Tere hommikust, viimasel ajal on palju räägitud tasuta ühistranspordist. Seejuures on tekkinud ka üks huvitav keele küsimus. Nimelt on mitu inimest osutanud asjaolule, et kuigi Tallinna elanikud praegu bussis, trammis ja trollis piletit ostma ei pea, siis sellest hoolimata tuleb meil kõigil kaudselt maksumaksjatena üksteise sõitude eest tasuda. Järelikult kas on ikka õige nimetada seda tasuta ühistranspordiks ja kas seda saaks nimetada teisiti? Kuidas oleks piletita sõit tegelikult üsna eksitav, sest piletite asemel ongi juba tänapäeval sõidukaardid, sõidukontod ja muud lahendused? Kuidas sobiks aga ühiskassaga transport? Sisuliselt on see juba tabavam, kuid mõiste ühiskassa tekitab eksitavaid seoseid organiseeritud kuritegevusega. Võib-olla proovida siis moodustada täiesti uus sõna, näiteks nii nagu tekkis mõiste masu ehk majandussurutis. Tasuta ühistranspordist saaks moodustada näiteks tatra, mis oleks aga jällegi eksitava tähendusega ja pealegi lähtuks ikkagi osaliselt sõnast tasuta, millest me soovisime ju vabaneda. Võib-olla siis totra ehk doteeritud transport. No see sõna kõlab paraku kahtlaselt totralt. Aga äkki otsida eesti keele rikkaliku sõnavara seast üks unarusse jäänud sõna- ja hakata kasutama seda uues tähenduses? Nii mõtleme korraks, kuidas nimetatakse eesti keeles seda, et sõidu eest maksma ei pea, aga keegi selle eest omandi maksab? Vastus on lihtne, selleks on küüt ja Küüttimine. Jah, miks mitte öelda, et võib-olla hakkavad tulevikus ka maapiirkondade inimesed maksumaksjatelt küüti saama.