Lorenz Samuel Darrell isa oli väljaspool abielu sündinud maapoiss kes 18 aasta vanusena Safolkist lahkus ja Briti India armees majori auastmeni välja jõudis. Luisa Dixi perekond oli põlvkonna võrra kauem Indias elanud. Naise vanaisa õpetas rurgis asuvas briti impeeriumi esimeses ehituskolledžis, millest tänaseks saanud mainekas India tehnikainstituut. Luisa isa oli büroo juhataja ja raamatupidaja töö ja valukojas, mis tegeles kangelase kanali hooldamisega. See oli hiiglaslik brittide poolt rajatud niisutusprojekt, mis tegi Panšabist India viljaaida. Lolen Sämi all oli Luisaga esimest korda Tikside rurgiis asuvas kodus kohtudes 18 aastat vana. Ta tundis tüdruku vanemat venda Jon õpingute ajast kolledžis ja mängis koos Tikside perega tennist. Käis tantsimas ja osales amatöörteatrietendustes. Peagi paelus teda Johni õde. Värskelt 16 aastat vanaks saanud unistav olemisega ja ulaka huumorimeelega omab pikakasvulistest innukest külalisest peajagu lühem tüdruk. Pärast kolledži lõpetamist asus Lorenz inseneri assistendina tööle firma Noost Western rail vei juures ja teostas järelevalvet ülebanjaabi viiest suurima Zatledži rajatava sillaehitustööde juures. Tegemist oli raske ülesandega, millega mees tuli edukalt toime ja tänu millele edutati ta vaid 25 aasta vanusena karnali piirkonna inseneriks. Sellel ametikohal vastutas mees sisuliselt kõigi sealsete ehitusprojektide eest. 1910. aastal end oma karjääri osas üha kindlamana tundes abiellus ta Luisaga ja viis naise mööda Haiberi kuru ja Afganistani poole kulgevat põhiraudteed Chalandaari kus ta oli määratud piirkonna ehitusinseneri ametipostile. Seal sündis 1912. aastal nende esimene laps Lorenz George Darrell ehk Larry. Järgmise 20 aasta jooksul rändasid Loren Sämi all ja Luisa koos oma kasvava perekonnaga vastavalt raudteeprojektidele läbi terve Radži. Tollal hõlmasse piirkond kogu praegust Indiat ning lisaks Pakistani, Bangladeshi ja firmat. Larry kõige esimesed mälestused on mussoonvihmadest, mis sadasid sügaval Lääne Birmas asuva Sarakanis. See paik asus tema sünnikohast jalandaarist 1000 miili ida pool. Ta oli koos vanematega sinna kolides üheksa kuune. Nad rändasid rongiga läbi terve India ja seejärel Aurikuga läbi Bengaali lahe. Birma rannikul istusid nad ümber ratas auricule, mis Padistas ülesjõge läbi riisipõldude metsade, soode ning kehvakeste pilliroohittidega ilmestatud maastiku millel kõik mõjus varjatu ja kaugena. Päikese loojudes maabusid nad Buddy taungi nimelises külakeses kus elas kolm kuni 4000 inimest. Selle peatänava aset täitis riisipõldude vahel kulgev muldtee. Puust ja pilliroost ehitatud majakesed klammerdusid jõekalda külge. Siia jäi Larry kuni kolmeseks saamiseni. Ta elas koos ema ja budistist aia ehk lapsehoidjaga. Poisi kõigest 28 aastane isa kamandas sõjakas pustu sugu varr kuuluvaid töölisi ja korraldas läbi mägede kulgeva raudtee ehitamist. Kaanidest kärbestest sääskedest vaevatuna rajasid nad teed läbi džungli, mida asustasid hirved. Tiiride metssead raiusid mäe külgedest miilide kaupa teetrassi välja ning lõikasid läbi kalju kaks raudtee tunnelit ühendades sel moel Arakani sisemaa ja ranniku otseliiniga muutes selle nii üheks maailma suurimaks riisi eksportivaks piirkonnaks. Loren Samuel oli nädalate kaupa kodust ära ning jättis Luisa ja Larry omapead. Õhtuti looritas külajõelt kerkiv tihe udu. Hommikuti see hajus ning päev muutus säravaks ja akvarell maalina sillerdavaks. Kuid seda üksnes siis, kui ei olnud vihmahooaeg. Viis kuud aastas juunist kuni oktoobrini ladistas vahetpidamata ja nii tugevasti vihma, et tekkis tunne, nagu ohutaks kogu maailm minema. Maapind muutus kiiresti niiskusest lihtsuvaks kämbuks. Jäärakutest said veeteed, mis kandsid kõikvõimalikku tuule poolt mäekülgedelt lahti kistud risu meenutas Larry vihmahooaja algust. Selle hooaja lähenedes tõmbusid metsad kössi ning klammerdunud juurtega kõvemini laiali pudenema maapinna külge. Luisa Olibandžaabis mussoon vihmadega kokku puutunud, kuid uues piirkonnas oli sademeid palju rohkem ja puudusid üleujutuse kontrollimiseks vajalikud kanalid. Ent Larry sõnul oli ema seal õnnelik ning tema iseenesekindel ja tugev poisijõmpsikas, kes haiguse riske ja äärmuslikku kliimat edukalt trotsis. 1915. aasta lõpus võttis Lorenz Samuel vastu uue töökoha. Seekord Ida Bengaalis. Praeguses Bangladeshis ning kaheksandat kuud rase Luisa ja peaaegu neljane Larry seadsid end sisse uues kodus. See asus nimes singis, mis oli toona 20000 muslimiste hindust elanikuga kolkalinn liiva Mülli täis vajunud ja hädavaevu laevatamis kõlblikku Prama putra kanali läänekaldal. Kogu piirkond oli hiiglaslik jõe uhtorg, kus kasvatati džuuti ja riisi. Imis, sõltus täielikult kehvadest teedest, millel liikusid koorma loomad või vanast üksnes vihmaperioodil, mil päevased temperatuurid olid kõrged ja kogu õhk läbilige laevatatavast kanalist. Autosid elektrit seal ei tuntud. Lorenz samme oli ülesandeks oli piirkonda kolkata ja teiste suuremate sadamate ning turgudega ühendava ning sel moel selle arengule olulisel määral kaasa aitava raudteeliini rajamine. Novembris vahetult pärast mussoonvihmade hooaja lõppemist tõi Luisa ilmale pisitüdruku kes sai nimeks Marcheri. Järgmise aasta märtsikuus. Pärast seda, kui Larry oli neli aastat vanaks saanud temperatuur kerkis ning vihmahooaeg oli taas saabumas. Tekkis beebil kerge kurguvalu. Vaid mõni päev hiljem vaevles ta palavikus. Lapse kael paistetas üles, kuni ta ei suutnud enam neelata ja vaevu hingas. Difteeria näitas lapse kallal oma võimu. Tolle antibiootikumide eelsel ajal ei suutnud piirkonna arst kuidagi aidata ja kaks päeva hiljem lämbus laps ema käte vahel surnuks. Larry nägi seda kõike pealt. Surmast põhjustatud šokk avaldas kestvat mõju nii Luisale kui kallarryl kes tajus oma kaasasündinud üle keevale loomusele vaatamata alati omaenda eksistentsi haprust ja kergust millega teda ümbritsevat maailma oli võimalik õõnestada. Lolensami oli töö, viis teda haiget saanud perekonnast endiselt pikkadeks ajavahemikuks eemale. Ja Louisa hakkas liiga palju džinni pruukima ning otsima tröösti kadunud hingedemaailmast. Kui Luisa järgmisel aastal keset kooleraepideemiat nende teise poja Leslie ilmale tõi kartis ta kohutavalt last kaotada. Ta suhtus kogu elu Leslisse liiga kaitsvalt ning oli alati valmis tema soovidele vastu tulema. Noore pere jaoks saabus leevendus siis, kui Lorentz Samuel võttis vastu Thatšiiling Himaalaja rail või juhtivinseneri koha karshongis. Keset teeistandusi Himaalaja mägede jalamil. Oluliselt tervislikumaks kliimas. 1919. aastal tuli seal ilmale Margaret. Lühidalt Margo. Leslie Malgov olid liiga väikesed, et neil oleks karshongist midagi meelde jäänud. Kuid Larry jaoks sai sellest lapsepõlvemaa, kus ta elas alates kuuendast eluaastast kuni peaaegu üheksaks saamiseni. Lindmis liibus Himaalaja mägede alumistele nõlvadele, kus piirkonnale omast metsa ja võsade rassidena ümber mägede looklevate istanduste rajamiseks maha võeti olid E-kaubanduse keskus. Peaaegu 1500 meetri kõrgusel. Mägedes asuv karshong tutvustas lärile loomi ja taimi, millega ta polnud tasandikul elades kokku puutunud. Aed oli täis kõiksugu kummalisi lill, mida ta varem näinud polnud. Meenutas oma varases autobiograafilises romaanis armastajate rotipüüdja. Pool tosinat erinevat mardikaliiki, alates kreeka pähkli suurusest, sõnniku Mardikatest kuni läikivate hallikas roosade kuld põrnikateni. Sajajalgsed olid hiiglasuured ja särasid kõikides vikerkaarevärvides. Öö ja päevaliblikad, sinised, pruunid, sinakashallide erkkollased toimetasid päevad otsa põõsastes. Pois suuris kõiki neid saladusi nii põhjalikult, kui sai. Uidates päevade kaupa mööda üksildasi radu üle samblavaipade, omaette pomisedes või kaaslaseks oleva aiaga rääkides. Lorenz samm jälle ei jäänud mägedes raudteed ehitades kauaks paikseks. 1920. aastal loobus mees oma töökohast ning tõi perekonna karshongist alla kolkatast 240 kilomeetrit lääne pool asuvatele Chamset puri kuumadele tasanditele, kus rauamaagist punane pinnas toitis India tööstusrevolutsiooni algust. Siin asutas mees omaenda tsiviilehitusega tegeleva firma, mis sai nimeks Darrell Jako. Selleks ajaks, kui tarrelid jõudsid jampset puri, mis oli kunagi olnud külake keset lopsakat džunglit oli sellest paigast välja kasvanud 50000 elanikuga tööstuslinn mille elanikkond pidi kavandatavate arendusprojektide kohaselt mõne järgmise aasta jooksul neljakordistuma. Ainuüksi terasetehas pakkus tööd enam kui 25-le 1000-le inimesele. Kuid elutingimused olid algelised ja maastik endiselt poolmetsik. Tiigrid, keda nende kodumetsade hävitamine marru ajas olid tapnud kaks indialased töölist ning mürast ja häirimisest. Hullunud elevant oli mitu tööliste hütti puruks tallanud. Võitis lepingu plekivabriku tellisetehase büroohoone, kolmesajakohalise diagnostika ja opereerimisvõimalustega haigla ning enam kui 400 aiaga ümbritsetud tööliste maja ehitamiseks. Sestata perekonnaliikmed, kes olid ühtaegu filantroop. Ettevõtjad olid otsustanud teha Champset purist kõigile eeskujuks oleva teistest India linnadest nii sotsiaalses kui ka tehnilises plaanis kaugele ette jõudnud linna Data terasetehas oli 1939.-ks aastaks briti impeeriumi suurim tehas. Ja tänapäeval on tegemist tööstuslikus ja kõrgtehnoloogilises mõttes kõige arenenuma linnaga Indias kus on ühtlasi jaaguari Land Roveri ja Detledii omaniku hargmaise tatrakontserni kodu. Jerald Cherry sündis Champs puris seitsmendal jaanuaril 1925. Luisa oli selleks ajaks 38 ja Lorenz Samuel 40 aastat vana. Tema saabumine ei häirinud meid lapsi vähimalgi määral, meenutas Margo. Cherry oli lihtsalt beebi, kes anti meie hindust aia hoolde, kellel ema hoolikalt silma peal hoidis, et vältida lapsehoidjate seas rahutute laste nutu vaigistamiseks üldlevinud sõrmede, oopiumi sissekastmise kommet. Isa jäi poisi jaoks kaugeks. Ma nägin teda kaks korda päevas umbes pool tundi korraga ning ta rääkis mulle lugusid kolmest karust. Teadsin, et ta on mu isa, kuid ema ja aiaga olid mu suhted oluliselt lähedasemad. Larry vanim tarrelide lastest oli Cherry sündides peaaegu kolmeteistaastane. Ja kaks aastat varem Inglismaale kooli saadetud. Perekond oli temaga kaasa läinud. See oli nende esimene külaskäik Inglismaale, et poiss Londonis Saint Olavi gümnaasiumi panna. Lorenz ütles Margo. Ta nimetas vend alati Lorentsiks, kes end hüljatuna tundis ja vanemate peale vimma kandis, toimetati Inglismaale kooli. Mulle tundus, et lapsena oma venda Lorentsilt ei tundnudki. Meie pöördusime tagasi koju Indiasse. Larry ei näinud Indiat enam kunagi. Cherry elu Indias läks temast mööda samuti Leslie, Margo sealne elu. Tema olemasolu meenutas Markov, kes oli Larry Inglismaale minnes neli aastat vana. Piirdus minu puhul vaid põgusa kokkupuutega blondi ja tormaka vanema vennaga. Aga Margo lisas ühtlasi. Minu meelest kogesid Lorenz lapsena meie hingeelu kõige lummavamat ja paremat osa. Sel ajal, kui tema õe ja vendade mälestused piirduvad üksnes Chamset Burja päevadega, mil perekond oli muutunud paiksemaks ja nende elutingimused jõukamaks ning elukeskkond sellega seoses tavapärasemaks. Ja kas Larry oma ema ja isaga ka nende varasemaid katsumusi ja seiklusi. Darrell ide Champset puri kodu oli pikk ja madal pangalo mille veranda sambaid mööda ronisid, lilled ja rohelised taimed. Perekonnarätsep istus õmblusmasinaga vuristades ristijalu varjulisel verandal. Toas panid õhu liikuma ning jahutasid seda lehvikud ja käsitsi käivitatavad ventilaatorid. Vangelot ümbritses suur ja hästi hooldatud aed. Aias korraldati sünnipäeva ja jõulupidusid, mida Margo meenutas kui nõiduslike aegu täis aiatelke paljusid külalisi, lapsi, muusikat, kingitusi, üle meedikuid, seltskonnamängusid, imelisi peoriideid ja kokkasid, kes köögis endast parima andsid. Saabus maotaltsutaja, kelle ümmargusest korvidest kerkisid kobrad õhtutades end rõõmsatest naervatest lastest, ümbritsetuna sulni muusika taktis mida tõid kuuldavale rohmakas bambusviled. Ja ühel korral ilmus nende seltskonda trummi tagu vindialane kannul suur pruunkaru, kelle turjal lubati lasteaias ringi sõita. Oma lapsepõlverõõmudest koerustükkidest rääkides pidasime silmas ennast kui endale vanuse poolest väga lähedast Leslit. Olime enamasti vande Seltslased, kui me just parasjagu teineteist kolkivad vaenlased polnud. Me sisustasime pidevalt aega, näiteks sellega, et üritasime mürgitada meie Kuvernanti inglise päritolu katoliiklaste vintsked, vanatüdrukut, kes oli Lesley ja minu meelest tõeline koletis. Ta oli jumalakartlik naisterahvas, kes veetis kõik vabad hetked issanda poole palvetades. Meie pahameeleks anti meid tema hoole alla ja me kuulutasime talle silmapilk. Sõja kuvernant andis meile tunde ja me ei võinud seda kannatada. Mõnda aega oli jamset puris asuva maja aed koduks kahele Himaalaja karupojale. Tänu Leslie margu ulakustele jätsid kaks karupoega väikesele Cherile kustumatu mälestuse. Karupojad olid Luisa venna suur loomakütist onu Johnny kingitus. Ja kuigi emapiimast võõrutatud olid nad metsikust loodusest pärit ja keegi polnud üritanud neid taltsutada. Need olid väga pikad ja teravad, küünised ja väga teravad valged hambad mäletast Kerry. Ja nad tõid kuuldavale kriiskavaid, viha ja frustratsiooni karjeid. Loomade koduks sai ajutiselt suur kuplikujuline korvmajatagusel muruplatsil. Ühele teenrile tehti ülesandeks neil silma peal hoidmine. Mõistagi oli imeline, meile kuulusid karud, kuigi nende lehk meenutas käimlat. Ja mõistagi oli mango Leslie sellises vanuses ette ei kohkunud tagasi ühegi vingerpussi mängimisest. Niipea kui poiss, kelle ülesandeks oli karude järele vaatamine, läks midagi hamba all otsima, keerasid nad korvi tagurpidi ja tormasid kriisates majja, karjudes. Karud pääsesid lahti, karud pääsesid lahti. Kahe või kolme päeva möödudes ei pidanud mu ema närvid enam vastu. Ta kartis, et karud saavad lahti, leiavad mind vaibal istumas ja lasevad mul soolikad välja. Ja nii siis saadeti karud loomaaeda misjärel perekonna kodune loomaaed piirdus vaid kindla nimelise kokkerzbanneli ja Mardov lemmikpardi Chema emaga. Luisa, kes oli ühe lapse difteeria kaotanud ja Lesley kooleraepideemia ajal ilmale toonud hoidis alati käepärast teatmeteost Medical Nilov. Ja oli pidevalt maohammustuste mürkide marutõve, pidalitõve või kollapalaviku suhtes valvel. Me sõime marju ja taevas teab mida veel, rääkis Margo. Ja sõjaajastad täiesti hulluks. Luisa helistas nende kohalikule tohtrile igal võimalikul hetkel. Või siis vähemalt nii sageli, et mehest kujunes peresõber. Tema nimi oli doktor tšakravati. Tegemist oli väikese pontsaka mehega, kes oma vanal jalgrattal mööda pindamata teid nende juurde põntsutas. Must kott käes, et tema palvetele vastata. Mis meile täna muret teeb? Varmas proua? Küsis mees verandatrepist ähkides üles ronides sooja osavõtlikkusega. Oi, mu kallis, doktor chakkavati. Vastas Luisa ärevalt. Kas see taim verandal on mürgine? Lapsed imesid selle lehtedest piimmahla. Mis peale doktor tšakravati tähendas? Oh heldeke, oh heldeke, neile kõigile tuleb kastoorõli anda. Kord tekkisid troopiline peensoolepõletik, mis põhjustas alatoitlust ja nõrgestas niimodi. Organismi. Haigusele leiti tõhus ravi alles 1900 neljakümnendatel kuid doktor tšakrawattil oli juba aastakümneid enne seda oma ravim välja pakkuda. Lesley pidi jooma värsket kana verd. Kana tuli tappa vahetult enne seda kohapeal. Kuna veri pidi olema soe. Kastoorõli ja kanaverepruukimise väljavaateid ei takistanud Leslie tähelepanu saamiseks haigusi teesklemast. Margov, kes oli paljudes üritustes venna kaasosaline, suhtus tema palavikudesse skeptiliselt. Kas arsti kutsumine oli õigustatud või oli asi selles, et vanematel oli plaanis veeta õhtu seltskonnaga klubis ja Lesley oli otsustanud nende õhtu ära rikkuda? Mardo küll teadis, et Lesley on nii õrnuke aga ta oli kursis ka sellega, et poiss oli hea näitleja ja palaviku tekitamises tõeline asjatundja. Luisa tõttas poisi juurde niipea, kui ilmnes kasvõi mingi kaudne märk mõnest terviseprobleemist. Kuid Margo arutas koos Kuvermendiga asja ja nad jõudsid enamasti seisukohale, et Leslie elab öö üle ka ilma vanemaid häirimata. Samas tuli etega tegelikult tohtri tähelepanu vajavaid olukordi. Oimu armas doktor tšakravaati, ütles ema käsi murdes. Margot hammustas koer meie naabri oma, ega ta ometi marutõve sule. Nende parima sõbra koer oli Margot naksanud, kui tüdruk sügavat und maganud koera silitama läks. Me peame ootama ja vaatama, kuidas asjad arenevad, mu kallis proua sõnas doktor tšakravati. Lesley passis innuga peale või vähemalt nii tüdrukule tundus, et näha, kas ta õe suu hakkab vahutama. Aga kui veel üks unest äratatud koer Margot hammustas, käis doktor tšakravati peale, et koera marutõve suhtes kontrollitaks. Seekord oli hammustajaks pere oma koer pindu kes pures Margot näost. Analüüse, tehti šimlas kõrgel Himaalaja mägedes asuvas Briti India kuningliku suvepealinnas Chamsed purist 1600 kilomeetrit loodes. Ema Aia kuvernant mitu teenijat ning Markov ja Lesley võtsid ette kahepäevase rongireisi. Kindel või vähemalt tema maha lõigatud pea sõitis analüüsi tegemiseks kanistris kaasa. Margo tundis hirmu eluks ajaks armi, mitte marutõppe nakatumise võimaluse ees. Isa oli koju jäänud, sest talle oli saabunud ootamatu külaline mispeale kokk sattus paanikasse. Midagi sündmuse väärilist otsides ning maima kohaga perekonna hierarhias kursis olemata valmistas kokk Malgov lemmikpardist pajaroa.