Tere Eduard arentsi grammatika uue, tema loodud kirjaviisiga ilmus 175 aastat tagasi. See on meie keele jaoks ülitähtis teos. Vana kirjaviisi uurija Kristiina Ross on öelnud, et eesti kirjaviisi eesti keele uurimine seisavad ikka veel aarentsi õlgadel. Tänases saates uurime, kui kiirelt või visalt vana kirjaviis uue Est taandus ja mida ette võtta vana kirjaviisi veel säilinud jälgedega. Saates on sugupuu-uurija Fred buss. Tere päevast. Tere päevast. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan. Just sugupuu uurijad ju puutuvad kokku kui vana kirjaviisi jälgedega ees, nimedes ja perekonnanimedes. Jah, suguvõsa uurijad, sugupuu, uurijad kui üks kõige suurem line harrastusajaloolaste või hobiajaloolaste rühm on, On tõesti inimesed, kes igapäevaselt siis või noh, tähendab siis, kui nad selle tegevusega kokku puutuvad, kasutavad vanu kirikuraamatuid, hingeloendeid ja muid allikaid, mis on pärit siis kõige vanemad võib-olla isegi 16.-st sajandist, kui me räägime, hakkab aku raamatutest ja seal on nimed tõesti kirjas vanas kirjaviisis. Sest uut kirjaviisi tol ajal veel ei tulnud, aga esimesed siis, mis puudutavad juba 16. seitsmeteistkümnendat sajandit, see on tuntud kui korrapäratu kirjaviisi ajastu on isegi mitte veel vana, kirjaviis on veidikene uuem, aga ühe kõige varasemad eesti keele kirjalikud allikad on korrapäratu kirjaviisis ja need on siis trükitud teksti, täna on, on teada 16.-st sajandist eestikeelsed kirjapanekud, aga siis käsikirjalised allikad on loomulikult ka varasemad üksikud, kuigi need on tõesti niuksed, katkendid ja need on pandud kirja alamsaksa ortograafia eeskujul. Aga seda rakendati väga süsteemitult väga erinevalt, sellepärast ongi siis korrapäratu kirjaviis. Ja tegelikult ei ole see mitte selle alamsaksa ortograafia rakendajate süü, vaid, vaid tegelikult on täpselt normeeritud, kirjakeeled ongi üldse hiline nähtus. Tol ajal ei olnud ükski isegi suurtest keeltest väga ühtse ortograafiaga. Võtame näiteks inglise keele kõige suurema keele ja veel 18. sajandil ei olnud ega inglise keele ortograafiaga sugugi ühtlane, alles üks tolle ajas istun inglise keele äge keelemees, Samuel Johnson, kelle sõnaraamat 1755 ilmus temast alates on, on selline inglise keele ortograafia ühtlustunud dema oma sõnaraamatusse võttis igast sõnast tema arvates kõige levinuma kirjapildiga sõna. See sai siis selliseks aluseks edaspidi, aga, aga veel tol ajal, jah, 18. sajandi keskpaiku ei olnud inglise keeles ühtlane kõikide sõnade kirjutamine, mis ja mis siis rääkida veel eesti keelest, eksju, kus, kus eestlased ise seda ei kirjutanud, vaid sakslased ja selle korrapäratu kirjaviisi ja sellest edasi ka vana kirjaviisi üks selline olulisemaid erinevusi praegusest uuest kirjaviisist on see vokaali pikkust märgiti sellele järgneva konsonandi arvuga. Ehk siis noh, kui me räägime, siis ta sõnades siis kirjutatakse, minna temma sinna. Ja need enne M seal on topelt, sellepärast et nendele eelnev vokaal oli lühike, ehk siis tuli lugeda ikkagi mina, tema, sina keegi lugenud, nii nagu ma praegu lugesin või lihtsalt see topeltkonsonant näitas, et sellele eelneb vokaal, lühike nimedest võtame vast kõige tuntumad Jürri ja Marri, Juhan see r ja hash seal topelt sellepärast, et näidata, et see öö ja juu oli see lühike. Ja vastupidi, kui siis selle pearõhulise silbi vokaal oli pikk, siis sellele järgnev konsonant tuli lühike ehk siis ühekordne nimedest näiteks Lena Karel, Tomas, mida loomulikult hääldati siis Leena, Kaarel või Toomas, sellepärast et see Ennu järgmisele vokaalile järgnes, oli ühekordne. Nii et see on nagu täpselt nagu vastupidi, kui me praegu oleme harjunud. Aga see oli siis selle alamsaksa ortograafia mõju. Ja seitsmeteistkümnendal sajandil võeti aluseks ülemsaksa keele ortograafia ka Eestis, siin baltisaksa keel oli varem, ju siis põhines alandatakse keelel ja see üleminek oli, oli kuskil seitsmeteistkümnendal, isegi 18. sajandil veel siis üleminek oli ülemsaksa keelele ja seitsmeteistkümnenda sajandi kõige olulisem kirjamees siis eesti keele puhul oli, andis Stahl kes koostas esimese eesti keele grammatika ja sõnastiku aastal 1637. Ja tema kirjaviisis näiteks märgiti siis pikka vokaali hash tähe abil ehk siis näiteks nimedest Jahn hääldusega jaan. Või siis tema enda nimi? Stahl Me täheldame staal, sellepärast et sa lihashiga pikendatud. Sealt siis nüüd edasi seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul. Bengt Gottfried Forseliuse ja Johan Hornung reformisid Stahli kirjaviisi ja, ja siis sai aluseks selline natuke pikaajalisem kirjaviis ja seda hakati alles kutsuma vanaks kirja viisiks. Nietzsche Stahli oma oli ka veel selline korrapäratu, kuna kuna tema kirjaviis ei saanud aga valdavaks ja ei olnud päris kõikidele teistele keelega tegelevatele inimestele tol ajal veel päris vastuvõetav. Ja Forseliuse ornung heitsid kõrvale eesti keelest sellised võõrtähed nagu CF XZ, teised, mida, mida Stahl oli kasutanud ja hashtähte pikendusmärgina vokaali pikenduse nad enam ei kasutatud, tänud ja 1600 kaheksakümnendatel aastatel, eks ju. Aga, aga näiteks kui suguvõsa uurijad näevad ikka veel ka 18. sajandil selliseid Jahnja lehnosid näitab Stahli kirja viis jätkuvalt oli oli kirikuõpetaja keskel kasutusel et nemad ei olnud seda Forseliuse ordnungi uuendust hast tähtajapikenduse mitte kasutada omaks võtnud Monal kirja viisil, siis ka selle Forseliuse ordnungi kirja viis olid loomulikult jätkuvalt paljud puudused ja tehti mitmeid katseid ka 18. sajandil kirjaviisi parandamiseks. Anton Thor Helle, kes avaldas oma eesti keele grammatika 1732 ja August Wilhelm Hupel 1780. Aga aga nemad ei teinud mingit väga põhjapanevaid uuendusi eesti keele ortograafia osas. Ja siis alles siis 19. sajandi algul, 1000 kaheksasajakümnendatel kahekümnendatel aastatel tegelesid sellega näiteks Sis Johanaadiks loosemplentari Otto Wilhelm Masing. Ja tollel ajal siis oli soomlane Arvidson, kes aastal 1822 soovitas kasutada soomepärast kirjaviisi, ehk siis see mis, mis sai aluseks uuele kirjaviisile. Aga ta kirjutas sellest ja siis nendes, noh, Rooseplenteri Masing andsid mõlemad oma oma ajakirja välja ja arvitsand siis Usamplentriaagias bait, reege seda tutvustas oma ettepanekud tagasi, ei saanud laiemalt kasutusse. Ja läks veel paarkümmend aastat, kui tuli, siis Eduard Ahrens ja tema avaldas oma eesti keele grammatika aastal 1840 375 aastat tagasi. Ja seal ta soovitas kasutusele võtta Ta soome keele eeskujul häälduspärase kirjaviisi. 10 aastat hiljem 1853 avaldas ta oma grammatika teise trükkimis, mis oli paljuski juba veel ümber töötatud ja põhjalikum. Nii et, et see võib olla avaldas isegi rohkem mõju kui see esimene trükk, aga noh, see ka sellest osa 165 aastat, see, nii et ümmargune täht sellel aastal ikkagi nagu öeldud, need vana kirjaviis ei olnud sugugi ühtlane. Ei olnud ka kadunud ka veel Stahli ajast pärit noortegraafia reeglid ja igaüks kirjutas natukene seda omamoodi kirikuõpetajat, kes, kes tol ajal olid veel praktiliselt kõik baltisakslased või siis ka Saksamaalt tulnud sakslased olid eriarvamustel või siis ka lihtsalt ei olnud täpselt kõikidest reeglitest teadlikud. Et ka juba 18. sajandil me näeme selliseid nimekujusid nagu mari Juhan Jaan uues kirjaviisis kirjutatuna. Kuigi tolle reegel oli, et neid peaks, kirjutab Marri, Juhan ja jah ja siis veel natukene uuema versioonina Jahn vanema. Ja siis, kui arendus 1843. aastal selle ettepaneku tegi hakkas tema ja tema suur kaastööline ja, ja naaberpastor Ahrens oli siis Kuusalu pastor ja tema naaber, pastor Jõelähtmel oli süüdlefel. Ja nemad siis koos 1844., sest algusest võtsid oma peetavates kirikuraamatutes meetrikaraamatutest uue kirjaviisi kohe kasutusele hakkasid kirjutama kõiki isiku- ja kohanimesid uues kirjaviisis. Ja 1844. aastal toimunud Eestimaa Promentsiaal sinodile Põhja-Eesti kirikuõpetajate iga-aastasel konverentsil. Ares tegi ettepaneku, et, et seda noh, tutvustas siis oma grammatikat ja uue kirjaviisi põhimõtteid ja olid ka mõned pooldajatel seal, kui hääletajaid oli kokku 21 tema ettepaneku poolt võtta uus kirjalis kasutusele disviis. Pastorit hääletasid tema poolt 16 vastu. Et seal oli natukene liiga vara ja ka veel aastal 1860 kirjutas pastor Kentmanni, kes oli tol ajal Jõelähtme pastor aga hiljem siis Kuusalus aarentsi ametijärglane. Kaastargentmann kirjutas kiriku kroonikas, et uue kirjaviisi kohta uus kirjaviis ei leidnud rahva poolehoidu ja on kaheldav, kas ta üldse kasutust leiab. Jagu oriend suri aastal 1863. Siis kirjutas Kentmanni, et Ahrens tegi palju Eesti keele uurimise jaoks. Ainult tema raamatut unustuse hõlma ei vajuks. Tõenäosus, et see nii läheb, on peaaegu olemas. Et uus kirjaviis hakkas levima tegelikult üsna palju esialgu trükistes eestikeelsetes trükistes mida andsid välja nii baltisakslased, pastorid, mõned, näiteks üks. Kõige esimene oli siis sellesama Jõelähtme pastori süüdlefeli raamat Toomases teine klapo, rahva usu ärataja 1844 ilmus siis eestikeelne uues kirjaviisis. Esimene trükis aga oli ka mõningaid teisi pastoreid, näiteks karuse. Pastor Hassablat avaldas 1850. Viiekümnendatel aastatel oma luuleraamatu uues kirjaviisis ja tema oli kahjuks esimesi, kes hakkas uut kirjaviisi oma kirikuraamatutes pidama. Aga rohkem oli siis eestlaste teema ehk näiteks. Et olla eestlastest üks olulisemaid kirjamehi siis Friedrich Reinhold Kreutzwald. Alguses oli väga aarentsi vastu arentsi uue kirjaviisi vastu ja samamoodi Felman, kes tema kaastööline oli. Kolleegia ja suur eesti keele ja kultuuri huviline, uurija Feldman kirjutas näiteks Kreutzwaldi-le sellise kirja aastal 1849. Advotsem Kuusalu orikas. Ta on naiivne, ta kujutab endale ette, et ta been on, aga mis on siis jäme ja labane? Vastama oma pidin. Kuid ega mulle endale ometi midagi andeks anda ei ole, jääb see siganed viimaks rahule, minu vastase lühikega tohtinudgi pikk olla ja laulusõnu ei saanud maga pikemalt jätkata, sest seal järgneb kohe. Ja ma ei saa ka lugeda neid laulusõnu. Et et. Helmand siis oli, oli väga solvunud aarentsi peale ja kurtis seda Kreutzwaldi-le. Ja arendus oli täiesti tuntud kui väga järsk ja, ja range olemisega kompromissitu inimene. Võimalik, et seepärast, kui keegi teine väga omaettepanekut, et soovib peale suruda, siis tekib sellele suurem vastuseis kui sellisel juhul, kui seda selliselt pehmemal viisil ehk esitada näiteks nendest viiest vastorist, kes aarentsi uue kirjaviisi poolt see hääletasid risti kirjakeele reformimise poolt. Sinodil nendest läks uuele kirjaviisile üle ainult Lüganuse pastor foogt teised, kes tema poolt hääletasid. Siiski tema ettepanekut ise kasutama praktikas ei hakanud. Nii et, et see oli päris aeganõudev. Ja 1870.-teks aastateks oli, oli ainult mõned Eestimaa pastorid hakanud oma kirikuraamatutes võtma uue kirjaviisi kasutusele ja arendus oli Eestimaa ehk siis põhjaeesti pastor, Liivimaa kubermangu oli, oli eraldi, neil oli oma sinod, seal Arens ei esinenud. Ja, ja seal oli siis uue kirjaviisi tulek veel hilisem. Näiteks kui me võtame siis mandri Liivimaa, Eesti osa seal esimene pastor, kes uue kirjaviisi kasutusele võttis, oli aastal 1867 Tarvastu pastor, karbloom ja samal aastal ka Saaremaal tuli esimene pastor Parun Nolken pöides, kes ka 1867 hakkas kirjutama oma kirikuraamatuid uues kirjaviisis. Ja Baron Nolken oli selline tuntud kui eesti keele ja folklooriuurija ja kellena siis tema lõiga ise uuendusi eesti keelde näiteks kolme välte märkimiseks uue kirjaviisina vält, et oleks tema kirjutanud tõhiga vält, et eks, et märkida seda pikkust, aga see oli tema pigem selline erahuvi, see laiemalt kasutusse jõudnud. Ja selline suurem üleminek kirikuraamat võttes uuele kirjaviisile toimus alles 1800 kaheksakümnendatel aastatel. Varem on uuritud eelkõige siis on Arnold Kask see, kes, kes vanalt kirjaviisilt uuele kirjaviisile üleminekut on uurinud, seda juba päris ammu. 1958 ilmus tema tema doktoritöö trükist. Tema on teinud kokkuvõtteid, et trükis ilmunud raamatutest toimub murrang kuskil 1000 872874, siis pooled raamatutest ilmusid USA poole, et vanas kirjaviisis järgmisel aastal 1875 juba kolmveerand raamatutest olid uues kirjaviisis. Ja läbimurre toimuski ehk Eesti kirjameeste seltsi eeskostel kuna see asus uut kirjaviisi pooldava pooldavale seisukohale 1872. aastal ja ka ajaleht Eesti Postimees läks selle järel üle uuele kirjaviisile. Nii et siis, kui trükisõnas oli 1875.-ks aastaks murrang toimunud siis praktikas ehk siis iga päev peetavates kirikuraamatutes, näiteks pastor kond oli peaaegu 10 aastat, hilisem ajaloos tundub see 10 aastat vähe aega, aga kui ma mõtlen, et, et me hakkaksime näiteks kirjutama praegu teistmoodi midagi ja, ja mingi seltskond hakkab seda tegema alles 10 aastat hiljem, siis on see vahe ikka päris suur. Proovisin uurida ka seda, kas kas mõjutaja oli pastorite rahvus. Kuna tol ajal oli väga valdav osa pastoritest baltisakslased siis esimesed eesti pastorid tulid suhteliselt hilja, noh, nende suurem osa neist, mis tuli alles 1800 üheksakümnendatel aastatel 1880.-teks, oli vaid üksikuid pastorid, kõige tuntum, ehk siis Jakob Hurt. Tema oli ka muidugi uue kirjaviisi pooldaja 1864 ta kirjutas. Näiteks ta andis välja siis oma oma lühikese õpetuse uuest kirjaviisist. 1864 kirjutas selle nimede kohta, et nimetis vanaviisi puudulikult kirjutati, peavad uut viisi ümber kirjutama, võtame nii, et nime kirjutamine ja väljaütlemine kokku käivad. Toob nimede näiteks seal, et peab kirjutama Jaan Kübar, Toomas hämalane, Mari Kadakas mitte siis näiteks Marrygotakas ja Hurt, kui ta ise pastoriks sai Otepääl siis ta ei teinud päris sellist päevapealt muutust, temal läks paar aastat enne Ta kasutas sellist segakirjaviisi ehk siis mõned nimed kirjutas uues, noh näiteks võib-olla Jürri ja Marri hakkas kirjutama Jüri ja mari aga Mihkel kirjutas veel veel saksapäraselt Michel. Või siis näiteks matis kirjutas seal kaheteega või midagi sellist mõõdetelt hurda kohta ei peast, ei oska öelda, aga märkasime seda, mis, mis on näiteks koos uurijatele väga oluline. Kirikuraamatuid muidugi peeti tol ajal kaks eksemplari ja pastor tavaliselt kirjutas siis selle esimese eksemplari, mis, mida hoiti koguduses kohapeal. Aga konsistooriumi ele tuli saata igal aastal järgmisel aasta alguses ja siis selle koopia. Ja selle, selle ärakirja tegi sageli pastori abiline, kas abipastor või köster. Ja Otepääl oli 67 aastat, Otepää köster oli Anvelt. Ja tema oli selline saksiku meelega. Ja kui Hurt kirjutas kirikuraamatutesse Mari Johan ja perekonnanimi Tamm näiteks siis see köster Anvelt, kes Need konsistooriumi jaoks ümber kirjutas, tema kirjutas need vanas kirjaviisis, needsamad nimed, Jürri, Marri Tamm, ühe me ikka nii, et temal oli oma nägemus sellest ja ju siis noh, kuna pastor Hurt kirjutas sellele alla lõpuks ta arvas siis, et noh, et las ta siis olla, et pole, pole vahet. Aga, aga see siis näitab, et ka samas sissekandes kirikuraamatus ühes eksemplaris on ühtemoodi nimi kirjutatud teises teistmoodi. Või siis näide Vaivarast, Vaivara koguduses mindi uuele kirjaviisile üle aastal 1880 ja kui järgmisel aastal kirjutati noh, 1879 oli veel vanas kirjaviisis aga koonduda kaheksa kaheksakümnendatel, aasta algul kirjutati sellest 1879. aasta kirikuraamatust ümberkirjutus konsistooriumi jaoks, siis kirjutati nimed ka juba uude kirjaviisi ümber. Et seal on, seal on niisugune vastupidi näide näiteks Otepääle. Ja seepärast on huvitav jälgida seda, kes neid meetrikaraamatuid pidas. Käekirjast saab teha järeldusi, kas, kas seda tegi pastor või köster või mõnikord on tõesti väga sarnased käekirjad, ka on raske vahet teha, nii et kui ma seda teemat uurisin, siis ma pidin otsima näiteid pastorite kirjutatud dokumentidest, kus on tõesti, ma näen kogu dokument on kirjutatud tema käega võrdlema siis üksikuid tähti, kuidas, kuidas kirjutas pastor mingisuguseid tähti ja kuidas näiteks köster ette teha järeldusi sellest, et kelle kirjutatud see kirikuraamat Ta on. Aga jah, mis, mis rahvusesse puudutab, millest ma rääkima hakkasin siis? Rahvus ei olnud tõesti mõjutaja uuele kirjaviisile ülemineku puhul, sest eestlasest pastorid tulid hiljem. Ja, ja üleminek uuele kirjaviisile oli 1800 kaheksakümnendatel aastatel kirikuraamat tuttes. Tol ajal olid ikkagi valdav osa pastorid veel baltisakslased, nii et nemad olid need, kes läksid uuele kirjaviisile üle. Ja ei olnud ka mingisugust tendentsi selle poole, et kui Arvo Mäe võib olla, et uuemad nooremad inimesed on vastuvõtlikumad muudatustele siis oli näiteks Kose pastor jorsel Man, kes oli ametis olnud juba 36 aastat ja mata vanus praegu ei tea, aga küllap ta oli siis kuskil 70 ligi vähemalt ja, ja tema oleks uuele kirjaviisile üle kahe aasta pealt 1881, mitte väga vara, aga, aga siiski väga selgelt, et mõnel pool on, on mitukümmend aastat. Helme pastor B, see on mitukümmend aastat kirjutanud osasid nimesid uues osasid, vanas kirjavahepeal läks tagasi täielikult vanale kirjaviisile ja siis kuskil 1800 kaheksakümnendatel aastatel jälle leidis, et vist ikka on uus kirjaviis teise kirjutavad kõik juba uutmoodi, et ma hakkan siis ka kirjutama uutmoodi. Nii et see olenes väga palju jah, selles pastori isikus, kuidas need nimesid kirja pandi. Ja, ja seetõttu ei ole mõtet Canoniseerida neid nimekujusid, mis, mis kirikuraamatutes on vaid, vaid võiks neid veidikene ühtlustada ja kirjakeele reeglitele vastavaks teha tänapäevase pilguga just tänapäevase pilguga, et mitte muidugi päris ära muuta neid. Sest arvesse tuleb võtta ka murdesõnavara või murdekeele omapärasid, et minu vanaema oli vaarema, oli siis ikka Liisumite lisa, tähendab vokaal oli tal tõenäoliselt Liisu või Liisu, aga seega seal lõpus on hoov juu see oleneb murdest. Näiteks on säilinud veel Võru murdes ja, ja siis rannikumurdes ja Kirde-Eesti rannikumurdes saartel ja lääne ja ida murdeski on, on järgsilbi o säilinud. Ja see on tegelikult selline vana muutus, see, see ei ole mitte uue ja vana kirjaviisi küsimus, et saksa keele eeskujul või, või mistahes põhjusel kirjutati sõna lõppu o kuigi öeldi u vaid see muutust ja toimus tegelikult keeles. Et noh, on on uuritud, et siis 16. sajandil oli see muudatus juba alanud üleminek siis järgsilbioolt uule aga kirjakeelde kinnistus ta palju hiljem. Nii et see kirjakeel ei käinud alati kaasas kõneldava keelemuutusega ka veel Kreutzwald kasutas sageli ood järgsilbis ja selle muudatusettepaneku kirjutada siis u. Sellise ebapuhta hoo asemel tegi sama Eduard Ahrens ja tema siis oma grammatikas, aga mitte selles esimeses trükis 1843 või teisest trükist 1853. Tema siis kirjutas, et lühike Uusa papp laudis nii heleda kõla, et läheneb poole näiteks tolmu ja hooletu kõlavad peaaegu nagu tolmu ja hooletu aga siis peaks ikkagi kirjutama seda uut tähega. Ja kui vaadata tema peetud kirikuraamatuid, siis näiteks tema siis võttis selle järgsilbi u-o asemel kasutusele 1850 aga tema naaber, pastor süüdlev juba 1847, nii et natukene varem isegi et nemad olid omavahel pidevas suhtluses kirjavahetuses ja, ja läbikäimises ja arutasid, saatsid teineteisele kaastaid arvut arvustamiseks ja ju siis süüdlefele oli, oli rohkem selle pooldaja ja võib alati olla see, et pastorid loomulikult olid kõige paremini kursis just selle keelega, mida nende kihelkonna inimesed rääkisid ja arvasid, et see on kõige õigem, nagu nagu Otto Wilhelm Masing ju oli siis eelkõige siis idamurdemurdega kursis vigagi ja kirderannikumurdega Kunnasega, Viru-Nigulas pastor ja tema siis mõnikord siis oma oma ettepanekutes ka rõhutas just siis neid keele nüansse, mida, mida siis tema tuttavatel aladel kirjutati. Nii et Ado Vabbe siis võib ikkagi olla Ado ei, ei pea. Tema Aaduks Ado võib ta kindlasti olla, kui ta oleks näiteks Muhumaalt pärit, oleks toad seal seda lõppu üldse ei kasutata, Muhumaal on oad või Kihnus on ka oad. Samamoodi on Muhus nimi Juri ei ole Jüri, vaid vaid muus on juri ja Muhu. Selle nime võiks võiks normaliseerida hoopis juriks. Või Saaremaal on Joen. Kuigi omastav jaani aga nimetab, on jaeVirumaal on väga siis levinud olnud eesnimi, madi, Jürg. Neid ei pea tegema Madiseks või üriks, milleks nad hiljem muutusid. Ega kirikuraamatutes võib olla näiteks kui varasem pastor on kirjutanud madija Jörg näiteks sünnisissekandesse, siis kui need mehed surid, oli järgmine pastor, tema kirjutas nende nimeks madise Jüri, mis tema arvates oli õigem. Millise nimekuju võtta? Aluseks seda on, on väga, väga raske öelda. Küll ei ole põhjust kirjutada, näiteks kui on mitu kolm-neli põlve Mihkleid ühes suguvõsas, siis ei ole mõtet kirjutada neid kõiki erinevalt. Et kõige varasem põlvkond oli näiteks Michel ja siis siis oli Mihkel või Tseegaaga midagi ja ja, ja kõige hilisem on tavaline Mihkel, kuna siis tema nimi kirja pandi nad tegelikult see nimi on kõik üks ja ühe ühes piirkonnas üles, suguvõsa piires oleks need nimed ikkagi mõistlik ühtlustada. Aga need vanad kirjapildid, mis on kirikuraamatutes või mujal hingeloendites kirjas, need oleksid väga huvitav loomulikult säilitada. Kui me teeme sugupuu ja paneme siin ainult ühe nimekuju, siis võiks olla see normeeritud kirjakeelepärane. Aga kui me kirjutame tekstis lahti selle inimese elulugu või tema andmeid või väga populaarne on siis geni keskkond, sinna saab ka panna alternatiivsed nimekujusid, sinna võib kõik need kirjapildid, mis, mis tema kohta on juurde lisada, aga see esikohale võiks ikkagi panna selle Jaan või Jüri või Mari jälle normeeritud nime. Seda jah, kuidas täpselt neid Liisoside Liisusid teada, mis Eesti piirkonnas seda ei olegi nii lihtne öelda, et kõik, mis meile praegu tundub eriskummaline see kõik ei pruugigi olla vana kirjaviisi küsimus, ei sugugi mitte, ta võis olla ja häälduspärane täiesti tol ajal. Hääldused toimusid pikaajalise vahemiku jooksul. Üks tuntud näide ehk eesti keelest kui, mis, mis on säilinud küll mitte isiku, aga kohanimedes ja ka ka ühes ühes apelatiivis üldkeeles sõnas on omastava käändelõpp n, mis on soome keeles veel säilinud eesti keeles ta kadus päris pika aja vältel juba Taani hindamisraamatus 13. sajandil on, on see mõnedel puht puhkudel arvatavasti juba kadunud, aga osades kui me kohanimesid ütleme siis, siis ka veel 15. 16. sajandil oli säilinud saksa keeles, säilisid kohanimede varasemad kujud, seal on sageli see omaste lõpp n säilinud, aga on olemas eesti keeles ka üksusena, mida me kasutame, kui mitte iga päev, siis ülepäeviti võib-olla, kus omastava lõpu n on seal liidsena, selle esimese poole lõpus on säilinud nii sõnamaan. D, sest tegemist on maateega nii ilmselge. Aga seal on see omastava käändelõpp n siis on, on säilinud siiamaani. Ja, ja need, need keelemuutused on, on väga pikaajalised ja meil ei ole ju foneetilisi üleskirjutusi varasemast kui, kui 19. sajandi lõpust. Nii et kuidas tegelikult mingit nime 18. sajandil oli 18. sajandi esimesel pool hääldati või kuidas üldse seal inimesed eesti keelt kõnelesid, see ei ole päris selge, sest kirjalikes allikates jõudsid mingil määral ikkagi selle kirjutaja nägemus sellest kõneldud keelest ja on on natukene arvamise teema rohkem, et kuidas, kuidas seda võidi seal kasutada mingit nimel, aga oluline on kindlasti jah, see, et natuke tuleks ühtlustada neid päris vana kirjaviisi seda Hassi, Jahnis või ka topeltkonsonante Jürise Morris Juhanis. Need ei ole mõtet küll kirjutada. Neid ei hääletanud niimoodi, nagu ma praegu ütlesin. Ajaloolane ja Geneoloog Fred buss rääkis kirjaviiside vahetusest Eestimaal korra päratust vanast ja uuest kirjaviisist. Ja nüüd, kui on õieti põnevaks läinud, katkestame jutu, et jätkata nädala pärast, siis saame teada lähemalt veel, mis on vanadest kirjaviisidest alles meie kirjapruugis ja mida selle vanaga peale hakata. Ja muuhulgas saame ka teada, kas Juhan on Juhan jagas. Mägi on mägi Kuulmiseni nädala pärast.