Tere taas. Eile möödus 15 aastat sellest, kui veel eelmiste ühiskondliku formatsiooni esindanud nukuparlament deklareeris Eestis tehtud seaduste ülimuslikkust meid okupeerinud liitriigi pealinnas langetatud otsuste ees. Ehkki iseenesest üsna nõrguke samm, oli see üllatavalt suure sümboolse jõuga sõnum. Seda on korduvalt kinnitanud ka hilisem asjade käik. Kõige väiksema siili söakust teha ära kõige suuremale karule on alati nakatav ja põhjustab järeletegemist ja mitte ainult muinasjutumaailmas. Niipea kui selline sõnum maailma jõuab ja tänapäevase massikommunikatsiooni puhul toimub see kiiresti lausa välgukiirusel võib see maailmateadvuses plahvatada otsekui termotuumalaeng. Missugused sõnumid ja kuidas jõuavad aga tänasest Eestist maailma, kas ka neis on sümboolset jõudu või hoopis külvavad nad õlakehitused ja arusaamatust? Kõik see sõltub üha rohkem vahendajatest nende oma taotlustest ja eesmärkidest sest Eestil endal puudub täna igasugune meediapoliitika ja sõltumatu väljund maailma. Eesti televaatajad võivad jälgida legaalsete kaabli ja satelliitkanalite kaudu kümneid naaberriikide telekanaleid millest enamik kõneleb siingi hästi mõistetavas vene keeles. Naaberriigi Venemaa jõuline ja sageli räige propagandamasin töötab kujundlikult öeldes mitte enam üksnes meie õues vaid ka juba köögis ja magamistoas lausa teki all. Ükski Eesti kanal pole aga meie piiride taga vastuvõetav. Kahe nädala eest kirjutas Venemaa kõige riigitruumaa ehk esimese telekanali Brybautika versiooni PBK esindaja Eesti ajalehes ja eesti keeles sealhulgas vähimagi piinlikustundeta või kartus, et seda võiks tõlgendada sekkumisena Eesti vabariigi siseasjadesse sellest, et eestitelevisioon kulutab asjatult maksumaksjate raha. Et seda keegi enam ei vaata ja see tuleks üldse kinni panna või maha müüa. Ja seda samal ajal, kui seesama PBK kanal tungib kaabeltelevisioonide kaudu meie elutuppa, levitades meile juba ka eestikeelsete subtiitritega filme ja saateid tehes oma vaatenurgast eestiainelisi uudiseid, paisates meile ka kohalikku reklaamitulva, aga keeldudes ühtaegu sendigagi osalemast erakanalitele Eestis kehtestatud litsentsitasude maksmisest ei reageerinud sellele ennekuulmatu laval ollusele ei Eesti õiguskaitseorganitega ka kultuuriminister. Selle asumöll asus aga meie valitsus kultuuriministri eest selle eelmisel nädalal hoopis selgelt oma rahvusringhäälingule vaenulikule seisukohale. Milles on küll asi? Miks Eesti riigijuhid ja poliitikud kõnelevad suure suuga venekeelse elanikkonna integratsioonist ja võtavad läänest vastu kümneid ja sadu miljoneid kroone siinsele venekeelsele elanikkonnale mingi täiesti primitiivse ja formaalse keeleoskuse andmiseks. Ühtaegu on aga täielikult unustatud sürreaalne meediakeskkond, milles välismaalased siin elavad ja milles domineerivad tänaseks naaberriigi kapital ja riiklikud huvid. Valitsuse otsus aastast 2005 jätta Eesti raadio ilma reklaami edastamise õigusest hoolimata riigikogu vastupidisest seisukohast Toobaga vältimatult kaasa veel viimasegi eesti rahva huvides tegutseva siinse venekeelse meediakanaleid ehk Eesti raadioprogrammi Raadio neli peatse sulgemise. Sest vaid reklaami, sealhulgas ka raadio kahes edastatav eestikeelse reklaami toel suudetakse midagi nii kulukat kui venekeelne ajakirjanduslik kanal üldse teha. Kas valitsus ei mõista seda elementaarset asja oma süveneva haldussuutmatuse ja liberalistlikud tuhina tõttu või on see ehk taotluslik? Kuskil kellegagi salamahti kokku lepitud suund? Ehkki viimast ei tahaks kuidagi uskuda? Ei ole ka mingit muud seletust peaministri soovitusele, rahvusringhäälingute juhtidele, et otsige Aga sisemisi ressursse. Umbes nagu veel külmast võtmata seeni metsa alt. Täna juba kõrvaltvaatajana, kuid aastaid avaliku ringhäälinguga seotuna võin veendunult öelda, et viimased kaheksa aastat on Eesti raadios ja Eesti Televisioonis üksnes säästetud lükates kõik vähegi arvestatavat investeeringut kaugemasse tulevikku. Tulemuseks on mõlema meediaorganisatsioonis süvenev tehnoloogiline mahajäämus ja sellega kaasnev nii kinnisvara kui ka vaimse potentsiaali väärtuse langus. Kui kevadel uus valitsus oma koalitsioonilepingus kuulutas välja kahe organisatsiooni ühendamise ja tellis selleks kuluka uuringu, mis tõestas seda, mida nagunii kõik spetsialistid ammu teadsid. Kahe kerjuse räbalate kokku Palmitsemisest ei sünni. Uus Ricaszeki smokingut. Ringhäälinguorganisatsioonide viimine nüüdistasemele eeldab sadade miljonite, aga olgem ausad, tegelikult miljardite kroonide ulatuses investeeringuid. Hoolimata sellest võttis võim uuringust vaid ühe lause. Katkendi tuleks ühendada ja väidab endiselt, et just see on võlu. Vitsakemis vabastab riigi paratamatust hiigelinvesteeringust. Alternatiivina muidugi rahvusringhäälingu likvideerimine, aga siis juba päevapealt. Jutud olemasoleva kinnisvara müügist on täielik nonsens näiteks raadio puhul, mis töötab Euroopa ühes raadiotööks kõige sobivamaks hoones mille saime päranduseks tegelikult esimeselt Eesti vabariigilt, mitte aga nõukogude võimult. Aga vaevalt tänased võimurit seda teavad. Sisuliselt on tänane Eesti vabariik saanud selle meie eelkäijalt kingituseks, nüüd aga kavandatakse mingi uue, samal tasemel hoone ehitamist, mis kõige tagasihoidlikumate hinnangute järgi maksaks oma pool miljardit krooni. Ja seda vaid tühja majakarbi eest. Kuhu on kadunud selliseid ettepanekuid teinud inimeste terve mõistus? Samal ajal kui olemasoleva kinnisvararemondiks kuluks kindlasti vaid kümnendik sellest summast. Aga juba aastaid pole rahvaraadio investeeringute realt saanud riigilt sentigi. Kui valitsus otsustas, et Eesti Raadio siiski peab reklaamist loobuma siis unustas ta selle lihtsa tõsiasja, et toonane ringhäälingu seadusemuudatus, mis sellist käiku ette näeb sisaldas ka teist tähtsat nõuet, et eraraadiokanalid hakkavad telekanalite kombel maksma litsentsitasu. Paraku saab seda nõuda vaid üleriikliku ringhäälinguloa omanikult. Tänases Eestis pole ühtki taolist raadioketi ja vaevalt hakkab ka ükski neist nüüd kunagi endale seda häda kaela võtma, litsentsi taotlema. Sest Eestis on piisavalt merealasid, kuhu oma reklaami ei peagi pritsima ja selle tõttu ei ole riiklikku litsentsi vaja. Selle asemel kett istuvad niinimetatud kohalikud raadiojaamad hiilides osavalt kõrvale igasugusest vastutusest Eesti rahva ühishuvide ees. Sealhulgas tuututab eetris ohtralt venekeelseid jaamu, mille ainus eesmärk näib olevat siinsele venekeelsele kuulajale meelde tuletada, et see, mis toimub Estonias, on vaid ajutine etendus ja tõeline elu ootab teid suures rassiias. Kui meie poliitikud seda arengut ei märka, jätkavad Eesti rahvusringhäälingu sihikindlat ahistamist. Siis ei saa seda teisiti nimetada kui. Ja nüüd mõelgu iga kuulaja välja selle koha peale oma parim sõna. Minu keel igatahes tõrgub seda sõna välja ütlemast. Või pean ma varsti teie poole lugupeetud raadiokuulajad, pöörduma viisil strieczewyefiiri Regijate väärichi.