Te kuulate Raadio kahte, me oleme saata kõik puhuvad külaliseks kutsunud Liisi Koiksoni liisi, tere tulemast. Rõõm kohtuda. Tere. Liisi on Eesti üks hinnatumaid lauljatar ja, ja nüüd tuleb järjest rohkem sinu puhul kasutada ka tiitlit näitlejatar. Kuidas sa ise sellesse suhtute? See kombinatsioon ei ole midagi erakordset isenesest praktiliselt, et Eestiski väga palju osa tuntud lauljatest, lauljatari test on proovinud seda teed ja ilmselt ka vastupidi. See on asjade loomulik kulg, sa oled selleks valmis või see ongi üks suur sõjaplaan. Ma ei tea, ma ei taha ikkagi enda kohta öelda, et ma olen nüüd suur näitleja. Pigem. Ütlengi, et see oli minu jaoks suur üllatus, et mind valiti sinna filmi ja mul on väga, väga hea meel selle üle ja ma lihtsalt loodan, et et kõik läheb nii, nagu nagu peab. No aga päikeseline edevus pidi ikka olema, et sa, sa ju läksid sinna nii-öelda käestingusse, eks ole, ja sa ikka natuke nagu tahtsid seda teha. Ja tahtsin muidugi. Ja kui nad kutsusid, siis ei noh, väga vahva, ma lihtsalt olen praegu hästi sihuke. Üritan lihtsalt hakkama saada oma ralliga. Kui sa läksid käestingusse, ma ei tea, kas sa selle peale mõtlesid, aga, aga kui sa praegu mõtled, kui korralik hea või või noh, võrdväärne või konkurentsivõimeline sinu kui näitlejatari taust ja kogemus ja oskused üldse on? Sa oled üht-teist teinud, muusikalid. Muusikalid muusikalid. Midagi on, aga mitte väga palju. Jah, aga vot muusikalid teine. Praegu tuleb pigem ma lihtsalt, nii et kuidas mina ise selles olukorras käituksin või? Noh, mitte mõelda tohutult, et nüüd ma hakkan hirmsasti näitlema. Et siis ma arvan, kukub väga halvasti välja. Kui muusikalilaval tuleb kätega vehkida, et kõik näeksid, et siis filmifilmis on, vast tuleb seda natukene vähendada, seda kõike. Ja samas pilku võid mängida palju rohkem kui muusikalilaval, see võib-olla ei pruugi paista. Mis asi on see, mis kisub sinna maailma, oskad sa seda seletada? Sportlik hasart, uudishimu tundmatu ees. Jah, ma arvan, et siin on ikkagi tegemist ka grammikese edevusega aga ma ei tea, kes siis ei tahaks filmis mängida. Mina küll tahan. Reisikas sinul on kunagi olnud probleeme kaamerate minekuga või kuidas sina enda jaoks said selgeks, et, et seal võiks olla ja ja sa tunned ennast seal mugavalt. Sa oled lapsest peale vist küll selle kogemuse juba saanud, eks üsna varakult ja, ja sul ei ole hiljem seda jama olnud? Nojah, ma olen jah, lapsena juba käinud seal teles tee bussijaamast telemajja on peas juba varas tahu aga ei, ma ei ütleks, et ma ennast kaamera ees on, nii kohutavalt mugavalt tunnen. Et kas või seal filmis praegu kaks võttepäeva, mis mul on olnud. No kui tuli need esimesed sõnad öelda, siis siis ma küll kartsin, et ei tea, kas see ebakindlus paistab näost välja, võib paista. Et ikkagi on raske, ei ole nii, et kaamera armastab mind ja kõiki, küll kõik läheb hästi, ei ole. Aga selle kohta vist sama seal öeldakse, et selline mõnus kogus stardipalavik ainult aitab pinget üleval hoida ja end noh, on lihtsam kontsentreeruda ja keskenduda õigeks asjaks. Jah, endale täiesti, et mis see on, mida te teete ja kus kohas ta täpselt seda teete, kui me räägime filmist. Me teeme seda jah, 24. aasta mässu filmi Artur palavikuga jah, just ruuduga, kus ja võtted käivad praegu vanalinnas seal linnateatri ja Oleviste kiriku vahelisel alal seal kaks ööd on või isegi rohkem, siis mina olen kaks ööd seal olnud, aga kõva paugutamine käib seal ja lahing, lahinguväli on püsti pandud. See on see, mida pressiteatest saab lugeda, et kohalikud, ärge palun, pahandage, see ongi siis see, mille peale pahandatakse või. Ma kuulsin jah, et et linnavalitsuses pidi olema päris korralik patakas kaebusi juba. Aga ma loodan, et inimesed ikkagi mõistavad Aga nii ei olnud, et keegi teeb oma koduakna lahti, ütleb Burrutasin. Paugutab. Inimesed ei ole veel olnud. Aga hommikul, kui kell hakkab juba seitse saama, siis hakkavad mingid inimesed järsku satuvad sinna võtteplatsil ehmunult, et kus ma nüüd olen, mis siin toimub ja siis üritavad salaja kuskile ära kaduda ühte kilekottidega niukseid või siis öiseid pidutseja, kes tulevad mingi nelja paiku ehmunult vaatavad ringe, lähevad edasi. Et siukseid hommikul hommikutunnid hakkavad saabuma, siis inimesed hakkavad juba sagima seal ja autodega tahavad läbi saada ja siis on pahased, et mis toimub, mis toimub. Aga noh, ma loodan, et et nad mõistavad Sinu ajagraafik, liisi, ma eeldan, on detsembris niigi alati igal aastal olnud tihedasti täis pikitud kontserte, esinemisi. Ometi leidsid sa ruumi, et näitlemise teema ja film ka sinna juurde panna, kas selle hind on vähem kontsert? Või oli siis sul piisavalt ruumi ja sa raatsid selle oma jõuluaja filmi tegemise peale? Raisata ei ole õige sõna, aga kulutada. Ei, tegelikult detsembris mul ei olegi väga palju neid võttepäevi, praegu oli juba kaks ära ja vist tuleb ainult kaks veel. Et enamus on jaanuarisse nüüd veebruaris vist kaalikus paar päeva. Kontserte saab ka tehtud kõrvalt ja kõik kuidagi on mahtunud ära isegi paar vaba päeva on ka. See seltskond, kellega koostööd vanalinna tänavatel praegu asja ajate tunned sa ennast seal hästi, on need lahedad inimesed? Nojah, et see kõige ametis olevam kamp, kes seal on operaatorid ja niimoodi, et et ega neil ei ole siukest aega, et tulla niimoodi niisama lobajuttu ajama. Et nemad ikka poeg, ma tõesti imetlen neid, et kuidas nad suudavad. Esiteks, ilm on nii külm ja võib-olla siis tõesti tahte tahe on nii suur lihtsalt teha ja see professionaalsus ka just et terve see aeg, ma arvan, tal on vist kella viiest seal õhtul kella kaheksani välja, käib kogu aeg väga tihe töö ja kogu aeg tuleb asju ümber tõsta ja jälle mingeid kaadreid vaadata ja ja valgust sättida, et seal küll ühtegi pausi ei ole, võib-olla ühe supi paar supi saab keegi vahepeal ära süüa, aga aga aga muidu ei, seal on täitsa tore. Ei töö käib, noh selles mõttes ikkagi. Kui on vaja kiiresti teha mingi hea asi, valimised, eks siis pingeid on ka ikka, aga aga muidu on tore, toredad inimesed. Kardad sa ka selle tulemuse pärast, et, et pärast noh, ei ole päris kõik see nii, nagu oleks tahtnud või häbeneksid ennast või midagi sellist. Ma ei tea, no eks ma mul ei ole näidatud, et kuidas näiteks tänane asi välja kukkus. Aga ma arvan, et nad oleksid öelnud, kui väga halvasti ei oleks. Et et noh, nii päris ei pane. Las jääb siis. Milline sa oled, et kas sa ise nagu näiteks ise ütles, et kuulge, teeme uuesti mulle, mulle tundub, et see ei olnud kõige parem asi, mis ma suudan. Ma olen küll enesekriitiline, jah, aga võib-olla rohkem oskan olla enesekriitiline selle muusika poole pealt, kui mul on mingid kontserdile asjad, kui ma seal võtteplatsil olen, siis pigem ma tahan kuulda kellegi teise käest, kuidas oli, et ma ei oska ise hinnata seda, et võib-olla noh, need, võib-olla oli just okei või noh, võib-olla oli natuke liiga vähe midagi, siis tuleb mulle ikka öelda. Kas võtteplatsil kasutatakse selleks ütlemiseks noh, nii-öelda läbi lillede stiili või ikka rusikas lauda ja. Ei öeldakse normaalselt, nii et keegi ei solvu ja keegi peagi solvuma tahetakse aidata lihtsalt, ja öeldakse, et ei tee natuke ninja, tee natukene naa ära seda tee. Ja nii, nii peaks käima. Räägime muusikast, khaleesi. Äsja on valmis saanud sinu plaat. See on sinu järjekorras teine plaat pärast imeilusat eelmist plaati, kui palju see uus plaat on selle sisulises mõttes, järg on see noh, nii-öelda pooleli jäänud koht, kus sa nüüd oled jätkanud või on need plaadid kaks täiesti ise asja, kuidas sulle endale tundub, kuidas see plaan oli? Plaan ei olnud teha muidugi täpselt samasugust plaati. Aga kui me neid lugusid juba olime kokku korjanud ja siis võib-olla nad olid ka juba nii erinevad, et et nendest tekkiski selline nii-öelda pilt, et teemegi siis hästi erineva plaadi võet ongi plaadi peal on erinevaid lugusid. Et üks lugu on natukene niisugune räigem, rohkem sihuke kitarripopp ja teine on jälle siuke sahistavam. Ja Ma arvan, et sellel plaadil on rohkem niisuguseid üllatusi, võib-olla kui esimene plaat lihtsalt nagu voolas läbi, siis siin on natuke siukseid teravamaid kohti ka. Mitte muidugi väga äärmuslikke, aga siukseid võimaluste piires. Kes selle muusika ja kes need sõnad selle plaadi tarvis kokku on kirjutanud? Väga palju häid lugusid on kirjutanud meile Rein Phuks ja tema, ma ei tea, kas juba ihuridade kirjutaja ja Jaan Pehk. Jaan on ka palju-palju Vaiko Epliku on kaks lugu ja Jaan kirjutanud ka sinna tekstid. Ja Ewert Sundja lt üks lugu ja Ivar põllult paaria. Tauno Insilt. Hästi tugev seltskond. Jah, õnneks küll. On see seltskond sinu enda valik või on see sulle nii-öelda öeldud, et kuule, et meil on niisugune baas nagu lugusi olemast võtaks nendelt. Ma ei tea, sest et ütleme, välja arvatud Vaiko ja Evert, siis teised kirjutasid ka eelmisele plaadile lugusid. Ja võib-olla see on lihtsalt selline tutvusringkond, mis on tekkinud eelmise plaadiga ja ja siis on. Me teame, mida nad teevad ja me teame, kui hästi nad kirjutavad ja suurema hea meelega laulame nende lugusid veel. Keskele juurde läks, läksid sina nende juurde, küsis, et kas teil on lugusid mulle või tehke mulle lugusid või tulid nemad sinu juurde ja ütles, et meil on vaata sellised lood, kas sa ei tahaks laulda? No meie läksime ikkagi nende juurde, et kas teil on midagi veel anda. Ja meil oli jah, oli õnneks. Põlgasid mõne loo ära ka, et, et see ei ole päris sinu lugu või olite nende kriitleja, lugude valija? Natukene peab olema, on, et paljud inimesed on mulle pakkunud oma lugusid ja see on tegelikult hästi tore, et tuled pakkuma, aga samas noh, lihtsalt kõik lood ju ei sobi. Ja siis ma loodan, et, et keegi ei solvu, kui nende lugu lihtsalt ei sobinud seekord. Seekord sai selline valik. Üldiselt tundub, et tänapäeval on väga raske ükskõik millisel elualal hakkama saada, niisama ikka peab olema Teeerr inimene, kes hoolitseb avalikkussuhete, eestianstilistid ja imago loogid, kas sinu meeskonda või, või naiskonda kuulub ka keegi, kes annab sulle nõu, kuidas end avalikkusele näidata. Kus käia, mida öelda, millist pokaali tõsta, millist mitte. Kuidas tõsta? Ei, minu elus on olnud paar inimest kes on üritanud mulle hakat hakata hakkama, seda selgeks tegema, et et jah, et vaata ikka neid välismaa videosid ja siis sa tead, kuidas peab olema. Ja see tundus natukene võõras, et et ma vist vaatan ise, kuidas ma saan, et ma arvan, et kui ma olen loomulik, ei ole nii, nagu ma olen, et siis on kõige paremat, mis hakkan mingisugust jänese maski pähe panema. Nii et seda ei ole oodata, et sa kunstlikult nahaalseks ühel hetkel laval lähed ja hakkad väljakutsuvalt käituma ja andma põhjuseid endast rääkimiseks lihtsalt sellepärast, et olla müügiturul tõsiseltvõetav artist. Sellepärast võib-olla mitte, võib-olla kui ma lihtsalt lähen pööraseks ühel hetkel või ma ei tea, kas see juhtub. Siis võib-olla ma ei tea, lõhun näiteks mingi klaasi või midagi. Ei vaatab seda, ma mõtlen sellele. Sinu üks lugu oli hiljuti meie raadio kahe saates alates muusikanõukogu arvustada see väikeste asjade võlu, see lugu. Ja ma kirjutasin üles sellest saatest välja mõned kriitikute arvamused selle loo kohta, mis tahaks näha, kuidas sa reageerid või kuidas seda kriitikat vastu võtad. No näiteks nad ütlesid, et see lugu on juskui siledaks voolitud Lumpsakas iluplönn. Oled sa selles mõttes nagu nõus sellega, et, et see on viimase sellise viimase vindine aetud, see ilu, selline taotluslik teemant, puhas, ilus laul. Ei selles loos laulu poole pealt, ma peaksin küll vastu vaidlema, et minu meelest laul lihtsalt selline ilus küll ei saanud. Et see lugu, see on üks meie tegijate üks lemmiklugusid vast sellelt plaadilt ka, et kahju, kui nii arvati, aga meie arvame teistmoodi ja nii ongi. Veel üks arvamus siis kogu sinu plaadi kohta öeldi, et sinu muusika on intellektuaalse inimese maitse, kes rämpsu ei taha kuulata. Isetu nad võtavad siis Liisi Koiksoni, sest see puudutab nende hingekeeli väga täpselt kriitikute sõnast aru, isegi, eks nagu veinieksperdid ütlevad, et nad tunnevad seda Tammist maitset ja savist pinda, eks ole. Aga on ta siis sellise inimese muusika, muusika, aga minu meelest kõlab see komplimendina komplimente just nimelt insto oligi mõeldud, nii et on sinu muusika siis selline, mis, mis sobib sellisele intellektuaalsele inimesele rohkem kui võib-olla kõige harilikum inimesele, kes nii-öelda on kõigesööja. Ja vot ma vabandust, ma sõidan sisse võib-olla, et see asi nagu hästi labaseks praegu muuta, kas sa oled ka nende inimeste hulgas, kes ikka läheb jõulupeole kusagil mingi asutuse pidu, seal loetakse napsi ja siis lõppkokkuvõttes päädib asi sellega, et peale pannakse Modern Talking või ma ei hakka siin kohalikke nimetama, ühesõnaga, et lõppkokkuvõttes ei ole vahet Mõnel pool on tõesti nii, et lõpuks ei olegi enam vahet. Aga no ma ei tea, kas selle plaadiga meil on lihtsalt sellised tegijad, need, kas see bänd või või siis Lauri Liivak, kes meid seal salvestab ja ka ideid pakub. Et see lihtsalt kujuneb selliseks, me ei taha, ise, me oleme, paar lugu, tegime juba varem sisse, ei nüüd kuulasime üle ja vaatasime, et et ei, et see on nagu liiga tavaline või liiga liiga muusinevus, niisugune liiga raadiolugu ja siis üritasime natukene teha, et oleks mingit teist väärtus ka, et oleks noh, kas nagu saundiliselt siis Lauri üritas seda pilti teha Mitist ilusamaks, kirjumaks või huvitavamaks. See on huvitav tee tavaliselt. Võib-olla ma teen liigat, et ütlen tavaliselt, aga need artistid, keda just raadios mängitakse, sageli räägivad, Nad püüavad muuta lugusid raadiopärasemaks. Sinul ei ole vaja selle pärast muretseda, sest sa oled endale paari aastaga välja töötanud, koolitanud ikka sellise korraliku publiku, kes ei vea alt ja kes on lojaalne, eks? Jah, natukene vist seda publikut juba on tekkinud, et nüüd on tore. Aga kes see sinu publik on, sest ma võtan taas kord kriitikute sõnad appi. Üks kriitik ütles, et ta ei usu küll, et ükski alla 25 aastane seda plaati ostab ja teine kriitik, isased, noor inimene, kes teeb vanainimeste muusikat, et et kas see sinu nii-öelda siis fännklubi on, kes sind ikka käib kuulamas, oled sa enda jaoks välja joonistanud enda tüüpilise kuulaja? Mulle tundub, et need kuulajad on üks grupp, on näiteks noored emad, kes ütlevad, et, et nende lapsed ei lähe magama enne, kui nad on seda plaati kuulanud ja kusjuures päris paljud on seda öelnud ja lastel on laulud peas ja et noh, tundub, et lastele ka meeldib esimene plaat. Aga jah, noored emad ja võib-olla just sellised minu enda vanused ja natukene vanemad inimesed ka, et et sellised pisikesed, 15 aastased tüdrukud, ma ei tea, kas nad võib-olla kuulavad ka ma ei tea, kas võib-olla kuulavad lihtsalt lahe, mis. Ega ma ei tea, kas nad lähevad. Aga oled sa sellise noh, veel nišitoote peale mõelnud nagu näiteks jõuluplaat spetsiaalne või või miks mitte siis ka spetsiaalselt lastele suunatud plaat või veel mõnele grupile või mingi konkreetse asjaga seotud toode. Ma ei tea, ei ole, meil võtab plaadi, tegime nii kaua aega, then, esimene plaat, sinna läks vist kaks aastat ja ja noh, selle plaadiga läks ka jupp aega, et et võib-olla kui hakatagi mingit nishi asja tegema, siis ma ei tea, kas asi on seda väärt, siis tuleb jälle ikkagi tõsiselt ette võtta, mitte nii, et et me tegime selle plaadi, aga nüüd teeme lihtsalt mingi ruttu mingi plaadi veel. Aga näiteks oma projektide salvestamise peale väljaandmise peale ei ole mõelnud. Ma ei tea, seal ei ole siukest originaalloomingut võib-olla et mulle väga meeldib Joni Mitchelli projekt, mida praegu teie nagu ma arvan, et seda oleks väga raske välja anda ja lindistada, et et väga palju üldse ioni mütsil tribuutplaat viimasel ajal välja tulnud. Ja tema enda plaat ka, et see oleks keeruline. Arusaadav Liisi lõpetuseks. Kuidas jõulud tavaliselt, kui on mingi rutiin sinu elus sulle saabuvad, mida see aeg sinu jaoks tähendab? Ma olen üritanud nii teha, et jõuluõhtul mul küll kunagi esinemist ei ole. Ükskord oli, aga see oli ka nii mõttetu. See oli kunagi ammu veel keskkoolis käisin ja teenisin ka ühe bändiga natukene raha ja siis järsku ootamatult tuli, et on vaja jõuluõhtul mängida ja seal küll kahju, et me sinna läksime ka. Aga muidu olen ma kõike kõik jõuluõhtut olnud kodus, vanematega, Kilingi-Nõmmes ja ja õe-vennaga, et, et seal on siis on nagu sihuke teine maailm, natuke. Mõnust. Me soovime sulle seda. Mõnusat jõuluaega. Sellesse aastasse ka aitäh, aitäh tulemast.