Hotelli Queen's asukate hulka kuulusid ka vanaproua Richardson koos oma tütretütretütrega prouad Brauni ja Torofiga Nad. Kõik olid inglased, kuid pikalt Ameerikas elanud ja nüüd samamoodi nagu tarrelidki oma kodumaale naasnud. Alalise elukoha otsimise ajaks olid nad üürinud korteri, mille uks avanes hotelli aeda. Nagu Louis Aukski aias avastasid Braunidelt Harrelid peagi üksteise olemasolu ja neist said lähedased sõbrad. Toona 11 aastane Torophy meenutas, kuidas nende kass pojad tõi sellal viieni, Cherry aina kippus nende juurde nõudes loomakesi näha. Olles pisut asja uurinud, otsustasid proua Braun ja tema ema osta maja Inglismaa edelaosas heal järjel olevas kuurortlinnas Vornawthis. See kant, nagu nad Loviisale rääkisid, oli ideaalne. Mereõhk oli virgutav ja ümbritsev maastik kaunis. Margo sõnul olid nad väitnud sedagi, et päikest näeb seal rohkem kui kuskil mujal Inglismaal mis tegelikult tõele ei vasta. Aga vähemasti sademeid esineb offis tõepoolest vähem kui paljudes teistes paikades. Enamgi veel, Volmaff oli errumineku järel eelistatud elupaik sõjaväe, ohvitseride ja riigiteenistujate jaoks kellest paljud olid teeninud India armees või mõnel ametikohal India riigiteenistuses ning säilitasid Indiasse jäänud sõprade ja pereliikmetega tihedaid sidemeid. Proua Brauni ja Luisa jaoks oli aga kõige olulisem see, et sealne kinnisvara oli Londoniga võrreldes oluliselt odavam. On ütlematagi selge, et ema iha suurejoonelisus järele oli võimatu ohjeldada, meenutas Cherry. Umbes 1931. aasta märtsikuus said meist Beritschhausi nime kandva hoone uhked omanikud. Seda saab kirjeldada üksnes mini härberina ja see laiutas keset peaaegu hektari suurust maatükki. Kinnistul olid esindatud metsamaa puuviljaaed muruplats, kus oli võimalik korraga pidada kahte tennisematši ja Niiluse jõest pisut laiem püsilillepeenar. Majal oli tohutu suur pööning, hiiglaslik kelder, parkettpõrandaga külalistetuba, mis ulatus ühest maja otsast teise. Lahmakas söögituba ja köök ning loendamatu arv magamistube. Kui keegi Luisa kest uuris, kas maja lesknaise ühe väikese poisi jaoks liiga suur ei ole andis Luisa sellele umbmäärase vastuse, et ruumi peab jätkuma kõlaste sõpradele. Aga Leslie Markov olid mõlemad koolis ja nagu Cherry mainis tõsiasi, et nad vaheaegadel kunagi ühtki sõpra kaasa ei toonud läks lihtsalt meelest ära. Mis puutub Larrysse, siis tema elas mõnda aega Bornafis kuni emadeharjumustest ära tüdines ja teatas. Sa võid olla nii boheemlaslik kui tahad, aga mitte selle katuse all. Minu meelest peaksid sa kolima sellisesse paika, kus see nii teravalt silma ei paista. Ja nii siis alustas läbi 1931. aastal Londonis iseseisvat elu. Töötas päevasel ajal kinnisvara maaklerina, kogudes Ida-Londoni mornides äärelinnades üüriraha ning kirjutas öösiti oma toas Blumspirwis luuletusi. Cherry oli oma uuest keskkonnast niivõrd hõivatud, et ema halvenev seisukord jäi talle märkamata. Minu jaoks oli hiiglaslik aedmaailm, mida uurida, millest vaimustuda puuviljaaed, kus saab noppida roosapõhiseid õunu ja tunda mahla mööda lõuga alla nirisemas. Korjata küpseid päikesesooja aprikoosipuult, mis kattis maja päikesepoolset külge, mille viljad olid kuldsed nagu mesi ja pehmed nagu samet. See kõik oli minu jaoks tõeline õndsus. Ema ostis Cherryle Pervičoussi kolimise tähistamiseks tema esimese koera, kellele poiss pani nimeks Simon. See oli meekarva kokker spanjel lüümete silmade ja pöörase meeldimist sooviga heatahtlik olevus. Nähes, kuidas ema püsilillepeenart kaevas ja rohis ning kuuldes kurtmist, kuidas ta ei suuda seda kuidagi seemnepakkidel kujutatud piltidega sarnanema panna järeldas Saimunud ema meelehärmi põhjustajaks olid taimed ning ta hakkas neid välja kaevama kuid selle käigus nähtavale ilmuvate Cherry jaoks lõputult köitvate rohutirtsude ämblikke kakandite kõrva harkide leidmine kinnitas Saimuni kahtlust, mille kohaselt maailm on täis kurjust ja ohtusid. Cherry sai peagi jälile kohutavale tõele. Mitmes mõttes imetlusväärne saiman oli tõeline argpüks. Teda kohutas sipelganägemine või tualetis vee tõmbamine muru niita, eesmärgiks oli tema tabamine ja väikesteks tükkideks hakkimine. Ootamatult Cherry ehitatud lumememme kohtudes sai Saimon muruplatsil niisugust võõrast näe sellise šoki, et teda tabanud närvivapustus vältas nädalaid. Muidu oli Saimon leplik loomake, kes Cherry välja mõeldud mängudega kaasa läks. Mõnikord sai temast kui imeväel lõvikari ja minust üksipäini areenil seisev kristlane. Kui ma teda kägistama valmistusin, käitus ta lõvile täiesti ootamatult. Kattis mind oma niiskest sametpehmest suust nõrguva ilaga ja häälitsus õrnutsevalt. Kuigi tegelikult argpüks jahtis ta koos minuga meisterlikult ja kavalalt kujuteldavat tiigreid või elevante. Ja kui me olime saagi minu mängukaru kätte saanud, laulsime koos vaimustunult duetti katsetada, Charussonid tantsima õpetada olid edutud. Agavalisiga tuli ta tagumistel käppadel seistes päris kenasti toime. Kui ma seejuures Daisy käpi oma raudses haardes hoidsin. Loorents Samueli ema Toorat Harrel viibis 1932. aasta suvel, mil Luisa laste oli koolivaheaeg ja nad kodus elasid Inglismaal. Doora tütar eelisi rikk. Puud viibis koos abikaasa ja nende kahe lapse Mollija filisega, samuti seal. Erinevalt Indias sündinud ja Tikside perekonda kuuluvast heatahtlikust tädi Priust vaatasid suguvõsa isapoolsed liikmed asjadele karmima pilguga ega kiitnud heaks Louisa ebapraktilisust ja hooletult ringi käimist, rahaga igasuguse korra puudumist majapidamises ning tema laste distsiplineerimata käitumist. Nood ütlesid ja tegid seda, mis pähe tuli. Molli meenutuste kohaselt oli Jerry tegelikult nägus pisike poiss ja väga vahva. Kuid nii tema kui ka Lesley istusid tädiluule pähe ja oli täiesti ülekäte läinud. Tüdrukud pelgasid Cherry loomi, kuid neile meeldis, kui poiss neid jalgrattaga sõitma õpetas. Kukkudes hülgasid nad iga kord naerda, kuni kuskilt kõrgustest kostis kõmisev hääl. Larry oli kodus käimas ja üritas ülemises toas midagi kirjutada ning möirgas sealt alla. Lõpetage see kuramuse lärm ära. Cherry ise ei pidanud eriti oma kahest kamandavast nõust kes teda narrisid ja pilkasid ning iga jumala päev oma mänguasjade paremust ja mitmekesisust poisile nina alla hõõrusid. Kuni ta neile viimaks vastas. Teie isa ei ole taevas, aga minu oma on. Kuid nüüd, mil suvi oli mööda saanud ning külalised ja lapsed koos sellega lahkunud oli Luisa üksi. Cherry ise kirjeldas seda täiskasvanuna nii. Ema, kes selles hiiglaslikus majas vangis istus, seltsiliseks üksnes väike poiss võttis mu surnud isa leinamise deemonliku joogi toel innukalt käsile. Luisa nägi oma püsilillepeenar tega jätkuvalt vaeva ja Cherry viimis tema seltsis köögis, kus ema valmistas neile hõrgutavaid eineid ja üritas poissi süüa tegema, õpetada. Aga ta tundis ennast üksildasena ja seetõttu tõmbas teda üha sagedamini ja sagedamini pudeli poole. Cherry ei pannud tollal midagi tähele ja poisi meelest kulges nende elu mööda normaalset rada edasi. Õhtu saabudes käis ta vannis, puges siis ema voodisse ja tõmbas Enta siidöösärki kandva sooja keha vastas kerra. Ja siis ühel päeval, 1932. aasta oktoobris kadus ema ootamatult. Kui Kerry poleks oma avaldamata jäänud eluloolistes märkmetes ema närvivapustust ja ülejäänud ravi ajaks silmist kadumist maininud oleks saladuseks jäänudki. Minu pere ja muud loomad ega ükski teine Cherry kirjutatud raamat Louisa vaimset kokkuvarisemist, nagu ka tema joomist ei maini. Ning Larry Margouega Lesley ei võtnud seda kunagi avalikult jutuks. Isegi oma märkmetes on Cherry sel teemal väga napisõnaline. Rääkimata kui kaua see kestis või kuidas teda ja teisi pereliikmeid mõjutas. Kogu see asi vaikiti täielikult maha. Ema jaoks oli olemas vaid üks mees ja see oli isa, ütles Margo. Luisal polnud muud kui väikepoegi kummitused. Saladus oli tegelikult suuremgi, kui Cherry või keegi teistes tunnistas või koguni teadis. Luisa oli endale Cherile broneerinud esimese klassi piletid, 29. oktoobril Liverpoolist kolkata poole teel asuva Ellermaa online'i liini laevas Cityow kalkuta pardale. Tema Jerry nimed on reisijate nimekirjas, kuid maha tõmmatutena keegi tõenäoliselt Larry oli Luisa otsusest kõik sinnapaika jätta ja pageda teada saanud. Ning polnud viimasel hetkel lasknud temal ja Cheryl laevaga teele asuda. Kui Luisa pärast seda hooldekodusse või mingisse muusse sellelaadsesse kohta läks saabus Perry Choussi Cherry eest hoolt kandma preili Burrowsi nimeline hirmuäratav naine. Ta polnud tegelikult paha inimene, arvas Cherry möödunule tagasi mõeldes. Kuid naine polnud pidanud kunagi varem väikese poisist hoolitsema ning kartis, et see kuskile minema uitab ja kaduma läheb. Majas seati sisse uste lukustamise range kord, nagu oleksin ma ohtlik vang. Mind pandi vaheldumisi lukku ta kööki, külaliste söögituppa, aga kõige hullem oli see, et hoidja ei lubanud enam Simonit mu magamistuppa. Väitis, et koerad on pisikuid täis. Ta pani mu toa ukse ööseks lukku, niiet mu põis oli hommikuks lõhkemas kohutava karistuse hirmus ei julgenud maga alla teha. Kõige tipuks oli preili Buroska haruldaselt halb kokk. Ei olnud enam ema valmistatud hõrgutavaid karriroogasid. Läinud olid auravaid pärlid eri meenutava riisiga täidetud kausid. Ime maitsvatest puuviljadest pakatavad vedelat merevaiku meenutavad vürtsmoosid. Imelised India maiustused. Täpselt nagu daalitsis veedetud aeg algas ja lõppes ka elu perridžoussis koera saabumise ja lahkumisega. Kui prints oli hakanud teisi koeri ründama, siis Saimoni mineku põhjustajaks sai tema ülim argus. Korstnapühkija tuli maja korstnaid puhastama, vardad ja harjad mootorratta külgkorvis. Saimon magas ülemisel korrusel ega teadnud tema saabumisest midagi. Ärgates läks koer looduse kutsele vastates aeda, nagu ikka. Korstnapühkija asutas just sel hetkel minekule käivitusmootorratta, mis tõi kuuldavale kohutava müürge. Saiman tardus hetkeks hirmunult paigale. See oli muruniiduk-ist või aiakastmisvoolikust, veel hullem oht. Oma elu pärast pelgab, koer sattus paanikasse, sööstis väravast välja ja otse tänavale kus Cherry abitult pealt vaatas, kuidas auto rattad, mille juht pidurdada ei jõudnud. Saimanni kolba lõmastasid ja koer silmapilkselt suri. Veidi aega hiljem kolis Luisa taas, seekord Wimbon Roadil asuvasse majja mis asus Polm afi linnasüdamele palju lähemal. Võimalik, et mehepoolse suguvõsa halvakspanu trotsides nimeta seda maja oma perekonna järgi Dixillotšiks. Dixi lootš ise ega seda ümbritsev krunt olnud kaugeltki nii suured, kui oli olnud perrich ous. Kuid koht oli oluliselt hubasem ning Cherry tundis rõõmuaiast, kus oli mitu kõrget ronimispuud ja kutsuvad põõsastikud, olid koduks paljudele veidratele ja imelistele putukatele. Ema leidis poisile koduõpetaja loti nimelise käredahäälse ja heatahtliku naise ning Cherry seadis end igati õnnelikuna oma uues kodus sisse. Aga siis tegi ema midagi nii kohutavat, et ma ei leidnud selle kirjeldamiseks isegi sõnu. Ta pani mind kohaliku kooli kirja. Viczywoodi kool eeldas, et ma õpiksin igasugu asju, näiteks algebra matemaatikat ja ajalugu ja tegeleksin asjaga, mida ma täielikult põlgasin. Nimelt spordiga. Näiteks kui mängiti kriketit, mis oli aeglane mäng ei ekis terrile rohkist aega ristikheinas askeldavate mesilaste jälgimiseks keti seda pidevalt lööke vahele sellal kui jalgpallis kujunes tema saavutuseks oma värava löömine. Spordisaalis pidime samuti igasugu asju tegema, näiteks mööda redeleid üles turnima ja köit pidi alla liuglema. Ja seda kõike minu meelest ilma igasuguse konkreetse eesmärgita. Kord nädalas said meile osaks niivõrd koletuslikud piinad et nende meenutamine on parem mind tänaseni judisema. Plaaditud seintega ruumis oli väike keraamiliste plaatidega kaetud bassein ja meie pidime riidest lahti võtma ja värisedes selle serval rivis seisma. Seejärel sätiti meile kõigile ümber keskkoha hiiglaslik present vöö, mis lubas meid nagu külmutatud supirohelise punti vette lasta. Sellal kui meile karjuti juhiseid, mida me peaksime oma käte ja jalgadega ette võtma. See oli tõeline piin. Ja mõistagi ei õppinud ei mina ega paljud teised õpilased ujuma. Cherry saavutused teistes ainetes polnud suurt paremad. Ma olin üks paras puupea. Larry kohtus eelmisel 1932. aastal endast mõned kuud noorema Näntsi Mairossiga. Tüdruk oli pikk ja sale, lärist oluliselt pikem, heledate juuste ja rabava väljanägemisega. Üsna pea elasid nad koos bluum spordis. Nüansi käsutuses oli väike pärandus ja kallerry oli saanud oma isalt väikese päranduse. Larry kirjeldab oma pisut ülepakutud Londoni elu ülevaates nüansiga kohtumist. Niimoodi. Minu niinimetatud kasvatus oli paras kaos. Ma olen end rahul olematuna, tundes alati lõa otsast lahti rabelenud. Londonis koosnes mu elu kiidulaulude laulmisest, hooramisest. Mängisin ööklubist jazzi. Töötasin kinnisvara vallas. Päris näljas polnud ma kunagi, kuigi pean endalt küsima, kas nappi toitu ei peaks ühe nälgimise vormina käsitlema. Kohtusin sama ebakindlas olukorras oleva nüansiga. Ja me lõime täiesti kohatu partnerluse. Tegelesime mõnda aega joomise ja pohmelli kätte, suremisega pidasime koos fotostuudiot. See õnnestus. Proovisime kätt müürilehtede lühilugude ajakirjandusega sisuliselt kõigega, kui oma ihumüümine kirikutegelastele välja arvata. Kirjutasin ühe odava romaani, müüsin selle maha, noh, ja see muutis asja. Sellest pidi saama minu stabiilne elukutse. Kunsti tegemine raha nimel. Nüansi oli käske ja keelde täis peres kasvanud ainus laps. Osaliselt tõmbas teda Larry poole tõsiasi, et mees rikkus kõiki reegleid. Nüüd hakkas mees, näen siit endaga poon mahti kaasa võtma ja tutvustas oma perekonnaga, valmistades teda ette lühikeste kirjeldustega, sellest, mida oodata. Larry rääkis kõigest nii dramaatiliselt hull ema, tobedad lapsed, purjus ema, nende varandus tuulde loopima, olles kõigest lahti öelnud. Väljakannatamatu narr, tobe naine. Nänzi jaoks kujunes sellest meelierutav litaania. Oli imeline kuulata, kuidas keegi oma perekonnas niimoodi räägib. Ja Darrell ei valmistanud talle pettumust. Saabudes majja, ühel neist harvadest, hetkedest, mil kõik kohal viibisid valdas nüansid, vaimustus. Ma viibisin tegelikult esimest korda perekonnas lustakas perekonnas ja mul avanes esimest korda võimalus öelda seda, mida tahtsin. Mingeid keelatud teemasid ei olnud olemas. Minu jaoks oli vabastav kuulda, kuidas nad kõik 11 kuradima lollpeadeks nimetasid ja sellest ei tehtud mingit probleemi. See oli lihtsalt suurepärane. Niisiis hakkasin ma seda perekonda siiralt armastama. Länzi jumaldas kogu seda pöörasust. Tema meenutuste kohaselt jõi ema tollal rohkesti džinni ja heitis magama siis, kui Cherry voodisse läks. Cherry keeldus üksi magama minemast. Minu meelest ta kartis üksi jääda. Ja ema võttis alati džinni pudeli sängi kaasa. Nad kõik suundusid ema kannul magamistuppa ja seadsid end sisse naise suure kaheinimese voodi ümber, millele Louisa oli settinud tohutu hõbedase tee kandiku, hõbedaste, teekannude ja pudelitega. Ja me jätkasime oma õhtut voodil istudes teed ning džinni uues ja lobises. Cherry vajus samal ajal õndsas Sun. See kõik oli kangesti õdus. Kõige selle keskel õpetas Larry Cherit lugema kasutades selleks lastekirjanduse klassikuid. Lewis Carrolli, Alice Imedemaal, Edward liiri, öökull ja kassipoeg. Ja häälen Aleksander Milni Karupoeg Puhh. Mida ema poisile koos Kennet croiemi tuulega pajuokstes nii sageli luges? Need olid kõik lood inimeste maailmas elavatest loomadest. Cherry mälestuste kohaselt oli Larry saatuse tahtel määratud elama väikese blondi tõrvikuna, mis ligimest ajudes mõtted plahvatama paneks. Tema vestlemise oskus oli erakordne. Ta võis võtta täiesti igapäevase sündmuse ja muutusel oskusliku ilustamist, perspektiivi väänamist ja paari käepärast võrdlust kasutades millekski niisuguseks, et kõik naerust vähklesid nende pool mauhti. Käikude ajal avastas Larry imetabase vanamoodsa 19.-le sajandile omase õhustiku ka raamatupoe, mis kandis nime kommins. Seal töötas Alen Toomase-nimeline noormees, kellest sai aastakümnete pärast briti antikvaarsete raamatute äri suurkuju. Kõik viis korrust olid täis kümneid tuhandeid raamatuid ning klientidel oli vaba voli nende seas ringi jalutada, tundmata end ahistatuna ostusurvest. Mõnikord unustati nende olemasolu täielikult ära. Ja töötajad panid nad õhtul koju minnes poodi luku taha. Lärianansi hakkasid peaaegu iga päev poes käima, kus nad hääleniga, kelles avastasid sugulashingeraamatutest ideedest ja kunstist rääkisid. Peagi sai mehest Dixilotšis sage külaline. Ma pole kunagi saanud tunda suurejoonelisemat külalislahkust, meenutas Helen. Keset neid pöörasid naerupahvak, kuid teravmeelsust, klaveri või kitarri saatel esinevale narri laule, raievukaid, vaidlusi, elavaid jutuajamisi, mis öösse kandusid. Tundsin nagu oleks mu elu omandanud uue mõõtme. Larry kirjutas nüansi maalis Lesley kudrutasid nagu andunud ema oma loata relvade kollektsiooni kohal. Mitte ühtki kraanikaussi terves majas polnud võimalik kasutada, kuna Cherry oli neid vesilikke konnakulles ja muid sarnaseid elukaid täis toppinud. Margaret, kes oli tabanud, et raamatutarkus ei ole tema rida tõstis kooli tagasi mineku vastu mässu ja tal õnnestus ülejäänud perekonna toetusel peagi oma tahtmist saada. Heleni sõnul oli kõige selle südameks Louisa Darrell. Neid hoidsid koos tema soe süda, ta heatujuline ja armastav tolerants. Palju aastaid hiljem meenutas Cherry oma perekonda sõnadega. See kõlab veidralt ja on ühtlasi midagi sellist, mida esimese hooga ei märka. Aga mu ema lasi mehel iseendaks jääda. Ta muretses meie pärast, andis meile nõu, kui me seda küsisime. Ja tema nõuanded lõppesid alati sõnadega. Aga mõistagi kallis peatse talitama nii nagu ise paremaks pead. Küllap oli see omamoodi põhimõte. Omalaadne juhendamisviis tabas probleemide puhul uusi uksi, mis võisid pakkuda nende lahendamiseks uusi võimalusi kuid ei pruukinud. Minu mällu on settinud lihtsad asjad. Kuid ma ei mäleta, kuidas need sinna said. Mulle ei loetud iialgi moraali. Minuga ei riieldud kunagi. Aga vendadest vanim, Larry teadis, et nii lihtsalt need asjad ka ei olnud. Vaatamata sellele, et Luisa ei piiranud laste kasvades nende vabadust, kehtis nende vahel vaikiv kokkulepe ema haprus osas. Piiride puudumisele vaatamata pidid nad ema eest hoolitsema, sest temata Poleks perekond olnud. Larry ütles seda küll naljatamisi võid, ta jutu iva oli tõsine. Me võime uhkust tunda selle üle, kuidas me teda oleme kasvatanud. Ta teeb meile kõigile au.