Tere taas kuulama mõtisklused meie meediamaailma ülimalt kummaliste keerdkäikude üle. Mulle tundub, et meie meediakanalisse sugeneb üha rohkem silmakirjalikkust. See mõte tekkis mul, kui tänastest lehtedest lugesin kahe tunnustatud Eesti ajakirjaniku arutlusi seoses meessoo käsitlemisega meedias. Oli ju eile nii-öelda isadepäev. Muide, Vene ajal oli samal päeval Nõukogude miilitsapäev. Tahaksin kohe kõigile meenutada, et täna on siiski eelkõige mardipäev ja eile oli mardiõhtu see aeg, kui minagi oma lapsepõlves süngetel okupatsiooniaastatel, nagu nüüd kõmisema võltspaatosega on kombeks öelda. Käisin oma agulitänava majanaabritele marti tegemas. Ei, mitte raha ega komplekkide pärast pole kunagi kummastki eriti lugu pidanud vaid ajendatuna mingist seletamatust sunnist emapiimaga omandatud traditsioonist, mis aitas ka tollal iseenesest üsna vaesel, kuid tänasest kindlasti palju ausamal ajal tunda möödakihutava elu tukset ja väärtuste järjekestvust. Kahjuks ei märganud ma küll eile õhtul mingit sellesuunalist liikumist. Ilmselt arvati kodudes, et isadepäeva õhtul ei kõlba ikka lapsi lasta santi tegema. Naabrid arvavad veel, et isa on saatnud lapsed endale almust paluma. Tähtis on ju näida edukas ja jõukas, see on tänase väike kodanlase ülim ideaal. Nüüd juba mõne aasta jooksul oleme siis aga siin kodu-Eestis mardipäeva ja miilitsapäeva asemel pidanud isadepäeva mingit ei tea kust tulnud traditsiooni mis paraku oma ideoloogilise õõnsusega tekitab vägagi vastuolulisi suhtumisi. Ega kinnista seetõttu ka mingeid adekvaatseid väärtushinnanguid, pigem lammutab neid. Sest eks ole ju isadepäev üsna samast puust leiutis kui naistepäev aluseks sootunnus ja selle kommertslik või propagandistlik ekspluateerimine. Olgem ausad, kristlikust traditsioonist lähtudes võiks õige isadepäev olla pigem ülestõusmispüha lihavõtted, mis on pühendatud viljastamisele uuestisünnile, isadusele, selle sõna kõige kõrgemas tähenduses. Mingi iseseisva isade, nii-öelda ametipäeva sisseseadmine mõjub vähemasti kentsakana, et mitte öelda ebapühana. Ja kõigele lisaks isadepäeva paigutamine täpselt kuue kuu kaugusele emadepäevast viitab vaid külmale ärilisele kalkulatsioonile ja nende kahe rolli vastandamisele mis tänapäevaste teadmiste ja moraaliga inimestele normaalsele euroopalikule ühiskonnale peaks olema üsna võõras. Sellest ka juba kommentaari alguses mainitud kummalised ja arusaamatud reaktsioonid kahelt tunnustatud ajakirjanikult Priit Hõbemäelt Eesti Päevalehes ja Priit Pullerits Postimehes. Kummalgi neist on omast kohast õigus. Kui vaadata asja vaid nende kommentaari piires immanentselt, kui kasutada keerulist võõrsõna. Hõbemägi protestib Tallinna Kaubamaja isadepäeva kampaania Iisakesed vastu, mis tõstis esile matšerliku mehe kuvandi. Hõbemäe. Kommentaar kannab iroonilist pealkirja isadepäevaks püstol, käerauad ja pudel. Ta lõpetab oma kommentaari, lausa kantslist kajab õpetussõnaga. Reklaamitegijatel on suur vastutus. Nad loovad meeldejäävaid kujundeid ja eeskujusid, mis omal lihtsustatuse Jevisuaalsusega mõjutavad inimesi. Ja on väga mage, kui üks koopainimene tahab omasuguseid juurde teha. Jah, kahtlemata töötab reklaam tavapärastele turumajanduse stereotüüpidele. Paraku ei loo neid stereotüüpe sugugi mitte reklaamitegijaid, vaid need on nopitud meie avalikust ruumist ehk siis meediast. Kas hõbemägi võib ausalt käega vastu rinda lüüa ja kinnitada, et Eesti Päevalehele on tõesti võõras koopainimeste juurdetootmine oma meedia kommentaari avaldamine, erileheküljel mõneti koopainimese liku pealkirjaga melu ja samas kõrval olev Päevalehe Töökuulutus, millest selgub, et toimetus võtab tööle kultuuri ja meelelahutuse külgede toimetaja sealjuures siis ühe ja ainsa, kes peab endas kehastama nii Saulust kui Paulust sunnib küll tõsiselt kahtlema ajalehe peatoimetaja sõnade siiruses või siis sotsiaalsete protsesside mõistmises. Vastupidiselt hõbemäele, kes arvab, et matsiolikuse militaarsust võiks kuidagi vääratada meile pealekasvava poiste armee moraalset võitlusvõimet näeb Priit Pullerits Postimehe kommentaaris tõelist tonti meie meediasse pugevas Metro homoseksuaalsusest. Tema tõukub oma väidetes raadiokolleeg Allan Roosilehe eetriküsitlusest, milles huvituti, kas mehed peaksid ennast meikima. Lisaks toob ta tõeliselt õudsete näidetena soolisest väärastumisest välja reklaam, kirjutised Eesti ajalehtedes, kus on soovitatud meest veelgi rohkem iluteenuseid kasutada ning pöörata tähelepanu oma aluspesu moekusele. Pulleritsu meelest on see selge tagaukse avamine ebamehelikkusele ja koos sellega tõeliselt taunitavaid väärtushoiakuid. Kõige kaalukama argumendina. Sealjuures on see, et tõelised naised ei huvitu kindlasti taolistest mukivatest meestest. Kõik oleks jälle nagu õige selle kommentaari piires. Kui aga lehitsemine veidi Postimeest terit, siis leiame sealt ohtralt ülistus ja meie rikkalikule massikultuurile mis teeb ilma igasuguse pieteeditundeta rahaks sellesama inimese soolise identiteedi, selle objektiivsed erinevused, psühholoogilised vastuolud ja anatoomilised kõrvalekalded kriitik, kritiseerimine siis sisuliselt sedasama meedia tegelikkust, mida ta oma põhitegevusega on aastaid ja aastaid loonud. Ja see on juba vähemasti silmakirjalik moraliseerimine väljaspool sotsiaalset konteksti, teatud maailmavaatelist ja poliitiliste valikute tulemusena loodud tegelikkuse ignoreerimine selle üksikute tervikust lahti rebitud ilmingute silmakirjalik kritiseerimine pole aus ega ka väga tark. Miks arvavad meie ajakirjandusjuhid, et kui tosin aastat on inimestele kogu raha eest müüdud teatavat liberaalset väärtus malli lamedat ühemõõtmelist ilma sidusus eta ja sotsiaalse dialoogita pseudoühiskonda, kus valitseb täielik eetiline relatiiv ism peaksid need lugejad taoliste kõmisevate kantsli jutluste peale suutma vahet teha näiliste ja põhiväärtuste vahel. Kui see pole põgenemine vastutuse eest vastutuse eest selle pärast, missugune ühiskond on oma ideoloogiliste valikute ja tegevusega üles ehitatud, siis mis see on. Ja see teeb märksa rohkem muret kui pauk, püsside reklaamimine lasteaialastele või meeste kasvanud lõhna v ja puudritarbimine näitavad need ju tegelikult igatsetud vabaduse ja sõltumatuse määra. Paraku küll ilma vähimagi mõistmiseta. Mida selle suure ja piiritu vabadusega nüüd õieti peale hakata. Kuulmiseni nädala pärast?