Tere, Marko Mäetamm, tere. Sa just enne makki käima panin, rääkisid, et Lätis on kollatõvepuhangud ja siis ma lõpetasin selle teema ära ja ütlesin, et parem intervjuu ja ütlesite, et räägime millestki palju, õudsam ostu mul ongi nagu välja pakkuda, kohe üks teema. Me oleme praegu kunstihoones, Tallinna kunstihoones, sinu ateljees. Sinu aknad on küll hoopis valele poole, aga kui oleks olnud samas ateljees, siis oleks näinud praegu suurt auku ja siis seda seda suurt risti, mis on tulekul. Paar nädalat tagasi oli uudis, et tänu nendele vaiadele, mis maasse raamitud, on mõrad, jooksnud nii kõrval olevasse kirikusse ja kunstihoonesse, kus need mõrad on. Marko sinuni jõudnud. See on kõik äärmiselt jube teema jah, sest et esiteks, mis siin salata, see, mis seal kunstihoone ees toimub, minule isiklikult küll isiklikust maitsest lähtuv hinnang, aga minu arust on see katastroof täiesti ja, ja noh, sammas ja kogu see kupatus ja idiootlik autoparkla siin siin muistsete varemete vahel, et noh, ei tasu isegi enam, vihastame issand, minu arust täielik idiootsus. Aga mis puutub sellesse mõradesse Viblase, siis vastab tõele, kuna ma täheldanud iga päev mõrade, eks, kerged päris Murade seinte sees nagu laienemist, jah, sest kui ma siia kolisin kevadel, siis olid siin väiksed, mingisugused vajumiside praod, aga aga kui nad varasügisel siin rammisid neid vaiu, siis noh, kõik need kunstihoones töötavad kunstnikud kogesid seda kihvti sellist nagu maavärina vibratsiooni, mina sealjuures kogu maa vibreeris täiesti talutavalt. Nii et sul on hirm. Selles mõttes on hirm, et mul seal tööd all, et, et ma pean. Mis töö tõesti on, nii et ma iga päev, kui ma tulen hommikul ateljeesse, siis ma vaatan kõigepealt, et tegelikult ei ole midagi kukkunud, sest et noh, ma ei ole nagu remondis, tugev ja ma ei tea, kuidas need materjalid omavahel, kuidas nad seovad ja kuidas nad peavad, kui seal mõra on seal selline, nagu ta on tekkinud viimastel aegadel, et et ühel hetkel kukutasid mingi latakas krohvi ja mul seal all seisvate tööde otsa, et väike hirm on, aga, aga noh, võtan seda sellise noh, staalsusena, et juhtuks, siis juhtub, et esimesel võimalusel kasv midagi ette võtta. Aga kas sul on hirm või mõned muud tunded seoses selle ristiga selle nüüd tsehhi töölised meile kalli hinna eest teevad. See e-ristiga mul ei ole hirm ristiga, mul on lausa sihukene niukene, noh, mul on mage kehtun. Sest et see asi nagu pikemas perspektiivis on ka ju nii, et et siis kui hakati seal, noh mitte Jakatud seda ristijuttu rääkima või siis kui juba ammu räägite, Trist tuleb ja nii magasin selle hetke kuidagi maha, kui toimus mingisugune konku kurss ja jälgiv kõike ja kuna ma ise ei ole mingi avaliku ruumi kunstnik, siis ma ei hoia nagu silmi lahti ka ühel hetkel, kui see ristoni ära otsustatud, siis siis hakkasid diskussioonid ju ajalehtedes ja võit võttis sõna üks teine inimene ja kultuuriinimesi sai need said nagu nagu nahutada, et mis te siin mölised enam, et õige aeg maha magatud ja situb purki ja nii edasi. Aga, aga noh, ja siis ma ise tundsin ka. Üks üks asi on kui selline kunstnik ja kodanik, teine asi on ka see, et ma olen ju otsapidi kunstiakadeemias seal tööl dekaanina, et võib-olla peaks ka midagi nagu rääkima või peaks nagu kirjutama lehte. Samas mõtlesin, et Jassi on kirjutanud, see on nii idiootlik, et mul ma lihtsalt tundsin, et noh, et see nagu kaugelt üle minu pea, et see idiootsus on nagunii nii suure jalanumbriga, et, et noh, et et see läheb sealt oma teed tõenäoliselt ja suure suure tõenäosusega on seal taga mingisugused poliitilised jõud, millest ma ei taha midagi kuulda ja ma nagu ei valda seda poliitikat, tema huvi puudub selles suunas, et ühesõnaga, noh, ma ei võtnud ette hakanud ka niimoodi kirjutama mingisugust sapi, seda artiklit või kriitikalt ajakirja ajakirjandusse. Aga aeg-ajalt mulle ikka tundub, et võib-olla oleks pidanud, sest et mida rohkem ma siit mööda käin ja ja vaatan seda nõmedam et kuidagi see ikka kolossaalne ja ja noh, kõige hullemad, Mul on see, et ise harjub kõigega ära ja, ja on see linn, missugune ta on, et ikkagi harjud ära. Kontrastid tulevad välja siis, kui siia tuleb inimene, kes ei ole seal linnaga harjunud või kes tuleb võõrast keskkonnast kelle jaoks on see keskkond võõras, ta näeb neid märke märksa märksa kontrastsemalt ja selgemalt. Ja mul oli konkreetselt üks juhtum, kui üks Islandi kunstiakadeemia professor oli siin sügisel ja ja siis ma joonistasin talle selle risti niimoodi paberi peale, et vot niisugune asi tuleb ja kui suhteliselt ära, kui mitu meetrit see on, et üks või kaks. Kohutavalt hirmunud, et äkki kaks või kolm meetrit lausa ja siis ma joonistasin sinna sellise võidurõõmsalt, sellise tillukese mehe kõrvale ütlesin, et mõõtkava on nagu selline, siis ta sai peaaegu et nagu infarkti ütlesite, olete hulluks läinud, siis ma tundsin ka, et just nagu mina olen ka nagu süüdi, et nad tõesti teesin väikses riigis teete midagi niisugust, et see on täiesti ennekuulmatu idiootsus 21. sajandil. Et noh, et, et lõuna kui absoluutselt, kuidas semiootiliselt märgid mõjuvad ja millist sõnumit kannavad ja mis sest, et teile tundub, et see on vabadus, aga kui mina vaatan väljaspoolt, siis on see sulaselge fašistlik sümboolika, ta tekivad teised konsultatsioonid hoopis, eks ju. Ja ja tundsin täitsa kuidagi häbi oli ja, ja ma kujutan ette, et jääbki nii et sellest on nagu kahju, et sa pead kogu aeg niimoodi ikka nagu, nagu vabandama kellelegi kellelegi teo pärast. Sa mainisid seda jah, et, et mis tähendasid, need märgid kannavad ja ausalt öeldes mul oli kohe tagamõte, miks ma sellest ristist rääkima hakkasin, et Islandi professor rääkis sellest Vassismistega. Aga noh, võib ju rääkida kristlusest ja võib rääkida ka Kristusest ja siis võib rääkida jumalast ja siis võib rääkida saatanast ja igasugustest supernoovadest ja, ja sinust, Marko Mäetamm ka, et ühesõnaga ma olen nüüd jõudnud nagu sinnamaani, et küsida, et mingi etapp tegid seal hästi palju pilte, suuri pilte kus olid tegelased, jumal, saatan ja sa ise ja siis noh palju oli seal piltide peal ka nagu vestlusi, justkui sinu religioossed vestlused jumala ja saatana, aga noh, kõik need olid väga jaburad ja taandusid kuhugi sinna, et räägiti, kui ilussa Marko Mäetamm oled ja tegelikult lisaks sellele ka intelligentne või midagi mingi selline totrus. Et mis suhe sul selle selle jumala ja saatana ka praegu on? Praegusel ajal enam ju neid pilte ide Noh, inimene jah, kuidagi kulgeb ja, ja iseenesest oli see väga-väga minu jaoks väga huvitav aeg. Intensiivselt tegin neid töid, millele sa praegu viitad, et kusagil milleeniumi paiku kuskil kuskil 1998 kuni 2000 mingi kaks. Ja jah, mul oli selline selline nagu päris pikk periood ja ma tegin päris mitmeid siukseid sarjad, kus kus ma proovisin nagu luua vestlusringi siis nagu jumala kuradi ja iseenda vahel ja et oleks võimalik üldse vestelda üleloomulike jõududega nagu kurat ja jumal, ma pidin kehastama enda tüübi selles storis nagu üleloomulikuna või noh, nagu super naturaalsena. Et see oli selline. Kusjuures ma isegi ei tea, miks ma kust otsast nagu algas minu puhul ongi nii, et ma ei, Ma magan nagu alati, need nagu idee algused maha. Aga kas see ei olnud mingisugune ilmutas või, või noh, ütleme, mingi jumalik valgus või ei olda? Rumal jumalikku valgust küll ei ole olnud, aga, aga muidugi ma olen nooruses igasuguseid igasuguseid huvitavaid kogemusi ja unenäolisi kogemusi üle elanud küll ja seda ka praegu. Paljud mu ideed tulevad unenäost ja, ja ja noh, ma ei taha öelda, et nägemused, vaid pigem pigem sellised unenäomaailmas tulevad niisugused niukesed ideed ja ja mõtted, mis siis noh, teinekord on nii kirkad ja, ja jõulised, et noh, tunnen, et ma pean neid nagu kasutama oma loomingus ja säilinud on olnud ka edasi viivad. Aga see konkreetne värk oli tõesti. Ma pean tõesti siiralt tunnistanud, ma ei mäleta algust, aga, aga ma mäletan seda, et ühel hetkel hakkas mind huvitama selline noh, tegelaste mind hakkas huvitama see, et minu tegelased pildi peal vestlevad. Mul oli vähe nagu sellest, et ma teen mingi pildi, mis on visuaalselt, noh, on seal mingisugune süžee või mingi case mingi narratiiv, eks ju, areneb, aga tundsin, et sellest on nagu vähe. Tahan, et need tegelased kelleva manal sinna esile. Et neil on mõtteid ja nad omavahel suhtlevad ja, ja siis mul hakkas õudsalt meeldima selline vorm nagu on ka nii nagu tõesti mingisugust raamatuteatritüki üles kirjutatakse, et skripti, et nad umbes nii ütleb, sees on, kool on ja siis ta ütlebki ja võib-olla väike mingisugune märksa, kuidas ta ütleb, et noh, üllatunult või meeleheitel või noh, mulle tundus, et see, see avardab tohutult minu võimalusi midagi edasi anda. Ja siis ma hakkasin kasutama seda ka mikspärast. Just jumala kurat, võibolla mind huvitab siiamaale põhimõtteliselt, mis need on, need, mis on see plussmärgiga ülim ja mis on miinusmärgiga ülim ja ja ma tunnen ennast tihtipeale, et mind need kaks poolust manipuleerivad ja enamus inimesi tunnevad, et nad on nagu head asjad on halvad asjad ja seal peal sa seal vahel pead, sa nagu laveerima oma elus. Ja kui sa teed halbu valikuid või endale kuidagi vastuoluliselt tegutsed või kuidagi, et sa lähed endaga nagu vastuollu, siis sul on tohutult halb olla ja ja sul on väga hea meel, kui sa kuidagi nagu puhtalt läbi lähed kuskilt labürindist, et noh, see on selline pidev valikute, otsuste otsuste labürint. Ja noh, kes kuidas enda jaoks selle maailma konstrueerinud, et minu jaoks kindlasti neil niisugused üleloomulikud energiad eksisteerivad ja, ja ma maale siiamaale vaid ka antud hetkel, kui ma otseselt ei kasuta oma loomingus niisuguste niisuguste noh, seda ma ei kasuta seda oma loomingus. Täpselt siiski see mõjutab mind. Ja paljud inimesed on küsinud siis, kui me eriti tegin neid töid, et kassas religioosne, mis uues religiooni on? Ma tahtsin just küsida, et kas see on nagu puhas mäng mingite märkide pinnalt või on mingisugune, nagu sa ütlesid, et mingid jõud on. Ei, ma ei julgeks öelda, et ta on puhas mäng märkide pinnalt, sest et ma ei ole nagu seda usku, et, et hea kunsti jaoks piisaks mingisugusest niukses pinnapealsest August või niukses nagu mosaiigis täitsa paigutada asju kokku mingisugusesse mustrisse. Ja selline mänguline, tore välispind on, nüüd ongi see, mille nimel tasub üldse nihukest vaeva näha, nagu kunstis tegelikult tuleb näha, et pigem mind ikkagi huvitas, ma arvan, minu enda persooni oma. Ma arvan, et läbi sellise jabura mänguma loksutasin ennast kuskiltpidi kas paika või paigast ära või ma katsetasin tõenäoliselt enda mingisuguseid piire seal iseenda jaoks. Ja vaatajad tajus seal hoopis midagi muud. Tõenäoliselt ja isegi millegipärast arvan, et minu enda jaoks oli see mingi mingisugune teraapiline tegevus. Võib-olla. Võib-olla sellepärast, et üha enam, mida rohkem ma tegutsen kunstnikuna, seda vähem ma nagu usun mingisuguseid kindlaid väiteid millegi kohta tahtsin öelda, et ma tean, selle, ma teen nii, sellepärast ma tean, et need, et ma tahan seda tihtipeale, et asjad on hägusamad ja ja ma pigem eeldan, et ilmselt sellepärast ma olen käitunud nii või sellepärast ma teen niisuguseid valikuid. Nii et ma arvan, et ma korjasin selle ülesvajadusest mingisuguste reaalselt mina kas kas kuidagimoodi küpsetada või vormistada või mis iganes. Ja praeguseks mul lihtsalt on see, ütleme, see raskuskese või fookus läinud, läinud lihtsalt natuke teise nurga alla, et kui praegustes viimase viimaste aastate projektides. Ma olen hästi, on tegelikult äärmiselt personaalse kuidagi materjaliga hakanud tegelema, kuidagi enesele aru andmata ja pigem nagu jälgin ennast ja oma perekonda ja enda ja perekonnasuhteid ühiskonnaga ja ka seda, mismoodi ühiskond üldse perekonnaga manipuleerib ja mis üldse juhtub perekonnaga ühiskonnas, mitte perekonnaga, kuhu mina kuulun vaided tõesti, mida üldse peremudel, kuidas peremudel nagu nagu käitub ja. Ma arvan, et seal sees on see jumala kuradi liin, on, eksisteerib täpselt samamoodi edasi praegu, et kõik see hea ja halva võitlus niimoodi primitiivselt väljendada, on seal olemas ja ja tumedad ja heledad jõud tõenäoliselt, ainult et ma võib-olla kirjeldan mingisugust teist momenti sedasama asja sees. Ma arvan, nii. Saatana ja, ja jumala ja Marko Mäetammepiltidega on üks asi hästi, nagu kohe näha, kaugele on see, et, et seal on nagu mingid skeemid, lisaks sellest tekstist rääkisid, et see seletab ja ähvardab mingisuguseid võimalusi ja aga, et, et on skeemid, et noh, tõesti, et kuidas mingi asi muutub, teiseks ja mis siis juhtub ja nii edasi ja nii edasi. Keemid, enne seda tegid sa selliseid hästi värvilisi pilte, kus need nagu kadusid. No ma, ma kuidagi looduse poolt on antud minul mulle ilmselt kaunikesti suur tööjõudlus ja küllaltki suur produktiivsus ilmselt võib-olla paljud kunstnikud tegutsevad võib-olla noh, väheproduktiivsete võib-olla täpsemalt ja, ja noh, võib-olla väga kvaliteetselt, aga vähem kvantitatiivselt ma olen avastanud enda puhul, kui ennast kõrvalt vaatan siis ma olen avastanud, et minu, need muudatused või arengud minu enda kunstipraktikad, kas just nagu nõuaksid sellist nagu kaunikesti suurt produktsiooni või noh, läbitöötamist küllaltki suures mahus töödest. Ja Ma arvan, et seal on iseenesest väga hea, sest et sul on kuidagi kogu aeg on mingi protsess, et said, sa hüppa nagu ühest ühelt näituselt teisele ja ei ja ei ja ei tee ainult siis, kui on tarvis, vaid et sul on kogu aeg nagu nagu valud on, on nagu ahjus ja seal on siis tarvis või ei ole mingil määral on see raiskamine mingil määral. Võib-olla on see jälle võimalused, kogu aeg võib midagi juhtuda ja algusaegade tööd. Eks ma jälle komistasin kuidagimoodi selle selle otsa, mille otsama tahes pidigi komistama, et muna esimesed tööd olid niisugused niuksed nagu Flower Power ja, ja niuksed nagu neopoppapp, retro-pop või jumal teab, mismoodi igaüks on isemoodi neid nimetanud. Ja niukseid hästi visuaalselt hästi, pole kärarikkad ja ühtlasi selged ja dekoratiivsed ja narratiivsed ka, sest et tihtipeale olid pikad lohisevad pealkirjad asjadel nagu minu enda lemmiktööl näiteks ja Machaga vasak jahunda maitsevad muna, millele tegelikult pool töö töö nagu, nagu kehast või, või pointist annabki pealkiri, eks. Ja, ja noh, ütleme see keel oli mul hästi selge, ma mäletan isegi seda momenti, millest võib-olla see on saanud mingi tõuke või mis on kindlasti mõjutanud seda, et mu visuaalne keel oli alguses selline selge ja natuke isegi stiilne, et seletav, et et kui ma Ma hakkasin nii-öelda aru saama sama, et et ma tahan saada kunstnikuks, mis kõlab küll pateetiliselt, aga tõesti ühel hetkel sulaselgelt tajusin, et mina pean hakkama kunstnikuks, millegipärast mul tuli nagu niisugune valgus peale ja kuskil keskkooli lõpus viimases klassis. Ja siis noh, peale seda alles algasid, hakkasingi nagu suhestuma selle teemaga ja käisin näitustel ja vaatasin, mis ma seal nagu siis näen ja aru ma ei saanud absoluutselt mitte millestki. Mida, mida abstraktsem, seda oli see kõik või mida sellisem? No ütleme, esot esoteerilised minu jaoks seda rohkem, see ajas mind närvi. Mulle tundus, et see on mingisugune mage värk, kui ma näen mingit maali, mille pealkirja ma ei tea. Mingisugune seisund, näiteks? Kolm, eks ju, noh, ja siis mõtlesin, eks faking seisund kolm, et mida see tähendab, et ma tahan, ma olen selge inimene, ma tahan selgeid nagu lahendusi ja küsimusi ja vastuseid. Ja nad mulle meeldiks nagu, et mulle räägitakse lugu ja siis ma tahan seda luu aru saada, lugeda ja ma tahan nagu näha, et ma tahan nagu aru saada. Ja, ja mulle mulle tundub, et see on nagu, aga kui, kui see kunstiteos minuga ei kommunikeeru seina peal kunstihoone seina peal on töö, millest ma mitte millestki aru ei saa, et mingisugune kammajaa seal käib. Ja, ja noh, ilmselt sealt ma tõukusin kuidagi iseeneslikult nagu teise suunda täiesti telje teise otsa, kus ma hakkasin tegema ise selliseid asju, mis annavad absoluutselt selgesti välja, mis seal peal on ja mis selle mõte on ja siis ma veel Tsementeerisin selle võimaluse täielikult, et inimene ikka õieti aru saaks sellega painderale hiigelpikka pealkirja alla ja noh, et tõenäoliselt ma nagu üritasin toppida kinni kõikvõimalikud urud augud, et et nagu mitte mitte nagu valesti aru saada. Ja siis ma nagu töötasin täitsa süsteemselt niimoodi, noh, ülearu volüüm põhjas absoluutselt grotesselt kõike ära seletades ja punaseks värvides ja ja siis nagu veel musta piirjoonega ümbert, nii nagu minu ilusas vanas aabitsas millega ma üles kasvasin esimeses klassis ja mille pildid mind siiamaale nagu mõjutavad, et noh, selgus niisugune peaaegu realistlik ja, ja noh, samas niuke lapselik natuke dekoratiivne, võiks veel paremini aru saada. Ja ühel hetkel ma noh, suure tõenäosega nagu väsisin ära või see muutus minu jaoks igavaks vä? Ma ei saa öelda, et igavaks muutus selles mõttes ja et ta muutus minu jaoks nagu magedaks või tähendusest nagu tühjaks, sest kui ma praegu neid töid vaatan, siis ma kirjutan sajaprotsendiliselt alla uuesti, neile aga igavaks võib-olla protsessi mõttes, sest et noh, läks minu jaoks nagu mehaaniliseks, et ja ilma et ma oleksin hakanud kuidagi spetsiaalselt planeerima. Ma lihtsalt kuidagi tõenäoliselt teisenesin värvid kadusid ära ja asi läks järjest askeetikumaksja järjest kuidagi märgilikumaks. See, miks sa küsisid enne, et, et noh, et kus need skeemid tulid või asjad, selle, seda, seda ma nagu mäletan või seda nagu suutsin registreerida täitsa, et et ühel hetkel ma olin need need ära taandanud, ütleme need visuaalsed märgid ja, ja ikoonid, mis pildi pinna peal nagu sisaldusi, nii kuidagi minimalistlikuks. Et ma ühel hetkel avastasin õudusega, et ta ilmselt ainult mina ise saan aru, et vaataja tõesti saa jõuad samasse kohta välja, mida sa ise sisuliselt üritasid alguses nagu ignoreerida, et vaataja sinust ei saa enam aru, ma jõudsin otsaga sinna, kuhu ma ei oleks osanud absoluutselt ebajõuan ja siis tekkis tõeline paanika, et minu jaoks on siiamaale oluline, et kunst on kommunikatsioonivahend. Noh ja ma arvan, et, et minu jaoks on kommunikatsioonivahend, on ta siis kellegi teise jaoks midagi muud, see on täiesti iseküsimus. Aga minu jaoks on kommunikatsioonivahend ja ma otsisin tõenäoliselt siis endale uue, keerasin uue tahu ette, kustkaudu ma sain uuesti selle kommunikatsioonikanali käima. Ma hakkasin neid samu asju siis uuesti seletama, sedapuhku reaalselt, mitte enam pealkirjaga, vaid ma kirjutasin asjadele nimede juurde ja tõmbasin jooned juurde näitajad, näidates noolega, nagu diagrammi peal on, või manuaali peale, et siit keerad, siis juhtub siin nii ja kui sa siit nii teed, siis juhtub naa ja noh, see oli siukene noh, loomulik areng, et et hoida seda nagu pilti selgena võib olla jaoks, siis ma olen otsinud erinevaid erinevaid fonte selleks. Noh, see, mida sa ise mainisid, mis tõesti sinu töödes on hästi läbiv tõesti jutustavad Teil on seal olemas, võetad nagu mingi kaader mingist filmist või noh, mitte, et nad oleks filmilikud, need pildid aga aga et mingi tegevus kogu aeg käib. Teine asi, mis ka on väga tajutav, on seal mingi vastandamine, noh, et ütleme, see jumal ja kurat, aga, aga muid vastandusi, et mingi must ja valge ja hea ja halb ja ja noh, noh kasvõi mingid märgid, et need sama märgisüsteem, et mees ja naine ja nii edasi ja nii edasi, et mis sa selle kohta ütled? Selle pole õige. Kus ma olen nii üldse mõelnudki, et seal on mingisugune vastandumine, nagu kumab läbi igalt poolt, aga aga võib-olla on siin võib-olla asi on lihtsam isegi, sest et hiljuti hiljuti oli paar aastat tagasi kui ühe siukse vahva kunstnike seltskonnaga, Me kirjutasime mingisuguseid storisid. Ja ja ma arvan, et see oli Hasso Krull, kes noh, umbes nii, et keegi, keegi meist teadis Hasso Krulli oli küsinud tema käest nõuet, kuidas kirjutada üks hea lugu lihtsalt ja selgelt. Ja Hasso Krull vist oli siis andnud head nõu, et mis selles loos peab nagu olema. Et seal peab olema mingisugune konflikt ja mingi hulk tegelasi, kelle vahel saab tekkida üldse mingisugune noh, võimalus kas reetmiseks või ära lisaks või mis iganes, mingi skeem, mida ma täpselt ei mäleta. Aga ma arvan, et, et siin võib-olla võib-olla selles on midagi samasugust, et noh, et kuna mul on ma ei tea rahast oluline narratiivsus või noh, ma olen seda tüüpi kunstnik, kellele see narratiiv on tähtis. Alatiivsusel oleks, on vaja mingisugust ilmselt mingit kontrasti vastandumist või, või noh, opositsiooni või et see lugu hakkaks liikuma, rong nagu paigast ära läheks. Võib-olla alateadlik nagu otsinguil valik, et ma ei saa nagu, ma ei saa nagu ütleme ajaliselt kulgevat jutustust, kui seal asjad ei põtki omavahel kokku või kui asjad on nagu staatikazett. Sul üks. Pilt selline, kus Piilupart Donald läheb aiakäruga kohutavalt naljakas pilt ja kohutavalt õudne pilt ka piilupart värviline, nagu ta on, läheb aiakäruga ja seal on mingisuguseid lehekesed aiakäru peal, noh risti noh, ühesõnaga just nagu mingi matusebüroost ja seal poiss mustvalge, kes on väga kurb ja arvatavasti surnud. Et noh, ühesõnaga kuidagi naljakas ja õõvastav, samal ajal, et praegu tuli meelde see pilt Jah, see on, see on niisugune pilt küll jah. Ja tegelikult ongi, et enamus mu töid eriti praegu viimastel aastatel tehtud on. On nad noh, ma olen ott, võib-olla seal on jälle midagi sellist teadlikku valikut või, või sihi sihiliku otsimised. Et ma otsin põhimõtteliselt sellist, sellist punkti oma oma töös, et noh, mul on, ma ei tea, kas ma otsin teda niimoodi teadlikult, aga mul on hea meel, kui ma, kui see asi mu töös tekib kus vaatajal on nagu tekib selline kaaluta olek, et ta ei tea, kuidas Ta ei tea, mida vaadata, et, et noh just nimelt nagu sa kirjeldasid, get on korraga nii õõvastav kui padunaljakas. Et ma olen nagu niukse, noh aga täna olen nagu sunnitud ise valima. Ja, ja noh, ma asetan, asetan sinu ette nagu sellise võimaluse, et lähed sinnapoole, lähed sinnapoole, mõlemit teed on võimalik ühelt samalt nagu skeemid tegelikult on jah, ainult et ilma noorteta otsese, otseste noolteta ja, ja mul on hea meel, kui vaataja tunneb ennast nagu nagu ebamugavalt või noh, natuke tasakaalust väljas, et noh samas ta peab saama, Ma tunda, et, et noh, et ta valida oskab. Põhimõtteliselt ma ei taha, ma ei taha luua siukest situatsiooni, nagu ma ise tõesti kunagi läbi elasin, seisan pildi ees ja maadega mööd nagu see pilt mulle ei ütle, et nad seal on mulle lihtsalt noh ta ei avane, see pilt kindlasti peab avaneva. Ma tahan, et minu, minu töötaks, vabaneb avasüli, võtab su vastu eksija, aga ja siis on kaks urgu viia erinevatesse suundadesse minevad täiesti või kaks ust võib-olla isegi rohkem ja, ja sisse astud siis sa sealt, kust sa ise tunned, et sa pead sisse astuma ja ja tegelikult leiad selle lahenduse endast lähtuvalt. Et kui sa tahad, et see asi oleks õudne, siis sa tegelikult lähed sellest uksest sisse, kui sa, kui sinu jaoks on nagu õige, et see pilt padunaljakas, siis ta on võimeline olema ka sinu padunaljakas. Et noh, ta oleks selline noh mitte igaühele midagi, vaid et ta ta kätkes ennast tõest endasse kust mingisugust võimalikku spektrit, et et noh, oleneb tõesti, kust nurga alt vaadata, et nagu mingi moonduv pilt või sihukene kõverpilt ja tegelikult viimaste aastate tööd mul on kõik kuidagimoodi tööd, mis on töötanud hästi või mis on nagu head. Minu enda arvates võib olla, mis on nagu nagu saanud ka head, sellist nagu vastukaja on umbes umbes nii tanki ja sellepärast nad on ka olnud nagu head. Et, et inimene on öelda, et paganate korraga õudne, naljakas, et kuidagi ta ei lase minust lahti. Mis teine asi on ka see, et noh, minu jaoks hea, et, et ma arvan, et on tähtis see, et see pilti lahe ei lase ennast ära lahendada. Et noh, põhimõtteliselt võib ju tuua näitena Niukest mingisugust ristsõna mõistatust, et ma ise ei lahenda ristsõnu, ma kujutan ette, kui kui mage on või noh, kui, kui lühike elu igaveseks siuksel kergel ristsõnu mõistatusele lühendada, naks naks naks, ära eksi, viskad minema ja otsiti kui midagi uut, aga ristsõnamõistatus, mille nägemist paar viimast asja ei lähe kokku, näiteks ei tea, mis asi see on seal paar sõna on puudu, eksju ja siis sa kõnnid ringi nagu munas kana, tead, ja muudkui aga mõtled ja lõpuks klotsid selle isegi üles võib-olla või jääb üldse lahendamata kannad nagu endas kauem seda, seda probleemi. Et noh, võib-olla töö puhul on samuti, et kui ta kui ja ei lahenda, siis, siis ta püsib sinuga kauem kaasas. Ja, ja ka muidugi töötleb sind, sest et ma arvan, et üks osa kunstnikust alati on manipulaator, et ta tahab oma mingisugust maailma. Maailmatõlgenduste noh, see ei ole küll ei kõla hästi, aga ikkagi peale suruda vaatajale. Ma arvan, et alateadlikult, et noh, miks ma muidu lähen näitan oma töid, tõenäoliselt ma mul on mingid mingi messid mida ma tahan levitada, et see annab võimalused mässasid nagu levitada ilmselt kui, kui sa lähed ega eraja, vot seda rääkis mulle, mis pagana pilt see oli hea või halb? Saaks nagu aru, nagu ei saa ka ja noh, Ma arvan, et see on hea, kui sa pähkel nagu ei avane kohe. Naljakad ikkagi on su pildid, miks, miks nad on naljakad, see on minu jaoks on olnud täielik täielik, ütleme, niisugune täielik kolmas maailmasõda, sellepärast et nüüdseks ma olen nagu selle selle nurga alt nagu maha rahunenud või noh, see ei ole minu jaoks probleem hetkel. Aga kunagi, kui ma veel niukene, noor ja, ja niisugune eriti omast arust vihane mees olin. Mul on niisugune vihane mees omast alustega. Huvitavad teised asjad või teatud koha pealt on nagu nahk paks. Aga mulle kunagi käisin metsikult närvidele see, et see on kuskil 90.-te keskpaik kes metsikud närvidele, kui mu tööd inimesed ütlesid, naljakad ja kui tahta absoluutselt naljakad, sest minu arust nad ei, nad ei olnud naljakad. Esiteks minu jaoks ja tegemise protsessi naljakas eesmärk ei olnud absoluutselt naljakas ja ma tegin nagu järjest rohkem niukseid ponnistusi, heitlikke pingutusi, et saada nagu lahti sellest naljamehe nagu imidžist, kunstilised maalide, naljakas mulle saadeti. Mina ei tea, kust kohast hakati ühel hetkel saatma mulle iga koomiksialast nagu ütleme, kutsuti koomiksinäituseid nagu kuskilt Tšehhist Poolast või ma ei osalenud ühelgi viskasin kõik prügikasti, need igasugused kirjad, sellepärast et koomiks kui kunstivorm absoluutselt ei köida. Ja see kõik oli kuidagi selline naljamees ja koomik ja koomiksid ja puha. Ja ma tegin ühe siukse, eriti eriti radikaalse hüpe niukse tõsiduse suunas, kui ma tegin näituse, mille nimi oli igas asjas ingliskeeles veel oli töönel Strings ja see igavesed asjad sisaldas siis nagu endas 10-ga Käsu nihukesi nagu märgilisi nagu nagu visuaale nagu liiklusmärgid, 10-st käsust, iga käsk üks märk, niuke kõlab juba naljakalt, kõlab küll. Ei kujuta ettegi, töö, see oli, tähendab esiteks, ja ma noh, niimoodi ei tunne seda Kristlustega piiblit absoluutselt, et see oleks mulle kuidagi väga lihtsalt tuld, et ma pidin hakkama sellega kuidagi tegelema. Lugesin teatud kohti, siis sellisest kristlikust kirjandusest uurisin neid, kuidas neid kümmet käsku kirjeldatakse, kõige hullem oli see, et seal igal pool natuke erinevad, eriti veel kui inglise keeles või eesti keeles ja ja ka kuidagi nagu siis eraldasin ikkagi selle selle tõve omast arust disaininud 10 käsku kuidagi oma olemuselt nagu enda jaoks selgeks joonistatud ja tegin neist niuksed, kihvtid, tööd ja puha, ja Maal galeriis oli see näitusi vaal, galerii oli seal Väike-Karja või Suur-Karja tänaval. Siis ma olin nagu uhkemaid üles pandud tööd juba ja siis tuleb sealt Maal galeriist, seal taga oli mingi galeriis, oli mingi disainibüroo veel, sealt tuleb siis üks disainer ja ja kukub naerma, tead niimoodi, et hoiabki põlvedest kinni kätega tead, vaata et annab otsad hirmumis. Kuule, karjub mulle, mina olin. Panen ühte pilti poisina lähedam, oled ikka naljamees? Sain aru, et absoluutselt on ebaõnnestunud jälle see, see üritus nagu. Nonii, ta läks muudkui ja, aga noh, ma võitlesin selle tuuleveskiga tükk aega, lõpuks kuidagi lõin käega või elasin mingisuguse katarsise läbi, et inimesed arvavad, et naljakad isegi paljude asjade puhul juhtus niimoodi, et eraldi ühekaupa ei olnudki nagu naljakal. Näitus tundus naljakas. Ma ei tea, kas krapsale nüüd lohutuseks seda just nimelt su viimase aja kuidagi kutsud sünged ka, et seal on mingisugune vägivaldsus veri ja tõesti surm ja noh, mis seal teha iga nädal natuke naljakat, aga tõesti nagu sa enne mainisid, et sa tegeled ühiskonna ja, ja perekonnaga kuidas ühiskond siis neid suhteid mõjutab ja nii edasi ja nii edasi. Üks tööde sari on sul see, kus on veritsevad majad, väga skemaatiliselt tehtud mustvalged majad ja nende akendest kas siis niriseb või isegi purskub verd ja noh, siis on igasuguseid õuduspilte ka sinu mitte sinu, ma ei tea, aga noh, ütleme lastega perekonnaga ja nüüd lõpuks on muutunud lausa mingisugusteks trollideks sellisteks karva tompudeks. Et millest see selline vägivaldsus Perekonna selline noh, kuidagi halastamatu ekspluateerimine oma loomingus hakkas mul väga konkreetsest sündmusest nimelt 2000 midagi. Neli või midagi niimoodi jah, nägin ma ühte kohutavalt kuidagi ilmutuslik unenägu. Mõtlesin enne ka, et ma olen aeg-ajalt nagu unenägudest saanud tõesti selliseid põnevaid ideid tööde pealkirju ja igasugu imeasju. Ja, ja ma nägin niisugust unenägu, et mis muutis sisuliselt kogu minu senist nagu kunstipraktikat radikaalselt ja suhtumist ka oma loomingusse. Et noh, selleks ajaks olin nagu noh, ma olin nagu selles olukorras, kus ma olin hiljuti võtnud vastu selle ameti, kunstiakadeemia dekaan, dekaani ameti paljuski majanduslikel põhjustel, kuna noh nagu situatsioon oli niisugune, et noh, tõid suurte müünud ja nagu elasid niimoodi napilt ära ja korraga pakutakse sulle võimalust, et proovi, et noh, et tööd on palju ja teha on nagu igasuguseid vastutusrikkaid samme vaja, et muuta õppekava seal ja katsuda teaduskond nagu nagu ajada kuidagi kaasaegsema joone peale ja mis on hästi raske töö ja mulle kaunikesti võõras, aga siis ma mõtlesin just, et prooviks, et kui mulle pakutakse seda, siis, siis võib-olla tasub proovida. Ja noh, teadsin ka suurt riski, et noh, see on selline asi, mis võib tõenäoliselt neelata endasse nagu mingisugune mülgas, et noh, et mul ei ole enam aega üldse ateljees midagi teha ja see on nagu niisugune palju sellist nagu probleemistikku, mis võib hõlmata kogu minu nagu ajutegevuse ja muuta mind sisuliselt teiseks inimeseks, võib-olla võib-olla isegi bürokraadiga või mingisuguseks pandeemia sihukeseks rotiks või halvemal moel ma siia maale millegipärast on täiesti veendunud, et mul on erakordne tahtejõud. Et ma olen võimeline tegema asju, mis tunduvad esmapilgul nagu võib-olla võib-olla võimatut, ma nagu usun sellesse ja mul oli niisugune tunne, et okei, kui siiamaale võib-olla on halvad näited sellel teemal, et inimene on korraga dekaan ja ka rahvusvaheliselt nagu aktiivne kunstnik, siis otsustasin, et minuga on teisiti, et noh, et ma olen võimeline asjad kokku panema ja mõlemad tegema. Ja siis ma lihtsalt võtsin, eks väga karmi otsuse vastu, et väga täpselt oma aja ja, ja olen nagu hästi ökonoomne oma tegemistes. Ja mõtlesin ka selle peale, et okei, et kunstnikuna, mis on tähtis kunstnikul, on tähtis see, et ta räägib vaatajale millestki, mis on talle tähtis ja, ja kui mulle on oluline see, kuidas enda eluga hakkama saada, siis ma sellest ma pean rääkima. Et no mitte sedasi, et noh, et ma võitlen selle nimel, et oma eluga hakkama saada ja siis lähen ateljeesse, siis tegelen mingisuguse võimsama probleemiga või üllamaga või mingisuguse asjaga, mis, mis on nagunii-öelda siis see kunstiprobleem, kõik see, mis mind frustreeriv, ruineeriv paneb nagu kartma ja rõõmustama ja, ja tekitab probleeme ateljee akadeemia kodu vahel enda nagu jagamine ja perekonna kuidagi eest kuidagi just nagu vastutamine ja nii edasi. Et see ongi tegelikult see, mis mind ennast kõige rohkem nagu muretsema paneb ka ma peaksin seda vaatajaga jagama kunstnikuna. Et siis on kõige ausam ja ühtlasi ka kõige ökonoomsem, sest et mul on üks ja sama probleem kogu aeg. Aga siis, nagu sellele käratas veel otsa sihukene kihvt unenägu, et isenesest õudne unenägu, et ma nägin, Budapestis oli mul üks näitus ja öösel magades enne avamist nägime sisustust, unenägu, mis nagu ei olnudki unenägu, vaid oli pigem tõesti selline nagu ilmutuse. Et et mul oli nagu probleem, et noh, et perekond on nagu noh, tohutult tohutult, nagu okupeerib minu aega ja, ja kõike, samas ta on ju nii tore ja lapsed on armsad ja ja kõik, et nad asi oli selles, et ma nagu ei tahaks perekonda ega perekonna, see keskel olla, vaid pigem tohutu dilemma on, et millal seal olla ja et kas mul on nagu energiat neile anda ja kõik ja nemad võtavad samal ajal kala ära minu nii-öelda vähese vaba aja, et teha midagi ja ja akadeemias nagu läheb minu kogu päev ära, eks ju, selle nimel, et olla siis võib-olla majanduslikult sõltumatu ja nii edasi. Ja, ja ma nägin unes, nagu, et mulle ütles mingisugune teadlane, et ma tean, mis teha, et sa pead laborisse tooma oma perekonna ja siis ma läksingi nendega sinna ja siis juhatati perekond. Ehk siis siis mul oli üks laps, laps ja naine ühte tuppa, kus oli selline minimalistlik sihukene, valge pink, rihmad peal, niuksed nagu turvarihmad nagu silu töödaski, nahaline tulnud jah, nihukest rihmad just. Ja siis oli seal sihukene, väike klapp, klapp, riiul, mis käis nagu millegipärast nagu niimoodi hingedega nagu vastu seljatuge ja siis alla tagasi üles klapitav, seal peal niuksed, niuksed, mingid mõningad mänguasjad, just nagu nagu mingisugusest lastepolikliinikus ära nätserdatud niuksed mitte kellelegi asjad, niuksed, kas kõik katsuvad neid ja kulunud ja niuksed vähe kurva olemisega? Te oodake siin ja siis minuga räägiti teises ruumis ja anti mõista, et, et nüüd me saame selle noh, see asja saab lahendada, et tuleb perekond ära tappa. Et siis saab ta endale nagu selle sõltumatuse kunstnikuna vaba aega ja, ja iseseisvusiseseisvalt aega ja kuidagi õua ellu ruumi tagasi, et ruumi saate juurde siis, kui te perekonna lasete mõrvata. Mina muidugi absoluutselt noh, šokeeris täiesti mind, et seal üldse midagi nihukest, et oh kui tore küll on vahva naljakas lugu vaid, et noh, see oli täiesti nagu šokk. Et niisugust asja nagu ennekuulmatu, täiesti. Uurisin nurga tagant neid ja nemad, seal mängivad naine, laps ja no lähen tagasi ja tunnen, et noh, et ma, et noh, et ma pean valima, aga ma ei saa valida. Unenäos on, et sa oled nagu kana takus, et jookse taga ei liigu ja sisuliselt otsustas mees nagu kellega, kes nagu mulle pakkus selle võimaluse just nagu kuidagi ise ära või noh, umbes nii, et jah, et sa ise tahad, nii et, et sina tahad ju nii. Ja unenäos nagu kuidagi noh, kuuled ennast nagu, nagu peaaegu nagu nõustumas, samas nagu sa ei saa nagu iialgi niimoodi nõustuda, aga tunned, et sa kuidagi lõpuks veenab su ära ja see niivõrd jube, ärkasin üles niukse Worldi kahetsen elektritool, et ma veel küsisin, et mismoodi see nagu kõik see protsessis peab toimuma ikka uurisid ja, ja ma olin mures, ütles, et see on õudne ja kuidas ma siis niimoodi saan ja noh, et, et mis see tähendab üldse? Ei noh, see mitte midagi teile koju ja tema asja ära, see on elektrituul valus ei ole, hommikuks on kõik, vii kõik korras tõimegi koju, unustage kõik. Ja ma läksingi või noh, kuidagi niimoodi, et see kuidagi läkski nii, et ma jätsingi perekonna sinna läksin minema ja see oli hommikul, kui ma üles ärkasin, nagu kuidagi sellises sokiga üles, et et noh, et kõige jubedam oli see, et see, see oli ju minu enda pea sees, et noh, oleks nagu vaadanud mingit filmi, aga andsin endale aru, et ma ei vaadanud mingit filmi, vaid et minu pea sees juuste all, eks ju, minu aju sees see film, genereerus miski genereerib minust selle filmi valmis ja siis unes näitas mulle, et see oli nagu kõige jubedam sihuke tagasi. Sihuke süütunne tekkis, et ma ise olen võimeline genereerima niisuguse loo, mis on kõige jubedam, oli kristallselge, märkasin, et ma pean tegema sellest nagu töö. Et see muudab täielikult minu nagu kunstikunstnikukarjäär. Et see on nagunii radikaalne, et ma selle peale nagu ilmsi ei tule iialgi ja, ja et mul oli nagu kohustus teha sellest. Ja siis töö tähendas ka nagu seda, et et ma sain nagu aru, et kui ma sellest töö niimoodi nagu, nagu ma teda näen, see tähendab nagu ilma selliste vahefiltrite või pehmendusteta seda enda, seda nii-öelda Eiljani pesa nagu demonstreerimist mida ma tavaliselt noh, kui ma teen oma töid sinna, ma olin teinud kõik need veriseid maju, mida sa mainisid, mul oligi veriste maadega näitus seal. Et noh, see oli see korraga tundusid mulle sellised nagu pretensioonitud ja, ja kuidagi ütleme ohutuks filtriga ohutuks tehtud, et seesama, seesama nagu urgas minu sees olin toonud, aga ma olin pannud sinna ette värvilisi niukseid, kollaseid ja rohelisi klaase, et vaatajale tunduks see asi nagu selline noh, pehme ja veidikene nagu anonüümsem ja et noh, et nad jumala eest ei näeks, mis tegelikult on, et nüüd ma unes nägin, mis tegelikult on ja et ma peaksin seda ka nagu oma loomingus nagu demonstreerima. Ja siis ma tegingi selle töö ja, ja selle tööga oli nagu lõbus lugu see, et esimest korda ma muidugi mul oli tükk aega vaja otsida sellist õiget vormi, sest et alguses ma mõtlesin, et ma pean tõestama perekonnaliikmeid kuidagi kas fotografeerima filmima või mis iganes, aga ma otsustasin, et ma teen nagu teksti peal selle töö, et igaüks saaks ise panna oma nii-öelda tegelaskujud sinna sisse, tekst on nagu kõige puhtam ja kõige impersonaal reaalsem ja samas kõige kõige paremini haakuv, sest et igaüks nagu võib kujutada ennast ise sinna ette ja, ja leidsin sihukse vormi ja ma mulle tundus, et see oli väga hea töö siiamaale, ma arvan, et see on nagu mul oleks õnnestunud maid töid. Ja siis linnagaleriis oli see näitus ja head kolleegid, kõik hakkasid, ütleme üle naljakat juttu selle peale head vanad sõbrad ütlesid, et kuule, et äkki tõesti sa tahadki oma perekond ära tappa, sa teed niukse luu ja kirjutad ja nagu ei suutnud, avastasin, et head lähedal seisvad inimesed ei suuda nagu korraga seda asja vaadata kunstiteose, ütleme nurga alt vaatavad seda kui mingisugust niisugust nagu ülestunnistuste mis oli hästi-hästi kummastav ja natukene häiris mind ka rääkida sellest, et sellest oli ajalehes ja siis sugulased hakkasid imelikku juttu rääkima, kui sa kuskil neid kohtasid ja kõik sinel. Natuke õnnetult on seal läinud, et, et tahtsid teha mingeid sisulisi pilte, mida peeti naljakaks ja siis tegite töö, mis nagu peaks noh, mitte mõjuma niimoodi, et sa tegelikult tahad endale perekonda ära tappa ja siis on sellest nagu suur poleemika. Jah, see oli nagu noh, see on jälle see, kuidas kostitas, kommunikeerub, et noh et see on ka suur vahe, olen, nagu avastan seda ja tõesti on palju olnud juttu, et vahel niimoodi kolleegide ja, ja inimestega, et see tööga nagu see ongi just huvitav, et ta töötab ühtmoodi kohalikus kontekstis, kus inimesed, noh kust me teame 11 ja kus mul ütleme, kolleegid, kõik mind teavad ja kui nad teavad, mis nad teevad automaatselt kui minu naist ja me oleme üksi lähedal, eks ju, et noh, kõik on mind näinud koos naise või lastega või noh, see on niisugune lähedane värke ja kui siukest lugu lugeda, siis nahutada omased kujutavad neid ette noh ma elan kuskil seal Pärnu maanteel, niuke lapsed ja niisugune naine ja neid ma tahangi nüüd tappa, sellepärast et niisugune töö. Ja nad ei saa nagu sellest, nad ei suuda nagu üldistada seda ja ma saan sellest isegi aru, et noh, et seda on raske teha. Aga kui sa näitad seda kuskil, noh ütleme Eestist väljas, kus siin, kus sa oled lihtsalt kunstnik ja see töö on kunstiteos, mis nagu räägib ühtelugu siis seda probleemi absoluutselt ei teki ja ta töötab ütleme õieti vä, või noh, mulle mulle sobivamalt. Mõtlesin viimase küsimusena küsida midagi uhket et Lenin ütles, et kunst kuulub rahvale, et kellele sinu kunst kuulub. Ahah, see on jälle niisugune. Ja küsimus iseenesest, et et noh, aeg-ajalt, kui mingi üliõpilastega on ka mingi tund olnud, vahel natuke pean tegema mingisugust õpetamist, juhendamist ka tihtipeale tuleb sul see mõte jälle päevakorrale või see küsimus, et noh, et kellele sa nagu teed või noh, Ma ise nagu ei mõtle selle peale, aga üliõpilane nagu ikka ta peaks nagu ikkagi mõtlema või noh, eriti kui sa alustad oma kunstnikuga äri, et sa pead nagu kuidagi noh, seal peab nagu loksuma paika, et, et mis su positsioon on ja miks sa üldse teed neid asju, et kas sa teed neid ainuüksi enda jaoks või teed vaataja jaoks veidi mõlemi jaoks või et, et kes on sulle adressaat, et et ma olen enda enda tegemiste peale ka noh, ikka mõtled kogu aeg korduvalt, et mitte mitte niimoodi lakkamatult, aga aeg-ajalt jälle jõuad mingisuguses aspektis selle juurde, et miks ma ikkagi neid asju teen, et et üks niisugune nagu minu jaoks nagu kindel fakt, on see, mida ma olen nagu kogenud või noh, kindel kogemus võib olla, on see, et ma. Ma kindlasti ei tee neid niiviisi, et ma mõtlen, et ma panen ajagi näituse ajakirja ja nüüd ma siis, kuna mul on aeg kirjas, et no ma mõtlen mingit asja sinna välja, et minuga pigem juhtub, nii et ma kogu aeg nagu minu peas nagu genereeruvad mingid ideed kui nad just ei kelle elus ma näen neid unes nagu pigem nad nagu jälitad mind või noh, minu sees nagu natukene veeruvad kogu aeg, noh ma, ma ei saa öelda, et mul nad mehaaniliselt kuidagi ootama või pigem on nii et ma pean neid üles tähendama on need mõtted ja, ja välisilm tekitab ideid ja siis nagu hakkavad nagu tööde mõtted tekkima. Ja noh, küsimus on siis see, et kas ma nendega teen midagi, et kas nad on mul lihtsalt olemas need ideed ja, ja ma ei teinud aga midagi või siis ma vormistanud neid millekski, et võib-olla see, et ma neid hakkan millekski vormistama, on seotud võib-olla vajadusega tõesti kellelegi neid nagu pakkuda, välja aidata või või tõesti kommunikeeruda, et noh, ma ei taha neid neid endale pidada, vaid et mul on tähtis, et, et keegi näeb neid. Millegipärast on see edevus või on see lihtsalt mingisugune vajadus tõesti, suhtlemisvajadus? Pigem ma usun, et sa isegi suhtlemisvajadus, sest et Ma arvan, et üldse kunstniku kontseptsioon minu jaoks on, on pigem selline või kunsti, kunsti kontseptsioon, et loovus inimese sees on pigem millegi kompenseerimine. Ma arvan, mida sa sellega mõtled, ma mõtlen seda, et ta on ütleme, loovusega kompenseerinud tõenäoliselt ütleme rohkem selliseid enamlevinud suhtlemist, kanaleid nagu rääkimine ja suhtlemine ja niisugune noh, maiseid, kanaleid, mitte niivõrd loovaid, mitte niivõrd, ütleme loomingulisi kanaleid. Tähendab lihtsamalt rääkides, et kui sa oled väike, ütleme, laps, kasvad siis tõenäoliselt sa ühel hetkel sul tekib nagu loodus sunnib sind nagu hakkama, et sa pead olema kommunikatsioonis maailm, aga sa noh, iseenesest oled kommunikatsioon, võtad informatsiooni vastu ja annad edasi ja tahad nagu ühenduses olla. Ja ma arvan, et, et üldse korjad üles nagu sellise kanali nagu mingisugune loomingulisus, on see siis läbi kirjutamise või lekkimise või laulmise või näitlemise või, või, või muusika või, või visuaalsete kunstide. Ma arvan, et see on pigem tingitud sellest, et sa tunned, et sul on mingisugune vajadus midagi kompenseerida, et kas sai kas need arglik küllaltki või kassale, et noh, kas sa ei julge rääkida mingil põhjusel tõesti nii vaikne või, või ei ole, ei julge nagu enda eest seista selliste tavaliselt loomulike selliste vahenditega. Ja siis sa hakkad vaikselt nagu noh, avamaa, mingisugust uut uut nagu nihukest nagu ust või mitteteadlikult, vaid pigem on see, ma arvan, sihuke looduslik valik, et et nagu siit ei lähe lahtiselt teisest kohast lahti ma enda puhul mõtet, ma olin väiksena olin niivõrd padu nagu kartlik. Et ma näiteks esimestes klassides algklassides ma sain nagu kahtlesin lihtsalt sellepärast, et ma julgen rääkida. Aga noh, ma teadsin isegi võib-olla mingeid asja, aga ma, kui ma pidin püsti seisma kõva häälega ütlema ei julgenud kohe pärast tunde näeksin ära lihtsalt. Et, et noh, kui ma praegu mõtlen seda, et tõenäoliselt ta võiks kuidagimoodi mind mõjutada. Sest et noh, et kuna ma olin ühest küljest kinni, eks ju siis võib-olla teisest küljest nagu otsid nagu jälle kuskilt lahti minema ja see tähendab seda, et kunst on ikkagi, reaalselt on ta ikkagi kommunikatsioon, toon ja see viib mind sinna maale ikkagi, et, et see on ikkagi Tere suunatud Marko Mäetamm, mida ja kelle käest sina saatekülalisena tahaksid küsida? Tõsiselt, ma küsiks sedasama samal teemal, millest me intervjuu alguses rääkisime, et et nende noorte noortetüüpide käest, kes tegid selle selle risti monumendi, mis neid nagu painab, ongi see, et teades, et nad on küllaltki mured ja, ja niisugused, noh ma ei tea, mingi ma arvan, et kas nad 30 on üldse niuksed nooremapoolsed tüübid ja ilmselt haritud ja, ja õppinud ja lugenud ja tõenäoliselt reisinud, et et kust kuri oimukohast nad võtsid nii ver mageda, mõte teha selline tõeliselt nagu möga. Monument, kui sa oled niisugune 20 30 vahel, et sa oled puht looduse poolt nagu peaksid olema nagu radikaalne ja, ja uuendustemeelne ja niukene, noh mässaja rokkbändi tehakse noorelt, jaa, jaa, ja avastusi tehakse enda jaoks ikkagi maailmas niimoodi siis kui sa oled nagu vurtsu täis ja Lähed ja purustad seinu ja teed midagi ja ja niukseid nagu vanainimesel rahulikus võiks nagu ilmneda ühe ühel hetkel võib-olla, kui sa oled mingisuguse mässaja perioodi nagu üle elanud. Niuksed vennad võiksid rohkem nagu Sex Pistolsi moodi mehed olla. Aga kui nad suutsid nagu joonistada paberile nihukese idiootse samba, mis kuulub vähemasti aasta tagusesse esteetikasse ja, ja, ja kõik, et et vot seda ma küsiks nende käest, et kuidas nad suutnud on ennast niisugusesse vormi viia. Nende seest tulles kohutavalt imelik magelooming. Tõepoolest, kõik neli autorit on ligi 20 45 26 aastat vanad ja noored ja ja, ja võib öelda, et nii rokkbändi kui, kui kunsti, kui kõik muud, et veri meie soontes ikkagi pulbitseb ja meie leiame, et sammas antud kujul on innovaatiline just selles mõttes, et on tal oma välimuselt küll hästi traditsiooniline oma materjalis, tehnoloogilises lahendus on väga innovaatiline, sellist asja ei ole enam maailmas tehtud, selles mõttes läheb neile veri pulbitseb üldisele projektides. Te kuulsite saadet kunstnik Marko Mäetammest. Tema küsimusele vastas Andri Laidre. Saate panid kokku helirežissöör maris Tomba ja toimetaja Urmas Vadi. Inemise sisu on võimalik kuulata ka internetis vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni.