Meie elame täiesti unelmate aastail, meil on vabadus ja kõik, mis selle üleüldse veel kaasneda võiks, see on rahvuslik kangelastegu, terrorivabadussõda. Mingil määral võttis iga eestlane sellest osa. Eesti LUGU Eila astus Eesti ajutine valitsus kokku ja võttis maa valitsemise oma käte, kirjutab Postimees 12. novembril 1918. aastal. Samal päeval trükib Päevaleht ära ka ajutise valitsuse üleskutse, milles valitsus avaldab lootust, et Eesti rahvas sel suurel ajaloolisel silmapilgul omaenesemääramise õigust kultuuriliselt tarvitada oskab. Eesti esimesest, teisest, kolmandast ajutisest valitsusest, nende koosseisudest, töö tegemise paikadest ja mis kõige tähtsam ees seisvatest ülesannetest ja sellest, millega ka hakkama saadi, räägib täna Tartu Ülikooli õppejõud. 11. novembril 1918 lõppes maailmasõda ja kas samal päeval või päev hiljem tuli uuesti kokku Eesti ajutine valitsus. Täpselt samal päeval, võib-olla isegi samal tunnil, sest teatavasti ju maailmasõja rahulepingule kirjutati alla kell 11, umbes samal ajal pidi kokku tulema ajutine valitsus. Ehkki täpset kellaaega ei julge siinkohal pakkuda. Muidugi seal kokkutulemine oli kaunis keeruline, sest tegelikult luba ei olnud selleks ei antud. Eelmisel päeval oli küll Jaan Poska rääkinud kindral sekendorfiga ja oli kaubelnud talt välja suure raskusega loa maanõukogu kokku kutsuda lähiajal ajutisest valitsusest räägitud tollal mitte midagi. Ja seega oli siis tegemist Jaan Poska ja teiste ministrite isikliku eraalgatusega, mis pealegi oli kaunis riskantne ettevõtmine, sest sakslased olid ju ikkagi kohal. Ei olnud kohta, kus kokku saada ja selle tõttu esimene koosolek toimus erakorteris, see oli teedeministri Ferdinand Petersoni korter vanaturu kaelas. Kohal oli kõigest neli esialgset ministrit, ainult, kes olid siis 24. veebruaril ametisse nimetatud. Lisaks Jaan Poska-le ja teedeminister Ferdinand Petersonile veel ka rahaminister Juhan Kukk ja põllutööminister Jaan raamat. Lisaks sellele veel ka Jüri jooksoni August onko, kes vahepeal okupatsiooni päevil olid nii-öelda juurde kopteeritud valitsuse koosseisu, kui see hakkas otsapidi vähenema. Ning lisaks veel ka mõned seltskonnategelased, näiteks aegne Estonia seltsi esimees Jaan linnamägi ja ärimees Johan Pitka ja sõjaväelased Errs põder, Aleksander seiman ja tõenäoliselt veel mõned mehed. Valitsuse protokoll on üsna lakooniline ja ei luba väga kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Aga vaatamata sellisele omaalgatuslikult riskantsusele ruumide puudumisele ja vähestele ministri arvule oli siiski tegemist esimese valitsuse kokkusaamisega üle hulga aja tegelikult esimese poollegaalse kokkusaamisega kogu okupatsiooniaja vältel üldse. Ja just sellest ajast peale võibki hakata lugema seda Eesti riikluse tegeliku ülesehitamise algust. Mille poolest see teine ajutine valitsus esimesest erines? No tegelikult 11. novembri seisuga ei saa veel teisest ajutisest valitsusest rääkida, see on ikka seesama esimene, ainult et paljud ministrid olid kuskile ära. Kes varjas ennast Eestis, kes oli läinud pagulusse Soome, kes oli arreteeritud nagu peaminister mets või kes oli üldse teadmata kadunud nagu asepeaminister Jüri Vilms. Teise ajutise valitsuse koosseisu loomiseni jõuti päev hiljem, sest sellel samal esimesel nõupidamisel 11. novembril otsustati järgmiseks päevaks kokku kutsuda maanõukogu vanematekogu. See tähendab siis, eks ole maanõukogu juhatuse liikmed ja fraktsioonide esindajad ja 12. novembril maanõukogu vanematekogu pani siis kokku nüüd tõepoolest ajutise valitsuse teise koosseisu. Peamiseks erinevuseks oli see, et kuna peaminister Konstantin Päts oli vangilaagris, siis hakkas tema aset täitma Ma Jaan Poska, aga see oli ette nähtud ainult ajutise kohusetäitjana. Tegelikult oodati Pätsi saabumist iga päev. Lisaks sellele, kuna ka Jüri Vilmsi ei olnud, siis hakkas Jaan Poska täitma kohtuministri ülesandeid. Ja Posk ka, kes seni oli olnud välisministriks Poska asemele tuli Ottostrandman. Hakati tegema kohe ettevalmistusi ka sotsiaaldemokraatide kaasamisse. Mõni teadlikum kuulaja võib nüüd kohe öelda, et mis jutt see on, et sotsiaaldemokraadid olid esindatud ka ajutise valitsuse esimeses koosseisus, olid tõepoolest, aga kuskil täpselt määratlemata ajal, aga loomulikult ikka okupatsiooni päevil olid sotsiaaldemokraadid otsustanud oma esindajad ajutisest valitsusest tagasi kutsuda, nii et tol hetkel sotsiaaldemokraate seal ei olnud. Ei olnud ka 12. novembril, alles järgnevate läbirääkimiste käigus lisandus ka kaks sotsiaaldemokraadist ministrit, Nikolai Köstner tuli kaubandus-tööstusministriks ja Aleksander Tull sotsiaalministriks või noh, tööhoolekande ministriks nagu tollal teda nimetati ja samuti mõni päev hiljem lisandus äsja välismaalt tagasi saabunud Jaan Tõnisson. Kellelegi nii öelda enam päris ministriportfelli ei jätkunud ja seepärast sai ta siis ilma ametkonnad ta ministriks portfellita ministriks. Aga üldiselt püüti nagu teha nii-öelda rahvusliku ühtsuse valitsust, et oleks kõik pooled esindatud, välja arvatud enamlased. Põhimõtteliselt seinast seina sellepärast et käidi kõnelemas vähemusrahvuste esindajatega. Tõsi, vähemusrahvuste esindajad lisandusid alles valitsuse kolmandasse koosseisu mõnevõrra hiljem ja käidi rääkimas isegi Esseeridega, Esseerid tol hetkel ei võtnud vedu, nemad leidsid, et targem on siiski. Amet kõikus kodanlikust valitsuses, nagu nemad seda tõlgendasid eemale jääda ja pigem piiluti sinna enamlaste tegevussuuna poole. Rahvusküsimus oli väga oluline juba ajutiste valitsuste jaoks, et plaanis oli tegelikult algselt kolm rahvastikuministrit, võib öelda. Jah, kolm rahvusministri kohta olid, et iseenesest olemas juba sellel 24. veebruaril moodustatud ajutise valitsuse esimeses koosseisus, ainult et seal jäid nad täitmata. Ja täitmiseni jõuti alles siis, kui kinnitati tee ametisse kolmas koosseis. Rootslastega läksid läbirääkimised suhteliselt lihtsalt, Hans pööl sai sellele kohale. Sakslastega oli juba asi keerulisem, sest sakslased hakkasid jagunema novembris 18 üsna selgelt kahte väga teravalt eristuvasse leeri. Ühelt poolt enamjaolt suur maapidajad mõisnik, kuid kes ei tahtnud sellisest väikesest riigi värdjast nagu Eesti vabariik. Nende arvates oli mitte midagi teada ega kuulda ega ammugi mitte sellega legaalselt koostööd teha. Ja pool siis haritlas ringkonnad, Literaadid, sellised Kaubandus-Tööstus, Ring On nad veel, võib-olla ka mingil määral. Ja just nimelt nendega jõuti lõpuks kokkuleppele, advokaat Herman Koch sai saksa rahvusministriks ja veel mõnevõrra hiljem, see oli juba detsembris, kui sõda käis. Leiti ka sobilik vene rahvusasjade minister Aleksei Sorokin. Mari Raamat mäletab. Ilmad olid külmad ja rasked, meie korter oli külm nagu hundilaut. Peeter põld, ajutise valitsuse haridusminister. Tuli palitu õlgadel minu juurde selles asjas nõu pidama. Ta algas kurja kirumisega, mida tema vist küll enne ega pärast ei ole selliselt teinud. Ja seletas energiliselt, et siin see esimene Eesti vabariigi valitsus tõepoolest ära külmab. Kõik istuvad tundide viisi palitud ja kasukad seljas ja külmetavad. Elasime keskküttega majas ja korteri soojus ei olenenud neist. Ilm oli tõepoolest külm ja korter rõske. Läksin siis omal algatusel maja peremehe juurde ja seletasin, et valitsus on otsustanud teda vangi panna. Kui soojust korterisse ei saa. Minu käigul olid ootamatud tagajärjed. Paari tunni pärast oli korter nii soe, et tööta kas või vestiväel. Kogu meie suur üheksatoaline korter võeti varsti valitsusasutuste alla peale meie magamistoa ja veel ühe ruumi, mis oli välja üüritud kolonel raudsepale. Ühele päeval toimus mingi koosolek saksa sõjaväejuhtide ja meie kõrgemate sõjaväelaste vahel nagu põder, Larka ja teised ruumi nappusel tuli see koosolek pidada meie magamistoas. Tuule ei olnud sama palju kui rahvast ja sakslastega. Läbirääkimine toimus meie voodiserval istudes. Mitmesugused käskjalad ja kullerid käisid sisse ja välja. Iga silmapilk tõi uudiseid. Ametkonnal oli palju tööd, neil ei olnud sel ajal tunni töö, vaid töötati nii palju kui töö sel päeval nõudis hommikust õhtuni teinekord öödki appi võtta võttes tasu oli minimaalne. Need, kellel olid lähemad sidemed maaga, olid toiduainetega varustatud. Ka meie majas oli alati midagi toidupoolist tagavaraks. Päeval oli valitsuse ametkonna töö koormatus eriti suur ja tööaeg. Neil puudus võimalus suupistet hankima minna. Keetsin siis tollel päeval tubli portsjoni hernesuppi, singiga, mida meie kõik ühtmoodi püstijalu kolonel Raudsepa toas sõime. Valitsuse tegevus ja töö laienes iga tunniga ja erakorter ei suutnud enam mahutada ega võimaldada rahulikku töötamist. Samuti leiti ilmtingimata tarviliku olevat hädaliste kiirete asjade õiendamiseks ühe auto muretsemine. Suurem korter leiti aga kas ka auto kohe saadi, seda ei ole enam meeles, kirjutab Mari raamat. Noh, niimoodi on mari raamat väitnud, jah, oma mälestustes, need on muidugi üsna emotsionaalsed ja ega nad võib-olla kõike päris puhta tõena ei maksa võtta. Aga tõsi on jah, see, et poolest ei olnud esialgu kooskäimiskohtagi, ega siis ilmaasjata esimene koosolek ei toimunud Petersoni korteris ja järgmised koosolekud järgmistel päevadel Raamotite korteris. Raamatite korter oli vähemalt suurem, seal oli tube palju ja ministrid said rahulikult tegutseda. Iseasi jah, et külm oli ja tuli kasukates istuda. Aga loomulikult taheti esialgu kätte saada Toompea lossi, seda ei olnud võimalik sekendorfama abiga ja muude ametkondadega, istus seal ees ja keeldus lähimal ajal ära minemast, vähemalt enne, kui Eestimaa saab evakueeritud saksa sõjavägedest. Ja seetõttu kusagil 15. novembri paiku koliti raamatute korterist ümber raekoja platsile või siis endine vene ohvitseride kasiino. Kaks korrust läks valitsuse käsutus, õigemini alumine korrus läks valitsuse käsutusse, seal oli siis eespool suurem tuba, kus iga ministeerium sai endale ühe laua ja paar tooli ja laua kohale riputati silt üles, millise ministeeriumiga on parajasti tegemist? Tagatoas sealsamas esimesel korrusel käis valitsus oma koosolekuid pidamas ja kuskil seal oli mingisugune väiksem kamber veel ka riigisekretäri tarbeks. Ja teine korrus läks siis maanõukoguga kasutusse, sest maanõukogu tuli ju samuti 20. novembril kokku ja hakkas istungeid pidama. Nii et maja oli üsna kiiresti rahvast täis, seda enam, et ega asi ei piirdunud siis selle ühe lauaga ministeeriumid, nii nagu bürokraatiale kombeks hakkasid üsna kiiresti kasvama. Aga omade ruumideni jõuti, olles esimesed ministeeriumid kuskil novembri lõpus. Toompeale koliti üle alles detsembris, siis, kui sakslased olid tõepoolest lahkunud. Tööpõld oli ajutisel valitsusel suur ja lai, sest kõik oli ju vaja teha. Kõige olulisem otsus, mille ajutine valitsus tegi, oli siis, kui, kui Konstantin Päts lõi rusika lauale ja ütles, et ei mingit koostööd enam lastega. Tööd oli palju jah, ja tööd oli igasugust, sest tõepoolest selline igapäevane valitsemine oli tarvis kõigepealt jalule seada oli tarvis vastu võtta kõige olulisemat seadus, et ilma milleta üks riik ei saanud üldse tegutseda. Noh, kas või alates sellest, et missugused seadused siis ikkagi Eestis kehtivad tarvis ära määratleda, seda ka tehti, pöörduti tagasi oktoobripöördeeelsesse aega, need seadused, mis toona Vene seadused kehtisid, need jäid ka Eestis edasi püsima. Saksaaegsed ajutised korraldused ja sõjaväevõimude määrused suuremalt jaolt tühistati. Otsustati minna üle eesti keelel, eesti keel kuulutati riigikeeleks, võeti vastu ajutine määrus ka sinimustvalge lipu staatuse kohta, et see on siis nüüd, sest peale riigilipp võeti vastu otsus, et piiri ületamise ja piiri valvamise kohta määrus ajakirjandusvabaduse või üldse trükisõnavabaduse sõnavabaduse kohta laiemalt taaskehtestati 1900 seitsmeteistkümnendal aastal paika pandud kaheksatunnine tööpäev, samuti ka kõik töökaitse seadused ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Seda loetelu võiks jätkata peaaegu et lõpmatuseni. Teisest küljest üks tähtsamaid ülesandeid, mis valitsus ees seisis, oli kahtlemata rahva kaasamine koostööle sest rahva suhtumine oli tol hetkel siiski ilmselt üsna äraootav. Mitte sellepärast, et kellelgi oleks midagi iseseisva Eesti riigi vastu olnud, välja arvatud mõned jõud, aga pigem sellepärast, et ei teatud, mis sellest asjast ikkagi saab, sakslased on ju alles maal, sõda on küll justkui lõppenud, aga mida hakkab nüüd tegema Venemaa sees, ka Bresti rahuleping tühistati ära, seda ju korraga kahelt poolt ühest küljest Moskva otsusega 13. novembril ja teiselt poolt nõudsid Bresti rahulepingu tühistamist ka kompiani relvarahutingimused. Tulevik oli äärmiselt segane ja tume ja sogases vees nagu ikka, leidus piisavalt selliseid jõude, kes tegid valitsusevastast propagandat. Ühest küljest kindlasti meie oma eestimaised, enamlased, kes olid ju veendunud, et nüüd on viimane aeg hakata nõukogude võimu taastama ja Eesti nõukogude vabariiki looma või Eesti töörahva kommuun ata, õigemini teiselt poolt ka need kadakasakslikud ja noh, võib-olla kulla Borantlikud jõud, kes olid olnud valmis tegema koostööd baltisakslastega balti hertsogiriigi ülesehitamisel, ka nende propaganda baltisakslaste õhutusel käis ju selles suunas, et ajutine valitsus on pool enamlik moodustis ja sellest ei tule midagi välja. Tervest Eesti riigist ei tule midagi välja. Ja loomulikult siis rahvas ei osanudki kindlat seisukohta võtta. Selle tõttu pidi ajutine valitsus oma esimestel tööpäevadel võtma vastu mitmesuguseid läkitusi ja pöördumisi ja deklaratsioone ja manifeste millega püüti rahvale ära seletada, et tegemist on tõepoolest Eesti vabariigi seadusliku valitsusega. Et selle seadusliku valitsuse esmaseks eesmärgiks on Eesti asutava kogu kokkukutsumine, kes peab siis looma juba tõelise riigivõimu selgitada oma lähemaid töö eesmärke ja kutsuma loomulikult rahvast lojaalsele kaastööle. Ja kõige selle kõrval jätkus ju endiselt, et võimu ülevõtmine sakslastelt. Sest kui Tallinnas või ütleme laiemalt, Põhja-Eestis sai see teoks suhteliselt hõlpsalt ikka tänu sellele, et kindral sekendorfoli revolutsioonilistest sündmustest kunud ja ei osanud adekvaatselt reageerida siis Lõuna-Eestis hakkas protsess venima. Algusest peale oli Lõuna-Eestis Saksa okupatsioonivõim märksa jäigem ja vähem aldis järeleandmistele ja sama poliitikat jätkati ka nüüd. Noh, ütleme, kui näiteks 12. novembril Tallinnas võeti üle Eestimaa Rovintsiaal valitsuse asjaajamine, siis samal päeval, 12. novembril üritasid Postimees ja maal Liit kaks ajalehte, mis Tartus ilmusid ilmuda esmakordselt ilma saksa tsensori ametliku loata. Seepeale tulid saksa sõdurid võtsid enda valve alla nii trükikoja kui ka toimetuse, arreteerisid toimetuse liikmed, korjasid ajalehed käibelt ära, on üks noh, selline üsna markantne näide tollaste võimusuhete kohta. Ja tegelikult Lõuna-Eestis ei olnudki võimalik sakslastelt võimu üle võtta, enne kui 19. novembril kirjutati Riias alla nõndanimetatud üleandmislepingule selle kohaselt kohustusi sakslased alates 21.-st novembrist kogu võimutäiuse tsiviilvõimu just sõjaväevõimud jäid ikka kohale kogu tsiviilvõimu üle andma Eesti ajutisele valitsusele ja ka siis leidus veel kohti, kus püüti venitada, Ta ta selle lepingu täitmisega kasvõi näiteks Pärnus hakati reaalselt võimu üle võtma. Ma alles 22. 23., osalt koguni 24. novembril Saaremaal oli eriti keeruline olukord, seal oli ju ka Saksa okupatsioon kauem püsinud ja baltisakslaste positsioonid tänu sellele märksa tugevamad kui mandril. Nii et kogu see asjaajamine võttis rohkesti aega. Samuti oli tarvis teha koostööd sakslastega saksa sõjaväevõimudega. Ühelt poolt ametlikud kindralid ja Oderstid ja kes siin kõik tegutsesid ja kes olid huvitatud võimalikult, et suurema hulga varustuse ja materiaalsete väärtuste väljaveost. Teiselt poolt aga ka saksa sõdurite nõukoguga, sest ka revolutsiooni tulemusel Saksa sõjaväes hakati moodustama selliseid nõukogusid, mis olid eelmisel aastal olnud Vene armees. Ka nendega oli tarvis läbi rääkida, nemad olid küll ajutise valitsuse suhtes üsna tolerantsed. Nende peamiseks mõtteks oli ikka kodumaale tagasi pöörduda ja tänu sellele nad otseseid takistusi ajutisele valitsusele ei teinud. Küll aga erinevalt seitsmeteistkümnendal aastal Vene armees moodustatud soldatite komiteedest saksa sõdurite nõukogud allusid ikkagi kõrgematele sõjaväevõimudele ja kui need midagi käskisid, siis saksa soldatid seda reeglina ka täitsid. Nii et suhted olid äärmiselt keerulised ja mitmetahulised ja raskesti arusaadavad. Ja loomulikult raskendas tunduvalt ajutise valitsuse asjaajamist. Kuidas valitsuse otsused valitsuse tegemised rahvani üldse jõudsid, et võimu ülevõtmisega oli probleeme? Ei olnud ju tänapäevast meediat, ei olnud mitut raadiokanalit, televiisorist rääkimata internetist, rääkimata. Ja isegi ühte raadiokanalit seal mitmes rääkida peaasjalikult ikka ajakirjanduse vahendusel, sest Tallinna suuremad lehed Päevaleht, Tallinna Ta ilmusid ju algusest peale juba alates 12.-st novembrist tsensuurivabalt ja said ära tuua kõik teated ja nende levitamisel nahk Lõuna-Eestis ehk oli mingisuguseid raskusi, aga, aga siiski nad levisid ka sinna. Ja mõni päev hiljem hakkasid ka juba Lõuna-Eestis ilmuvad lehed enam-vähem vabalt kirjutama kõigest, millest oli tarvis kirjutada. Lisaks sellele loomulikult valitsuse ringkirjad, mis saadeti küll maakonnavalitsustele linnavalitsustele vallavalitsustele, ka sellel moel levis informatsioon ja alates 27.-st novembrist ametlikud teadaanded hakkasid ilmuma riigi teata. 27 november riigi teataja esimene number, mis sisaldas juba ka tagasivaatavalt manifest Eestimaa rahvastele. Ja seejärel juba siis ka novembrikuus valitsuse poolt langetatud otsuseid. Kuidas seda riigi teatajat siis levitati, kas seda kleebiti majaseintele üles? Ei, ei, see oli ikka juba selline, noh, ajakirja moodi asi mitmeleheküljeline ja seda poleks saanud kuidagi kleepida, see ikka levis posti teel ja mõeldud oli ta ikka peaasjalikult ametiasutustele ka. Igale üksikule inimesele loomulikult riigi teatajat ei saadetud ja vaevalt et tal olevat tarviski selliseid ametlikke määrusi ja nende nüansse tunda. Kui kaua see teine ajutine valitsus püsis? Vormiliselt võttes 20. novembrini, sest samal päeval, kui maanõukogu kokku astus andis valitsus ka tagasiastumisavalduse. Aga see tähendas muidugi seda, et ta pidi tegevust jätkama senikaua, kuni luuakse uus ajutine valitsus, see oli maanõukogu pädevuses. Paraku hakkas maanõukogu uus, hakkasid tekkima erimeelsused ja valitsuse loomise teele veeretati mitmesuguseid raskusi, osalt kunstlikult, osalt olid nad ka paratamatud. Kõigepealt suurim probleem tekkis seoses peaministriga. Loogiline oleks oletada, et Konstantin Päts jätkab peaministri kohal. Ta oli 20. novembril täpselt maanõukogu avamise päeval oli just Tallinnasse jõudnud ja osalesid peale ka valitsuse tegemistes pidevalt aga Pätsi nii-öelda ihuparteis maa rahvaliit oli saanud endale saksa okupatsiooni päevil külge sellise kaasa jooksikluse pitseri. Ja ennekõike maaliitlased ise tundsid ennast sellest solvatuna, noh õigustatult või mitte, see on hoopis teine küsimus. Ja Pätsi algatusel jõudis maaliidu juhtkond üsna üheselt veendumusele, et kuna suhtumine nendesse on selline, nagu ta on, siis maaliit jääb uuest valitsusest kõrvale. Järelikult päts ei tulnud peaministrikandidaadina esialgu kõne alla. Peaministriportfelli tahtsid mitmed mõjukad ringkonnad, et anda üle Jaan Poska-le, kes oli ju juba valitsust juhtinud ja kes oli kindlasti autoriteetne, kuigi mitte väga populaarne isik. Sel perioodil. Aga Poska kategooriliselt keeldus, ise väidetavasti küll oma naise õhutusel, aga see ei ole vast oluline. Mees, kes oleks olnud valmis võtma vastutuse valitsuse tegevuse eest asuma peaministri kohale nii puhtisiklikel kaalutlustel kui parteiliste tõekspidamistel oli Jaan Tõnisson. Aga Jaan Tõnissoni vastu oli teistes poliitilistes ringkondades sedavõrd tugev opositsioon, eriti tööerakonna ridades. Tõnissoni kandidatuur ei läinud lihtsalt läbi ja Tõnu kõikidele nendele rähklemistele ja liivakasti mängudele võttis valitsuse loomine aega terve nädala. Alles 26. novembri õhtupoolikul jõuti nii kaugele, et siiski Konstantin Päts sai valitsuse koosseisu kokku ja 27. novembril oma viimasel istungipäeval maanõukogu kinnitas ajutise valitsuse kolmanda koosseisuga ametisse. Ühesõnaga, samal ajal kui tuli riiki üles ehitada, samal ajal kui vaenlane koondas vägesid idapiiri taha, samal ajal käis äge parteipoliitiline võitlus ja kõigega saadi ikkagi hakkama. Lõpuks. Jah, lõpuks ikkagi leiti üksmeel, see on kahtlemata hinnatavam kui need vahepealsed kemplused, mis kõige ilusamad ei olnud, aga mis paratamatult kuulub igasuguse poliitika tegemise koosseisu ega ilma selleta demokraatia tingimustes ka hakkama ei saa. Kas ajutine valitsus võttis vastu ka mingi niisuguse dokumendi, kus olid ära sätestatud valitsuse tegevuse eesmärgid? Valitsuse deklaratsioon oli olemas, jah, aga see deklaratsioon oli üsna lühike, kena ja üsna ebamäärane. Need olid sellised ülddemokraatlikud põhimõtted, mis seal kirja pandi, mingisugustest väga konkreetsetest eesmärkidest ei räägitud. Ja ega ilmselt ei saanudki rääkida, sest olukord oli jätkuvalt segane selleks ajaks, kui valitsus kokku astus, 27. November oli ilmselt juba üsna tõenäoline. Sõjast Eesti ikkagi ei pääse, sest esimesed pealetungikatsed oli ju punaarmee juba teinud 22. novembril Narva all ja 25. oli ju Pihkva vallutatud, mis andis suurepärase sissetungi võimaluse Kagu-Eestisse peale. 27. novembril saadi teada, et punaarmee juhtkond on planeerinud järgmiseks päevaks uue pealetungi Narva vastu. Nii et sellises olukorras ei olnudki nagu mõtet eriti selle tuleviku küsimusega tegeleda. Valitsus käsitles ennast ikkagi tõesti ajutisena, sest maanõukogu oli ju oma istungjärgul paika pannud asutava kogu kokkuastumise aja asutava kogu valimised pidid toimuma esimesest kolmanda veebruarini 1919 ja asutav kogu ise pidi kokku astuma 20. veebruaril 1919, nii et ajutine valitsus sai maanõukogult voli tused tegutseda selle aja jooksul täiesti iseseisvalt ilma igasuguse parlamentaarse kontrollita, sest maanõukogu 27. novembril oma viimast koosolekut pidades otsustas, et rohkem ta enam kokku ei tule. See on viimane koosolek, edaspidi läheb juba kogu võim asutavale kogule. Mida tegi ajutine valitsus senikaua, kuni asutav kogu ükskord kokku tuli see oli kevadel varakevadel, millega ta tegeles ja missugune oli valitsuse roll sõja ajal sõjatingimustes. Ennekõike pidi valitsus muidugi hoolitsema selle eest, et sõjategevuse jätkamine oleks võimalik, et Eestit oleks võimalik kaitsta, sealhulgas otsima välisabi, andma määrusi ja korraldusi, rekvisitsioonide teostamiseks, sõjavarustuse hankimiseks, korraldama mobilisatsiooni läbiviimist, suurendama sõjaväge, aga samal ajal loomulikult oli tarvis astuda ka samme, mis kindlustaksid valitsuse autoriteeti ja tõmbaks tõepoolest rahvavalitsuse selja taha. Üheks võib olla peamiseks selles suunas astutud sammuks oli teadaanne, mille kohaselt kõik vabadussõjas silma paistnud sõjamehed pidid saama tasuta maa. Sest maasaamine oli ju ikkagi Eestimaa rahvale ülimalt oluline. See oli üks põhjus, miks enamlased lõpuks ära pöörduti, kui nähti, et nemad tahavad oma suuri ühismajandeid luua ja üldse maatameestele maatüki kätte ei anna. Ja kui nüüd ajutine valitsus lubas, et silma paistnud sõjamehed eriti sõjas haavata saanud või siis hukkunute perekonnad saavad valitsuse poolt tasuta maad, siis seda on üsna põhjendatult peetudki niisuguseks pöördepunktiks mis muutis otsustavalt rahva enamuse meeleolu ja tõmbas rahvavalitsuse selja taha. Aga see otsus tähendas ju ka seda, et oli tarvis alustada reaalselt eeltöid ja seda tõepoolest ka tehti. Juba alates detsembrist võeti kohaliku omavalitsuse kontrolli alla kõik mõisate maad. Seejärel hakati põllutööministeeriumi poolt üle võtma peremeheta jäänud mõisu. Riigi mõisatest hakati välja mõõtma tulevasi talukohti ja nii edasi ja nii edasi. Vaja oli korrastada Eesti rahasüsteemi, sest teatavasti ju Eesti rahaministri portfell oli alguses täiesti tühi. Ainus esimene rahasumma, mis kätte saadi, sakslaste käest 1000 marka millega ei olnud suurt midagi teha, sellest ei jätkunud isegi Tallinna linna toitlustamiseks. Oli tarvis otsida võimalusi raha hankimiseks. Esialgu paluti laenu eraisikutelt ja suurematelt ettevõtetelt, seejärel ka välisriikidelt. Teatavasti saadi küll ainult Soomelt 20 miljonit midagi saada tagantjärele siiski Velga sakslastelt. Ühesõnaga rahandusküsimuste lahendamine oli äärmiselt oluline ja muidugi võib-olla lausa kriitilise tähtsusega oli ikkagi toitlus probleem sest nii nagu toitlusministeeriumis arvutati, et Eesti oleks tulnud oma toidutagavaradega välja heal juhul ainult kuni 1919. aasta veebruarikuuni siis oleks toidutagavarad otsas olnud näljahäda käes ja Eesti riigile. Kus siis abi leiti? Abileti esialgu siiski veel oma vahenditest, veebruaris kuulutati välja veel üks sund rekvisitsioon teraviljale, kusjuures võeti ära taludelt juba ka kevadeks hoitud seemnevili. Mis muidugi ei tähenda seda, et kevadel ei oleks olnudki enam võimalik külvata järgmisel sügisel ühtlasi ka midagi lõigata. Aga õnneks hakkas alates märtsist saabuma toiduabi lääneriikides, peamiselt Suurbritanniast. Aga huvitav, millal Eesti valitsuse liikmed palka hakkasid saama? Mingil määral hakkasid nad palka saama ikka kohe algusest peale, siis kui nad kokku tulid. No ma ei oska küll öelda, kas nad nüüd 11. novembril koosoleku eest ka mingisuguseid päevarahasid said, aga, aga põhimõtteliselt siiski hakati tagantjärele lähemalt neid palkasid välja maksma. Niisamuti nagu kuulutati ju ka näiteks moodustatava rahvale sõduritele välja päevaraha kolm marka päevas pidi hakkama palka saama vabatahtlikud, kes sinna astusid. Missugused nägid välja omariikluse alguspäevad, missugune nägi välja kaubandusministeeriumi tööpäev ehk. Üks lõbus lugu riigiteenistuja William Tomingas mälestustest. Ja ta kirjutab, nii et pealelõunasel ootamisel hakkas end unetu öö tundma andma. Jäin tukkuma. Mind äratas kare hääl. Tere. Kas siin on kaubanduse ministeerium? On küll. Ei tea, kas ta peaks ka kodus olema, kes? Nii kui ma ütlesin, see ministeerium ikka mul on tema poole asja. On küll, milles teie asi seisab. Olen Jõelähtme mees, tõin seaturule, oleks saanud ära müüa ka, aga lugesin Zeitungist, et nüüd on hakanud tööle kaubanduse ministeerium, teised ministeeriumid ka, ka need mind ei huvita. Mõtlesin, mis asja. Kui sea saaks saata Soome, ehk saab seal paremat hinda. Ulan siga all vankril, mis te ütlete selle kohta? Kas sain teist õieti aru, teie soovite, et ministeerium saadaks teie sea Soome müügile? Teie ei saanud aru midagi, ega ma ei saa oma raha peale nii kaua oodata, kui teie sea üks kord Soomes ära müüte. Makske mulle siga kohe kinni. Mis see tema eest pärast saate, on teie asi kasud, võite jätta endale seda meie idee, meie sigu ei osta. Kuidas nii, mis kaubanduse ministeerium teie olete? Ei pruugi sõitungis ennast kiita ja rahvast petta ja mina nägin suurt vaeva, tõin sea linna, oleksin võinud seast lahti saada ka kodus, iga hangeldaja oleks ta võtnud. Kui teie ei taha, ehk võite soovitada mulle mõnda teist ministeeriumi, kes tahab. Minister Köstner oli märkamatult tuppa astunud ja juttu kuulanud siis nägin, kirjutab William Tomingas. Mis suur vahe on poliitikamehe ministri ja tema sulase riigi teenija vahel? Minister Köstner ütles, et ministeerium ostaks hea meelega sea, aga aeg on juba hiline, kassapreili on juba ära läinud. Ausa mehe poolest ei soovitada praegu müüa sigu ministeeriumile. Varsti on oodata seadust, mis reguleerib seakaubandust ja siis on arvata, et kauba eest hakkab saama paremat hinda. Minister surus Jõelähtme mehe kätte. Ta saatis ta ukseni, mees näis olevat täiesti rahuldatud. Aga 1918. aasta oli ka Siuru aasta. 18.-ks aastaks olid meil olemas Marie Underi Soletid esikkogus, letid oli ilmunud aasta varem ja suvi 90 aastat tagasi oli kuum suvi ka pühajärve ääres saare talus, kus printsess Marie Under oma saatjaskonnaga suvitas ja luuletusi luges sest kõik olid tema sonettidest vaimustatud. Ja võib-olla külaski see nii nagu näitleja Meeli Sööt seda on lugenud. Ekstaas. Toredaim on elamine maine ja vägiveres surematuks. Võidab rõõmuihar, hõiskab hüüd. Ma iial polnud kaaluv ega kainet jalgel maas. Kui kähar vahulaine, mu kleidi, valkjasroheline siid ja kahisedes langevad kõik rüüd. Sest riidetult on siiski kaunim naine. Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop? Kas muutub täna minu elulugu? Ah mina olen juba sedasi hobuet, iga meel mul iga ilu joob. Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka. Kui surma. See oli Marie Underi üks säravamaid seksika maid ja omalajaskandaalsemaid luuletusi ekstaas kogust sonetid. Selline kirg säilis ka Marie Underi hilisemas loomingus ja saate lõpetuseks pakun teile kuulata Marie Underi luulele kirjutatud vist küll ainust rokklaulu. Peeter konski on kirjutanud viisi Underi luuletusele sõit hommikusse. Seda laulis Ruja ja Urmas Alender noorsooteatri rokketendusest. Johni ja laulu pealkirjaks sai algus. Marie Underid laulis Urmas Alender ja Ruja 1918. aastal omariikluse ülesehitamist alustanud Eesti valitsusest, rääkis Ago Pajur, saate toimetaja Piret Kriivan ja tahan teile veel meelde tuletada, et saartel on oma koduleht vikerraadio, poee kaldkriips, Eesti lugu ja arhiivisaadete hulgast leiate terve hulga saateid täna jutuks olnud Eesti poliitikutest, alustades kasvõi Konstantin Päts-ist või Jaan Tõnissonist head kuulamist.