Üsna varsti pärast seda, kui Cherry oli vits voodikoolis oma kooliteed alustanud, märkas Alen toomas kooli direktorit, kommintsi raamatupoeriiuleid revideerimas taastusmehe juurde ja ütles. Minu teada õpib mu sõprade poeg teie koolis. Ah soo, ütles direktor. Mis ta nimi on? Darrell Cherautharrel, las ta seal on. Kooli kõige Juhnim pois kähvast direktor ja vuhises poest välja. Napid õnnehetked, mida Cherry koolis koges, leidsid aset kord nädalas, mil preili ällard pikk ja blond võimlemisõpetaja neile pooleteise tunnise looduslootunni andis. Temast sai minu kangelanna, ütles Cherry meenutades, et naine oli ainus õpetaja, kes pani tähele ta vaimustust loomade vastu ja võttis vaevaks tema huvisid õhutada. Muus osas oli Cherry üksildane häbelik poiss, kes elas maailmas, mis oli täidetud ebatõepäraste unistustega. Näiteks soov suureks saades rajada oma loomaaed. Kooli muutis veelgi hullemaks üks iseäranis ebameeldiv poiss kes teisi õpilasi kiusas ja seejärel süü osavalt nende kaela veeretas mistõttu nad karistuse määramiseks direktori juurde saadeti. Cherry meenutuste kohaselt oli poiss ühel korral tema vastu iseäranis vastik olnud ja ta nägi võimalust talle tagasi teha. Mispeale ta tõi kuuldavale täiesti uskumatu hädakisa. Kaebedja huilgeid ning mulle anti kohe teada, et mul tuleb poole tunni jooksul direktori kabinetti minna. Läksin laiast trepist üles maja ülemisele korrusele ja koputasin arglikult selle suure mehe pühapaiga uksele. Ta käskis mul sisse tulla ning pidas seejärel loengukiusamisest ja sellest, kuidas ma sellise suhtumisega elus mitte kunagi edasi ei jõua. Siis käskis ta mul püksid alla lasta üle tooli kummarduda. Mees andis mu taga palgete pihta kuus tugevate kõrvetavad laksu ning teatas seejärel, et loodetavasti ei pea ta mind rohkem oma kabinetis nägema. Õnneks leidis sündmus aset koolipäeva lõpus ning Cherry sai pärast otse koju minna. Piinlikkustundest, alandusest ja vihast ühetasin näost nagu tule, kuri. Olenemata sellest, kui halvasti ma ennast üleval pidasin, polnud keegi iialgi mu vastu kätt tõstnud. Ma pooleldi jooksin pooleldi, kõndisin koju, pisarad mööda, nägu alla sirisemas. Tormasin majja ja rääkisin kogu loo kohkunud emale ära. Kogetud nördimus ja ebameeldivus tunne panid mind haavalehena värisema. Ema mässis mind teki sisse, pani kaminate istuma ja valmistas mulle munajooki. Ära muretse, ütles ema. See oli sul viimane kord selles koolis käia. Seejärel võttis ta istet, kirjutas direktorile kirja, milles andis teada, et tal pole vähimatki kavatsust lasta oma pojal käia koolis, kus lapsi üleastumise pärast piitsutatakse. Ja niimoodi lõppeski Cheraltarreli ametlik haridustee. Pärast üheksandat eluaastat ta rohkem koolis ei käinud. Larry oli seisukohal, et ema liiga tugev armastus muudab Cherry nõrgukeseks. Ta ei pidanud iialgi rusikatega oma hingamisruumi kaitsma, nagu meie seda mitmes koolis ja kodust kilomeetrite kaugusel tegema pidime. Cherry tolknes ema sabas, mis oli väga nõrgestab kuid samas väga rikastav kogemus. Ta pidi vastu pidama tohutule hoolivusele, mis talle selle erakordse ema väga võluva, ent samas oma kiindumusest erakordselt nõudlik olendi seltsis elades osaks sai. Selleks ajaks oli Cherry Saimoni surmast toibunud ja Luisa otsustas, et uus koer aitaks poisil koolist ja direktori peksust põhjustatud halvas tundes toibuda. Ja niisiis, nagu Cherry meenutas, istusime kolisevad trammi peale ja sõitsime poodi. Nad nägid lemmikloomapoeaknal pontsakate musta lokkis karvaga kutsikate pesakonda. Seisin pikka aega aru pidada endalt küsides, millise ma neist ostma peaksin. Viimaks otsustasin kõige väiksema kasuks, keda teised kõige rohkem kiusasid ja kes mulle oma suurte pruunide silmadega hingeliselt otsa vaatas. Riskisin ta ilma erilise põhjuseta Rotheriks. Rotšerist, kellest kasvas kiiresti lühikeste puudi lokkidega kaetud Eeerr daily terjeri meenutav loom sai Cherry truu kaaslane. Rootšer õppis ära terve rea trikke näiteks kuninga ja isamaa eest suremine. Ja nüüd, mil me kahekesi seigelda saime, kujunes aiast veelgi põnevam paik. Roger hakkas peagi tarreleid oma karjaks pidama, sööstis neid kaitsma ja tundis end pereliikmena ning Cherry kirjutas oma raamatus minu pere ja muud loomad kuulsaks ja unustamatuks. Väikse poisina oli Cherry võimatu tõeline nuhtlus, tähendas Larry. Otse loomulikult tormas ema teda alati kaitsma. Väiksemgi kriitika ja juba ta lörises nagu emakaru. Mis siis, et meie supi sees olid põrnikad. Allen Soomas meenutas, kuidas Cherry Larry peale maruvihaseks sai, kuna too tahtis end pesta ja tõmbas mereelukaid täis kraanikausil punni eest ära. Kontrollimatus raevust puterdades peaaegu suutmata end arusaadavalt väljendada, otsis poiss oma sõnavarast kõige hullemat solvangut. Sina saa, sa igavene kirjanik. Just sel ajal elasid Harris aseksis ja kirjutas oma esimest romaani armastajate rotipüüdja. Kui Cherry kallarry kommet tema mereelukaid kanalisatsioonitorust alla lasta heaks ei kiitnud mõjusid venna külaskäigud pool mauhti talle sellele vaatamata viirgutavalt. Ta mäletas, kuidas Larry viis teda torni vaatama järgitas tema huvi luule vastu. Mina olin vaid kuus või seitse aastat vana ning Larry tundmatu ja majanduslikes raskustes kirjanik. Kuid ta õhutas mind kirjutama. Kirjutasin tema toetusest innustust saades tol ajal üksjagu igasugu rämpsluulet. Ja Larry kohtles neid loomepurskeid samasuguse lugupidamisega, nagu oleksid need tulnud Tiiesseliiati sulest. Ta katkestas alati käsiloleva töö, et mu vemmalvärsse masinal ümber lüüa. Ja tänu sellele nägin oma nime esimest korda trükituna just Larry kirjutusmasinast tulnud paberil. 1934. aastal haigestus loti abikaasa tõsiselt vähki. Ja naine oli sunnitud vastu tahtmist mehe eest hoolitsemiseks. Kuvernant kohad Dixil otsis üles ütlema tagasi esimesele ruudule, nagu Cherry ise selle kohta ütles. Kuna ennekõike oli loti olnud Louisa kaaslane. Nüüd, mil puhkus oli läbi, sõbrad lahkunud ning Lesley ja Margo tagasi koolis saabusid taas üksildased õhtud, mil emal polnud peale minu ühtegi seltsilist. Luisa pöördus tõsisemalt kui iial enne tagasi deemonliku joogi juurde. Larry oli endiselt koosnansiga Saseksis oma romaani lõpetamas. Nende sõbratsiootšepemm Wilkinson seevastu olid just lahkunud, et jalgratastega Euroopasse minna. Ja septembris Korfule jõudnud. Entusiastlikult kirjutas George lärile avastatud saare Idillist, kus toit oli odav ja elupingevaba. Nad lasid endale jaht ehitada ja koostasid reisiraamatut. Kreeka tundus lärianantsi jaoks sobiv lahendus olevat. Nende pärandust arvestades naiselu Kreekas olevat lahedam kui Inglismaal. Nad saanuksid end täielikult kirjutamisele, maalimisele ja reisimisele pühendada. Korfu on meie jaoks ideaalne koht, mida vahemeremaade uurimisel baasina kasutada. Nüanssi ei jõua ära oodata, millal saab hakata Kreeka rannikult varajaste bütsantsiaegsete maalingute jälgi otsima, vastas Larry, kes ise kippus kangesti gnossusele ja huvitus miinuse tsivilisatsiooni uurimisest lisades, et tooks omalt poolt kaasa hiiglasliku väikese raamatukogu, mis pakuks ainest analüüsimiseks naudinguteks. Kuid siis sai Larry teada midagi sellist, mis pani teda oma kirja uuesti lahti rebima ning järgmisi ridu lisama. Päevad on nii nürid ja sünged, me janune Me troopika järele. Samavõrra sooviksime taas teie nägusid näha. Mu ema on oma rahaasjades paraja supi kokku keetnud ja otsustanud selle kõige eest pageda. Kuna ta on liiga Uied võõrastes paikades iseseisvalt toime tulla. Soovitajat aitaksime tal Vahemere ääres ringi vaadata. Ta tahaks lähemalt uurida korput ennekõike seetõttu, et su kirjad on talle selleks innustust andnud. Aga mõistagi otsis Larry lihtsalt vabandusi ja ettekäändeid. Luisa ei olnud oma rahaasjadega puntras. Rääkides ema soovist kõigest pageda, pidas Larry silmas nüüdseks käest ära läinud joomist ja poolteist aastat varem aset leidnud närvivapustust. Kui kirja alguses oli jutt üksnes tema enda Jenkinsi Kreekasse sõitmisest siis nüüd oli mängu toodud kogu perekond. Raamatu minu pere ja muud loomad esimestel lehekülgedel annab Cherry oma kuulsa ülevaate põhjustest, miks perekond korpule läks. Olles vaimukas nagu tarrelit, tõsiseid asju mainimata jättes ikka. Kerry kirjeldus algab külmatina hallija uduvihmase augustikuise pärastlõunaga Voolma Sis. Teda ennast vaevalt Katarr ning ta saab vaevu rääkida või hingata. Vanem vend Lesley Jon jonnaka kõrvapõletiku tõttu sisuliselt kurt. Õe Margo niigi punasetäpilist nägu on õnnistatud värskete vistrikega ja nende emal Luisalon vägev lopsakas nohu. Mida täiendab reumahoog? Sinu perekond, ütleb Larry emale. Kõlbaks illustratsioonidega arstiteaduslikule entsüklopeediale. Ma ei saa ju sellises eukalüpti haisuseise sünges õhkkonnas luua surematut proosat. Ainus, mida meile kõigile vaja on päike maa, kus saaksime vabalt sirguda. See oleks kena küll, arvab ema, kes on süvenenud hiiglasuurde raamatusse. Rats puutana lihtsad retseptid. Larry on samal hommikul George Wilkinsoni kirja saanud. George räägib, et Korfu on imetore koht. Miks me ei võiks oma koli kokku panna, Kreekasse sõita? Loomulikult, kallis, kui see sulle meeldib, ütleb ema mõtlematult. Üldiselt on emal ärriga asju ajades väga ettevaatlik, et ennast mitte mingite lubadustega siduda ja saab oma veast kohe aru. See tähendaks maja mahamüümist, ütleb ema. Ja ta ju alles ostis selle müüs ja siis maha, niikaua kui tal veel nägu ja tegu on, leiab Larry. Ära räägi rumalusi, kallis, ütleb ema. Suleks lausa hullumeelsus. Nii me siis müüsimegi selle maja maha ja lendasime nagu sügisene pääsu parv Inglismaa pahura hilissuve eest minema. Selline Cherry poolt esitatud koomiline versioon raamatus minu pere ja muud loomad. Aga tegelikult tehti otsus korpule sõita hilissügisel või talvel ja perekond asus teel enne kevade saabumist. Ja nagu Cherry oma eluloolistes kildudest meenutab, oli nende korpule sõitmise taga midagi enamat kliimast ja haigustest. Seejärel keeldus Margo Molverni kooli ja Inglismaale jäämaste teatas. Nüüd on nii, et kui teie kõik korpule lähete, siis tulen mina ka kaasa. Ning Lesley otsustas samuti kooli sinnapaika jätta ja teistega ühineda. Ema ei öelnud neile ära korvpalli lihtsalt võimalus pageda, ütles Margo hiljem nende elu suurimat seiklust meenutades. Me keegi ei mõelnud asja korralikult läbi. Niisiis müüsid nad maja maha. Hädavajalikud asjad pakiti kastidesse ning saadeti ees Korfule. Cherry kinkis oma valged hiired pagaripojale, teades, et need saavad seal endale hea kodu. Kanaarilinnu andis ta kõrvalmajas elavale mehele, kellel oli juba korralik vindi kollektsioon. Kilpkonna nimega Billy sai endale lotsi, kes 27 aastat hiljem, kui Cherry oli kuulsaks saanud, mehele kirjutas ja küsis, kas too tahab oma looma tagasi. Siis mainis keegi, troosir vajab Kreekasse viimiseks mingeid dokumente. Nende hankimine osutus kõige keerulisemaks bürokraatlikuks tobeduseks. Ja lõpuks anti meile üle hiiglaslik kalligraafilise kirjaga täidetud paberileht, millele pani punkti pirakas punane pitser. Soli Rogeri pass. Ja küllap pole vaja hakata ütlema, et keegi ei tundnud selle vastu kordagi huvi. Raamatus minu pere ja muud loomad jätab Cherry mulje, et terve perekond sõitis enne praamiga Itaaliast korpule seilamist rongiga läbi Euroopa. Tegelikult juhatasid protsessi sisse lärje nüansi kes 22. jaanuaril 1935 vorme õhtul siis abiellusid ja seejärel teisel märtsil Londoni sadamas Naapoli poole suunduvale liinilaevale läksid. Napolist rongiga prindiisisse ja seejärel ööpraamiga korpule sõitsid. Ülejäänud perekond võttis ette sama teekonna asudes kuuendal märtsil teele Hakoonema haru nimelisel jaapani kaubalaeval. Sel ajal, kui Hakoone maru teel Gibraltaril üle Biskaia lahe rühkis, kirjutas Lesley häälenud Toomasele. Täna hommikul tabas meid tugev lumetorm ning pidime minema ülemisele tekile, kus hoitakse päästepaati ja seda koera pisut jooksutama. Taevane arm oli sealses jubedus. Peni suristas igale poole lund, muudkui 100.. Vastik tuul, puus nagu põrguline. Jumal küll, oli sõjales reis. Paistab, et kellelgi pole aimu, mida päästepaatidesse asumist nõudva häire korral ette võtta. Niisiis sõltub see, kas keegi meister kunagi vana hea Inglismaa kalleid kaldaid näeb täielikult issanda armust. Aga kõik muutus Vahemerele jõudes. Cherry meenutas, kuidas perekond tol hommikul tekile kogunes püüdes silmi pingutades oma uut sihtkohta meie uut kodu näha. Võrreldes lahjendatud värvi toonidega Inglismaal, kus päikesevalgus näis justkui läbi loori kumavad oli Korfu valgus sedavõrd intensiivne, nii särav, et maastikupuude, loomade, mere ja kivide iga viimne kui tibatilluke detail joonistus teravalt välja. See ere valgus mõistagi mitte üksnes ei võimendanud värve vaid ka puude ja lillede lõhnu ja aroome mere ja isegi saart katva mulla lõhna. Tundus, nagu oleks meil just lubatud paradiisi naasta. Meie saabumist Korfule võis võrrelda taassünniga. Selline oli mälestusi ja sellest sai reaalsus. Korpust kujunes perekonna jaoks paradiis. Aga nagu toonased kirjad näitavad, polnud Harrelid esimene kohtumine Korfuga kaugeltki selline. Nad olid saabunud riiki, mille keel ja kombed olid neile võõrad. Luisa Londoni pank polnud nende raha edasi saatnud, mistõttu nad olid täiesti rahatud ja sunnitud pansionipidajalt laenu võtma. Lärje, nüansiraamatuid ja pagas polnud kohale jõudnud ja neil polnud muud kui vahetusriided. Margo ja Cherry vaevlesid koduigatsuse käes ega lakanud nutmast ja Louisa katseid elukohta leida vääras heidutav avastusveega Clazettide puudumise kohta. Ära usu mitte ühtki sõna, mida selle haisva saare kohta räägitakse. Lisasta post kriptumina kirjale, mille Leslie Thomasele saatis. Ja Larry omakorda lisas ema, kirjeldavad ahastavad read kirjale, mille ta saatis Larry Alani ühisele sõbrale iibüanssile. Paugupill, nagu ta on, väidate nüüd, et kuumus on tema jaoks liigkärbseid on liiga palju ja kreeklased liiga ebahügieenilised. Kardan, et ta võib iga hetk tagasi põrutada. Milline raha raiskamine. Sadamast kulgesid Luisa ja ta perekond hobuveokitega võõrastemajja, mis kandis nime Šveitsi pansionaat, kus meile voodikohad võimaldati, nagu Larry seda iseloomustas. Šveitsi pansionaat asus nägusate hoonetega ääristatud mustuks siilu tänaval. Teiste seas olid mitmed Veneetsia stiilis häärberis. Timomizzi häärberis asub praegu Serbia muuseum. Selle kõrval on seitsmeteistkümnendal sajandil ehitatud rich. Häärber, mille fassaadi ehib kaaristu võlvide päiskivid, on kaunistatud naise ja mehepeadega. Seesamamaja oligi toona Šveitsi pansionaat, kus tarrelid said endale toad ja väikeselt rõdult avanes vaade tänavale. Veneetsia võimu päevil kogunesid linna aadlikud ja aukandjad sel ajal pikki kaaristud kulgeval suurele rõdule, et sealt Korfu elanikke aasta tähtsündmuse vastlakarnevali raames toimuvat piigivõitlust vaadata. Veneetsia valitses korputa alates 1386.-st aastast mille saarest sai peamine tõke islami pealetungile. Korfoli ainus osa Kreekast, mida Osmani türklastel pärast Bütsantsi pealinna Konstantinoopoli vallutamist 1453. aastal okupeerida ei õnnestunud. Veel 1913. aastal viibisid türklased maismaal vaid kolme ja poole kilomeetri kaugusel teispool mere kitsust. Veneetsia valdavalt helde pilvitu valitsusaeg kestis peaaegu neli sajandit ning avaldas sügavat mõju saare arhitektuurile maastikule, kultuurile, köögile ja heaolu tasemele. Lainetavaid mäekülgi oru nõlvu katvad varjulised oliivisalud on istutatud Veneetsia istutusskeemi järgides. Saarel elasid aadlikud, kes kandsid Veneetsia tiitleid ja kelle Veneetsia stiilis häärberis ehtisid nii maapiirkonda kui ka linna. Ja kuni 19. sajandi keskpaigani oli Korful linga Franca itaalia keel. 1797. aastal vallutas saare Veneetsia impeeriumi hävitamise käigus Napolion. Aga pärast 1815. aastal aset leidunud voodriluulahingut said selle enda kätte britid, kes kehtestasid Korfu ja teiste Joonia mere saarte üle protektor raadi. Vaatamata sajandeid kestnud võõrriigi valitsusele tundsid saarte elanikud end siiski kreeklastena. Ja 1864. aastal liitsid britid nad värskelt iseseisvunud Kreekaga. Tänu sellele suhtusid Korfu elanikud inglastesse veel kaua, väga soojalt. Cherry tunnetas Veneetsia mõjusid, kirjeldades neid raamatus linnud, loomad ja sugulased nii kõrgete vanade Veneetsia majade Budada võitu, fassaadid värvitud, heledates toonides, kreemiks valgeks või alpikanni roosaks. Aga Luisa esmamuljetes ei ole midagi romantilist. Korfu linn mitte üksnes ei lehanud, see oli ka surmalõks nagu Cherry raamatus minu pere ja muud loomad, selgitab ema. Meelerahu häiris ka veel see, et õnnetuseks juhtus Šveitsi pansionaat seisma otse kohalikule kalmistule viiva tänava ääres. Kui ma väikesel tänava kohal rippuva rõdul istusime vooris meie alt läbi üks matuserong teise järel. Kindlasti on see mingi epideemia hüüdiste lõpuks ise kartlikult alla tänavale vahtides. Tühi jutt tema ära ärritu ütles lörri muretult. Kuid kallis, see on ju ebaloomulik, et neid nii palju on. Ma olen kindel, et see on seotud kanalisatsiooniga. Meil ei jää midagi muud üle kui siit ära kolida. Me peame linnast välja saama, peame endale jalamaid kuskil maal maja leidma. Cherry jutu järgi asus Louisa järgmisel hommikul koos hotelli asja ajajaga teele. Nad kihutasid mööda saart ringi ja too näitas neile kümmet maja, kuid ema keeldus alati. Neist üheski ei olnud vannituba. Emaga seevastu oli kindel, et kuskil saare peal peab olema ka vannitoa ja sees asuva käimla maja ning ta oli otsustanud selle üles leida. Niisiis viis ta järgmisel päeval oma perekonna taksopeatusesse, kus taksojuhid kargasid meie ilmsüütud väljanägemist silmates üksteise võiduautodest välja ja ümbritsesid meid nagu parv raisakotkaid. Nende kisa läks kord-korralt valjemaks ja silmad lõid põlema. Ja siis krabasid neist kinni, nagu tahtnuksin nad meid tükkideks rebida. Lesley ähvardas oma ründajale silma sisse lüüa. Margo röökis meie, inglased, me ei mõista kreeka keel ja ema heideldi taksojuhiga, kes ta jõuliselt auto pole nügis hüüdislarryle. Kas sa ei saa siis midagi teha, kui kõik kohkusid kangeks häälest, mis üle selle lärmi mürises? See oli sügavtäie külaline ja vibreeriv hääl, mis oleks võinud kuuluda vulkaanile. Ürgesse hääl veel tarvis, keegi, kes kõneleb teie oma keel. Need värdjad aga vabandavad minu võivad ka omaenda emal tõmbada. Vabandavad mind natuke. Ma kutsun nad korrale. Ta läkitas taksojuhtidele valingu kreeka keelt, mis nad silmanähtavalt jalust nõrgaks võttis ja pöördus seejärel tarrelide poole ning küsis kuhu tahavad minna. Me otsime, ütles ema kindlalt, maja, kus oleks vannituba. Ega te ei tea mõnda niisugust vini, tuubad, tee tahavad vanni tuvad kindlasti mina viiteid, ütles meedia suunas nad viipega oma avatud ustega Tootsi poole. Nad sööstsid läbi äärelinna käänuliste tänavate põigeldast tuututades eeslite ja talunaistesalkade vahelt läbi ja linnast välja. Ning auto vänderdas hullumeelselt ühest teeservast teise, kui mees end perekonnaga rääkimiseks kogu kehaga nende poole pööras. De olevat inglased. Nii ma arvanudki. Inglased tahavad alati vannitubade. Minu nimi on Spiro. Spiru hakiopulus kutsuvad mind spiraamerikaano selle jaoks, et ma elanud Ameerikas. Ja ma olnud kaheksa aastat Chicagos saatma saanudki oma hea inglise keel. Kaheksa aastaga oli Spiro teeninud piisavalt raha, et korvpalli tagasi pöörduda ning tuua endale tootš. Kõige parem terve saare peal. Kellelegi pole niisugune auto, nagu see Korfu linnast lõuna suunas sõites spiroina lobises, kinnitades, et ta meeldib kõikidele inglastele. Nad teavad, et siirad juba tüssata saavad. Mulle meeldivad inglased kõige paremad inimesed. Jumala nii meil, kui ma pooleksin kreeklane, tahaksin olla inglane. Aia deka mägede taustal alla üles kihutades, möödudes majakestes aedadest ja metsmaasikavaludest jõudis suurde ots viimaks linnast umbes 10 kilomeetrit lõuna pool asuvasse peramasse ja veeres, eirates oliivipuudega kaetud mäest üles, kuni spiro pidurit põhja vajutas. See ise on seal maja, milles on vannituba. Nägude tahtnud. Selja taga sõdelas meri. Ees hõljus Pontyconiisi hiiresaar ja nende pilgu all keset nõlvakud kõrgete sihvakategi presside varjus keset leeki, punaseid või hapraid, kuu värvi valgeid roose, luksuslikke pugen ville haid ja erksaid ta keeteseid täis lopsakat aeda seisis väike roosa valguse käes sillerdav villa mille rohelised aknaluugid oli päike heledaks pleegitatud. Niipea kui me seda maja nägime, kirjutas Cherry. Tahtsime kohe selles elada. Näis, nagu oleks maja seal seistes ainult meid oodanudki. Tundsime, et oleme koju jõudnud.