Tere, õpilaste teadusfestival toimub kord aastas aprillikuus. Seekordsel teadusfestivalil Tartus Eesti Rahva Muuseumis arvati parimate hulka ka mitu keelealast uurimust. Veelgi enam, üks neist uurimustest, puudutab otseselt vikerraadiot ja ka keelesaadet. Nimelt uuris Kadrina keskkooli õpilane Krislin Mägi, kuidas vikerraadio täidab oma ülesannet kaitsta eesti keelt ja kultuuri. Temaga räägin saates kõigepealt ja uurin missugusele järeldusele. Krislin Kadrina keskkooliõpilaste vastuseid analüüsides jõudis. Krislin esines oma uurimusega ka äsja lõppenud Wiedemanni keelepäeva konverentsil. Ja seejärel on saates teine noor teadlane, Koeru keskkooli õpilane Triin aasa uuris algustäheortograafia muutumist ajas ja algustäheõigekirja tundmist tänapäeval. Nii et me saame teada, kumb eksib algustähe valimisel rohkem, kas noor või panen. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan, head kuulamist. Keelesaade. Kadrina keskkooli 11. klassi õpilane Krislin Mägi, tere päevast. Tere. Miks sina hakkasid uurima vikerraadio eesti keelealaseid saateid? Ma hakkasin uurima sellepärast, et 11.-st klassist peab tegema uurimistöö või praktilise töö ning minutit vestlesin uurimuste kasuks ning ka seetõttu, et me varem olime eesti keele tundidest kuulanud keele säutse ja siis tekkiski huvi, et kas saaks ka neid kuidagi uurida. Samuti oli selle aasta olümpiaadi teema avalikku ruumi keelekasutus. Nikkus õpetajaga, leidsime fookuse. Vikerraadio on avalik keelekasutaja ning seetõttu tundus sobilik teema minu jaoks. Kas teema, et uurida, kas ja kuidas vikerraadio täidab oma missiooni, toetada eesti keelt, kas see on õpetaja Liivi Heinla sõnastatud? Siinkohal ma tsiteeriks singi oma uurimistöö kokkuvõttest, et järeldan, et vikerraadio hoiab eesti keelt ja toetab selle arengut. Raadiokanali eetris on kolm keelesaadet ning lisaks kajastavad ka vikerraadio uudised ja mitmed jutusaated keele päeva, keelepreemiaid, keelega seotud võistlusi, eesti keele õpetamist ja vikerraadio. Keelesaateid teevad oma ala professionaalid, kes seal oma keelekasutuse eeskujuks nii teie, Piret Kriivan oleks hea sõna auhinna laureaat Riina Eentalu raadio kuldmikrofoni omanik, Keiti Vilms, keeletegu 2016. Aasta laureaat. Minu jaoks on see oluline, sest keel on rahva üks tähtsamaid atribuute. On oluline, et seda kuuldakse rahvusringhäälingust ilusti õigesti. Aitäh. Palun. Aga järgmine küsimus intervjuus on, sa püstitasid, hüpoteesid ja esimene hüpotees oli see, et õpilased teavad keelesaadetest kõige rohkem keelesäutsu, nagu sa ise aru saanud, miks sa nii arvasid, et kõik õpilased teavad rohkem keelesäutsu ja kas oma uurimuses said kinnitust sellele? Selle saate formaat on kaks kuni kolm minutit ning see võimaldab tunnis kuulata ja see seostub samuti ka paljude õppekava teemadega. Nii et meie õpetaja võtab sageli lisaks õpikule töövihiku lappi, selles rakke, tema sõnu ja õpikusõnu kordaks üle keeleprofessionaalid näiteks keelesaade, liiga pikk tunnis kuulamiseks ning seetõttu ei satu see väga sageli õpilaste huviorbiiti. Nii et teisi keelealaseid saateid eriti palju ei kuulata. Pealegi. Üldiselt mitte, pigem jah, keelesäuts, aga teised on ka kindlasti huviorbiidis. Teine hüpotees, mis sa püstitasid, oli, et noortel ei ole huvi kuulata keelealaseid saateid kodus, aga tunnis kuulavad nad meeleldi. Kas on nii? Jah, on, sest on õpilasi, kes arvad, et võiks anda kodutööna keelelt saateid kuulata ja nende põhjal ülesandeid vahetada, sest siis peaks seda tegema põhimõtteliselt siiski raadio tänapäeval õpilaste meediaruum ei kuulu, üksikud muusikakanaleid välja arvatud muidugi minul on väga raske praegu prognoosida, milliseks noorte eelistused kujunevad. Vahel on nina piimatopsipanemisest kasu, et jääb loota, et mõni õpilane siiski kuulab nagu eesti keele õpetajad öelnud. Aga mis sa arvad, et sa ütlesid, et sul on raske öelda, aga kas on võimalik just, et kui koolis sunnitakse ja, ja kutsika nina tassi topitakse, et kui koolis sunnitakse kuulama, siis kas praegused õpilased kunagi hiljem, kui kool on läbi, võivad tänu sellele näiteks vikerraadio keelesaadet kuulata või mõnda teist saadet? Ma usun, et kindlasti, et siis on mingi maika nagu õpilastel suus ja eks kui õpilased saavad täiskasvanuks, siis nad kindlasti mõistavad rohkelt, kui vajalik on tegelikult eesti keel ja miks on vaja ennast arendada. Kui õpetaja koolis keelesäutsu annab kuulata õpilastele, siis missuguses vormis toimub ja, ja kuidas seda kasutatakse, kas antakse mingi ülesanne selle pealt või see illustreerib õppetööd õppematerjali. Raadiot kuulates seostub see, et kas asjad käsitletud teemaks siis on kokkuvõtteks käsitlusele või osutab mingile üldisele peale, mida õpilased teevad alati peale säutse kuulamist ka mingi kuulamisküsimus ning samuti emakeelenädalal on korraldatud meil koolis mitmeid ikka Riina kus on küsimusteks siis välja nopitud keele säutsudest üldse keelelt saadetest pärinevad küsimused või teadmised. Aga keelesaate teemat, sa oled nüüd kõik üle vaadanud kui hästi teemasid teatakse-tuntakse, kas sul on endal mõni soovitus, keda sa tahaksid kuulata keelesaates või mõni teema, mida sa tahaksid kuulata? Nüüd keelesaates? Mina isiklikult tahaksin võib-olla rohkem näha noori seal saates. Minu meelest on just noored need, kes teisi noori inspireerivad. Samuti võiks rääkida näiteks internetikeelestki üldse, kuidas internetis noored omavahel suhtlevad ja seda analüüsida. Kui me interneti juurde jõudsime, siis, kui nüüd kõik raadiosaated välja jätta, kui palju õpilased üldse pööravad tähelepanu sellele, mida ja kuidas nad räägivad, kui oluline see õpilastele on näiteks Kadrina keskkooliõpilastele? Ma ei saa õpilasi siinkohal üldistajat, kõik õpilased on erinevad ja nii ka nende suhtumine. Ma tsiteeriksin oma uurimistõesti õpilasarvamusi, mis mulle Silma jäi. Tänapäeva noored on väga aktiivsed meedia kasutajad ja on väga naljakas, samal ajal ka kurb vaadata, kuidas mingi 16 aastane nooruk kirjutab Facebooki grupis teksti ja selleks on rohkem vigu kui tähti taevas. Minu enda sõpruskonnas muidugi pööratakse tähelepanu sellele, kuidas räägitakse ja ostetakse jälgida, millal, kus kohas ja kuidas võib midagi öelda. Kas internetis ja sotsiaalmeedias on võimalik rääkida õiges ja ilusas eesti keeles? Muidugi on vahel isegi, kui mulle kirjutatakse, ma näen, et seal on mingi kirjaviga, mis mulle kui eriti silma hakkab ja ma tean, et kuidas käib õigesti, siis ma alati ütlen teisele isikule seda, mis tema arvab sellest. Ta ei ole kuri, ta võtab selle teadmise rõõmuga vastu. See on tore kuulda 11. klassi õpilasena valmistud sa riigieksamiks aasta pärast selle aasta kirjandi teemad neli teemat nagu ikka viimasel ajal. Kas sa tegid enda jaoks ka mõttelise valiku nende hulgast? Ma vaatasin neid teemasid ja algul nendele kirjati teemadele pilku peale visates oleksin ma valinud kohe kolmanda teema ehk rändamisteema kuid kui me arutasime neid teemasid oma eesti keele õpetajaga, siis tema pööras tähelepanu sellele, et selle teema puhul pidi tooma näiteid rännuraamatutest või reisikirjadest, mis nüüd mõtlema hakates oleks üsna keeruline olnud minu jaoks teise valikuna oleksin valinud teema, kus tuli analüüsida, kuidas noorte keelekasutus mõjutab eesti keele tulevikku sest mingil määral teema haakub minu uurimistööga viimasel ajal üldse palju räägitud sellest, milline võib eesti keele tulevik olla ja kas noored peavad oluliseks seda, et eesti keel pisikestel kaua kas peavad. Ma usun, et peavad, nad ei või seda küll välja näidata, aga siiski nad peavad. Miks nad ei või välja näidata, ei julge välja näidata kaaslaste pärast? Keelesaadete ajaloole, kui sa pilgu peale heitsid üsna tõsise pilgu, siis mis sulle tundus kõige põnevam või kas seal oli üllatusi või kas sul on mõni saatejuht, keda sa näiteks tahaksid arhiivist kas ise rohkem kuulata või, või soovitada oma kaaslastele? Minu jaoks uus ja üllatav fakt oli see, et esimeses keelesaates mitte ei õpetatud eesti keelt, vaid hoopis oli tegemist esperanto õppetunniga, mis on siis maailmas populaarsust koguv tehiskeel. Ning kui saatejuhtidest rääkida, siis tööd tehes. Mulle tundusid kõige sümpaatsemad Henn Saar ja Mari Tarand sest nad oskasid ennast kuulama panna. Nad rääkisid alati keelest väga suure pühendumusega ja teadsid, millest nad räägivad. Kas sul on endal ka juba selge, mis sinust edasi saab, kui sa gümnaasiumi lõpetad, kas sinu erialaks võiks olla ka eesti keel? Ma ei ole sellele veel niimoodi mõelnud, aga see võib täitsa valikus olla, jah, sest eesti keel mulle iseenesest meeldib. Aitäh Krislin Mägi, aitäh. Täpsustan tänavuse riigieksamikirjandi teemad. Lõpetajatel tuli kirjutada neljasajasõnaline arutlev kirjand ja analüüsida teemal, kas esiteks kui kerge või raske on inimesel iseendaks jääda kiiresti muutuvas maailmas. Too näiteid ilukirjandusest ja, või draama ja, või filmikunstist. Või kirjutada arutlev kirjand ja analüüsida, kuidas kultuuri ja majandusüksteist mõjutavad too näiteid ajaloost ja, või tänapäeva ühiskonnast. Ja kolmas töökäsk on Kirjuta kirjand, milles käsitled põhjuseid, miks inimesed tänapäeval rändavad ja või endale uut elupaika otsivad too näiteid Eestist ja, või mujalt maailmast ja, või rännuraamatutest, reisikirjadest ja, või filmikunstist. Ja neljas ülesanne, mille lõpetaja võis valida. Kirjuta kirjand, milles analüüsid, kuidas noorte keelekasutus mõjutab eesti keele tulevikku ja too näiteid haridusest ja, või kultuurist ja, või meediast. Nii et kõik saavad ka kodus proovida. Keelesaade. Koeru keskkooli 11. klassi õpilane Triin aasa. Tere tulemast keele saatesse. Tervist. Miks valisid just algustäheortograafia oma uurimistöö teemaks? Mul oli selline suur soov uurida eesti keelt, aga see on mõistagi selline väga lai asi, mida uurida, et kuskilt otsast oli kitsendama hakata seda. Ja tegelikult ma ei teagi, kust see idee sündis, aga meil tuli juhendajaga põhimõtteliselt täpselt samal ajal idee, et võiks uurida algustäheortograafiat. Ja kuna ma tundsin ennast natukene selles osas ortograafiast ebamugavalt ebakindlalt, siis ma leidsin, et see on hea võimalus ennast harida ja siis ma seda valisingi, et põhimõttel, et ükskord ma pean selle selgeks saama jah, ja see oli noh, kaks kärbest ühe hoobiga selles mõttes, et uurimistöö ja ise sain siis selle algustähereegleid selgemaks ja ei olnud õpetaja Reet Aule sund ei olnud. Uurisid ka algustäheortograafia reeglite muutumist ajas, mis oli sinu jaoks kõige huvitavam või kummalisem kui kõige põnevam muudatus. Kui ma sellele mõtlesin, siis ma tegelikult mingit konkreetset vastust välja ei mõelnudki, et selles mõttes otseselt midagi sellist väga üllatavat midagi sellist ei olnud, aga oli ikkagi minu jaoks selles mõttes ootamatu, et ma üldse ei mõelnud sellele, et 1970. aasta Valgma-Remmeli eesti keele grammatikas on kirja pandud, kuidas sovhooside-kolhooside nimesid kirjutatakse, et see on ju täiesti loogiline, kui me mõtleme sellele aastale, millal see raamat välja antud. Aga ma nagu ei osanud oodata seda. Ja kuna ma enne mainisin, et ma tahtsin algustaja reeglid selgemaks saada siis mulle tuli üllatusena, et tähtkujud kirjutatakse nagu teised taeva kehadki suure tähega. Et see oli võib-olla mul jäänud lihtsalt kuskile omandamata, aga see, tore ma siis selle selgeks sain. Aga mis on püsinud muutumatuna suurem enamus ortograafiareeglitest? Ja seal on tegelikult väga palju asju, mis on muutumatuna püsinud. Et pühad nädalapäevad. Igasugused ettevõtete ja asutuste nimed ja pärisnimede kirjutamine, eks ole. Et tegelikult neid asju on väga palju olnud. Kuidas sellises uurimistöös algustähe kasutamist uuritakse? Kuna minu eesmärk oli saada siis nii-öelda täiesti tavalised inimesed vastama, siis ma tegin internetis testi. Kui ma panin 20 kahe kuni kolme valikvastusega lauset ja siis jagasin seda enda Facebooki profiilil. Seal hakkas oma elu elama ja nädala pärast oli mul 210 vastust koos. Aga kes siis vastasid, kas oma sõbrad, sinuvanused, nooremad vanemad? Kuna mu eesmärk oligi saada igasugustest vanustest vastajaid siis vastasid minuvanused, vastased minust nooremad, aga väga palju vastajaid oli ka keskealisi ja veel valemeid. Et kuna mu ema ka seda jagas, sest tõenäoliselt sellest sõltus ka natukene see vastajatamas ema ise ka aastas ikka vastas õigesti. No mõned vead ikka sees, aga üldiselt ma arvan, et võib rahul olla. Milles kõige rohkem eksiti? Kõige rohkem, milles üldiselt eksiti, oli püha nimetus, mis mul oli siis suur reede, et seda eelistati ikka kirjutada läbiva suurtähega, kuigi seda on nagu alati kirjutatud väikeste tähtedega. Ja siis vastavalt vanusegrupile kirjutati seal koha nimeline täiend valesti rahvuskuuluvus, tähtkuju, täpselt samamoodi nagu minule tuli üllatusena tuli ka teistele siis kirjutati valesti saate pealkiri, milleks mul oli kusjuures valitud aktuaalne kaamera. Aga vaatame siis mõned läbi, et, et võib-olla mõni kuulaja praegu ka mõtled selle peale, et nii, aga kuidas see aktuaalne kaamera siis kirjutatakse? Aktuaalne kaamera kirjeldatakse ikka suure algustähega ja jutumärkidesse, et palju oli seda, kus taheti kirjutada ilma jutumärkideta ja läbiva suurtähega. Et sellele on arvatavasti siis meedia mõju või tegelikult, kui saade hakkab, ega seal alguses ei ole jutumärke, nii et võib-olla, sest sellest on noodipilt mälule ajanud. Pilt on silme ees ja siis ei mõtle ju enam. Töö alguses oli püstitatud hüpotees, et noored teevad kirjutamisel rohkem vigu kui vanemad inimesed. Ja see osutus tõeks ja minu jaoks on see üllatus, sest kaks olulist reeglit on ikkagi muutunud, et kas vanemad inimesed on need reeglid ka ära õppinud? Kui ma selle hüpoteesi seadsin, siis ma lähtusin sellest, et vanemad inimesed võivad eksida nendes mõnes muudatused, mis on tehtud, aga üldiselt on neil teised asjad kõik selged. Seevastu noored aga võivad kõiges eksida, sest et suhtumine, keeld on ju nii palju muutunud. Ja nii oligi, et oli vigu, palju vigu, näiteks kohanimelise täiendi puhul vanematel inimestel, mis on muutunud ja samuti tehti vigu ka ajaloosündmuse puhul, aga üldiselt läks vanematele kirjutajatele ikka kõvasti paremini kui noortamatuna. Kölni vesi kirjutaksin mina hea meelega endiselt väikese tähega. Aga tänapäeval. Ja et see ajas ka väga paljusid seal segadusse, kui ma neid analüüse sellelt oli näha, et et see reegel oli omandamalt ajanud. Küsitluses on lause siis rootsipunase kohta, et ehtne rootsipunane ei sisalda ühtegi lahustit, et Rootsi tuleb kirjutada suure tähega ja tuleb saatejuhid. Mihkel, teie, Võtame siit veel mõne näite. Vigu oli, oli igasuguseid, ütlesid sa, sest suhtumine keelde on muutunud, aga ega ometi ei olnud viga, lauses gümnaasiumi lõpetas hõbemedaliga Pille-Riin. Tunnistada, aga ka selle puhul oli mõni inimene vea teinud. Mina kahtlustan, et see oli selline lohakusviga. Aga võib-olla tõesti mõni inimene ei olegi selgeks saanud, et kui nimi koosneb mitmest sõnastusest kirjutatakse suure tähega olgu kriips vahele või mitte. Jah, täpselt. Nii. Täna. Et üle kodanikupäeva aumärgid, kuidas on õigesti kirjutatult see lause See lause on väikese tähega. Et need aumärgid tundusid ka natukene keerulised, et need on mul endalgi ausalt öeldes veel natukene raskemad, aga jah, kuna seal teine lause on ka teenetemärgi kohta, siis taheti neid ilmselt sama reegli järgi kirjutada. Nii, aga teenetemärkide lause on president otsustas anda Maarjamaa Risti teenetemärgi kokku 11-le inimesele. Maarjamaa Risti teenetemärk, see on siis mille puhul tuleb otsustada, kas suur või väike algustäht. Jutumärke ei ole. Aga seal on õige Maarjamaa Risti kirjutada suurte tähtedega, et see teenetemärk on seal juba liigisõna. Ja liigisõnad on väikese algustähega. Just. Ühes arvamusartiklis on Koeru keskkooli õpilane Triin aasa öelnud, et eesti keelt tuleb hoida ainult nii saame end nimetada eestlasteks. Esiteks, miks tuleb eesti keelt hoida või kaitsta, kelle või mille eest ja kes seda tegema peaksid? Ma arvan, et eesti keelt on vaja kaitsta inglise keele lohakuse ja lõpuks siis ka hääbumise eest. Et me kasutame ju inglisekeelseid väljendeid tegelikult väga kergekäeliselt seal, kus eestikeelsed oleks täiesti samavõrdväärsed. Et ma ei tea, kas see tuleb siis laiskusest või millast ja lohakust üldiselt on igal pool väga palju nahaajalehtedes, meedias üldiselt kirjutatakse ka tegelikult valesti. Et see võib kahjuks viia lõpuks, ma arvan, hääbumiseni, kui me suhtume keelda sellise laiskuse ja lohakusega reegleid tõsiselt, sest et ma leian keeles siiski on niimoodi, et reeglid on järgimiseks. Aga ma usun, et keel on suur osa meie identiteedist. Ja kui meil keel ära kaob, siis ma usun, et kõige hullemas versioonis võib kaduda ka meie rahvus või saada hoopis teise tähenduse. Hoidke eesti keelt, ainult nii saame nimetada eestlasteks. Kas tänapäeva noored tahavad olla eestlased? Jätkuks sinu jutule. See on üks hea küsimus, sest et võib-olla tõesti enam ei tahagi, et meil on nii kättesaadav see, mis toimub igal pool mujal maailmas ja eks me noppime ja selle sealt välja, mis meile meeldib ja sellega, mis meil on, ei ole kunagi rahul. Nii et jah, see on tõesti küsitav, kas noored tahavad ennast nimetada eestlasteks, aga ma arvan, et me kipume unustama seda, et Eestis on nii palju enamat kui kõrge kütusehind ja valitsus, millega keegi kunagi rahul ei ole, et meil on ju tegelikult pikk ja keeruline ajalugu, nii palju inimesi on meie riigi nimel hukatud. Ja meil on oma keel, meil on oma traditsioonid ja ma arvan, et just sellepärast peaksime me ennast eestlasteks nimetama. Aga kuidas siis teha nii, et nooremad põlvkonnad ka jõuaksid arusaamiseni, et eestlane olla on tegelikult uhke jahe? Seal jällegi väga hea küsimus. Kes peab mida, kas vanemad saavad midagi teha, kas kool saab midagi teha või, või ühiskond üldiselt? Ma arvan, et kõik need, mida te just nimetasite, saaksid midagi teha. Et kindlasti algab vanematest edasi läheb koole ja minuvanustel ja juba natukene ka noorematel mängib see suurt rolli, kuidas ühiskonnas neid asju kajastatakse ja kuidas neisse suhtutakse. Et kõigel on väga suur roll selles, kas netimaailmas on võimalik toimetada eesti keeles. Muidugi on selles mõttes, et, et jah, võib-olla kõik leheküljed ei ole eestikeelsed, aga ise seal suhelda eesti keeles on täiesti võimalik. Eesti keele riigieksamist oli hiljuti paar kuud tagasi väga palju juttu, tänavused lõpetajad on riigieksami ära teinud. Aga juttu oli selle üle, kas riigieksami funktsionaalse lugemisoskuse osas tuleks loobuda õigekirja hindamisest või mitte. Peale jäi see esialgu vähemasti õigekirjaoskust tuleb ikkagi hinnata, aga mida sina arvad? Ma leian, et loodetavasti vähemalt on riigieksam veel see, mis hoiab noori reeglit õppimises. Kui me võtame ka selle ära, riigieksami seda enam ei hinnata, siis kardan mina, et noored muutvad oma keelas veel lohakamaks. Nemad lähevad selle keelega, mis nemad kohati omandamata on jätnud edasi ellu. Ja kui sa koolis neid asju selgeks ei ole saanud, siis vaevalt, et sa täiskasvanu eas enam selle ette võtad. Mõtleme aasta peale ette. Neli kirjanditeemat on tänapäeval riigieksamil. Need on hoopis teistsugused kui paljude kuulajate jaoks olid kirjandi teemad konkreetsed. Sina valiksid, missuguse neljast teemast. Kas, kui kerge või raske on inimesel iseendaks jääda kiiresti muutuvas maailmas. Teine kuidas kultuuri ja majandusüksteist mõjutavad. Kolmas miks inimesed tänapäeval rändavad? Ja neljas, kuidas noorte keelekasutus mõjutab eesti keele tulevikku. Kas ma võin ennustada neljandate? Ja tegelikult kõik teemad olid väga huvitavad, ma arvan, et ma oleksin iga teema kohta valmis midagi kirjutama aga riigieksamil oleksin ma tõenäoliselt valikul sellest lähtunud, mille kohta ma ka näiteid oskan tuua, aga kõige suurema hea meelega oleksin ma ikkagi võtnud selle neljanda teema. Kuidas mõjutab noorte keelekasutus eesti keele tulevikku? Ma usun, et minu puhul on see üsnagi ennustada, et minu arvates negatiivselt. Aga ma usun, et kui me selle nimel vaeva näeme töötajana, siis võib see muutuda positiivseks. Aitäh Triinu osa ja soovin jõudu ja loodetavasti lähed sa ka edasi õppima eesti keelt. Unistus oleks jah, aitäh, aitäh teile. Noortele tulevastele teadlastele, Krislin mäele ja Triin Aasale. Jõudu soovides lõpetan keele saate. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan, kuulake vikerraadio keelesaateid kodulehelt arhiivist ka. Ja nädala pärast samal ajal on kavas uus saade uue teemaga ja Noorte nõuandeid järgides kuulmiseni.