Päev möödub päeva järel, meil on palju tegemisi töid-toimetusi ning me ei pane tähele aia katkematut jooks. Siis aga, kui ühel päeval keegi meie kõrvalt lahkub kui põlevad küünlad ja rabiseb muld kirstu kaanele alles siis, kui kellelegi jaoks on aeg jäädavalt seisma jäänud. Ja kui me oleme üksi oma mälestustemõtetega lahkunust, siis mõtleme ajajooksule, mida keegi peatada ei suuda. Tunnetame, kui üürike on elu, mõtleme minevikule ja olevikule. Nelmate hetkel seisatab aeg äkki ka meie jaoks. Täna, kui me ütlesime jäädavalt hüvasti meie seast 86 aasta vanuses lahkunud professor August tapmanile rändas paljude ja paljude muusikasõprade mõtte minevikku, radu. Olgu järgnevad minutid pühendatud professor tapmani mälestusele. Las kõlavad täna tema lemmikviisid, mida ta ka ise armastas mängida. On lahkunud meie hulgast avara hingega suur inimene ja suur muusik, keda on põhjust tänutundes mälestada kogu meie rahval. Noorem põlv, kahjuks tunneb August Topani vähe ja neist, kes tema parimate aastate tööd ja pingutusi õiges ulatuses suudaksid hinnata ja temale tagantjärgi oma siirast tänu öelda on suur osa varisenud juba mulda. Augu Stockmann on suur tükk Eesti muusika ajalugu. Ajalugu, selle arengu intensiivsemaid aastail, kus palju tuli rajada ja alustada seda. Praegu on endastmõistetav. Meie koorikultuur, meie ooper, meie muusikaline kasvatus üldse ja eriti meie kõrgem muusikaõppeasutus samuti meie orelimängu ja oreliehituse saavutused. Ning mitmed meie praeguse põlvkonna muusikategelased kõik võlgevat vähemal või suuremal määral tänu August Topmani elavale vaimule tema suunavale sõnale parajal ajal tema kasvatustööle ja suurele muusikaarmastusele. Meenutades professor Topmani kui oma õpetajat peaks ütlema, et ta ei olnud meile õpilasi, oli mitte ainult õpetajaks vaid heakssõbralikuks, nõuandjaks ja isaks. Suurima mulje sagedasti avaldas professor oma isikliku eeskujuga kui mingisuguse konkreetse õpetusega. Sagedasti tundides. Ta ei teinud ühtki märkust. Lõpul ainult ütles. Ilus, jälle ilus. Ja see kordus tihtilugunädalate kaupa. Õpilane pidin ise tegema, vastavad järeldused. Elavalt on mul meeles mõned episoodid professor Stockmanni tööst Tallinna meestelaulu seltsiga. Olin tol ajal noor konservatooriumi õpilane aastat 15 või 16 vana. Kui sattusin esimest korda Tallinna meestelaulu seltsi harjukesele. Harjutus toimus Estonia kontsertsaalis. Algas kell kaheksa. Olin kontserdihoones viis minutit enne kella kaheksat ja nägin kohal ainult mõnda üksikut meest. Arvasin, et ei tea, kas harjukest nii palju siis tõesti hilineb või milles on asi. Kolm minutit enne kella kaheksat, siis hakkas mehi pidevalt voolama. Ja üks minut enne kella kaheksat olid enam-vähem kõik kohal. Täpselt kell kaheksa aastat professor poodiumile ja koorimotoga läks hajutus lahti. Minu õpilasaastatel Tallinna meestelaulu seltsiga. Professor Opmann tegi kolm kontserti matka välismaale. Esimene oli aastal 1930 põhjamaadesse teine matk oli 33. aasta jaanuaris Riiga. See on mul selle poolest meeles, et see sai aluseks õieti ka minu pedagoogitegevusele. Nimelt professor palus mind tema äraolekul asendada orelitunnid nii katseks umbes kuidas ma tööga toime tulen. Ja sellest saadik sai ka selles mõttes mu saatus otsustatud. Kolmas välismaa reis oli Topmanil, kui ma õieti mäletan, 1934. aastal. See reis viis meeskooril Kesk-Euroopa maadesse Poolasse, Tšehhoslovakkias, Austriasse ja Ungarisse, kus esitati palju ja kust tuldi väga rikkalike muljete ja kogemustega tagas. Sagedasti meenuvad tema sõnad. Tema soovitus olla elus veerivaks kiviks, mis ei kasvata sammalt. Ta ise püüdis seda kõigepealt toll ja kuigi oma pika haiguse tõttu viimastel aastatel ta ei suutnud enam niiskuse veerema, kivine olla meie hulgas siiski vaimselt, oli meile igaühele tema õpilasele väga lähedal jälgis kõigi meie elu ja tööd Pideva ja hoolitseva tähelepanuga. Ja, aga nüüd ta ei ole vaimselt meist kaugel. Tema õpetus, eeskuju ja suur seesmine jõuk ei kustu kunagi meie vaimusilma eest. Oma õpetajat meenutas professor Hugo Lepnurme. Palju õige, palju võiksime täna nimetada August Stockmanni õpilasi. Need on nimed, ilma milleta poleks kujutletav Eesti muusika. Tänapäev Edgar Arro, Villem Kapp, Peeter Laja, Enn Võrk, Tiiu targama, Joosep Aavik, Salme Krull, Gustav Ernesaks. Ega ei jõuaks kõiki neid ette lugeda, kes on teda tänusõnadega meenutanud. Vaatame ka tagasi. Missugune oli professor August Stockmanni enda õpingutee nagu paljud muusikud, oskaugus Stockmanni üles laulu ja pillimänguga, mida isa kodus harrastati. Isa kõrval sai ta esimesed orelimängutarkused. Edasi Tallinn õpingut Toom organisti instrainike juures. Viimane soovitus andekat noort Peterburi konservatooriumi kuulsale oreliprofessorile homiiliusele. Need olid rasked aastad, sageli tuli elatuda juhuslikest tundidest organistide asendamisest siin-seal. Konservatooriumi kursus sai läbi augu. Stockmann võttis vastu organisti kohe Tallinna Jaani kirikus. Ühtlasi juhatas kiriku juures töötavat koori edasPeterburi konservatoorium, seekord dirigeerimise ja kompositsiooni klass. Ühe kas või suvi koorilaulu vastu ja nii pärinevadki õige paljud populaarsete koorilaulude seaded Augustockmanilt. Mitmeid Tallinna laulukoore professor Stockmann juhatanud oma pika muusikutee vältel kunagist dirigenti, meenutab need Ilmar Loite. Minu kokkupuuted professor August Opmanniga algasidki juba 1930. aastal mil ma hakkasin Tallinna meestelauluseltsis laulma ja millist koorida parajasti juhatas. Tema oskus laulu lahti mõtestada, oli erakorraline. Ta oskas imetlusväärse kiirusega leida intratsioonilise ebapuhtuse põhjuse ja seda nii-öelda puhtaks laulda. Viirusatooni andmisele ja musitseerimisele pani tema eriliste õhku koori juhtimisel oma tahtmisi ja tundeid andis edasi väga minimaalsete vahenditega. Koor oli nii harjunud tema tagasihoidliku dirigeerimise maneeriga, et sai aru tema soovi kohe iga tema nii-öelda sõrmeliigutusest harjutustel tema kunagi läinud tasakaalust välja. Alati oli rahulik ja muheda olekuga, kuid sealjuures väga nõudlik. Mul oli võimalus 1000 934. aastal Tallinna meestelaulu seltsiga teha kontsertreis Kesk-Euroopa maadesse seal väga vastutusrikastel esinemistel. Ta säilitas salati oma koorile sugereerima rahu. Ja kui ta siis käed tõstis laulu alustamiseks oli koor täielikult temale alluv muusikariist. Iseloomult oli professor Stockmann võrdlemisi vaikne ja äärmiselt tagasihoidlik. Kuituma isiksuselt võimsalt suur. Ulatuvad minu kokkupuuted 40.-tesse aastatesse. Ma mäletan, 40.-te aastate lõpul, kui ma abijõuna konservatooriumi segakooris kaasa lõin, kutsus ta mind osa võtma Mozarti reekviemi ettekandest selle teose õppimisest. Entusiastide kogus siis pühapäeviti kokku ja igal pühapäeval professor tockmani juhendamisel õppisime seda teost. Mul on meelde jäänud, et see oli kuidagi nii mängeldes, mängleva kergusega läks töö. Tema peamine töö oli suunatud just sellele, et me igale osale oskaks anda õige sisu, õige meeleolu. Palju oli seal häid noodilugejaid, nii et see mõne kuuga sai see suurteos selgeks. Kuigi me töötasime ainult kord nädalas, pühapäeviti. Veel lähemalt kokkupuuted algasid 49. aastal, kui kui me viiekesi grupiga käisime tema juures kooriliteratuuri tundides. Meid oli seal Harri Kuusk Saaremaalt, Valve Lepik, Heino Kaljuste, helilooja Veljo Tormis ja mina. Professor tapmann elas tollal Suvorovi puiesteel samaskus konservatoorium. Tema oma korter oli sõjatules hävinud, hävinud olid tema noodid ja taolises toakeses seal, kus ta siis ka need kooriliteratuuri tunde või loenguid pidas. Need olid huvitavad loengud. Taolisi ei ole ma hiljem kohanud kusagil nadolid, õieti vestlused. Juba põne tema juurde sisse astusime, võttis ta meid vastu nagu külalisi paigutas istuma, mainis, et ei ole siin lauda kõigile, et kirjutada ei saa midagi, aga võin seda, kooriliteratuuri tuleb üles kirjutada, see tuleb meelde jätta. Alustasime vene kooli literatuurist ja ma mäletan, et et ka see aine sai kuidagi mängeldes selgeks, ta oskas nii humoorikalt rahulikult vestelda, näidata. Huvitav oli, et pärast iga tunni lõppu ta juhuslikult nagu puudutas klaveril veel teatud motiive, küsis, aga kas, kas see meelde kuskohalt, see oli nii iga tund korrates ja ja nagunii tähelepanu viies ka sellele, mis eelmisel korral läbi oli võetud. Kui need tunnid lõppesid, siis oli kooriliteratuuri ilma õppimata selge, see oli nagu kohapeal selgeks saanud niisugune heatahtlikkus, sõbralikkus. Niisugune õhkkond valitses igas tunnis. Ja kui sugune faktiline materjal kippus pisut juba koormavaks minema, leidis ta alati huvitava sündmuse või või meenutuse heliloojatest või, ning teoste ettekandest. Mis siis meie kuidagi tähelepanu viis natuke hetkeks mujale. Meid me saime nagu puhata ja teinekord Annistamiseks huvitavaid ülesandeid, näiteks. Olete nüüd õppinud seal pordini muusikas, kuidas ta vene rahvast muusikas näitab ja siin kõrval on teil Mushowski, aga seal on ka Glinka, vot järgmine kord, kui tulete tundi, igaüks, rääkige, mis on neis erinevat ja mis tundub teile eripärasena, mispärast on eripärasem noh siis me hakkasime arutama ja nendest aruteludest kasvasid välja teinekord õige pikad vestlused tundi, tahtnud õigel ajal äragi lõppeda. Tema muusikasse suhtumine ja tema niisugune siiras vahetu osavõtt igast teosest ja selle tundmisest ja laialdased teadmised. Need olid meile niisuguseks teenäitajaks, et, et nendelt loengutelt või tundidest puudumisi või õppimata jätmisi ei esinenud, see oli niisugune tund, kuhu alati ukse taga juba ootasime, üks aeg vastasime sisse. Veel hiljemgi. Professoriga kohtudes, kui ta juba pensionil oli läks jutt ikka sageli nendele konservatooriumi aegadele, mõnel teosed avast raadiosse jälgis kooride kontsertesinemisi ja alati oli tal niisugune ergas tähelepanu, mis seal õnnestus, mis oleks võinud vähe teisiti tulla. Mõnikord sattus ta mõnest kohast lausa vaimustusse, tuli vastu, ütles, et hakkavad seda kohtade laulsid või seda kohta, see koor laulis nii toredasti, et ma kohe paneks viis pluss selle eest. Niisuguse töömehe kaal meie muusikute kasvatamisel nii orelikunstnikuna muusikapedagoogina, tema oma interpreteerib tegevus on just järgnevatele põlvkondadele jätnud väga suure jälje. Ja tema teeninud eesti muusikas on just pedagoogilise osas hindamatult suured. Kuulsite Arvo Ratassepa mälestusi professor tapmanist. Mälustan kaatide lähedast inimest, õpetajat, sõpra, ja me langetame leinas pea. Elu teen köidet hüvasti sosistades kannuga märaskisaatori. Kuid inimesest jääb järele tema töö ja professor Augusta. Mõni pärandmeel ning järgnevatele põlvedele on hindamatu.