Tere õhtust, tänane saade on pühendatud Heino mandri 85.-le sünniaastapäevale. Oma kolleegist sõbrast räägivad Mikk Mikiver virve aruoja ja Jaan Kross. Samuti kõlab saates kirjandusklassika Heino mandri valikus ja esituses ja autorid, keda täna kuulete, on Betti Alver, Karl Ristikivi, Jaan Kaplinski ja lugemisele tulebki katkenud Puškini Jevgeni Koneeginist. Need on salvestused aastast 1987. Kuidas võib õis puhkenud elavast oksast toidetud mullast ja veest õhu ja päikese, poeg, tule ja südamevärvi, elu, side, eluge, tarduda kiviseks kindluseks. Kuidas võib laul ilma kordagi vaikiks kaotada viisi ja sõnad Anguda tähtede reaks? Kuidas tantsivad jalad, kaovad sammudega ajaks kummaliselt murtud rütmiga. Oli kunagi keegi, kes tundis metamorfoos ide saladust. Mitte võimatut püüda. Meri ja müürid on üks. Pageda sellest, mis olnud asjatuks, kuulutas tarkus. Isegi rumalus teab, et tulevik jääb. Ja mandri oma parimatel proovidel oli nii nagu koerakutsikas, kes vaatab sulle otse silma sisse. Ja on nii andunud ja nii otseühenduses sinu sisemusega pruugigi midagi eriti öelda, mingisugust märkust teha ega ei pruugi isegi sõrmega tõmmata ega näidata. Vaid su sisemine liikumine läheb otse temasse ja teeb selle teoks, enne mida sa mõtled või tunned, ilma, et sa oleks sellest mingit märku andnud. Proovides hakkas juhtuma niisuguseid asju, mida ma ei suuda mitte iialgi üksi ilma temata välja mõelda. Nii nagu teistegi näitlejate pealt ja, ja minu pakkumine ei olnud enam mitte minu pakkumine, vaid tema pakkumine. Mina kõrvalt nägin Ollesse see peegel, see sõbra silm, kes kõrvalt vaatab, korrigeerib, fikseerib, sulle teatavaks, teeb. Need näitlejad ei jõua kuigi kaugele elus need, kes suudavad või tahavad ennast kogu aeg proovides ise kõrvalt kontrollida ei saa ennastunustavalt prooviprotsessile anda, ei saa viskuda, nii-ütelda, voogudesse, nad peavad ennast ennast kogu aeg jälgima ja ja nii alateadvus ei lähe peaaegu kunagi töösse, aga aga suured ehmatavad asjad sünnivad ikkagi ikkagi mehi. Alateadvus töötab ja, ja nii nii mandriga, juht, ma ütlesin talle paar korda meie koostöö jooksul, kui sa näeksid ise kõrvalt, missugune sa, mees oled, kui sa seda stseeni mängid, pud, mille laam vabanes kõigepealt. Ja, ja ehkaja Akuja, et sa ei aima ka, et seal üldse selline võib välja näha. See on, see on ikka päris hea näitleja, kes ei karda laval armetu. Ja mandri oli selline, kes, kes seda ei kartnud, see, see on, mets saab küpseks ja, ja ei muretse oma mehelikkuse pärast, vaid way taandub täielikult sellele, mis ta teeb. Niisugune meestel dev rõõmu ja. Nende neid mällu rohkem küll ei olnud, mida ta läbi aegade tegi kordades ja need olid, ma arvan, ma ei küsinud kunagi täpselt, aga need olid Estonia päevilt ilmselt pärit niisugused värsirida vemmalvärssi või siis mingisugused tantsusammud v või mingisugused nõksud Hatta pääle metallrahale ja panna see laksuga otsa ette, kus siis see vahest ehk tundide kaupa ja nii edasi ja nii edasi kuulutada mõõduluule ainult mul ka siin täna luuletan, kui masin seal oli, näiteks? Üks. Ma arvan, et tema oli vast isegi selle autorit. Küll mulle meeldib elu, eriti elu. Rikkus ei vägiteod, ei Koljati dekolli peod, ei tormakusi, torni pikkus kui pole üht, mis aitav, sõnase femise talendi, tore tulevärk, suvele suudia Sulev. Kui sõnatult su saatus ise ei ütle üht. Kui pole üht? Eesõigusi see üks ei anna, ei kärkima sind kehita, ei sulle krati kraamiganna Ei härberitki ehita. Ei seda sulle patuks, pane, kas oled kreeka mees või Juudalane. Või asusalu vanem, sul maa rahwaranna vaadikul. Su nooruses ei tõota sulle ta tuulelosse tuisu, Pauks. Tõma nime käikelgi ei haava iial abitust, ei vesta, enda venna hoolest. Ei sobitasin, sõbra poolest ei eelda hingesugulust. Määramata jäeks Kivale, et ilu muutuks imalaks, ladus ainult edvistaks teed sillutades teesklejale. Sa tead, kuid pilk on inimkalju. Kui ränk on mõte, madal rõhk? Sa tead, mis õnn on puhas õhk ja olla olla, mitte näida. Mis sõin. Kuid ebajumalaid on palju ja oksal kaebab künnilind Tobits tõbi, ta läks, läks, ta ongi maetud, läks kiriküüt ohkunniks mind. Kas jube kuldseid kujukesi, Su nõder käsid reide, treib. Kas luku all on läte vesi? Kas luhtama lööb nurja leib? Kas juba libateedel Tallegg, kas kiidu ohvrit, kiuga, alled, kas venib lähkrist? Lääge viin? Ei, veel ei veel. Ta tuleb akendes teostest. Ta tuleb meresügavustest ja vasemalt ja paremalt. Ta tuhiseb tuleleegist, ta tuleb türmist, sunni seegist, sultaller teelt tanumalt. Ta tuleb häbiahelatest ja karjub kalmukivi all. Ei, sa ei tohi ennast alandada. Miks küürutad, miks longulased? Pea? Et kahtlustaja kambri uksel taoks mis on sul salata, mis peita häbeneda, kas mürriviirukit? Neid pole sinu jaoks? Sa tead ka ilusama inimsuse imel on inimlikud piirid sest ei ole pühadusi, mille nimel võib mõnitada inimest. Vasak ja tema kodupuust. Kas hooklesid sama häbi auga. Kas roomasid? Kes läksid surmasuust, sa ülbe ülekohtupidulauda? Kas on su kuri süda, su türann? Ei tühi siis nii pisarat, kui pori sai inimese näolt. Heino oli alati nii valmis ulakusteks tempudeks, et ei, nagu ei kujuta ette, et, et saaks rääkida kui millestki tõsisest traagilisest, nagu käesolev juhus tingiks. Eriti nooruses. Heino oli niivõrd särav ja uljas. Ja kui ta näiteks Hamleti Fortin Brassinna lavale ilmus siis tal ei olnud õieti nagu vajagi mingit kooli ega mingit näitlejaoskust, ainult tuli lavale ja tüdruku toitsid kallis juba südant kinni, et see ei hüppaks kõrisse. Heinud ei kutsutud ja mitte nalja pärast päikesepoisiks, ta oli tõesti väga päikesin poiss. Ja algul tõesti teatrikoolist tundus. Meile kõigile teistele, meie nägime hirmsat vaeva teooriaga ja praktikaga ja püüdsime ikka süveneda siia sinnapoole. Heino ei olnud nagu seda üldse tarvis. Tal oli nagu kõik tuli, iseenesest oli niivõrd särav, niivõrd sarmikas talle see, see kõik oli talle jumalast antud, tal ei olnud nagu midagi ja õppida õppimise ajatele tulid hoopis hiljem. Siis kui elu hakkas vitsa andma. Siis, kui tal olid paljud niisugused rasked momendid. Kui ta istus vangis. Kui ta tuli vangist tagasi, siis oli seal üks väga keeruline periood, võib olla kõigest sellest, mis elu talle oli ülekohut teinud. Ta ei saanud uuesti enam Tallinna teatrisse, tal oli niisugune tunne seal Ugalas. Ma ei tea, ma ei tunne teda sellest perioodist õieti hästi, aga mul oli niisugune, tunneta. Hakkas ennast korraga üle ja alahindama. Ja see oli seal ka üks niisugune väga meeletu raske periood ja enda kui näitlejaga tööle hakkas ta väga tõsiselt hoopis hiljem siis järsku tundis vist, et seda sellest särast enam üksi ei aita. Siis ta hakkas järsku lugu pidama teatrikoolist, näitleja, haridusest ja näitleja peab olema hea professionaal, et ta peab oskama tõesti oma tööd teha, et see ei ole ainult, mitte et sa, et sa tuled ja võida, aga sa pead oskama tõeliselt tööd teha. Ja see oli see periood, kus sein hakkas õppima tõeliselt tööd tegema ja see tuli tal ka hästi välja. Mina olen heinud tulnud ju ligi 50 aastat, see on kaunis pikk periood. Ma olen temaga tööd teinud ja mis mina olen temaga tööd teinud, kõige meeldejäävamad olid kolme katku vahel seinu. Minu arvates tegi väga ilusa rolli. See oli väga tore koostöö. Ja teine oli puunini öisel merel kus ta mängis koos Ants Eskolaga. Ja kus me juba ette kokku leppisime, et me teeme tööd, mitte selle järgi, kui palju meile kellelegi makstakse. Me olime siis kõik punkti tasulised. Aga teeme tööd nii palju, kui, kui me peame tarvilikuks. Me tegime tõesti väga kaua aega proove ja siis mul olid, sest see on niisugune tunne nende kahega töötades, et just eriti selle töö lõpuperioodil, et nagu viiuldaja kätte saanud karjus, et mul oli hea nende mõlemiga töötada ja see pani mind ka ennast kokku võtma, et mis, et mul oleks neile olnud midagi ütelda, et oleks olnud midagi, millest nad oleks saanud nüüd jälle kinni võtta ja ära teha järgmiseks prooviks ja tõesti nad tegid seda mõlemad suurepäraselt, nii et mul on sellest prooviti perioodist jäänud võib-olla kõige paremad muljed üldse, mis ma üldse näitlejatega olen tööd teinud. Kuid miks valisite? Puškini aneegini. Noh, see on mul niisugune vana armastus või kuidas öelda nii kunagi Linda Rummoga teda kandsin ette. Kontsertlaval. Õppejõuks siis ma noortega töötasin ka selloneegimi kallal. Püüdsin neid õpetada Jambi lugema, nii palju, kui ma ise oskan seda lugeda. Seda täitsa luulas hindate. Mida pusikaalsem on luule? Seda rohkem ta mulle meeldib. Sel aastal Talvi tähtutul vilistas ja vingus tuul täis ootust üle musta mulla. Lund 100. alles näärikuul, ööl vastu kolmandat. Mis kuuma Yana vara ärganuna näeb, härmanen aknaklaas. Tõepoolest lumi Ongima. Jah, kestiv tõuseb üles Üürüpest, hele koidulõõm, suur nimepäeva päikese üles ja purpur pihus piduri. Kui palju Laarinite kodus nimetame võõraid? Pikas Rodus tõld, saani sydame õueteel ja mutt, kui tuleb veel ja veel. Toas vaadin, südamesõbrannad, naer, mopsid, mammad, siidirüüd. Iisruumisega, tere hüüd, kraapi, jalad kokku löödud, kannad Siim kihin, kahin kylavikut. Seal kriiskav amm ja lapse nutt. Võru keelt, pujanov, prügi kuuegi väel, kaburuvanad, pidulikus, katiininid on teiste seas köik lapsukesed, riburjas, muist imikud, muist habemikut, kelm, Fl jäänud, kes on peale muuga nõunik, narr ja lobasuu. Seal Harlikovi selja taga ta laste seas, eks ole see kuldprilliga ja parukaga daam pool, mis Jetriki, ta tuleb, ehtsa prantslasena laul, fraki taskus, viis on kena ja ülitutav niikuinii. Arvey wu Vellandarmi. Anna köik see kevad nüüd läbisegi toas kahinat, kui tuulepöör toob emade ja tütarde Ki rõõm tohutus roodu komandör. Uudist, mis ta ütles meile? Jah, moosekant kandid, laari neile, polkovnik ise läkitas. Päris pall on tulemas nüüd käsikäes ja suminaga köik söögi tuppe ruttavat sõbra. Kuid pitsia, naps ja laudkond, kiisa lärm, lärmi level särtsu lisab, naersid naerust õikest hõi. Ning käki köik Anieeginit ja Lenski näevad seal kriiskabaja prouagi. Oh issand, viimaks ometi käituvad ruumi toolise võtja härradel on sedamaid rõõm tervitada tulijaid. Nüüd istuvad keskpidulisi igaks hilinenud külalist Tatjana käiust vastamisi. Ing hirmul, põudeis põlemist, paceczbime silmi nuttes kui kirvikene padrikutes. Kurb, kirglike, abitu ja tumm kuu paistusest veel kahvatum. Ta ongi juba minestamas. Kuid meil ei olnud veel võitjaks, jäi pooloimetuna noruspäi. Ta kuuleb tervitust ja samas tar sõnakestki, leidub tal suusoojaks öelda sosinal. Neegin liigseid õhkamisi ei sallinud ja vihkas just eelkõige räägin närvilisi nutiannasid ja minestust. Ta tundis liialt köikeseda. Nüüd ärritas neid, häiris teda see pidu, möll, see kriiskav lärm ja vaese neiu meelehärm. Ta muutus Erietuks, jõe läks meelt vallutamas kättemaks, mis Klenskit vabaks üllataks ja kas või südameni nõelex. Täkkarikeebis mõttes neid hea tujulisem hädaseid. Kui soli, küll Tatjana paleni heietanud, ärevil kuid õnneks pidu kale, kõik vahtisid seal minutil. Kork lendab lakke kihinaga, vein voolab klaasi. Aga seal. Rajab müriseb aplaus. Tatjana Kivi igal juhul peab tänama poeet on suu kuid väga sõbralik, natu. Nüüd jooka tervist pidu puhul ja kingib oma. Kas peitus viivu vältusel niisume sooja pilguta, käkokete mänglus, osavõtt, kestiaadiski siin päristet. Tatjana hingida pilgustega sai kosutust kui longus lill, mis virgub vihma, Wirevil. Teed jooma vaikselt viisil tasaiust asub tütarlaste Pärv, kui korraga on kastmas tasa Jablee sarvpeosaali hõljuvadki paaris blondolge ja provintsi paaris noor pettuškov. Tatjana ees on kohelenski mees orkestri heli, särtsu süütel kaob, saali tuuletiib toast viimse vanapiiga viib mu kraps Tambovi sulerüütel. Las jahtub, lahtub rumm, nüüd pall, foos. Nüüd mürtsub trumm. Üksluiselt korduv. On kiirebalsivi hävik Kätte märkseeli neid muiates ja salameeli kõrval jale maid Nad keerlevad kesktantsijaid siis Olga istub, jutuainet on, leiab siit ja sealt siis jälle poole sõna pealt, nad keerlevad keskvalsilainet kui sülle tõpserrüümia, tutt, Nilenskit kui ka publikut. Nii kind liugleb kolgas sahtel. Veelõks on ehk vaba, olge kotiljon. On jälginud aluspõhi Maasik ja õlga põnts ja Oliver raha siis oh kui valus. Nii petlik on see kevadõis. IRW klit elu, koidu kuumal rõõsk, lapsukene issand jumal, kui peenelt punutud intriig ei ära siit, mis liig, on liig. Ja kõrvus kidel kohab tuul kaks püstolit ja tinakuul. Nüüd märgatakse Klenskit, aga nii ägedasti sulgus, uks niigi nulli rahul, aga ta muutus jälle mõtlikuks. Olge vait, kes otsas, ongi ta juba lõpes kotili ongi. Kuid näha pole laulikut. Köik väsivad. Veel vältab jutt peokülaliste lõhkru ajani. Siis teevad unised läkkeid Ööma, ealiste asemeid eeskojast kuni pere toani ja koju. Pidu frakis trikki vanas jakis mütsiga ja ninal, prill maas, ukse kõrval madratsil. Sõbrannad Suigetavad on teist koll käia Tatjana toas. Kuid miks Diana kiirtuaalsementaanialt nende kurgik tunne. Miks valvab aknal happes veel ta unetult pilt põldu, teel? Meel mõistata, peli teda. Kuid vastuseks on ääremäng, see pilt. Oh, kuidas mõista seda ja olge aga nii ohtlik mäng. Ing heitleb nagu saatus väega just nagu külma kivi käega tusk südant kiu surub tal nüüd nagu tahaks tuhinal torm teda kuristiku kande, kus Eelma haua tabab, ma täitjana, sõnab ta ei saa ju elu enne mulle anda mahu. Valgevalul on Lenski saadik juba jalul, ta külastab kangelast, teeb juttu iidamast-aadamast, kuid muiates on ometigi talle üle anda, paraku üks kirjake nii varaku nii kena, astub akna ligi ja vaatab, kiri pole pikk. See oli selge, sõnasile külm väljakutse. Bell Kuslenski pooltonieeginile on Vormlikke esildus. Vall haavalgel sõidavad nad sinna jõekärule, mis kingu all on vesiveski lähedal. Siis püstolite kuked, vinna Silm sihib vastast puus või lauk saab tabamuse. Nii on kaup. Nüüd oota võtmed veskidega. Päär põiki sammu taliteest. Kaks võõralt vaip. Kaks vihameest, kas tõesti praegu ei mäleta siis kumbki neist nii hiljutisi armsaid aegu kus mõisteti veel teineteist nüüd külmas kurjus ja tummalt on elu võtmas kumbki kummalt. Nüüd mõrvamazon, murdja meel, Pihkva ometi ei ole veel neil verine. Jah, veel on mahti, et kargel hommikul need kaks kätt andes naerma pahvataks. Kuid suur maailm ei lase lahti kaht vaenuliku inimlast. Väär häbi. Laeng välkvasse Pistolisse Raudvasartupitsete taob lihvitud silindri sisse, kuul kuuli järel, muud kui kaob ja püssirohtu panni lahus on küllalt nagu kord ja kohus nüüd kohe, kui pead märksuk tuld läksima, Pebräni lukk. Ja mõõdab määr taske liini. 30 sammu ja veel kaks, mis tulistajaid lahud, eks ju, heitsid maha Beleriini ja püstoli said kohapeal. Anieegin siin ja Lenski seal. Võib alata. Nüüd ühel ajal nad astusid ja kumbki neist läks neli sammu. Surmer rajal, nad mõõtsid alles teineteist. Samm ühtlane ja südakale on käes ju, kõrgemale on tõstmas relva. Nõnda siis veel mindi sammu neli, viis ja tule andmist alustamas Orlenski juba pilukil, silm sihibki. Sel minutil on Eesti tulistas ning samas leilenskileda kalmu Kell. Kätt hoides heki südamel tava rub, kukub Kaialdasa veel hele hääli, hüüab nurm. Kuid pilgus, mis kustub tasa. Ei ole valu. See on surm. Onni kin kehas, külmaga ved uskuda ei suuda seda, vaid hüüab, jookseb, hüüab taas noort laulikut, kes lamab maas. Õiskoltus altaril on tuhk kui rängas kahetsuse kihus. Kui löödult seisab Klenski ees, ta mestaja, nüüd püstol pihus. Et kus on hinge helgus kus tunde puhtus, pahe, pelgus, kusaatelised alge, teod, kus vili, päevad-ööd ja teod. Kus püha luule piksemend kus unistus ta ulguvend Räägib Mikk Mikiver. Heino mandri on äsja surnud. On aasta 1990. No mina olin juba noorsooteatris, kuidagi me olime mandriga mingisugustes jutuajamistes, kunsti ele, mitte praktilistes tegemistes teineteist nagu natukene leidnud ja, ja siis minu kaudu õieti nagu ületulemise asi sai aetud ja ja siis, kui ta Vansoga tööle hakkas siis kõik need looduse poolt antud komponendid, need olid tal üsna kindlasse vormi jõudnud minna sel ajal Aja jooksul, sest mis seal salata, ta mängis, mängis peaosi, nii, nii, Ugalas Kuiga jõudis nendeni välja ka juba draamateatris. Ja siis hakkas sukeldumises süvenemise maadlus ja, ja siin ma nägin küll siis ära, et see härrasmees veidikene playboy moodi meesterahvas, see osutus kohutavaks töö, näeks ta. Minna järel nii, et higi verepiisad välja tulid ja üritas ja üritas sealt peale õieti algabki mandri mäkketõus minu jaoks. Ja sealtpeale toimus ka see, see muutus, hilisem mandri on väga kriitiline kuskilt ütleme 68.-st 69.-st kindlalt juba 70.-st aastast väga enesekriitiline, väga tagasihoidlik enda isiku ja panuse suhtes mingis õnnestumises ja väga õnnelik teiste õnnestumisele ja vast ehk üle tähtsustamas siis lavastaja osa tema õnnestumises. Kuigi tõepoolest, ma, ma pean ütlema, et mandri oli näitleja, kes vajas lavastajat. Selle lavastaja peab olema siis neist aastatest peale mandri jaoks üks omandas ta, ta ei tohi olla pealiskaudne mandriga koostööst. Ei teagi, kas me koos või mina või kuidas, kuidas sellise vormeli välja mõtlemine või kuidas selle sünd toimus, aga lõpuks kõlas siis meie koostöö vormel, mis mulle on saanud ka üldisemaks. Vormel eks näitlejatega koostööst etendust tehes oli niisugune, et pime juhib pimedat. Ainult et see pime, kes juhib teist või teisi, on kord sellest metsast. Kogemusteta teavet, et sellest metsast on võimalik läbi minna, sest ta on kord seda kogenud, et seal on lagendike, seal paistis päike talle näkku. Üks kuningas oli kord maa ja krooni ei olnud tal nii elasse kuningas Väi, kes suure sinise taeval neelasse kuningas, väike ja kurvaks sai tema meel, et teistel on maad ja kroonid. Ja temal ei ole, veel. Läks kuningas targa juurde, kus ta kroonima tark ütles. Mine joo, et ja kordnut mõlemat saad. Tark ütles, mine jõu. Ja silitas kuninga. Läks koju ja istus maha oma troonile, paljapäi ja vamastia kroonist seal istudes unistes all suure sinise taeva. See väike kuningas. Ta istus ja läksid päevad ja nädalad ja kuud. Ta silmis paistis taevas ja pähe kohal kõikusid puu. Ta silmis paistis taevas ja juustes. Ei saanud kuningas krooni ja ma ei saanud ka ta surmani troonilistus. Ja troonile surida sai kuningas tammekirstu, nii nagu on kuninga Elvis auk, murti külmunud muld ja sinna ta viidi siis nüüd maa oli tema kohal ja all ja taga ja ees. Kuid temal veel maad ei olnud. Need maa ja kuningavahelisus oli kõva tammepuust laud. Nii külm ja k-le oli see kuninga talvine haud. Ta lamas väga kaua seal maa sees, mullal ja Maattal ei olnud ikka ja krooni ei olnud tal. Nii läksite. Kevadel sündis nii nagu üteld nutta. Siis lauad vajusid kokku jäigast urbestia, praost Ma tuli kuninga juurde. Ja nõnda ta pääses, sest paost nii maa tuli kuninga juurde, maa must ja jahe ja suur. Ja tasa sirutas kas sõrmeluude vahele elupuu juur. Nii kuninga kroonisid, viimaks oma juurtega elupuud ja suure leidmise õnnes maaks sulasid, tema luud said kuninga kalmul kokku maksa lilled ja kikkapüks. Ja meie teame, et nõnda on kuningas maaga üks. Nii kuningamaaga köitis üks surmast tugevam lõim. Jaan Kross ütleb head aega. Heino mandrile. Ma olen vist tema 60. sünnipäeva puhul meenutanud seda mõne mehe Eestis, kes ei ole üldse kavad, nutt, dramaturg olla on mandri Dramaturgi yks mänginud. Ja ma mõtlesin sealjuures esmajoones iseennast. Ja seda tüüpilist mandri tegi minu Eugen Jannseni kujutamisega ma ei usu, see oli vist mast ehk isegi juba enne tema tööd Jannseni kallal. Kui ma asetasin oma teadvuses mandri kuidagi kuidagi mingisuguseks niisuguseks etaloniks ma ju otseselt lava jaoks suurt midagi kirjutanud, aga mängitud tekste on ja suurelt osalt just mandri poolt kujutatud Tuina tegelasi kõigist oma vanemaealistest meestest, kui ma neid teinekord mängult kujutlesin. Lavalaudadel kõndi väina tähendab dramatiseerinud, kuis kõigist neist olen ma esmakujutluse loonud just just mandri kehastatutena näiteks mõtlesin. Mõtlesin, et kunagi võiks Eesti lava ehk nii kaugele jõuda. EK vana Russowit mängitakse dramatiseeringus ja ma kujutlesin, et nimelt mandril peaks olema see näitleja, kes selle selle vana natuke kibeda natuke vahvatalistliku hõngu kandva. Ja ikkagi niisugust purunematutelu rõõmusele. Proovireisija surmast on näidend kirjutatud. Ma ei tea, kas näitleja surmast on näidanud, et. See on mu meelest mõnevõrra teistsugune surm kui teiste ametite esindajate omad. Näitleja on oma olemuselt kassett ja sureb vastavalt mitmekordselt. Sureb mitmekordselt selles mõttes, et tema surmaga kaovad või lähevad, lähevad minevikku kõik need rollid, mida ta on täitnud ja ühe ühe surma asemel me kogeme kümneid ja vana ja pika lavatööga näitleja puhul. Eriti suurt hulka surmasid. Kadunud leid see noor poiss Aptmanni enne päikeseloojangut võime millisest näidendist, kes oli minu jaoks esimene lava mandri? Modelleerida olnud, mitte küll klassivennad, aga kas seda vahet meil oli kaks aastat tema minust noorem, nii et enam-vähem v sama ajaloo ja ühe ja sama kooli vaimsuse kujundada olnud? Muidugi näitlejal on selle mitmekümne kordse suremise tasakaalustamiseks ka midagi maailmas on ju kuskil Peedul üks niisugune tasakaalu printsiip millest me end suurte kaotuste puhul lohutada võime ja millest ammenduv lohutus samal ajal kuidagi naiivne tundub. See on see, et seesama näitleja, kes mitukümmend korda kõigis oma rollides sureb ja teatriajalooks muutub Seksamaks teatrikultuurilooks muuta, kuidas ometi ka niisama paljude paljudes rollides niisama mitmekümnekordselt säilib. See, mis sa naeratades kinkisid, võib kunagi otsa saada. Isegi ütlemata jäänud sõnad on mõttes öeldud ja kuhugi tallele pandud. Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv saab täita ja ääretud salved? Kuidas muidu üksainus silmapilk võib kivi paigalt veeretada. See, kellele on vähe antud, kannab seda oma südame kohal. Tänane saatetund on pühendatud Heino mandri 85.-le sünniaastapäevale. Oma sõpra kolleegi meenutasid virve aruoja Mikk Mikiver ja Jaan Kross. Heino mandri luges tekste kirjandusklassikast Betti Alveri, Karl Ristikivi, Jaan Kaplinski ning Aleksander Puškini loomingust. Need katkendid on ütleja esitanud 1987. aastal näitleja tunnis. Aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes.