Tere, mitu tähte on taevas, keele saate kuulaja vastus on ilmselt seitse, kuigi laulusalmgi ütleb, et taevas, see on tähti täis. Täna räägime keelesaates sõnast taevas, mida see sõna tähendab, kui palju on tal erinevaid tähendusi missugustest, kujunditest me kasutame sõna taevas ja kust on sõna taevas pärit? Tartu Ülikooli teadlased on seda uurinud ja keelesaates on Tartu Ülikooli õppejõud Ann Veismann, tere. Tere. Minu nimi on Piret Kriivan. Mida tähendab siis eestikeelne sõna taevas? Sõna taevas, nii nagu mitmetes teisteski keeltes tähendab eesti keeles kahte asja, võib tähendada maailmaruumi osa taevalaotust aga teine tähendus on tal jumala asupaik. Ja siis ka paradiisis Elonil ehk siis midagi sellist üleloomuliku maailma keeltesse üldiselt. On täiesti tavaline või levinud, need kaks tähendust võivad olla ühe sama sõnaga väljendatud. Kuigi samal ajal me tunneme väga hästi ka neid keeli, kus nad ei ole eristatud nii nagu inglise keeles. Sky Hewen on täitsa erisõnad. Aga ka näiteks ungari keeles on kaks eri sõna selle jaoks. Ja iidne selline oma sõna tegelikult sellise taevalaotuse kohta on olnud ilm hoopis. Mis on siis jäänud meile ilmastiku tähenduses, aga ka sõnas maailm, kus seal vastandatud just seda maad ja ilma nii nagu praegugi võime öelda maha jälg. Aga mingil hetkel seis on laenatud eesti keelde tõenäoliselt balti keeltest, aga võib olla ka hoopis Indo-Euroopa varasem laeng, võib see olla laenatud sõna taevas. Ja selle kasuks, et see on just balti laen, räägib see, et ainult läänemeresoome keeltesse on laenatud siis sõna taevas. Algselt tähendas ta siiski ainult taevalaotust. Mitte jumala kohta tegelikult öelda ei saa, sellepärast et siin ongi. Kuna on pakutud kaks etümoloogiat, et üks on balti laen ja teine on siis varasem indoiraani laen balti laenu kasuks räägib see, et ta on levinud läänemeresoome keeltes. Aga indoiraani kasuks räägib just see balti keeltes tähendab vastav sõna just jumalat, aga mitte seda asupaika või, või taevalaotust. Samas indoeuroopa keeltes on märkinud seda taeva, kuuma või, või hiilgamist või säramist. Kui tähtis on inimesele märkida keeles kohta ja rääkida kohtadest, kus inimene on? No kohad on meile kogemuslikult igapäevaselt väga olulised, me kogu aeg asume mingis kohas, Me liigume ühest kohast teise, viime asetame asju ühest kohast teise, see tähendab, et ka väikestel lastel juba üks esimesi kogemusi on ikkagi kohast. Ja see kajastub päris hästi ka meie keeles. Lihtsa maa ja kogem muslikult sellise lähedasime kaudu on meil kergem mõista ka selliseid nähtusi, mis on meile võõramad või raskemini arusaadavad. Kuidagimoodi abstraktsemad. Näiteks eesti keele kaassõnad on selles osas väga selge näide, kuidas koha nimisõnadest näiteks esima ei tea, kui paljud seda sõna üldse tunnevad, aga see on kaevanduses on siiamaani kasutusel esi see on siis see eespool olev tööväli, aga see on ka niitmisele näiteks olnud tööesi, see on see, mis on inimese ees ja see töö, millega ta seal tegeleb parajasti. Aga võib-olla tuttavamad sõnad on väli, eks ole, tõesti, see on tuttav või ka asevõi ma, millest on saanud siis sellised kaassõnad nagu eest või lähen välja, lähen endast välja, tähendab hoopis midagi kaugemat või kukkus maha, ei pea kukkuma maa peale ka laevas kukub maha või 10. korrusel ikka kukub maha. Ja siis üks selliseid uuemaid kaassõnu on asemel. Nagu ma ütlen näiteks, et koer valvab minu asemel maja kas ta siis teeb seda maja ees minu asemel või ta teeb seda minu koodis? Et me ei mõtle selle peale väga, aga need on seotud kohatähendus siis selle mingisuguse abstraktse tähendusega, et algalguse on saanud nad koha väljendamisest, paljud väljend ja kujundid eesti keeles ja, ja see ei ole ainult eesti keele omapära, see on maailma keeltes väga levinud. Nii nagu ka kehaosa, nimetused, mis on samuti inimesele väga lähedal kogu aeg kaasas on siis saanud samamoodi. Abstraktsete suhete väljendajaks näitajast istumine on kõrvale kõrvariale heidu jah, ja, või külmkapi küljes on magnet või, või kelle käest seda küsida. Käsi ja pea külge kõrv on kõik sellised, mille abil siis kõigepealt koha suhtes neid väljendada, aga sealt edasi ka abstraktseid suhteid. Nii, aga kui rääkida konkreetselt sõnast taevas, mis koht on tänapäeva eesti keeles, sõnal taevas, mis koht on ja mis koht on tänapäeva eesti keeles taevas? Kõigepealt me võime hakata küsima mittu mõõdeton taeval, et kas see on üks selline, nii nagu väli või maapind ainult laotus kahe mõõtmega või on see kolmemõõtmeline ruum, et me saame ju rääkida sellest, kui kõrgel näiteks taevas on taevas võib näidata ka meile ainult suunda, kui me ütleme vastu taevast, siis taeval ei ole seda pinda, mille vastu põrgata, aga me näitame sellega ainult seda poole. Vaatame. Seep taevas on mingisugune objekt, mille suhtes me saame asju paigutada, näitavad näiteks väljendit keset taevast või ka sellised, võib-olla natuke vananenud väljendeid nagu taeva külge, et võib öelda, et kui õhtu on valged pilved taeva küljes, siis järgmisel päeval on ilus ilm. Ehk siis mehe tunneme taevast kui mingisugust noh, just nimelt laotust enda kohal, aga meil on ka ilusad sõnad taevakuppel taevakumm. See taevale on mingisugune pind, mille külge saab midagi justkui panna, seda näitab ka see, et seal saab liikuda justkui pinna peale mööda taevast või piki taevast kihutavad või veerevad või venivad pilved tavalisem. Muidugi on ta üle taeva. Täiskuu rändab üle taeva või pilved jõuavad üle taeva. Taevas võib olla rohkemate mõõtmetega, avaldub juba näiteks x käände lõpus. Taevas on meil kõik asjad, eks seal on seesütlev kääne, järelikult nad on kuidagi taeva seis. Aga me võime kasutada kaassõna, et taeva seis on, oodatakse mind või, või tähed on taeva sees Plinkimas ja murretes, tegelikult on need väljendid veelgi paremini nähtavad. Taeval näiteks on piir või serv või viir, ehk siis tollane ääred taevast. Me saame mõõta, kui kõrgel ta on ja seisan seal taevaalune. Aga kas seal taeva all on siis ainult see pealmine osa või on tal mingi põhi, ka? Murretes arvatakse taevapõhi. Kui taeval põhi alt on ära, siis sajab meil vihma. Aga põrandat ja lage ei ole taeval natuke vähe, aga setust on näiteks teada selline taeva põrmanud mida nimetatakse siis taevale katuseks. Taeva lagi on sagedasem rohkemates murretes. Ka siis, kui taeva lagi on ära lagunenud, võib joosta, et. Selline vanarahva kujutlus taevast on rikkalik, aga võib-olla mitte nii väga, selge sellepärast, et meil pole ju seal käinud. Enamasti aga see, et taevas on mingisugune koht või asupaik, millel on mitu mõõdet, avaldub ka selles, et taevas võib olla lakaga, nii nagu majal on lakk Antsis, taeva ja taeval võivad olla luugid või väravad jällegi ilmselt seotud ilmastikunähtustega, et kas need luugid või väravad on kinni või lahti, sõltub siis sellest, kas meil parajasti sajab midagi. Päeval on siis kolm mõõdet, kõrgus, laius ja sügavus ja ääred ka. Ja see annabki võimaluse tegelikult keeleliselt rikkalikult väljendada, ennast kujundlikult väljendada. Ja see aitab ka paigutada objekte väga mitut moodi, mis viib meid osaliselt tagasi nende kaassõnade juurde, mis koha tähendusi väljendavad. Et me saame kasutada nii üle taeva kui taeva peal, kuid taeva küljes, eks ole. Taevapinnal, see tähendab, et selliste kohasõnadega, mis tavaliselt näitavad ülevalpool olemist saame me öelda ka lihtsalt mingisuguse asupaiga, mis tingimata ei pea olema selles kõrguse suhtes taeva kohal. Et kas taeva kohal on siis taevast ülevalpool või see on taeva sees, tahaks küll teada, aga. Mina arvan, et et me ei saagi seda otse välja mõelda, sest koht ise see ütlebki, seda, see on sama koht taevas ja siis see koht, mille asu paikame, üritame kindlaks määrata, et me ei saa seda täpsemalt öelda, kui see, et nad asuvad samas kohas nii ka tegelikult üle ja peale. Nii saame panna ka pildi seina peale, kuigi tegelikult ta ei ole sinust kõrgemal, vaid seina küljes. Huvitav, kas sõna peale on seotud ka inimese keha osaga, millest te alguses rääkisite? Tõenäoliselt küll. Siin on väikseid vaieldavusi, aga ma pigem arvan, et on. Kas te olete seda jälginud, et kui palju tänapäeval inimene oma keeles kujundeid kasutab? No kui me kas või võtame sõnaga taevas seotud kujundid. Et kas mõni on juba täiesti käibelt kadunud, küsima pessimistlikult kohe? Siin me näeme rääkima nüüd sellest taevas ei ole mitte ainult taevalaotus, vaid ka jumala asupaik ja väga paljud sellised taevaga seotud väljendid on sünonüümsed sõnaga jumal, kasutatav samamoodi sõnaga jumal. Ja ma olen küll tähele pannud, et hüüatused üleüldiselt eesti keeles hakkavad muutuma, vanad kaovad kasutuselt ja tulevad uued, väga tihti inglise keele mõjulised. Et näiteks minu vanaema ütles veel, taevas halasta väga tihti aga isegi lasteraamatute tõlgetes ma ei ole enam sellist hoiatust nii palju kohanud. Ja kui vaadata ka eesti keele selliseid andmebaase, mis korjavad siis ilukirjandusest ja ajakirjandusest lauseid ka seal seda esineb aga suhteliselt vähe samamoodi tule taevas appi, Pi või taevakene või taevas teab nendes kõigis paralleelselt öelda, et tule jumal appi või jumal halasta või jumal, Lukene või jumal teab. Aga need ühtviisi võib-olla nende sagedus on natuke vähenenud varasemaga võrreldes. Siiski on üks väljend, mis on hästi säilinud, tänu taevale. Et see endiselt sage ja selle põhjuseks ma ise arvan, pigem seda, et sõna tänu on muutnud oma tähendust. Et veel siiamaani tegelikult õigekeelsus selliste soovituste hulgas on see, et sõna tänu võiks kasutada ikkagi positiivses tähenduses tänu millele meil miski asi õnnestub. Aga selline tavaline keelekasutus näitab tänu juurest, see positiivsus on ära kadunud ja see on igasugune põhjuslikkus võimalik selle tänuga väljendada tänu maavärinale või tänu mis tahes halbadele asjadele. Meil need mingisugused tagajärjed. Ja Ma arvan, et selle taevaga seoses on, on siis lisaks see, et et taevas ei tähista meile enam nii, aga jumalat kuivõrd igasugust teadmata või tundmata asjaolu et ka see taevas teab, on selline, et me tegelikult ei tea, kes ja kes kes teab, keegi ei tea. Tänu taevale, et me ei tea, keda tänada, et me võib-olla enam nii väga jumalat ei tänavaid. Lihtsalt oleme tänulikud. Kas sõna taevas ja võib-olla ka teised kohta näitavad sõnakas, nad on meie keelesüsteemis erandlikud või tavalised nähtused kõige oma selle juurde kuuluvaga? Võib küll öelda, et ei ole erandlik, et see taevas läheb meil segamini selle elanikuga või asupaigaga jumala asupaigaga, et see on nii, nagu ma enne ütlesin, et maailma teistes keeltes esineb ka seda, aga see ei ole ainult taeva puhul niimoodi. Et see, et kellelegi asukoht ja see asukoht ise on kasutusel sõnonüümselt seal tegelikult, et vana tuntud kirjanduslik nähtus ka, mida nimetatakse metonüümiakse, mis on siis osa terviku asemel. Aga see on keeles mitte ainult poeetiliselt kasutusel, vaid igapäevases kõnes. Sellised õpikunäited, mis natuke naljakad, aga illustreerivad päris hästi seda olukorda. Kui arstid omavahel räägivad, siis patsiendi nimest või vanusest või soost palju olulisem on see, millist ravi ta on saanud, ehk siis või arst võib teisele öelda, et pimesool tahab koju minna. Ja me saame aru, et see patsient, kellel on pimesoole operatsioon olnud, tahab koju minna. Sest pisike osakene ainult sellest inimesest on pandud asendama tervet. Või juustuburger, ootab arvet või, või meeskonnal on vaja vasakut äärt. Et siin on juba see koht, tuleb sisse, aga samamoodi siis koht saab asendada selle kohatäitjat. Toompea kehtestab neile makse. Valge maja, teatab uudiseid või siis hästi tavaline ja mida inimesed ei pane tähele, kaubamärk asendab mingisuguseid tooteid. Et meil on endistviisi botased, mis minu jaoks oli väga suur üllatus, kui laps tuli lasteaiast koju, rääkis botastest. Kui palju keegi tänapäeva inimestest on üldse näinud seda tšehhi jalatsitootja toodet, aga kuna meil puudub hea sõna jooksukinga kohta, siis on see elanud edasi. Lühike ja selge jah, kui pampersite, eks ma olen kuulnud nimed tatavat isegi marlimähkmeid, mis ajas mind väga naerma, aga jällegi on üldsõnastunud. Nii et taevakasutamine sünonüümselt jumalaga on hästi tavaline, mitte kõigis keeltes leidub. Ja ma arvan, et siin muidugi selliseks tugevdavaks või selle kasutuselevõtu asjaoluks tugevaks asjaoluks on siiski see, et jumala nime ilmaasjata ei tohi usu võtta, siis me nimetame selle asupaiga, asendame nagu hundi Susiga. Noh, kas just nii, aga kui meil on selline reegel, et ilmaasjata ei tohi öelda, siis meil on võimalus kuidagi teisiti häälda ja asupaik on selleks hästi sobiv. Kui taevas võib tähendada ka jumalat ja sageli tähendabki, siis kas taevas, võib-olla ka tegutseja ise. Ja ikka võib taevas olla ka tegutse ja me omistame talle juba nende taevas halasta ja, ja tänu taevale, mingisugused tegutseja omadused, aga me saame rääkida ka, mis ta kõik teeb. See, mida taevas tihti teeb, siin ongi segamine see, et kas ta on asupaik, millele võib omistada ka tegutseja omadusi, näiteks taevas võib selgineda või pilve tõmbuda. Aga siis teistpidi võib-olla sesse jumala asupaik teab, taevas võib, saab, need on sellised, annab muidugi taevas annab meile näiteks mingisuguseid vahendeid. Taevas võib ka usaldada, ta võib-olla iseliikuja taevas võib tulla alla või saada lähedaseks või tulla appi. Taevas võib meile appi tulla. Siin on küll täitsa selgelt see jumal siis taevas, kui ilm või laatus väga selgelt tegutsejana võib selgineda, tumeneda, omandada mingisuguseid varjundeid või kattuda või muutuda siis on ka selliseid natuke üllatavaid näiteid. Pilvine taevas näiteks vürtsitapilt või, või kogu taevas suhtleb aktiivselt või taevas, veab end oma värvidega päikesele vaevaliselt järele või taevast tühjeneb millestki, et need on sellised natuke haruldasemad, aga need näitavad ka, kui tegelikult me saame siis ka kohtadele omistada selliseid inimlikke jooni kas mingisuguste tegutsevate subjektidena või või liikujatena vähemalt kui mitte otseselt või muutujatena. Aga mida tähendab sõna jumal ja millises tähenduses sõna jumal on eesti keelde tulnud sõna jumal taas on tuntud kõigis läänemeresoome keeltes. Kuid ka kaugemates sugulaskeeltes. Osaliselt. Üldiselt võib siiski öelda, et ei kuulu vanimas soome-ugri keelte sõnavara kihistusse. Üsna tõenäoline on, et tegemist on indoiraani laenuga. Raske öelda, kui palju sind kristlikku tausta on. Et siin on ka vahel nähtud hoopis sanskriti tuletist seoses tähendusega paarikaupa või kahekordselt või hoopis ka seoseid mõne läti sõnaga, kus on jällegi seos kaksikutega hoopis aga läänemeresoome keeltes, üldiselt tähendab see pigem sellist üleloomulikku olendit ehk siis isikustatud mingisugust kõrgemat tegelast. Ja ilmselt on siis laenatud läänemeresoome keeltesse seda jumalat ilmselt siis ei ole kasutatud kui mingisuguse konkreetse jumala nime, vaid just see sellise üldmõistena jumaliku olendi kohta. Võib-olla veel, lõpetuseks üks küsimus, mis vahe on jumala eest ja jumala pärast või taeva pärast, aga taeva eest niimoodi ei kasuta. See on seotud sõnade eest ja pärast, mis jälle näitavad koha suhteid ja muid suhteid paralleelse kasutusega. Eks me saame öelda tasu millegi eest, aga samas see tasu võib-olla ka seotud mingisuguse põhjustamisega või ajendiga. Me saame võidelda millegi eest või millegipärast nii, et see ei ole ainult siis seotud jumalaga, see paralleelne kasutas aga jumalaga, ta tuleb väga hästi välja ja ma arvan, et see on just sellise põhjustamise seose üldise näitlemisega seotud. Ja see, millises kontekstis nüüd kasutada, kas jumala eest või jumala pärast see polegi päris selge. Et kui seda natuke uurida, siis selgub, et mõlemad on tihedalt seotud ehitusega, ehk siis kui me tahame midagi ära hoida või miski meid ähvardab siis me kasutame nii jumalaid kui jumala pärast. Aga jumala pärast esineb rohkem sellises käskudes või tugevates soovides jumala pärast, ära looda. Et keegi jumala pärast rohkem ei maksaks midagi sellist jumala eest sinna nendes palvetes, et keegi midagi ei teeks ja tihtipeale tingivas kõneviisis ta jumala eest ma ei kukuks või. Arva vähem ja jumala eest ära rohkem kirjuta. Aga jumala eest sellisel hüüad, seal on veel üks tähendus, mida ei ole jumala pärast seal, see on selline tõepoolest. Et jumala eest, nii see ongi. Jumala pärast on siis konkreetsem ja nõudlikum, nõudlikum ja veelgi sellisem negatiivsematest kontekstides. Kuidas te jõudsite selleni, hakkasite uurima ja veel suure meeskonnaga ühte eestikeelset sõna jagus tööd ja tegemist kõigile. Miks on see oluline ühte sõna niimodi läbi ja lõhki uurida? Jah, ta küsimustes keeleteadlased endale tihti, miks see on tähtis, midagi uurida. Ja siin muidugi ma pean tänama oma kaasautoreid ja neid ka nimetada täna, et peale minu kirjutasid seda artiklit veel anni erine Karl Pajusalu, Renate Pajusalu ja Ilona Tragel kes igaüks siis uurisid eesti taeva tähendusi ja eesti jumala tähendusi mingisugusest oma nurgast nurga alt, et mina näiteks Karl Pajusalu on eesti murrete spetsialist, eesti keele ajaloospetsialist, mina seda kindlasti ei ole, et et meil igaühel on mingisugune oma vaatenurk olnud. Aga miks uurida? Võib öelda, et üks põhjuseid, miks uurida, ongi keelemuutus? Keelemuutus kõneleb meile üldiselt sellest, kuidas keeled muutuvad. Ja kui me uurime, kuidas keel on muutunud minevikust tänapäevani, siis saame me selle kõrval uurida, kuidas keelekasutus varieerub meil praegu ja teha järeldusi, milliseks võiks meie keele edaspidi kujuneda ja millised on üldised sellised muutumise tendentside mehhanismid. Selles mõttes? Jah, me saame ennustada, millised muutused on keelele loomupäraselt vaadata, millised on need ka teistes keeltes. Ja selles mõttes võib uurida mistahes sõnu või grammatilisi vahendeid, et uurida käändeid, kaassõnu lauseehitust. No aga siis ka täistähenduslikke nimisõnu, nii nagu taevas. Jumal taevas on lisaks muidugi huvitavad ja olulised kultuuriliselt, kuidas inimene on tajunud ja tänapäeval tajub oma suhet kõrgemate jõududega. Nii nagu ma ütlesin, siin esiteks nüüd väljendid hakkavad vahetuma, teiseks see Hiiumaal, kui selline kõrgem jõud, üleloomulik jõud nihkega taevas, see ei ole enam nii tuntav nendes väljendites. Ja kui palju siis Paju on mõjutanud ja keelde kinnistunud nendes mustrites ja kuidas ka see uuenev maailmataju muudab keelt. Et kas jumal kui ennustamatu ja tundmatu jõud või jumal kui halastuse ja armuallikas, et kummad, väljendid meile tuttava omad ja kasutusvalmimad tunduvad. Kui selle sõnaga taevas oli nii palju tegemist ja toimetamist, kas võib siis öelda, et taevas on üks olulisemaid koha kategooria sõnu eesti keeles ja teistes keeltes ka? Raske öelda? Ma arvan, et taevas on põnev selle poolest, et meil on väga raske sinna taevani ulatuda, see on selline käega katsunud katsutamatu ehmeidis. Me täpselt ei tea, mis ta on, sellepärast on ta ehk rikkalikum, aga meile lähemal on kindlasti maa ja muud kohad. Et ka need on kasutusel tihedasti keeles. Aitäh. Tartu Ülikooli õppejõud Ann Veismann, aitäh.