Kunagi ei ole ma kohanud kange kaelisemat ja kindlameelsemad meest kui piibu Anders. Ta ei suitseta. See väärib tähelepanu, just see üksikasi tema eluviisis annab rohkem kui ükski teine tunnistust, kuivõrd põhjalik ning järjekindel on tema kangekaelsus. Sest et ta ei suitseta, ei ole tingitud mitte sellest, nagu oleks mõnel tervisekaitse apostli õnnestunud teda nikotiini kahjulikkuses veenda. Anderson kogu eluaja terve olnud. Ja mõtet, nagu võiks suitsetamine kahjulik olla, ei ole tal kunagi pähe tulnud. Et ta ei suitseta, ei ole tingitud ka mitte yhtsusest seal Lapimaa külas, kus ta elab, ei priisata, kuid kohvi, tubakat peetakse esmajärguliseks tarbeaineks, ilma milleta isegi kõige suurem koonerda ja läbi ei saa. Ja Anders ei ole kaugeltki ainus. Tol ajal, kui see lugu juhtus, ei ostnud ta mitte odavat press tubakat, vaid krahh Hamiltoni segu. Ja ta asus seisukohale, et tal selleks jõudu on. Ometi tarvitas ta päevas ja nädalas tohutul hulgal tubakat ja lõhnav suitsupilv ümbritses teda alati hommikust õhtuni. Ta ei teinud nimelt mitte vahetevahel piibutäit, suitsu, nagu enamikul on kombeks. Ei, ta oli piibu Anders ja see nimi oli pandud talle just sellepärast, et tal oli alati piip suus. See ei ole liialdus, sest ma ei mäleta, et ma kogu talve jooksul ja siis talle metsa raiusin. Oleksin näinud teda kunagi piipu suust võtvat peale nende lühikeste hetkede, kui piipu oli tarvis uue kütusega täita. Ta oli tõepoolest nõnda, et ma viimaks hakkasin piipu pidama osaks mehe näost. Ja ma mõistsin, et ta oli tõesti seda väärt. Edelapiibu Andersiks kutsuti. Siiski oli see nimetus ühest vaatevinklist eksitav. Anders seal ei olnud mitte ainult üks p. Ta ostis iga aasta vähemalt ühe uue piibu ja suitsetas hoolikalt sisse. Ta tahtis kõiki eri liiki piibud, mida müügil üldse oli nii-öelda ära proovida. Aga isegi kui mõni neist näis mõnda aega tõeline lemmik olevat, ei jäänud ta selleks kunagi igavesti. Köögis pliidi kõrval oli Aarnersil nimelt riiul kuhu ta iga piibu varem või hiljem kõrvale pani, vahel lühemaks ajaks, vahel alatiseks. Viimasena mainitud saatus tabas sääraseid Piipemis algusest peale olid osutunud kõlbmatuks. Aga isegi kõige parem piip võis kord kibedaks ning vastumeelseks muutuda. Siis pandi ta viibimata riiulile ja võeti sealt teine ning prooviti seda. Sest ainult vähesed eksemplarid olid jäädavalt unustatud sinna piipude pensionäri riiulile. Mõnele piibule võis kuude ja aastate kestel tolmu koguneda, kuid lõpuks toodida ikkagi päevavalgele ja prooviti teda uuesti. Miks see nii oli, seda ma päris kindlalt ei tea. Aga mulle näib, nagu oleks Sanders arvamusel olnud, et piibule on kasulik, kui ta vahel puhata saad. Aga võiks ju ka nõnda olla, tema unistus oli leida ühel päeval ideaalne piip. Niisugune, mis on täiuslik ja kõigist teistest maailma piipudest üle ent kui see tema unistus oli raske olevat seda teoks teha. Niisama kindel kui see, et Anders Piipe sageli vahetas oli ka see, et teda ei nähtud kunagi ilma piibu Ta ei tööl ega puhkusel ei suvel ega talvel. Anders võis juba eemalt kaugelt sellest ära tunda, et tal oli alati piip kollaste kihva taoliste hammaste vahel. Aga ka ilma piibud oli tema välimus küllaltki omapärane. Kõigepealt oli ta kasvult õige. Lühikeste jalgade otsas oli tal peaaegu neljakandiline Keeaa. Tugev ja sitke väike koha pidaja oli ta ripnevate vurrude, väikeste teravate silmade ja kõvasti kokku pigistatud huultega mis andis tunnistust kaugelt üle tavalise ulatuvas tahtekindlusest. Kuigi ta oli vaid lihtne väike koha pidaja ja palgivedaja, kes midagi selleks teinud, et endast jutuainet anda, räägiti temast ikkagi. Ka see, et ta oli tagasihoidlik ja peaaegu ebaloomulikult vähese jutuga ei suutnud takistada, et temast sai mees, kes oli ümbritsetud legendidega tema kohta teate, jutustada aru tul hulgal lugusid ja paljud uskusid, et on tõsi, kui räägiti, et ta isegi öösel magades ei lahkuma piibust väideti sedagi, et tal oli ka siis piip suus, kuidas sõi ja aastast aastasse elasse legend edasi sellest hoolimata, et nii paljude metsaonnide siia mujal olid oma silmaga näinud, et nõnda ei ole. Ent kõige parema ettekujutuse, kuivõrd ühte kasvanud oli see mees oma piibuga andis ikkagi see, mida jutustati ühest imelikust juhtumusest, mille Anders kord kevadise palvetamise ajal läbi oli teinud. Anders parvetas tol kevadel paari miili kaugusel kodunt jõel palka. Ja õnnekombel määrati ta tammi vahiks mis on võrdlemisi kerge amet. Järelikult seisis ta parvel pealpool tammi üsna lähedal avatud vesi väravale ja tema ülesanne oli palkide järele valvata ning hoolitseda, et nad läbi vesivärava heas korras alla joasse lipsaksid. Anders oli oma tööga ka päris rahul. Tema piip oli mõnusalt täidetud Hamiltoni oivalise seguga. Ja piibusuitsu lõhn tundus vaigu ja kevade lõhnaga kooskõlas olevat. Joakohin kostis üle tammi varia Vabarjäärivaid ühetoonilise uinutava muusikana. Ja Anders tundis elust säärast mõnu, mis ei ole parvetajale võib-olla lubatud. Viimane lumi oli kallaste varjulistest lohkudest kadumas. Kevadine päike soojendas mõnusalt ja Anders jäi oma õdusas parvel tukastama. Võib-olla oli see põhjuseks, et korraga, kui ta üht põiki ette jäänud palki tahtis otse lükata lõi pootshaagi sellesse nii õnnetul kombel kinni, et ta kisti vett, et ja kadus koos pootshaagi ja palgiga läbiv vesivärava. Kui parvetajad, kes kohe sealsamas pealpool paisu olid, Andersid läbi vesivärava nägid kaduvat ei olnud ühelgi neist hetkekski kavatsust paadiga joasse laskuda. Nad teadsid, et võis teha ainult ühte asja, millel oli mõtet. Allpool juga seisis paat, mille võis nii kaugele kui võimalik vastuvoolu üles ajada. Võib-olla saab sel kombel laiba kätte, enne kui see liiga puruks pekstud. Ja sel ajal, kui parvetajad sinna jooksid, kus paat seisis keerlesid neil peas sünged mõtted surmast ja matustest. Ent keegi ei lausunud sõnagi selle koha poole joostes, kus paat seisis. Kõik teadsid, mis tuleb teha, polnud vaja mingit arupidamist ja inimestel ei ole mõtet häält tehagi, kui läheduses kõneleb kosk. See-eest vaatlesid nad aeg-ajalt joa poole nõrgas lootuses surmale määratud kose sõitjat. Kusagil vilksatas näha kuid polnud näha midagi peale kohiseva v. Ja pall Gidemis pöörlesid üksteise vastu põrkasid, veest välja, kerkisid ja jälle tagasi vajusid, nagu oleksid nad mängulusti täis. Aga vahest siiski. Mõnele näis, nagu oleks tantsisklevate palkide sõjas inimese pea vilksatanud ja nähtiga kätt või jalga. Järgmisel hetkel olid jälle üksnes mühisevad vood. Ning kurb on inimese lõpp, kes kose sära uppu. Nüüd aga olid nad paadi juurde jõudnud ja peagi rühkisid nad sellega jõudu pingutades joa poole üles. Sõudsid jõe paremat äärt mööda, kus otse joa all oli veekeeris, mis tekitas palvetamise ajal suuri raskusi. Nimelt sattus liiga palju palke joast tavaliselt sinna ning jäi seal lõputult ringi aina ringi keerlema. Ja nüüdki võis näha, et keerises on rohkesti pall aga mitte ainult palke. Ühest tüvest kõvasti kinni hoides tiirutas keerises ka Anders. Ja päris kindlasti ei olnud surnud, kuid palkama tiirlemisel kalda lähedale jõudis, lahkus ta sellest ja tuli omal jõul maale. Kuid kaldal varises ta kokku ja lamas seal nagu märg narts, kui mehed, kes teda päästa olid tahtnud. Kaldale jõudsid tali mõistagi täiesti kurnatud ning rohkesti müksa ja siniseid plekke saanud. Aga ime oli ometi sündinud fakt. Ta elas. Ja piip oli tal suus alles. Kuid see oli kustunud ja väideti, et sellepärast ta endale mõne aja pärast kaanega piibu ostnudki. Anders ise lausunud selle kohta musta ega valget. Ja tal ei paistnud kunagi tahtmist olevat oma seiklusest rääkida. Seda ei olnud vajagi, sest selle pisiasja eest hoolitsesid päris oivaliselt teised ning jutukamad inimesed. Ja see mees niisiis ei suitseta enam. Kuid mis teda tema naudingust, mida ta oli armastanud rohkem kui kõiki teisi loobuma sundis ei olnud ka mitte mingi tühine asi vaid ei rohkem ega vähem kui maailmasõda. Algas see sellest, et Rootsis seati tubaka peale siis kaardisüsteem. Suuremale osale suitsetaja eest oli see raske löök, Anders sile, aga otse katastroof kui ta oma esimese ratsiooni välja ostis ja nägi, kui vähe tubakat väljaostmisele kuuluvate talongide eest sai. Arvestada alguses, et kaupmehel on mingi eksitus juhtunud. Ja kui kaupmehel õnnestus teda veenda, et kaardi järgi tal sel päeval tõesti rohkem tubakat saada ei ole arvestanud. Ametivõimud ei eksituse või lohakuse ohvriks olevat langenud. Olgu kuidas on, viga saab parandada ja Anders otsustas ise maakonna kriisikomisjoni seda asja õiendama sõita. I viivitanudki selle sõiduga, sest tegemist oli ju tähtsa asjaga. Juba järgmisel päeval sõitis ta bussiga lähimasse linna, kus asus kriisikomisjon. Kuid ta oli nukras meeleolus ja teda rõhusid halvad eel aimused ning tema tuju rikkus veel seegi, et bussis oli keelatud suitsetada. Ta istus vaikselt oma kohal ja mõtles, et kuigi tal ei ole kombeks ametivõimet tülitada, räägib ta nendega nüüd tõsiselt. Et nad tõesti mõistaksid, milles küsimus seisab. Ent kriisikomisjoni külastamine lõppes kurvalt. Kõigepealt sai Anders teada, et ärgu ta olgu häbematu ja tema küsimustele vastati niisuguses keeles, millest ta vaevalt aru sai. Peale selle pisteti talle blankett pihku ja soovitati lisanormi taotleda. Kuid mitte ühtki inimest ta ei kohanud, kes oleks mõistnud, et ta suitsetab kuus nii ja nii mitu pakki Hamiltoni segu ja et just seda ta vajab ning tahab. Keegi polnud tahtnud niisugusele paberile alla kirjutada, mis annaks talle õiguse sellist kogust osta. Ja Anders tundis, kuidas kahtlusametivõimude hea tahte üle temas üha tugevamaks kasvas. Umbusklikult vaatas ta blanketti, mis talle täita oli antud. Küsis tagasihoidlikult, kui suur sihuke lisanurm võiks olla. Nüüd ei olnud ta enam kategooriline, sest teda oli sunnitud taipama, et siin otsustasid temale arusaamatut jõud kelle vastu ta midagi parata ei saanud. Kui ta kuulis, mida kavatseti talle peale korralise tubakaratsiooni armulikult lisaks anda jõudis taga lõplikult selgusele, et nad talle head ei soovi. Sõnagi lausumata andis ta blanketi täitmatult tagasi ja läks oma teed. Ta läks otseteed bussijaama, et koju sõita. Ja igaüks võis näha, et temaga on midagi tõsist juhtunud. Bussis vaikis ta visalt, jätkas vaikimist veel üsna kaua hiljemgi. Kõiges meenutas ta meest, keda on tabanud karm saatus. Ja koju jõudes läks ta otseteed pliidi kõrval oleva riiuli juurde ning pani piibu ja tubaka siin ära. Justkui möödaminnes ütles ta lihtsa konstateerimisena. Nüüd jätan suitsetamise maha. Rohkem sellest asjast enam ei räägitud. Ja naine, kes oma mees tundis, oli selleks küllalt tark, et igasugustest kommentaaridest hoiduda. Ent nime, mis inimesega kord kokku kasvanud, ei kõrvalda nii hõlpsasti kui piipude kollektsiooni. Ikka endiselt kutsutakse seda raskelt katsutud väike koha pidajat ja palgivedajat, niisiis piibu Anders. Ja ometi ta ei suitseta.