidugi, teie kurbus nühib valitsejana värisevaid käsi, visiit kuuehõlma külge. Äi paganad printsammu, peske neid siiski veel kord, ma väga kardan mürke ja baktereid, millega teil siin on tegemist iga minut. Ja teie kõrgus võiks olla täiesti rahulik. Jälle kummarda printsi poole, siis ma pesen oma käed üle, selge, piiritusega. Ärge arvake, et see oli mingi kapriis või midagi sellesarnast. On lihtne ettevaatlikkus, egas muidu ütle vene vanasõna, kes end hoiab ise teda hoiab ka jumal. Ning vaadates ringi Mohh Arra Äkmann, kuidas teil siin siis on? Kõik on korras, Teie kõrgus raporteerib küsitav. Vahest ehk võtate vaevaks astuda kabinetti? Seal ma võiksin näidata mõningaid aruandeid meie praeguse aja tegevuse kohta. Prints mul on küll vähe aega veidike siiski võiksime vaadata, kuidas teil. Vaevalt on valitseja oma kõikvõimsa kaitsja ühes kammerhärraga saatnud kabinetti ja enda järel sulgenud ukse. Kui Niina Aleksandrov madina jookseb töölaua juurest sosistades poole valjusti. Vaata kus vana koolera tarist küll varsti hakkab nõudma, enne tema tulekut käiksime perekondlikust saunas. Ähvardab, Cassandra Aleksejev, nakasse luugist. Olge vait ja mingi oma töö juurde. Vaat kus asjamees, kehitab maadan põlglikult õlgu. Arkaadia, prints. Vaata, kui võtame kätt ja torkan talle arseeni purgi otse nina alla ja ütlen, palun, täiekerdus, võtke üks maguskompvek. Buddha lööb risti ette ja pomiseb palvesõnu. Minagi hakkan juba kartma, tujukas ametiõde viimaks teebki, mõnedel. Õnneks pole Ostrokitiinovi sel päeval apteegis, muidu see õnnetu, kindlasti saaks krambid rabanduse. Ja ega lasegi ülemeelik proua seda juhtumit mööduda päris lihtsalt. Parajasti kui tema kõrgus ja laius astub valitseja kabinetist apteeki. Langeta pilk noorele ilusale daamile. Ja mis siis täiusindajate preili astub assistendi laua taha, kus Tšulkov talitad müüsriga. Segan arr seelikut, teie kõrgus teeb arvatav preili laitmatu meransi. Karjatab prints, tõstes käeotsagi kaitseks silm nõuete segate ars. Jumal teiega ning taganedes jalamaid juhatage mind siit välja, head inimesed väristab õlgu ja väljubluses saatkonnaga ilma, et kordagi vaataks tagasi. Tagasi pöördub luts alles Tartusse 1911. aasta sügisel. Ja jälle asub ta tööle apteeki, seekord Jürgensoni apteeki. See asus praeguse Vanemuise ja Ülikooli tänava nurgal ning samal ajal alustab luts õpinguid Tartu Ülikooli farmaatsia instituudis, et kahe aastaga saada proviisoriks Jürgensoni apteegi kuus 13 tunnilist tööpäeva nädalas. Lisaks paar ööde suuri väsitavad küll kohutavalt, kuid ühte vabasse päeva ikkagi mahuvad praktikumid farmaatsia instituudis kolm tükki, igaüks neli tundi pikk. Luts jätkab töötamist Jürgensoni apteegis kuni 1914. aastani, kuid proviisorieksamit ta ei sooritanud. Kirjandus oli mehe üleni võtnud oma võimusesse. Meenutagem, et 1912. aastal tuleb luts eesti kirjandusse niisuguste teostega nagu paunvere, kevade, kapsapea. Esimese maailmasõja puhkemisel kutsutakse nuts sõjaväljale ning ka siin tuleb Lutsul teenida esimese väliapteegikoosseisus. Kui ta 1918. aastal saabub oma perekonnaga tagasi Tartusse olles vabanenud sõjaväest, siis leiab luts taas teenistust Kivisilla apteegis, kus ta töötas kuni 1919. aastani. Lutt jäigi apteegis oma inimeseks. Oskar Lutsu abikaasa Valentiina meenutab Millegipärast maantee, mis ta ei tahtnud, kuid teised ei vaata tähtis siis teha. Saate algul meenutas Lutsu agaadeedee mask, nüüd ta jätkab. Peremehe kabinetis oli üks kapp, mille ukse seespoolsel küljel olid kõikide töötajate nimed, kes selles apteegis oli töötanud, seal oli ka lutsu nimi ja lutsu oli selle peale väga uhke, alati ta näitas ja laskis meil lugeda, et mis nimi see on, kelle nimi on ja kuna ta peremees tundis, sul oli siis komme ikka läbi tulla ja seal oma sõbraga juttu ajada, häda mõnikord ka rohtu saada, mida ta soovis, siis tuli peremehelt korraldus mis nüüd narre Lutsule anda ja naersime, pakkisime need asjad kokku ja, ja minu teada oli küll Lutsul seekord niisugune vaba krediit seal, kui ta nüüd otse peremehele midagi ei maksnud, aga kassa kaudu need asjad läbi ei käinud. Alati võeti teda küllalt lahkelt vastu ja, ja no tund, kaks viitis ta ikka nüüd apteegis aega ei mäleta küll, et tal oleks väga kiire olnud. Meie ajal oli juba kindel tööaeg, kuue tunnine tööpäev. Aga Lutsu ajal võis ikka 12 tundi vähemalt olla. Pikk töö apteegis ei saanud mööda minna. Kirjanikust esimest korda pöördub Luts apteegi poole 1908. aastal, siis oli tema looming veel äärmiselt napp. Trükitud oli kaks luuletust ja seltsi jutustust ja nende hulgas ka lühijutt, pungad aga peab ütlema, et apteegi-le ja apteekrile on oma loomingus luts andnud väärika koha natuke rohkem kui üks kuuendik tema teostest selle probleemiga seotud alguse saanud siis nendest samadest pungadest. 1908. aastal jätkub seda teemat isegi suve ning Tootsi pulma. Andrus sinaleppa apteekriks saamine on aga 1923. aastal ilmunud jutustuse Andrese elukäik, teemaks apteeker kui tegelane figureerib romaanis hiiling. Kõik tema mälestusteraamatut alates kuuendast kuni viimase 13.-ni on tihedalt seotud apteekriga. Friedebert Tuglas näeb apteeki Lutsu loomingus, aga tähendus tahab selle teemakäsitlust ka kirjanduse laiemal taustal. Ta kirjutab juba Andrese elu käigus oli lutt liikunud sortsi köögis, kus tehakse toitusid ladinakeelse menüü järgi. Too Andres polnud küll pärit Äramuselt, kuid sealt ka mitte väga kaugelt. Nüüd esitab autor uuesti seda kokapoissi ta toiminguis. Ta teeb seda seekord pisut elu rõõmsamalt realistlikumalt, olgugi et ka nüüd hõre unistuse. Mina õhus ei puudu. Apteegi lik, riiulid, kaubalaod, purgid, pudelid, nöörid, pillid, jaoplaadid kõnelevad asjalikku keelt. See loob reaalsuse mulje maailmast, mida autor tunneb. Üks elusahtel on jälle lahti tõmmatud ühe kutsele miljöösse lastud pilk heita. Ja sedagi teeneti tule tühipaljaks pidada. Sest mis teame õieti kirjanduslikult meid ümbritsevast elust. Seda, et kõrvuti eksisteerivad kaks elukutset, apteekri ja kirjaniku oma. Selle poolest ei ole luts maailmakirjanduse sky sugugi erand. Apteeker oli ka norra kirjanik, Gibsen, saksa kirjanik, suuderman vene kirjanik, pulgaakov ja eesti kirjanikest teenis oma leiba apteekri ametis veel August Alle.