Uksehoidjast vaimuliku õe nägu võrestatud värava taga oli umbusklik kui ta kaera tundis punasejuukselise preestri lõisi rõõmsalt särama. Ooh, milline jumalik üllatus, maestro. Väravahinged kriiksusid Jevee kesi sisenesid nad Osbedaledella Pietro varjulisse kloostrisse mille pikkadesse koridoridesse kandus aeg-ajalt nagu muutlik kui tuulepuhanguga karnevali kauget kaja. Milleni jumalik üllatus, kordas Nun, süüdates tulesid suures muusikasaalis, mis oma marmori, Simpside ja kyllanditega oma kätetoolide, eesriiete ja kuldkaunistustega oma vaipade ja piibliteemaliste piltidega oma kloosterliku ja ühtlasi ilmalikkuse ära ja intiimse sisustusega meenutas veidi ilma lavata teatrit või väheste altaritega kirikut. Tagaplaanil seal, kus kõrgus tumekuppellagi peegeldus lampide ja küünalde helk kõrgetel orelipilvedel mida kahelt poolt piirasid väikesed viled. Monte summa ja filomeena küsisid endalt parajasti kes olid nad sellisesse paika tulnud selle, et otsida Lõbu kõrtsi märulist sealt, kus leiduks naisi ja peekraidvelige. Kui paremalt poolt sügavest varjust ja vasakul pool varjust kerkis esile kaks viis 10 20 helevalget nägu. Need ümbritsesid vaimuliku venna Antonio mõnga rüüd oma Hollandi linasest riidest sireli, valgete särkide, Igapäevaste, undrukute, laubavööde ja pitsrätikutega. Ja siis ilmus neid aina rohkem ja rohkem alguses veel unistena Jacob makatena, kuid peagi elevuses ning rõõmutulvas öise külalise ümber keereldes. Ja ikka veel ning veel tuli neid juurde, kuni kogu kiriku lööv oli tulvil noori nägusid. Ometi kord näod ilma maskita naeratavaid ja üllatusest säravaid nägusid, mis veel enam rõõmustasid, kui tagakambritest, kanti kohale kruuse meejooki, Hispaania veine ja vaarika ning Milabellilik. Maestro, sest nõnda nimetasid teda kõik tüdrukud. Võttis enda peale tutvustamise tseremoonia. Pierinadel Bioliino kätariinadel korrento Petiina della vioola, Bianca Maria organista Marge riita della pala topia, Choose piinadel kitarr, Roone laovidjadel Flautiina lutsietta della tromba. Et neid oli ligi 70 ja maestro Antonio vintis peaga paar orbu omavahel ära vahetas, lühendas ta järk-järgult nende nimesid kuni muusika riistadeni, mida tüdrukud mängisid. Justnagu polekski nad isiksused ja elustuksid, vaid helide toimel märgistas ta neid sõrmega ja lausus. Viola parraczio Clarina oboe passodiga hambalaugud Ta organodi Lango Bioliino ALLA frantseesi, Ramba Mariina trombooni. Noodipuldid asetati kohale, sakslane võttis sisse vaimuka poosi, oreli manuaali tees. Napollane kontrollis klavikordi helisid. Maestro tõusis poodiumile, haaras viiuli, tõstis poogna ja vallandas kahe jõulise liigutusega suure päraisaima Concerto krosso mida aastase ajad olid kunagi kuulnud. Kuigi nad sellest midagi meelde ei jätnud. Ja mis oli seda kahetsetavam, et kõik oli väärt nii kuulamist kui ka vaatamist. Kui 70 naist, kes oma partiid rohketest proovidest juba peast Tontsid pöörase allegro alustasid, viskas Antonio Vivaldi ohjeldamatult sümfooniahelidemöllu keskele samal ajal kui Domenico Scarlatti, sest nimelt temaga oli tegemist klavikordil pead pööritavaid passaaži võttis ja Georg Friedrich Endel hämmastavatele variatsioonide landas, mis kõik muusikalised normid pea peale keeras. Läheb lahti, neetud sakslane, hüüdis Antonio. Nüüd saad sa imet näha, vennas Ta poeg vastas teine enda oma võrratu leidlikkuse hooleks andes samal ajal kui Antonio pilt kui Domenico kätelt pööramata missarabetchades ja Fiorit tuurides aina lendasid Arcade kõrgustest alla näidudes. Just nagu haaraks ta neid mustlasliku tulevärgiga lausa õhust, klammerdub viiulikeeltesse ja rõhutas oktaavide ja ülem Tomnende abil, mille saatanlik Virtoosest tema naisõpilased juba tundsid. Oma ülemeelikud tuju. Muusika näis olevat saavutanud oma haripunkti, kui Georg Friedrich, kes järsku oreli suured Reggaestrid vallandas sellise trompeti trummide müraga sekka lõi, et need hakkasid kõlama nagu viimsepäevapasunad. Saaksilane seljatab veel meid kõiki, karjus Antonio. Jaa, intensiivistas Fortissimalt veelgi. Samal ajal oli Tilomeenu kööki jooksnud ja kohale kandnud terve patarei igas suuruses vaskanumaid milledele ta lusikate vahu, Kulpide segajate puuhalg, teie sulg tühistega tagus ja selliseid rütme sünkoop ei aktsent esile, manas, et teised teda 32 üksinda improviseerida lasksid. Võrratu, võrratu. Hüüdis Georg Friedrich võrrat. Võrratu karjustame Niko ja vasardas joobumises küünarnukkidega klavikordi klasse. 28-st akt 29-st 30-st akt 31. takt 32. takt. Nüüld undas Antonio Vivaldi ja algas pööranitavad kapo selline meele tormijooks, mis võttis välja viimase hinge viiulitestoboedes, tromboonidest ja kõigest, mis veel võis kõlada ruumides, mille kristall-lühtrid üleval vibreerusid. Vapustatuna selles taeva poolt esise manatud mässust. Antonio laskis Bownal vajuda. Domenico lõi klavikordi kaane kinni. Sakslane tõmbas oma laia otsmiku tarbeks üsna ebapiisava suurusega pitstaskurätiku taskust välja ja pühkis higi. Kloostri kasvandikud puhkesid valjusti naerma, samal ajal, kui matesseuma peekritel ringi käia laskis. Järgnedes neegrile, moodustasid nad pika ahela, hoides üksteisel pihast ja väänates puusi kõige pöörasemas parandolis, mida ette kujutada võis. Nii rändasid nad tantsides lookleva sane reas korduvalt läbi saali, jõudsid kabelisse, tegid kolm ringi ümber kooripealse ja tantsisid edasi läbi koridoride ja käikude tõusid treppidest üles ja alla jooksid pikki galeriisid senikaua kui valvuritest nunnad uksehoidjast, õde, köögitüdrukuid oma vooditest välja toodud koristaja, naised nendega liitusid. Edasi ühinesid tantsuga majahaldur, aednik, kellalööja ning Condoljev. Jah, isegi narrike ülevalt katusekambrist, kes enam narrike polnud. Kui asi puutus muusikasse lõpuks väsinuna ringi jooksmisest üles ja alla käimisest, pöördusid nad tagasi orkestriruumi ja laskusid naerdes peekritest ja pudelitest ümbritsetud vaibale. Pärast vaheaega, mida kasutati peamiselt endale tuule lehvitamiseks mindi üle stiilsetele tantsudele. Milliseid Domenico lavikordile esile manas. Kusjuures ta tuntud meloodiaid ülimalt efektsete eellöökide ja drilleritega kaunistas. Kavaleride puudumise tõttu Antonio ei tantsinud ja teised puhkasid. Oma tugitoolide sügavuses. Moodustusid paaride poest jämedsa sarvest, trompetist ja väikesest orelist oktav flöödist ja suurest kitarrist. Samal ajal kui prantsuse Piccolo viiulid trombooniga Gladrilliks ühinesid Köik instrumendid segamini, ütles Georg Friedrich. See on üks fantastilise sümfoonialiike. Aga kaar akendesse äratas juba koidupuna. Heledad näod rahunesid tujutate liigutustega asetati muusikariistad hoiule korteritesse ja kappidesse. Nagu oleksid mängijad sügavalt õnnetud töötamaks tagasi oma päevaste kohustuste juurde. Rõõmu see lõppes kellalööja ärasaatmisega, kes pärast joodud leini uuesti kainenenult valmistas varajaseks messiks. Valged näod kadusid aeglaselt, paremale ja vasakule. Mulle nagu teatri kulisside vahel. Võtan teid oma koondis kaasa, ütles paadimees väsinud vastase mantlis summa. Olen näljane, lausus sakslane. Aga mina tahaksin rahulikult einestada kuskil puudesalus koos lindudega, kes meenutaks linnaväljaku Playthovisid rinnakamatega kui Rosa balda modellid ja kes, kui me tähelepanelikult pole silmapilkselt meie hommiku einena. Olen väsinud kordascostineerita. Laske end aerude rütmist uinutada, vastas preester Anto.