Cherry ema sõnul oli poisi esimeseks sõnaks loomaaed. Loomaaed asus Lahores bandžo abis, kuhu Lorents Samuel kolis oma perekonna 1927. aastal pärast seda, kui tema leping Chamsed puris lõpes. Cherry oli just saanud kahe aastaseks ja ei unustanud kaua seda esimest korda, mil tundis leopardid ja tiigrite kaasnevad kirbet lõhna. Lisaks heita mällu varased mälestused kuldsetest, kollastest ning ergav, punastest päikeseloojangut test erksavärvilistest saridest ja turgudel müüdavast toidust koriandri karrilõhnast, kodus oma lemmik hommikusöögipühvli piimaga, keedetud riisi maitsest ning üle rohelise taeva lendavate väikeste papagoid, Kädinast ja Padinast. Cherry mälestused esimestest eluaastatest olid tulvil lõhnu, helisid ja säravaid värve, mis andsid toonida esimestele kogemustele maailmas, milles seda sündinud oli ja mida hiljem kirjeldas kui nõidusliku ja kaunist. Ühel päeval, kui poisi aia emalik olemisega säravvalges saris ümarik naine ta igapäevasele jalutuskäigule viis tegi hoidja peatuse lobiseda oma sõpradega turbanite ja roheliste vöödega meeste ning kuld- ja hõbetikanditega kaunistatud fuksiaroosade sarivoltide vahele peitunud naistega. Cherry lipsas minema ja sattus madala teeäärse kraavi äärde kus avastas veidras hullunud tantsus kahvatu kohvikarva nälkijate paari. Pois silmitsi lummatult, kuidas elukad katsid teineteist sillerdaval limaga kui tema aia olles poisi kadumise avastanud, paanikasse sattunud kraavi äärde tormas. Ta tiris meelselt silmapilk minema ja ütles, et ma ei tohi selliseid jälestusväärseid elukaid puutuda ega isegi vaadata. Mäletan, kui üllatunud ma tookord olin. Sest nad olid ju ilusad ja sugugi mitte koledad. Cherry pöördus terve oma elu tagasi mälestuse juurde, selle päeva värvidest, teineteise keha eritatud limast, läikivate nälkjatest ning nõiduslikust naisest riietatud rikkaliku fuksia roosasse ise igaveseks üheks tema lemmikvärviks. Cherry väitis endal olevat fotograafilise mälu ning ta salvestas mälupilte loomadest värvidest, maitsetest, lõhnadest hoides oma perele valvsalt silma peal. Kuna ta oli teistest nii palju noorem, kaasnes sellega võimalus neid jälgida, jäädes ise sama hästi kui märkamatuks. Cherry mäletas oma isast ja tema surmast, mille saabudes 16. aprillil 1928 oli poiss just kolme aastaseks saanud. Väga vähe. Aga toona üheksane Margov mäletas toimunut hästi. See oli trauma. Ja ema jaoks oli see väga suur trauma. Inimesed soovitasid meil tal Hausisse minna. Isa viidi sealsesse haiglasse. Isa oli pikk, leebe olemisega nägus mees, keda kõik armastasid. Olen temast tema välimusest ja tugevast kohalolust terve oma elu puudust tundnud. Kui palju suurem pidi tema kaotuse järel olema ema lein. Loorents ammuli surmaga muutus kõik tema innukas eesmärgi poole. Pürgimine ja enesekindel sihikindlus olid nende elu kindlalt kursil hoidnud. Tragöödia sai alguse aasta hakul Lahores, mil meest hakkasid vaevama tugevad peavalud. Sõbrad panid need kurnatus arvele ning soovitasid tal jahedalt Alhausi mäel asuvas peatuskohas puhata. Terve pere kolis seal asunud üürimajja, kaasas kuvernant, aiaautojuht ja ülejäänud teenrid. Aga peavalud muutusid aina hullemaks ja mees hakkas mõistusevastaselt käituma. Teda ei saanud enam usaldada, ütles Margo Lovend. Samuel võeti tal House'is asuvasse väikesesse Inglise haiglasse ning Louisa läks lapsiku Vernandi hoolde, jättes temaga kaasa. Kuvernant viis meid iga päev haiglasse ja me käisime igal hommikul katoliku kirikus missal. Neid sunniti palvetama, lausuma palveid aina rohkem, kauem ja valjemini. Süütasime aina rohkem küünlaid, käisime sagedamini kirikus. Hoidsime hirmu tundes oma aia ja kuvernant külje alla. Meie Kuvernandil oli tohutu usk preestrisse, kellest sai lootuse sümbol. Tõenäoliselt kannatas Loorents Samuel ajukasvaja käes. Surmatunnistusele märgiti surma põhjusena aju verejooks. Markov meenutas mulje, Leslie lubati isaga viimast korda hüvasti jätta. Me nägime isa valge linaga kaetud kaugete liikumatut kogu põgusalt pikas ja vaikses valges palatis. Ema seisis meid oodates haigla verandal. Tal oli seljas lihtne siine kleit ja see pilt on alatiseks mu mällu jäänud näost valge, vapustatud, kuid rahulik. Mu lapsepõlvemälestustes jäi ta sisemine jõud pankumatuks. Matuseid ma ei mäleta, oskan vaid arvata, et meid säästeti nendest viimastest rituaalidest ja meie kodupurunemisest. Larry oli isa surma ajal Inglismaal koolis. Larry sai lihtsalt Telegrami, sõnas Margo. Teda ümbritsenud perekond. Kõige raskem on üle saada surmast, mille tunnistajaks pole ise olnud. Lärrit vaevas isaga juhtunu kogu ülejäänud eluaastaid. Hiljem tunnistas Louisa, et oli kaalunud enesetappu kuid elas edasi toona kolmeaastase ja täielikult temast sõltuva Cherry pärast. India ei ole naise jaoks nelja lapse kasvatamiseks sobilik koht, ütlesid inglise kogukonna inimesed Luisale. Ja nii siis müüs maja maha, saatis kõik asjad ees minema ning sõitis rongiga Bombeisse, kust tarrelid asusid laevaga teele riigi poole, mida nad vaevalt tundsid, kuid siiski koduks nimetasid. Mäletan meie rongireisist rannikule mõnda pisiasja, ütles Cherry. Mingil hetkel sõitis rong mööda jõe kallast. Naised pesid jões pesu, hiiglaslikud pühvli summasid madalas vees ning väikesed poisid ronisid nende hiiglaste šokolaadikarva keha otsas ja nühkisin loomi kividega. Tahtsin nende seltsi pääseda ja neile pühvli puhastamisel abiks olla, aga ema ütles, et selleks pole aega. Veidi kaugemal nägin jõe ääres esimest korda aeglaselt ja põlgliku ilmega sammuvad kaamelit. Tahtsin kangesti rongi kinni pidada, et selle fantastilise loomaga lähemalt tutvust teha. Aga ema ütles, et selleks pole aega. Tarrelid käisid esimest korda Inglismaal 1923. aastal millarry koolide alustamiseks, sinna viidi. Kaks aastat hiljem võttis perekond uuesti selle tee jalge alla ja Lesley pandi Londoni lõunapoolses äärelinnas asuva daalidži kolledzi hingekirja. Kuid sinna jäi ta üksnes aastaks. Kui nad 1926. aastal tagasi pöördusid, avastas Luisa, et Leslit oli koolis kiusatud. Ning ta viis poisi taas Indiasse. Enne seda ostis Lorentz-Samuel-Aga rohelusse uppunud daalidži kaheksa toaga maja pidades plaani sinna kunagi elama asuda sellesse suurde tühja majja, mis varjus rõõmutu tilkuva lämmatava loorberipuuheki taha. Nagu Cherry meenutas majja, kust puudus tema abikaasa ja laste isa Luisa 1928. aastal Indiast tagasi tulles asuski. Aga tühjas majas kummitas. Luisa nõbu, põhjudens, keda kõik tädi Priuks kutsusid, oli Cherry sõnul üks meie kõige meeldivamatest sugulastest. Naine oli juba mõnda aega Inglismaal elanud ja tuli ema sisseelamisel abistama. Ta ütles peaaegu kõige esimese asjana järgmised sõnad. Lõi kullake, sa ei tohiks sellises majas üksinda elada. See on äärmiselt rumal. Me peame siia mehe leidma. Ajalehte pandi kuulutus ja viimaks palgatist õun, viiekümnendates viisakas meesterahvas, kes lõi hõbedat läikima ja valmistas lihtsaid roogasid. Aga õnnetuseks läks tema õhtuti koju ning suur tühi maja jäi ööseks kaitseta. Lõvi, kullake, me peame valvekoera hankima, teatas priou. Niisiis läks Luisa järgmisel hommikul varakult välja ja pöördus lõuna paiku võidukalt tagasi. Tema kõrval taksos istus üks maailma kõige suurematest pull mastifitest. Ema pani talle nimeks prints. Ööseks seati prints sisse murdjate tõrjumiseks sisse elutoas. Aga ühel õhtul hakkas prints, kui teda parasjagu tuppa talutati, ähvardavalt urisema. Tema turjakarvad tõusid turri ja koer keeldus sisenemast. Ema kihkas tuppa, nägemata seal midagi. Ta pani tuled põlema, kuid ei näinud endiselt toas midagi. Printsi tähelepanu keskendus suurele tühjale tugitoolile. Seejärel viis Louisa pimedasse tuppa. Cherry. Mida sa näed? Küsis ta poisi käest pärast lühikest pausi vastest Jerry elevusega. Ma näen oma issit, mida ta teebki sisema. Ta istub toolil ja suitsetab, vastas Cherry, kirjeldas juttu, jätkates suitsetamiskuube, mida ta isa töölt naastes ja oma õhtusöögijärgset linnaseviskit rüübates alati kandis. Kuna prints endiselt ukse juures kurjalt lörises viis ema Cherie prio kööki ning valmistas teed. Kui nad tagasi elutuppa läksid, sisenes prints sinna protesteerimata. Cherry ei näinud midagi. Ta isa oli läinud. Cherry lood naalidžis veedetud ajast jätavad õe ja vendade olemasolu tähelepanuta. Nii jääb mulje, et majas elasid vaid tema ise ta ema ja mõnda aega tädi priou. Kõik teised viibisid kuskil mujal. Küllap nii see oligi, kuna Leslie margu saadeti umbes sel ajal internaatkooli. Leslie, kes oli 1928. aastal kümnene, pandi mingil hetkel Hampshire'is asuvasse eraalgkooli. Üheksa-aastane Margo läks tütarlastekooli vööstes Sirs ja 16. Aastane Larry oli kostilbrätting pargis, kus teda Oxfordi ja Cambridge'i sisseastumiseksamiteks koolitati. Perekond sai kokku vaid pühade ajal. Ülejäänud osa aastast veetsid Louise Cherry suurema jaopäevadest üksi. Printsi saabumine ja lahkumine olid alguseks ja lõpuks nende kahele aastale. Millu viisa. Dahlitšis elas prints, kes oli Cherry sõnul umbes Trafalgari väljakul. Lõvisuurune lohistas Luisatsia prioad, kes temaga jalutamas käisid, ühe puu juurest teise juurde. Ühel hommikul kargas prints kallale oma pead jalutanud pekingi palee koerale. Luisa ja priou killusid õudusest, kui prints koerakese õhku heitis. Seejärel lõuad kaks korda kokku laksatas ja loomakese surnuna kõrvale heitis. Loodetavasti kujunes tal harjumuseks, tähendas Luisa, kui turgutas ennast ja prioud brändi ja soodaveega. Prints võttis ette ühe väikese koera teise järel. Ühel päeval spetsi, järgmisel Yorkshire'i terjeri, järgnevatel nädalatel mõned hauad, Jegevus, puudlid ning teised kääbustõugude esindajad. Tõenäoliselt ei pidanud ta neid koerteks, oletas Cherry, kuna nad olid nii väikesed. Ta võis arvata, et tegu on rottide või väiksemat sorti küülikutega. Nii või teisiti. Ema ja prio kriiskede killumine, millele lisandus vihmavarjude käekottidega kolkimine, olid printsile julgustuse eest. Louisa. Olles pidanud mitu korda prisket valuraha maksma, otsustas saata printsi maale farmi, kus tal avanes Cherry sõnul võimalus rinda pista mõne enda suuruse loomaga. Näiteks härjaga. Nutsin meie lahkumisel südamest ja andsin talle mälestuseks kaasa koti piparmündikomme, meenutas Cherry. Kuigitaalidžist uude elamisse kolimisega kaasneva elevuse käigus läks prints tal peagi meelest. 1930. aastal otsustas Louisa, et suure majapidamine pole talle rahaliselt jõukohane. Ta otsustas seniks, kuni on välja mõelnud, mida tahab edasi teha selle välja üürida ning kolida kahe ja poole kilomeetri kaugusele Apernurbuudi hotellid Queen's personalile mõeldud korterisse. Hotell on tänagi alles suurejooneline valges tukk krohviga kaetud Viktoriaanlik maja kobakas mis ehitati spetsiaalselt kristallpalee külastajate majutamiseks pärast seda, kui kristallpalee oli pärast 1851. aasta maailmanäitust haid parkist noor pudipiirkonda ümber kolitud. Hoones korraldati näitusi, kontserte ja festivale. Seal asusid muuseumid ning kunsti ja reaalteaduste koolid. Darrell ide korter asus sügaval hotelli sisemuses ja kujutas endast veidrat välja venitatud rägastikku, milles kõik toad olid läbikäidavad. Korterisse siseneja astus kõigepealt suurde tuppa, mis täitis ühtaegu külaliste ja söögitoaülesannet. Selle vastas asus lörri tuba. Järgmisena tuli väike tuba, kus Cherry hoidis oma mänguasju. Sellele järgnesid vannituba ja köök ja kõige lõpus asus Louisa ruumikas magamistuba. Cherry magas ema toas ning tema voodis avanes vaade läbi terve korteri kui välisukseni välja. Cherry kirjelduste kohaselt ei olnud üksnes koolivaheaegadel pere juures viibivate Leslie Margo jaoks eraldi tube ette nähtud. Kuid korterist sai kodu lärile, kes oli õpingutest loobunud ja avastas boheemlaslik Londonit, kirjutas luuletusi ning mängis džässansamblis klaverit. Korteris elasid ka kaks kummitust. Neist üks oli naine, keda Luisa nägi hääletult naeratades oma voodi jalutsis seismas ja seejärel hääbumas. Mõned nädalad hiljem tuli neil külas olnud Cherry nõbu molli jooksuga kööki ja ütles. Tädi tädi, sinu toas on keegi võõras naine. Asja uurima minnes ei näinud nad seal kedagi. Aga kui molli käest selle kohta küsiti, siis kirjeldas ta täpselt, ent ka Luisa ilmutanud naise välimuste rõivastust. Teine kummitus oli nähtamatu kuid tegin kuuldavaks. Larry toas, kus asus kalontsem, oli suurkattega kirjutuslaud mis oli mehe enda kavandi järgi tiikpuust valmistatud. Kate kriiksuse krõgises, kui seda avati või suleti. Laua äkiline kolin ehmatas ühel õhtul ema, kes end voodis istukile ajas. Larry tuli täna varakult, tähendas naine. Lähen ja uurin, kas ta tahab ehk midagi süüa. Luisal oli kombeks džinni juua sigarette suitsetades Larry koju jõudmist oodates voodis istuda. Katšeri püsis ärkvel ja kuulas, kuidas ema talle üha uuesti ja uuesti raamatut tuul pajuokstes ette luges lootes samal ajal kuulda pööraseid naljalugusid boheemlaslik, kus tööelust, millega lärneid. Koju jõudes kostitas Luis Aleks Larry tuppa asja uurima. Kuid poiss ei olnud seal. Ta pöördus hämmastunud voodisse tagasi ja ütles ERRile. Oleksin võinud vanduda, et kuulsin selle kirjutuslauaga raginat. Samal hetkel avanes ja sulgus kirjutuslauakate uuesti. Ma kogesin seda ise, ütles Cherry meenutades, kuidas ema tal käest kinni võttis ja nad koos mööda koridori kõndisid kuulatades laua avanema ja sulguma kate plaksumist mis muutus nende lähenedes kõrvu lukustavaks. Ent kui ema toa ukse valla lõi, lakkas äkitselt ja toas polnud taas mitte kedagi. Cherry uskus nendesse üleloomulikes lugudesse terve oma elu. Tema näoilme heitis kinda kõigile, kes võinuksid neis varastes kokkupuudetest kummitustega kahelda. Need sidusid poissi ta emaga. Hotell oli kummitusi paksult täis, kirjutas galerii. Aga tema tegi seda raamatus pealkirjaga must märkmik. Kuus aastat hiljem Korful kirjutatud romaanis, mille peamiseks tegevuskohaks on hotell rindžaina, Apernorbuudis. See kividest laotud hauakamber elavatest surnutest asustatud Inglismaa mikrokosmos. Kogenud taas seda vaikset surmamis hotelli kohal igavesti lasub kõdunevate koridorides poti Sõnajalgade ideoloogilistes kihtides kiirtesti eratud puit ahveldises milles pesitsevad toonesepad. Aga ennekõike valitseb selles maailmas kultuuriline tühjus, mida Larry nimetas inglise surmaks. Ma olen keskmine inglane väidab üks Larry loodud tegelaskujudest. Ma pole kunagi koolipingist välja saanud ja tunnen selle üle uhkust. Ma kannan oma süütust ja enesega rahulolu paela otsas kaelas. Kuid Cherry jaoks kujunes hotell Queen's tõeliseks ärkamiseks. Pere uus elamine meeldis talle, kuna selle külgne uks avanes hotelli kinnistule, kus kasvasid põõsad ja lilled ning kus oli tiik, mida asustasid teod. Aga kõige rohkem meeldisid Tšerrila varblased ja tuvid, kellest ta mõnda endale lemmikloomaks ihkas. Keegi oli poisile rääkinud, et linde on võimalik püüda üksnes neile soolasabale riputades. Ja nii siis veetis ta tunde linde passides või põõsastes valitsedes, et need söömise ajal ootamatult tabada. Ühes käes soolatoos ja teises paberkott, milles oma vange hoida. Ühel hommikul traavis ta parasjagu jälle lindude sabas, kui märkas korraga kedagi aeglaselt mööda jalutamas. Mööduja oli noor ja kaunis pikkade läikivate juustega naine kes peatus ja küsis. Tere. Mida sa teha üritad? Cherry seletas soola ja sabaloo ning ülesande raskuse naisel ära. Tundub kohutavalt väsitav olevat, tähendas too silmade särades. Ehk astud minu juurest läbi, pakun sulle midagi värskendavat juua ning teen sind oma kuldkala kassiga tuttavaks. Cherry viis täbita kõigepealt ema juurde ja läks seejärel oma uue sõbra korterisse, kus naine tutvustas talle oma musta-valgekirjut kassi nimega kasterd. Ja kahte kuldkala, kelle nimed olid härra Jenkins Jaklarapat. Teed keetes laulist häbistada laulukest, mis Cheerit lausa lummas. Selleks ajaks, kui nad tee joodud said, olid Cherile sõnad selged ja nad esitasid laulu lustlikult duetina. Ma tean, palju selliseid laule. Õpeta neid sulle, ütles Tabita. Sulle ju meeldib muusika, onju. Ja minu aia mängis mulle alati grammofoni. No näed, minul on samuti grammofon ja mõned plaadid on ka ja kui tahad, siis õpetan sind tantsima. Kaks päeva hiljem Jerry tagasi ning täbista lõi lagedale oma üleskeeratava grammofoni koos plaadi virnaga. Nad panid Jackpot Khannani plaadi mängima ja laulsid sellele kaasa. Tegemist oli Charles Daniga. Niisiis lükkasid nad mööbli seina äärde ning täbista, õpetas Cherry tantsima. Mulle meeldisid, häbistada seltsis veedetud päevad meenutas Cherry. Ta polnud mitte üksnes väga armas ja heatahtlik, vaid ka väga vaimukas. Ta õpetas mulle igasugu laule ja lisaks Charlstonile ka valssi. Ja mõnikord me muudkui keerutasime nii kiiresti ringiratast, et vajusime lõpuks diivanile kokku. Temal alista südamest naerda ja mina itsitas nagu segane. Need olid imelised päevad, mida tumestas üksnes tõsiasi, et mõnikord saabus mõni härrasmees täbitega äriasjadest rääkima. Ja nii siis jättis ta grammofoni minu hooleks viisise härrasmehe magamistuppa ja keeras ukse lukku, et nad saaksid rahulikult oma olulisi äriasju arutada. Aga siis sai Luisa ühel päeval härrasmeestest külalistest teada ja keelas Cheryl külaskäigud ära. Väitis, et häbis tal on liiga palju tegemist, et tema korteri vahet sõeluma poisiga tegeleda. Cherry polnud temaga nõus. Ma teadsin, et tal oli tegemist, kuna väga paljud mehed käisid temaga äriasju arutamas. Aga mulle ei jäänud küll kordagi muljet, nagu oleksin mina talle seejuures kuidagi tülinaks olnud. Aga ema jäi endale kindlaks. Ma armastasin Tabitad väga. Ta oli nii leebe ja lustlik, tema naeratus oli tulvil armastust. Samuti lõhnas ta lausa imeliselt ja see oli minu jaoks äärmiselt oluline, kuna mu ema lõhnas imeliselt. Mul jäi vaid kahetseda, tõsi, ess, et mul polnud enam võimalik selle nõidusliku tüdruku seltsis Charlstonit ja valssi tantsida ja tobedaid laulukesi laulda.