Tere õhtust, mina olen Aigi Vahing ja mina Neeme raud. Järgnevaks saate tunniks kutsume taas New Yorki, meie põletusse. Vaatamata sellele, et Ameerikas on majanduslangus ja paljude meeleolu ei ole tänavu just kõige parem on New York siiski väga otsustavalt pühi pidama asunud ja pühade alguseks on siin suurlinnas traditsiooniliselt tänupüha suur paraad. Piine New Yorgis on vist tõesti igaks pühaks oma paraad, kuid see paraad, mida meie heinaga täna külastame, on meid siis tänupühade paraad. Messis, kes ei tea, on Ameerika üks suurimaid võib-olla isegi kõige suurem kaubamajade kett ja paraad sai alguse 82 aastat tagasi, kui mesilase töötajad otsustasid enne jõule teha kaubamaja töötajate jõuluparaad. Paraad sai nii populaarne tarbeks, et pärast seda on seda igal aastal siin. New Yorgis peetud ja jõuluparaadist on saanud tänupühade paraad, mis on jõuludele eelnev suurim püha. Tegelikult on see paraad nagu omamoodi reklaam ka kaubamajadele ja kaubandusvõrgule, sest tänupühadejärgne päev see päev, kui see saade eetrisse jõuab. Eestis on aeg, kui ameeriklased siirduvad jõuluostudele. Tänavu ostetakse pisut vähem kaupa kui tavaliselt, sest majandusmured on suured. Aga selle paraadi puhul on huvitav haigi, nagu me siin meie ees. Praegu näeme need hiigelsuured täispuhutud loomad ja imekujud, mis siit mööda liiguvad. Imeasjad, millest te rääkisite, nende nimed on balloonid, mis ühendab siis endas ballooni õhupalli ja samal ajal lauti, mis on inglise keeles selline madal ratas, platvorm, mille peale need ma ütleks isegi, et need võivad olla õhupalliskulptuurid ja paraad algab nagu ikka kõigepealt tänase päeva tänupüha peakangelane, kalkun, hiigelsuur kalkumisest praegu mööda sõidab. Ma vaatan, et see kalkun on küll väga rõõmsanäoline, ta lastakse lihtsalt tühjaks, täna õhtul õhupall, aga teda ei oota see saatus, mis kümneid miljoneid ta suguvendi või õdesid, kes tänavad lihtsalt peolaual on, aga Ameerikas on igal tänupühal ka kaks sellist väga õnnelikku kalkunit, kes saavad traditsiooniliselt presidendi poolt armu. President Bush tänupühaeelsel päeval andiski valges majas taas armu kahele kalkuline ja nemad saadeti siis oma elupäevade lõpuni Disneylandi, kus nad saavad siis rahulikult elada, kartmata, et neist saab kunagi praad. See on ka Ameerika selle suur suur traditsioon. Nagu kuuletasin meie ümber, lapsed on tõelises vaimustuses selles värvikas paraadist meie kõrval on siin üks maja tellingutes ja lapsed on roninud nende tellingute peale, et ise lähemalt neid suuri täispuhutud imeloomi vaadata. Mees läheb, Läbi hiiglaslik mur. Mäletate neid smurfe multifilmidest siis kaks suurt kõrvitsat kõrvitajatele järgi, kas need on tõesti sellise keskmise kõrghoone suurune, üks jalg niimoodi õhus nagu lendaks Yorgi tänavate vahelt läbi lisaks neile tuhandetele inimestele, kes meid siin ümbritsevad, tuhandetele ma just lugesin, et kolm miljonit pealtvaatajat tänavatel ja 44 miljonit läbi televisiooni vahendusel, kui meie ümber on praegu, ma ütleksin siiski tuhandeid, aga, aga see paraad läheb läbi terve linnani, et vaatajaid mahub siia palju ja paljude ameeriklaste jaoks, nagu ütlesid, on see paraad ka sureks telesündmuseks, sest tänupühade hommikul juuakse kohvi ja vaadatakse siis üle kogu Ameerika telerist sõda, mis New Yorgis toimub, aga meil on võimalik siis päris siinkohal olla. Ja muidugi kõik ameeriklased mõtlevad seda paraadi vaadates sellele veel paar tundi ja siis saab istuda tänupühalauda ja hakata seda suurt kalkunipraadi sööma, sest tänupüha see Ameerika ehk kõige suurem püha, mida tähistatakse ju kõigile usutunnistusele vaatamata, nagu jõulude ajal on kristlastel püha juutidel Hannuka sellist üht suurt püha ei ole, siis tänupüha tähistavad kõik see tänupüha on ikkagi ameeriklaste jaoks suur söömispüha ja kalkunipeo eelkõige ja sa just mainisid ennist, et see tänupühadejärgne päev on Ameerikas hästi suur soppamise väär. Selle nimi on must reede, selle nimi, must reede ja kas sa tead, miks must reede? No ühelt poolt räägitakse must sellepärast et inimesed langevad pärast musta masendusse, kuna ta on meeletult raha kulutanud. See on must reede, ma olen aru saanud, sellepärast et kaupmeeste jaoks tähendab see seda, et raha tuleb nagu mudaraha tuleb, nii et mustab, sellepärast on see must reede see ametlik definitsioon, aga, aga sellest mustast masendusest räägitakse ka sel aastal Risto musta masendust vähem, sest kõik märgid näitavad, et inimesed tõesti kavatsevad vähem kulutada. Ja need, kes musta masenduse vastu võitlevad, nemad on teinud selle suure kulutamise päeva vastu liikumise. Need on tarbimise vastased, kes on kutsunud seda tänupühadejärgselt reedet ka ära osta midagi päevaks. Nii see rongkäik siin nüüd kulgeb. Värviline tänupühade paraad, mis kestab ligi kaks tundi, nii et võiksime siin veel väga pikalt kirjeldada seda, mida me näeme, aga ma arvan, et küsima lükka mõnelt vaatajalt siin seda, mida tänupühade ajal tavaliselt küsitakse, et mille eest siis tänavu kui ajada on tegelikult rasked ja keerulised siin Ameerikas tänulik võib olla. Haigi sa sattusid juttu ajama perekonnaga, kes oli tulnud, nagu nad ütlesid väikesele New Yorgi seiklusele naabruses asuvas Connecticutis. Ta on kolme lapsega, oli tulnud jah, kannektikatest oma verega päevaks New Yorki. Eile õhtul olid nad näinud, kuidas apperi saidi kandis oli neid suuri õhuskulptuure täispuhutud. Nad ütlesid, et nende lemmikskulptuur balloon oli olnud con, Germid. Koduperenaine ikka, et ta on tänulik oma pere eest selle eest, et kõik on terved, et neil on süüa, et abikaasal on töö ja see mulle just kõrvalt abikaasal on töö, sest see hirm on paljudel siin New Yorgis praegu, et töö võib kaotada. Ta ütles veel seda, et nad ei ole küll täiuslikud perena, kuid nad on õnnelikud sellest hoolimata. Estanc Buford, tehingud kui lõppu. Sa pead sa nagunii kaua, kuni see härrasmees, kellega sa rääkisid, oli Californiast ja tema ütles samuti, et kõige tänulikum on ta seal tänupühal selle eest, et ta perega on kõik hästi, et nad on kümnekesi siia New Yorki tulnud tänupühasid veetma kõik koos, nii et see on paljude jaoks eelkõige ikkagi perepüha. Saynkkyne uueni kitsa inforeid. No esiteks, Stahli võib vist öelda keskealine Dali rulluiskude peal mustas mantlis. Ja noh, minu silm ütleks, et meigitud selles tugevalt meigitud, tugevalt meigitud jumestuskreem ja kulmud olid tuunitud ja mina arvasin, et tegemist on tänam, artistiga või elukunstnik, aga aga kui me küsima hakkasime, et mille eest tänulik on, teatas ta, et töökoha eest ja selle eest, et tal on hea pere oma naise, oma poja eest teatega, et ja selle suurepärase maitsva õhtusöögi ees, mis teda kohe. No New Yorgis on väga värvikaid tegelasi, ta jäi pisut nagu mõttesse alguses, kui sa küsisid, et mille eest tänulik olla ja siis korraga nagu tuli talle pähe loomulikult töö, sest ümberringi kõik ju räägivad ainult sellest, et töökohad kaovad. Jah, ta ütles, et tundub, et väga paljudel inimestel lihtsalt pole enam töökohti, nii et see on New Yorgis seekordsete pühade ajal kindlasti väga suureks mureks ja jätab pühadel aga pitseri, eriti maronist pühadeostudele. Ma arvasin, et kõik on ikkagi tänulikud selle eest, et nüüd on Obama president aga selgub, et need asjad, mis on ihule lähemal, on ikkagi olulisemad. See on juba vana uudis. Need tõenäoliselt see on iga päev usulised Need olid siis mõned tänupüha mõtted New Yorgi tänavatelt tänupühaparaadi vaatama tulnute seas kuid rääkides veel sellest, mis kuulutab pühade saabumist New Yorki hagi, kas sa oled märganud, et New Yorgis hakkab pühade ajal ja üldse talve ajal levima selline väga eriline lõhn? Pühadega koos tuleb praetud kastanid põlenud kastanite Lõhmida. Tänavanurkadel hakatakse, tegelikult kui sa ütled mõne nurga peal tõesti. Minu jaoks on tavaliselt see üks selline talve ja pühade ajal tuleku märk New Yorgis, et seda kõrbe kastanilõhna hakkab tulema. Et kastanid on tulel praadimas. Täna tänupühadejärgsel reedel just siis, kui teie olete ennast raadio juures mõnusalt sisse seadnud ja Eestis peaks praeguseks juba valitsema õdus õhtune rahu käib siin USAs suur mürgel. Jah, see tänupühadejärgne reede on traditsiooniliselt Aequid pühadeoste tegema siirdutakse tänavu, nagu ka juba eelmisest saatelõigus sealt paraadilt kuulsite, on tänu rasketele majandusoludele paljud oma rahakotisuid kõvemini kinni hoidmas kui tavaliselt. Ma olen kuulnud lugusid, et täiskasvanud näiteks üksteisele kinke ei osta, küll aga lastele, aga paljud ei unusta pühade ajal ikkagi oma neljajalgseid lemmikuid ja oma ülejäänud saate pühendamegi täna, kes neile silma rõõmudele lemmikloomadele. Väga paljudele ju meeldib, kui õhtul koju tulles on ees, kas selline saba liputab väikene muki või, või nurru kassike, see on tore, aga lemmiklooma pidamine Ameerikast on kujunenud ja võib kujuneda ka omamoodi selliseks suuremaks hulluseks. Et see väljendab siis sellisena, et kastidele koertele hakatakse ostma ja lubama selliseid asju, mida iseendalegi ega lastele ei osteta ega lubata. Näiteks viiakse oma loomakesi väga luksuslikesse kodulooma spaadesse või ostetakse neile selliseid kohe juveelidega ehteid. Ameerikas kulutatakse koduloomadele mõeldud toodetele ja teenustele aastas isegi rohkem raha kui näiteks lastele mänguasjade ostmiseks. Ja selline statistika on siin täiesti olemas, aga täpsemalt aimu saada, kuidas türklased oma silmarõõme hellitavad. Siirdume meiegi nüüd ühte sellisesse koerte luksus spaahotelli, kus väike kappi meenutav tuba koerale maksab üks üle 100 dollari seega enam kui tegelikult koht mõnes linna tudengite hostelis. Jah, mulle tundub ka, et sellises kohas oma lemmikut hellitades peab ikka üsna varakas olema. Koerte spaa ja hotell asub apperis saidil 91. tänaval. See on suhteliselt uus kahekordne hoone suurte klaasakendega, kust möödujad võivad siis sisse kiigata ja mängutubades olevaid koeri vaadata. Suur silt hoiatab küll, et aknale koputamine ja koerte häirimine on keelatud, sest tegemist on ju siiski luksusasutusega. Ja meid võtab siin vastusele võõrastemaja üks omanikest Steve Holland. New York ja eriti Manhattan oma tiheda asustuse ja suhteliselt kitsaste elamistingimustega ei peaks nagu olema koht, kus on palju koduloomi, kuid tänavatel ringi jalutades näeb vastupidist. New Yorklastel on väga palju lemmikloomi. Yorklastel on tuhandeid lemmikloomi, vastab Steve Holland. Siin apolissaili linnajaos näete tihti professionaalseid koerajalutajaid, kes päeva ajal, kui pererahvas tööd teeb, nende silmarõõme värskesse õhku toovad ja tihti on neil la otsas 10 12 koera. Ma arvan, et New York on koht, kus paljud lükkavad laste saamist edasi sest karjäär on neile hetkel tähtsam ja koer ongi siis esialgu heaks lapse aseaineks, ütleb koerte hotelli ja spaaperemees. Kuid Hollandi sõnul on tegelikult palju koduloomi kogu Ameerikas. Küsitlused näitavad, et igast 10-st ameeriklasest kuuel on kodus kass, koer, kass või mõni eksootilisem Ki olend, kes muresid ja probleeme täis. Maailmas on kõige truum kaaslane, koduloomaga saab vestelda, kurta talle kõike, oma muresid, nad ei kritiseeri teid kunagi. Neil ei ole kunagi omi probleeme, millega omanike koormata ja nii hakkavadki paljud loomapidajad oma lemmikuid tegelikult vaatlema. Kui inimesi. Setomaa lemmikuid hakatakse võtma kui inimesi, lapsi on muidugi probleem, ütleb Steve Holland, kuid lisab, et tänu sellele tema äri just õitsebki. Meil on loomakaupade pood ka alllinnas, kus elab palju inimesi, kes hästi teenivad, kuid kel lapsi ei ole. Paljudel neist ei ole laste muretsemiseks lihtsalt aega, paljudel ka tahtmist ja kõik, mis muidu ostetaks, lastele saab nüüd siis koer. Tema rõõmustamiseks ei paista omanikel sageli millestki kahju olevat. Olen lugenud, et üha enam ameeriklasi ongi tegelikult koduloomi eelistamas lastele, ütleb Holland, märkides, et inimeste arvates on lihtsalt loomadega kergem. Nende pidamine on odavam ja segaomanike karjäärega kiiret elu ja mis peamine, nad ei vaidle oma emale ja isale kunagi vastu. Nii söövadki paljud koerapidajad koos oma lemmikutega käivad nendega isegi koos vannis, magavad ühes voodis. Loomadest on nende jaoks saanud sõna otseses mõttes kaasinimesed, ütleb Holland. Sel aastal kulutatakse Ameerikas koduloomadele mõeldud kaupadele 41 miljardit dollarit, mis muudab selle läbimüügilt seitsmendaks või kaheksandaks jaemüügisektoriks maailmas, mis edestab näiteks maiustuste või mänguasjade või ka juveelide müüki. Ameeriklased kulutavad loomakaupadele Hollandi sõnul enam raha kui näiteks imiku toidule. Me pakume koeraomanikele rohkem, siin spaas hotellis küll teenuseid kui kaupu, ütleb Holland. Kuid meil on siin spaas ikkagi väike pood ka olemas. Meie peamiseks tegevuseks on loomadele päevakodu pakkumine, mis on New York laste seas väga populaarne. Oma lemmikuid saab siia nagu lasteaeda tuua alates kella seitsmest hommikul ja hoida siin kuni kella 10-ni õhtul. Nii et kui tööl tehakse pikki päevi, ei pea muretsema, et silmarõõm end kodus üksildased peab tundma. Siin kantakse su koera eest hästi hoolt, talle antakse süüa, ta saab jalutamas käia. Temaga mängitakse nii, et kui koeraomanik jõuab pärast tööd väsinult koju, ei oota teda seal ees energiast pakatav koer, vaid ta lemmik on tiheda päeva veetnud ka ise ja õhtuks samuti väsinud. Meil siin on hotellitoad, kuhu saab oma lemmikuid jätta ajaks, kui kas töö- või puhkusereisidele sõidetakse. Lisaks on meil koerte juuksurid, massöörid, treenerid, tegelikult pakume kõike, mida ühel koeral õnneks vajab, ütleb Steve. Holland. Üks asi, mis mulle sealt koera hotellist muidugi väga meelde jäi, on see, et just sellistes erilistes luks numbrites on koertel seal nahkpõrand. Et ma lihtsalt mõtlesin, et kui inimesed võib-olla neile meeldib, kui sellises kalli hotelli sviidis on vannitoas telefon või televiisor, et siis koerad neil on hoopis teised eelistused neile meeldib, kui nad müravad nahast põranda peal. Ja selle nahas põranda eest tuleb muidugi päris kenasti ka maksta. Nagu eelpool ütlesime, ööselises nahkpõrandaga sviidis maksab üle 100 dollari. Jah, see on kallis, kuid kõik Manhattanil on kallis, nõustub Steve. Holland koerahotellitoa hind sõltub otseselt tegelikult kinnisvara hinnast, et selle hotellihoone rajamisega töökorras hoidmise kulud on mul astronoomilised. Pean selle raha oma klientidelt tagasi saama, lisaks saama neilt ka raha, et maksta oma töötajatele, kuid man hätanlased ei tee hinnast numbrit ja pühade ajal on meil siin sama raske tuba saada kui linnas inimestele mõeldud hotellides. York on kuulus selle poolest, et hotellide täituvus on siin pidevalt ligi üheksakümneprotsendiline ja nii on lood ka koerte hotellides. Vaatamata kallile hinnale peab näiteks seekordse tänupüha ajal Steve Hollandi sõnul umbes 300-le koera omanikule ära ütlema sest tube nende silmarõõmude jaoks hotellis lihtsalt ei ole. Aga mida teha lemmikutega, kes muutuvad, nagu nende omanikud siin New Yorgis närvilistel aegadel liiga närviliseks? New Yorklastel on väga lihtne vastus sellele probleemile. Nii nagu endale pistetakse põske rahusti, antakse seda üha enam ka oma lemmikutele. Mullu kulutati loomade ravile ja ravimitele Ameerikas kokku 10,1 miljardit dollarit. 10,1 miljardit dollarit, see on ikka päris kohutavalt suur arv ja paneb mõtlema. See on tõsi, et koertele antakse siin sama palju rohte kui inimestele üsna mitmed koerad, meil neelavad näiteks Prozakit või soolati. Neid rahusteid ja kas aitabki siin vahele, see kõlab küll jaburalt, vastab Holland, aga tegelikult aitavad rohud küll, eriti juhtudel, kui koertel tekib hotellitoomise järel tunne, et omanikud on nad hüljanud ja koerad ajavad ise oma omaniku taga nuttes teisi, lausa hulluks. Siis saab rohtude abiga neid maha rahustada. Kõige enam antaksegi Hollandi sõnul koertele just rahusteid, meie siin teisi rohte neile üldjuhul põske pista, ütleb New Yorgi koerte spaa ja hotelliomanik Steve Holland. Aga ma lugesin hiljaaegu, et Ameerikas on siiski kasvamas ka lemmikloomade dieeditablettide müük, umbes 40 protsenti koertest ja 20 protsenti kassidest, Ameerikas selgub, on ülekaalulised ja huvitav on see, et 75 protsenti nendest kogukatest maksudest Ma püüdsin viisakalt öelda, ütleme siis paksudest Kadolavadest kuulub inimestele, kes võiksid ka ise mõne kilo kaotada, nii et kui koos juba ühise laua taga süüakse, siis süüakse kohe kõvasti. Aga kui mina New Yorgi koerapidajatele mõtlen neile, kes elavad näiteks siin oma majas Manhattanil, siis tuleb mu silme ette ikkagi selline hoolitsetud daam väikese krässus koerakesega tänaval jalutamas, selline tõeline New York klanna iseteadev, enesekindel, kahe jalaga maa peal. Ja nüüd kutsume teid ühele väga huvitavale üritusele, haigime, oleme New Yorgi ühe, kuidas öelda salajase aarde ees, seda katedraali sanktsiooni katedraali ei tea just paljud inimesed, kuid tegemist on maailma ühe suurima gooti stiilis rajatisega. Seda on ehitatud küll viimased 100 aastat, nii et ta ei ole võrreldav Euroopa vanade kirikutega, kuid oma imposantsuselt On ta vägevam sensioni kiriku näol on tegemist tepiskapaalsega Petraaliga edele. Rajajad soovisid ehitada religioosset keskus mitte ühegi konkreetse usu toetuseks, vaid kõigile inimestele korda. Aastas kutsutakse siia ka kõik loomad. Kord aastas toimub siin selline tseremoonia nagu loomade õnnistamine. Seda peetakse pühaks Francis passissi auks, kelle elu oli pühendatud looduse ja inimese vahelise harmoonia leidmiseks. Tseremoonia on üsna pea algamas, meie jutu taustaks, nagu kuulata, löövad võimsad kirikukellad, seal on tulnud sadu inimesi oma koduloomadega, oma lemmikloomadega, väikeseid koeri, kasse on palju. Ma vaatan, kiriku õuel on juba näha ka kitsesid eesleid, laamad, paar tükki ja kõige väiksem eluvorm, mis saab siin täna, õnnistatud saabub kirikusse taldriku peal. Need on vetikad, amööbid, ainuraksed. Huvitav on vaadata, kuidas tuuakse oma lemmikuid väikestesse kotikestesse selliste õhuaukudega Hutikastes käekõrval rihma otsas süles lemmikul on tõepoolest siin palju. Meid neemega juhatatakse sele tseremooniat tõelise tähe New Yorgi tagusest farmist kohale toodud kaameli juurde. Kas tegemist on tänase ürituse tähega? Jah, kindlasti vastab kaamelit katedraali tagaukse taga harjavad käsi. Ta on kahtlemata kõige suurem loom, kes seal tseremoonial osaleb ja ta nimi on sälli. Kuuleme, et käsi kaamel on neil tseremooniatel osalenud juba neli aastat. Ta elab New Yorgi lähistel olevas eksootiliste loomade varjupaigas, kuhu ta toimetati ühest Kesk-Lääne rändLoomaaiast, mille omanik oma eksponaate pigem vihkas kui armastas. Käsi sõnul oli sälligi esialgu üsna pahur ja halvas seisus kuid nüüd, aastatega on ta aru saanud, et teda siiski ümbritsevad armastavad inimesed ja ta on ka ise inimesi uuesti armastama õppinud. Kuidas te aga siiski teate, et talle sellised üritused nagu see tseremoonia siin ikkagi meeldib? Vaid seda on ju näha, ütleb Kädi. Ta on inimeste keskel rahulik, mälub vaikselt talle antud toitu. Et salli osaleb juba aastaid ka New Yorgi Radio City Music hooli jõulusoul, siis on ta tähelepanu prožektorite ning rahvaga harjunud. Seda on ju kohe näha, kui kaamelile miski ei meeldi. Ta hakkab rapsima sülitama salli. Midagi sellist ei tee. Küsime kähvilka loomade õnnistamise tseremoonia kohta, et miks nii Yorklaste seas tema arvates niivõrd populaarne üritus Kähvi arvab, et see on imetlusväärne üritus, siia tuuakse oma koerad, kassid ja nad kõik väärivad sellist õnnistamist ja austamist korra aastas, sest nemad pakuvad meile inimestele ju iga päev nii palju rõõmu. Las siis olla aastaseks päev ka selline, mis kuulub just neile. Nüüd me oleme siis suures katedraali saalis, kus on sadu ja sadu inimesi ja sadu ja sadu loom ütleme, rääkima vaiksel, sest jumalateenistus praegu toimub ja kirik on. Inimesi käib kõigile loomade kaasa, mõnel on roomasime, ühel nägin oli ka mänguasi, et ma ei tea, kas enam ka vaimulike poolt õnnistatud saab, aga vähemalt atmosfääris tasand napse punt, Padula on kindlasti palju, on muidugi koeri, väikesin terjereid, väikeseid kräsu, karvalisi. Kui tseremooniast pausid, siis koerad hauguvad üsna häälekalt, aga siis, kui hakatakse palveid lugema, on siin katedraalis haudvaikus. Jah, ma nägin üks koer, kes siin kõige rohkem ja kõik teisedki suuremad, rahulikumad koerad haukuma ässitas viidi pool lohiseb kirikust välja, aga veel Nahkudestki püüdis ta ahvatleda iga koera peale, kellest möödus ikka vihaselt haukuda nii suurte kui väikeste peale. Et see tüli tegija viidi välja majast temale siis paha vaim täna sees, aga ülejäänud koerad näivad olevat rahulikult. Ja kohe hakkab siis selle tseremoonia kõige huvitavam osa, kus sadu koduloomi hakatakse õnnistama. Saime seal katedraali saalis jutule ka nooremapoolse mehega Johnson oopalisega, kes ootas altari ette viivast sabas koos oma väikese valge puudli ka ja ütles, et tema arvates aitab see tseremoonia alati kiirustavatele New Yorklastel meenutada ka seda, et elus on ka muid väärtusi kui ainult mammona tagaajamine. Ma arvan, et njortlased mõistavad nüüd, eriti pärast 11. septembril 2001 toimunud terrorit kui habras elu tegelikult võib-olla ma arvan, et me näeme oma loomades kui lihtsalt 11 tegelikult õnnelikuks võid teha, armastust, jagada, et raha ei ole elus peamine, vaid hoolimine, ütles John. Ja just seal hoolimise ja hoolitsuse teemal üksteise märkamise teemal ka majanduslikult keerulistel aegadel. Hetke pärast jätkamegi. Kui me seda saadet Neeme ka ette valmistasime, oli meil ka plaanis minna ja rääkida siin ühe firma asutajatega, kes päästavad väikeloomi. Mehed ise on sellised helde inses mootorratturid tätoveeringute ja tsiklitega kuid nende ametiks on päästa hüljatud kassikesi ja koerakesi. Nii et kõva kesta all on neil meestel vähemalt neil põrguinglitel, kes päästefirma asutasid kaastundlik süda. Kuna saade sai meil aga üsna kiiresti materjali täis. Me nende meestega juttu ei rääkinudki, kuid ühel õhtul Manhattanil aega parajaks tehes oma sõpru oodates avastasin, et ma seisan ise ühe kasside varjupaiga ees ja nägin, et ühe akna taga mängis üks kass. Ja kuigi mul on varem Eestis olnud erinevatel aegadel ühtekokku tervenisti kolm kassi kõik musta värvi, avastasin korraga, et just see täiesti tavaline halli-valgekirju käharaja veidi pulstunud sabaga kass on see, keda ma endale tahaksin. Ta oli juba suurem, aga selline hästi elav ja vilgas ja mänguline ja ja natuke imelik ja, ja naljakas, aga väga terane, suurte rohekashallide silmadega ja ma siis mängisin selle kassiga seal instriveri ääres tumedate kõrghoonete vahel. Õhtul kell kaheksa läbi kasside varjupaigaklaasakna ja teadsin kogu aeg, et see on minu kass. Neid põhjuseid, miks ma võiksin endale talve hakul armsa loomakese võtta, on ju väga palju. Väga mõnus oleks, kui päike soe, karvane loom öösel kaissu poeb. Kuna mul on paar kassi varem olnud, siis ma ei hellita lootust, et kassid magavad ööse neile kusagil ette määratud kassimati peal või või kassimajas. Minu viimane kass magas mul öösiti peas nagu müts. Ja kui ma ta peast ära ajasin, vajus ta nagu vorst mu kaela peale magama ja kui ma ta sealt kaera ajasin, siis ronis kas lihtsalt teki alla põlve, õndlate juurde magama. No ühest küljest on see kõik väga tüütu, eriti kui voodis on ka teine inimene. Samas üksi elades ja talvel võib see väga mõnus olla, arvasin seal kassimaja ees. No ja siis loomulikult see, et koju tulles ootab sind keegi ees, et keegi vajab, sindasin hoolitsust, see kõik on väga hea ja siis avastasin, et just täpselt neil põhjustel ei saa ma seda kassi endale hetkel võtta, sest liiga lihtne oleks väga suur osa oma soojuse ja läheduse vajadusest ühe kassiga kompenseerida. Kuid mina tahan õppida ise enda vastu tundma seda soojust ja lähedust, mida ma alati kas teise inimese käest või lemmiklooma vahendusel olen otsinud, nii et ma ei võtnud seda kassi endale tol õhtul, kuigi selle varjupaiga number on mul telefonis olemas. Ja vahel ma mõtlen, et huvitav, mida sa minu halli-valgekirju kass seal teeb ja kas ta on omale kodu leidnud ja kas ta ikka elab veel. Sest New Yorgi suurima loomade varjupaiga andmetel pannakse ligemale 20000 hüljatud loomakest aastas eutanaasia läbi magama. Need on siis need loomad, mis jäävad üle pärast seda, kui kõik hulkuvad kassid koerad on üritatud kodudesse inimestele, kes soovivad omale loomavate ära jagada. Hetkel majanduskriisi ajal väga palju loomi ei adopteerida, vastupidi väga palju antakse loomi ära just sellepärast, et ei suudeta neid enam ei toitega ravida. Ühe kassiaastased ülalpidamiskulud on siin Ameerikas 1000 dollarit, koerte puhul on see summa 1500 ning uuringud näitavad, et keskmine lemmiklooma omanik otsustab kohe eutanaasia kasuks kui looma ravikulud ületavad viit sadat dollarit. Nüüd kardetakse seda, et eutanaasia juhtumid sagenevad mitte ainult ravikulude pärast vaid seetõttu, et loomakesi ei suudeta enam toita. Ma ei teagi, kumb on hullem, kas jätta oma lemmikloom tänaval üksi hulkuma või ta soojas haiglas surnuks süstida. Ma ise eelistaksin, kui ennast looma olukorda panna, ma arvan, hülgamise asemel surnuks süstimist, seda enam olen arvamusel, et võta endale loom lihtsalt iseenda mõnu ja lõbu pärast on täpselt sama, mis teha lapsi endale, vaid rõõmuks. Kuigi seda tehakse nii loomade kui lastega iga päev. Hiljutises New York Timesis räägiti just lugu ühest 50 aastasest naisest, kes kaotas oma tööõpetajana koolis ning seeläbi ka korteri ja elab nüüd sõprade ja erinevate pereliikmete pool oma nelja kassiga. Naine ise mõttes, nii et olgu maa, võisin küll kõik kaotada, ma kaotasin töö, ma kaotasin kodu. Aga mul on need minu neli kassi. Aga ühel päeval viis tema ajutise toanaabripoiss-sõber tema kassid naise teadmata loomade varjupaika. Sellest sündis muidugi suur dramaatiline segadus kuid väga raske on öelda, kellel siin õigus on, kuna kõiki üksikasju ju ei tea. Naise kassid anti edasi nii-öelda kasuperedesse kasvada. Ja kuigi naine loodab, et tema olukorra stabiliseerudes saab ta oma kassid nendest kasuperedest tagasi, on selge, et kasuvanemate juurest on loomi sama raske tagasi saada kui lapsigi. Inimesed kiinduvad kiiresti ja vastupidi, ka New Yorgis on muidugi ka mitmeid selliseid organisatsioone ja ettevõtteid, kes toetavad vaesunud loomaomanike toidu- ja ravi abiga ning sügiseti toimub Manhattanil lausa selline üritus nimega võtta. Kas kus võib kassisõber valida endale just selle kõige sobivama kassi, sadade kohale toodud kasside ja kassipojakese hulgast ja väga Yorklaslikult võib tulevane kassiomanik soovi korral täita äraga ankeedi, mille järgi otsitakse talle tema isikuomadustele kõige paremini vastav kass. Ja kuigi arvatakse, et kassid ja koerad on vaid selleks, et meile seltsiks olla ning meid raskel ajal lohutada ei tohiks me unustada meie endi kohustust võetud loomakese ees nimelt talle ikka jätkuvalt ulualust pakkuda. Et ei juhtuks nii, et armastus küll tuleb ja kopsib vanale tuttavale uksele. Kuid keegi ei vasta enam Ja meie järjekordne seiklus unetus linnas, mis nagu kuulsite juba pühadeehtes ja meeleolus ühte. Seal meil Neeme siiski võrreldes Eestiga meil ei ole. Nimelt lumi. Aga selle võime ju näiteks lauluga siia saatesse tuua lumelauluga siis saate lõpetamegi. Mina olen Aigi Vahing ja mina, Neeme raud, ilusat. Lumist valget ja rahulikku ööd teile.