Majal ei olnud nime. Perekond nimetas seda hiljem alati esimeseks majaks. Alles siis, kui Cherry kirjutas raamatut minu pere ja muud loomad rististusele, maasikaroosaks majaks. 1931. aastal Šveitsi pansionaadi omaniku poolt rendimajaks ehitatud villa oli karbi kujuline. Selles oli kolm suurt magamistuba ja köök, kuhu pääses keset maja kulgemast koridorist. Majas oli pesuruum ja välikäimla. Korraliku vannituba selles polnud. Aga see oli piisavalt hea ja Luisa võttis maja kuueks kuuks üürile. See pidi olema katseaeg ja näitama, kas Korfu meeldib talle ja ta perekonnale ja kas nad tahavad sinna jääda. Margo, kes oli saamas kuueteistkümneaastaseks ja 18 aastat vana Lesli said endale kumbki eraldi magamistoa sel ajal kui kümnene Cherry magas nagu ikka. Ema magamistoas. Maja on peramas praegugi alles. Kuid seda on nii põhjalikult ümber ehitatud. Endisest majast on säilinud vaid müürid. Isegi viilkatus on uus. Algselt oli majal lamekatus, mida neljast küljest ümbritses piire. Diktoriaanliku stiilis aeda ning keerukaid tähe, poolkuu, kolmnurga ja ringikujulisi peenraid ahendab nüüd kivist terrass koos ujumisbasseiniga. Praegu on ka mäenõlv suures osas täis ehitatud. Sinna viib ranna tee ääres asuvast reegli hotellist lõuna pool algab kõvakattega. Tee. Perekond oli leidnud endale Korful esimese kodu. Aga lisaks olid nad leidnud ka Spiro või tegelikult oli mees leidnud Nemad. Ta tundis kõikide, teadis, kuidas asju ajada ja kui keegi probleeme tekitas, kutsus nad korrale. Alates maasika roosasse majja saabumise päevast võttis ta kogu perekonna asjaajamise enda peale. Kuuldes, et ema raha polnud veel Inglismaalt kohale jõudnud, võttis ta ette karmi kõneluse panga juhatajaga sai nende kinnipeetud pagasi üle pingutanud tolliametnike käest kätte viis nad linna sisseoste tegema ja kauples raevukalt iga draami pärast. Ja lisaks varustas ta neid värskete toiduainetega. Me sõime seda, mida Spiro meile turult tõi, ütles Margo. Tarrelid usaldasid Spirud täielikult ja ta jäi neile kogu Korful veedetud aja jooksul ustavaks sõbraks. Ehk nagu Cherry raamatus minu pere ja muud loomad kirjutas. Ärge teie muretsevad Mesis, Darrell jätavad kõik minu hooleks. Perekond seadis end tasapisi sisse ja kohanes oma uue saare kodu mõnevõrra algeliste tingimustega. Selle tegi lihtsamaks asjaolu, et nad olid nii vähe asju kaasa toonud, et nende toad olid sisuliselt lagedad. Moodne areng oli korpust suures osas mööda läinud. Inglased lisasid Veneetsia mõjudele koole, sildu, postiteenistuse ja mõned linnast välja, ehkki küll mitte eriti kaugele viivat teed. Kaugemaid reis oli lihtsam võtta ette paadiga mööda rannikut kulgedes. Perama oli Korfu linnale piisavalt lähedal, et hankida sealt värskeid toiduaineid, kuid nende valik oli piiratud. Saarel polnud värsket, võid seda tarniti konservikarpides ja piima andsid kitsed. Loomaliha ei olnud, kanad olid kõhnavõitu, sealiha tuli tikutulega otsida, kuid lambaliha oli rohkesti ja see oli hõrk. Sooja andis puusöega köetav puupliit köögis või magamistuppa paigutatud õliradiaatorid ja puuküttega kaminad. Valguse saamiseks kasutas perekond veidra lõhnaga lambiõli. Nüansi mälestuste kohaselt oli nende esimene kevade ebaharilikult külm ja masendav. Ilmade soojemaks muutudes lahendati külmkapi puudumise probleem jääkastiga, mida täideti Spiro toodud jää kamakatega. Kuigi Larry meelest oli parimaks külmutuskapi sügav kaev. Suurem osa saarel elatud ajast lasime oma pudelid ja või doosid pika nööri otsas seotud korviga kaevu. Mis puutub kööki, siis mäletas Margo, kuidas ema oma karriroogades kohalikke komponente kasutama hakkas ja kreeka stiiliga kohanes. Aga üheks asjaks, millega Louisa kunagi ei kohanenud, oli kreeka keel. Ning sellel olid õnnetud tagajärjed, nagu näiteks sel korral, kui ta veetis terve hommiku erilist suppi valmistades. Lõunalauas kirjutas Cherry, kõlas umbes säärane kahekõne. Larry, ma arvasin, et me sööme lõunaks seda hõrgutava supi. Ema pisut kohmetult pidimegi sööma, kallis, aga õnnetuseks see visati välja. Larry visati välja. Ema, jah, kallis Katariina viskas selle aknast välja. Larry ema, uskumatu pilguga põrnitses. Miks, kas see tüdruk peast põrunud? Ema? Ei, ei, see ei olnud tegelikult tema süü. Ma andsin supi tema kätte ja käskisin tal selle siia tuua. Ma ütlesin talle ekso suppa. Larry Jahastades. Tõepoolest, ema, sa oled täiesti võimatu. Kas sa siis ei tea, et ekso tähendab, viska välja. Ema väärikalt. Nüüd tean, kallis. Ühes teises oma memuaaride avaldamata killus kirjeldab Cherry Korfu ja seal veedetud lapsepõlve iseäralikke jooni. Ma elasin noil päevil omalaadset kolmikelu ise seda üldse tajumata. Ja alles nüüd sellele tagasi vaadates mõistan, kui äärmiselt omapärane soli. Kõigepealt elasin kolmes maailmas. Üheksa oli mu perekond, teiseks meie ekstsentrilised sõbrad ja kolmandaks talunike kogukond kulgesin märkamatult, aga tähele pannes õppides läbi nende kolme maailma, teadmata isegi, mida täpselt teen. Kuid kogu protsessi sellele vaatamata tohutult nautides. Tegelikult olid kõik ekstsentrilised. Nii kaua kui ma mäletan, on minu perekonna puhul alati väljalennud toretsevad tobeduse sümptomid. Ja korpust kujunes ideaalne keskkond, kus need kõik said rikkalikult vilja kanda. Kogu saare õhkkond ja sealsed inimesed julgustasid sisemist, eks tsentrilisust väljendama ja sellest maksimumi võtma. Cherry küll jätab selle looma Korfu triloogia mainimata, kuid ta tundis meest, kes hoidis kirjutuslaual oma kunagise armukese elegantsed pealuud mille viimane oli talle ise pärandanud. Lisaks tundis ta üht võluvat daami, kes kogus tühja plekktoose ja hoidis neid oma toas lae alla riputatud indiaanlaste kanus. Nii Gerry kui Larry jaoks olid ektsentrilisus kiiksud ja ime tabasus Korful nõiduslikus kohas, kus vaimud surelikega suhtlevad. Lummavad aspektid. Larry alustab oma raamatut prospero varjupaik tsitaadiga Shakespeari tormist suud kinni, silmad lahti, vait. Ehk nende sõnadega millegi prospero vaime välja kutsus. 19. sajandil seostati tormi traditsiooniliselt Korfuga. Larry võttis selle lähenemise innukalt omaks. Cherie jaoks sai Korfu võlumaailm alguse maasikaroosast majast ja selle juhatas sisse Spiro merika. Uskumatu kogu. Edasi arendasid seda teised ekstsentrilised ja niisama reaalselt kujud. Talle lisandus kuld põrnikate mees Cherry õpetaja George Wilkinson ning sellesamale esimesel suvel doktor Dio toores Stefani ides. Cherry jaoks oli maasikaroosa maja aed tõeline muinasjutumaa mille lillemetsas askeldasid olevused, keda ma polnud kunagi varem näinud. Alguses oli ta sellisest eluküllusest niivõrd jahmunud, et suutis ainult juhmina mööda aeda ringi kõndida ja vaadata kord üht, kord teist olendit ämblikest röövikutest liblikate lennu karteni välja. Ta oli tohutult kannatlik, meenutas nüanssi. Poiss võis kükakil või kõhuli maas, tundide kaupa jälgida, kuidas kõiksugu olevused oma elu elasid. Samal ajal kui tülpinud ilmega Roger tema kõrval istus. Sellest aiast said alguse Cherry ja Rocher'i seiklused. Kuigi maja on muutunud aeg pinnatud, on siiski endiselt võimalik käia mööda Cherry radu, mis viivad ühes suunas alla Haligioopulu laguuni äärde ja teises läbi oliivisalude, jõudes välja Pontyconiisi hiiresaare vastaskaldale. Maastik on endiselt kaunis vaatamata sellele, et avarad oliivisalud on kadunud. Taamal laiutab lennujaam randu, kus Cherie rootšer kunagi kahekesi uitasid, täidavad nüüd turistid. Noil aegadel kuulis Cherry esmakordselt vanade külalaulude kummitama jäävaid meloodiaid mida ta lõpetas ägedhve seitsmekümnendates naine, kes poisi saabudes kedervarre käest pani ja koos temaga päikese käes istudes talle viinamarju või granaatõunu söötis. Nad laulsid teineteisele koketiselt silmade ees koos armastuslaulu pealkirjaga pettus. Ägestus liigutusest võdisemas käejõulisele rinnale surutud. Oleme ikka lollid, ütleb ägersti Cherry meenutuste kohaselt. Istume päikese käes ja laulame. Ja veel armastusest. Mina olen selleks liiga vana, sina liiga noorkuule. Kui võtaks õige parem klaasikese veini. Ühel päeval kohtas Cherry oma rännakutel kuld, põrnikate meest kummaliste võluvat isikut, kelle ümber hõljus muinasjutt, õhkkond pikk ja kõhn mees, seljas lapitud kuu piga lapise värvi oli rändkaupmees, kes kandis kaasas bambusest puure, tuvide ja kanapoegadega mitmeid salapäraseid kotikesi, suurtpundart, värsket porrulauku. Peas oli tal vormitu väga laia lotendava servaga kaabulott, tolmust, veiniplekkidest laiguline ning koniauke täis. Mütsipaela vahel Lipendas terve mets sulgi kukesulgi vainu käo, Sulligi öökullisulgi ja suur määrdunud sulg, mis võis olla kuulunud luigele. Tema saabumisest andis teada vilepilli meloodia. Teda terasemalt silmitsedes märkas Cherry, et mehe silmades oli kummaline eemal olev pilk. Neid paistis katvat mingi pärlhall kahutis ning ta vastas Cherry tervitusel üksnes Ulahtuste kiunatustega. Cherry taipas korraga, et mees oli tumm kui nad jätkasid oma jutuajamist keset teed seistes pantomiimi vormis. Kõige kummalisemad olid mehe pea ümber tiirutavad kuldpõrnikad. Need olid niidijuppidega mehe kaabu ja sõrmede külge seotud. Mees müüs neid lastele nagu kiirutavaid ja põrisevad lennukimudeleid. Ühel päeval avaldas kuldpõrnikad mees ühe oma koti saladuse. See oli täiskilpkonni. Cherry ostis neist ühe, viis koju, nimetas ahilleuseks. Looma nõrgaks kohaks polnud mitte kannakõõlused paid, maasikad, mida otsides loom mahajäetud kaevu kukkus. Selle tragöödia puhul koostas Larry järelhüüde, mille ta väriseva häälel ette kandis. Kuldpõrnikat mees müüs Cherry lega võik liha väljanägemisega tuvipoja, kellele Larry tegi ettepaneku Quasimodo nimeks panna. Quasimodo võttis endale pähe, et ta polegi lind tai väljunud iialgi majast hakkas igal pool ringi kõndima ja keeldus lendamast. Talle meeldis kuulata Larry grammofoni. Tantsida valsi ja sõjaväemarsihelide saatel. Öösiti magas ta Margo voodis. Aga ühel päeval munes Quasimodo muna. Selgus, et tegu oli emaslinnuga ning lasi end ära võluda Gudrutava laustajal kesta, endaga puu otsa meelitas ning läinud nad olidki. Kuldpõrnikad mees astus aeg-ajalt villast läbi ja tõi Cherry loomaaiale täiendust. Näiteks mõne konna või varblase. Kuid kuld põrnikate nägemine tekitas Cherrys ja emas nii suurt meelehärmi, et ühel õhtupoolikul ostsid nad mingi ülemäärase sentimentaalsus hoos ära kogu tema põrnikate tagavara ja lasid need aeda lahti. Sealt leidsid põrnikat teiega majja. Pärast seda oli meie maja mitmeid päevi täis kuld, põrnikaid, kes ronisid mööda voodeid, varitsesid vannitoas, põrkasid õhtuti vastu lampe ja kukkusid meile sülle nagu smaragdid. Cherry tohutu huvi loomade vastu ajas ülejäänud perekonna hulluks. See periood algas tal teisest eluaastast peale, ütles ema. Ja ükski märk ei näita, et ta sellest välja kasvaks. Probleemiks oli ka see, kust leida saarel koduõpetajat. Lahenduse pakkus välja Larry, kuigi ta ise Charliele süstemaatilise hariduse andmisele kuigi hästi vaadanud. Tema sõber George, kelle kirjad olid Larry korpule meelitanud ja kes nüüd koos oma naise pämmiga samuti peramas maasika roosala majale võrdlemisi lähedal asuvas villaga siinis elas kirjeldab raamatus minu pere ja muud loomad mainimata, et kui perekond šveitsi pansionalist välja kolis ei tulnud Larry koos nendega maasika roosasse majja. Selle asemel üüriste koosnantsiga väikese kahetoalise majakese Wilkinsoni lähedal. Seal elades kirjutas ta häälenud Thomasele. Tahaksin sulle rääkida selle paiga miljonitest lõhnadest, heliliste värvidest aga mul ei jätku nii palju ülivõrdeid. Näiteks praegu, mil ma siin istun aken, valgus, sinakashall. Kaksi rokos õige pisut õõtsuvad noort küpressi. Teravatipulised ja ülemeelikud nagu tüdrukute rinnad. Larry oli õnnelik kuid sellele vaatamata hoidiste maasikaroosas majas toimuval silma peal ja tundis ennekõike erilist vastutust Cherry hariduse eest. Kuigi see võis väljenduda üksjagu ebatraditsiooniliselt. Näiteks andis ta poisile lugeda Rableed. Tegelikult tuli kõiki poisse kooli sundida, meenutas Margo. Ja nad kõik punnisin vastu. Aga Korful, mida Margo kirjeldas pääsemisena sain Lesley vabaduse vaimse vabaduse käia ja teha seda, mida ta ise tahtis. Tal oli kogu aeg püsse õlal ja ta käis ja lasi ühte ja teist ja kolmandat Ki. Taali püssid järele. Hull. Leslie oli tore naljahammas armas võrukael. Sarnaselt minuga sai temast kohaliku elu osa ning ta käis koos Condoste pereisaga politseiniku mundrit kandes ringi ja kontrollis maapiirkonda. Ning arvatavasti nabis kinni ka jäneste, salaküttimise või muu sarnasega tegelevaid inimesi. Aga ema ei jätnud jonni. Tema noorim laps pidi korraliku hariduse saama. Niisiis haaras ta kinni Larry pakkumisest, mille kohaselt George võikski eriti õpetada. Suurepärane. Kas sa ei käiks tema juures ära? Ma arvan, et mida varem ta alustab, seda parem. Järgmisel hommikul tehti George'i Cherry omavahel tuttavaks. Silmitsesid teineteist kahtlustavalt. Cherry pani tähelemehe pruuni kick habet ja pakse kilpkonnaluust. Pilliraame. Mees oli väga pikk ja äärmiselt kõhn ning kõndis veidralt nõtkudes nagu liigendnukk. Ta ilmus igal hommikul kell üheksa oliivipuude vahelt lagedale, jalas sandaalid ja lühikesed püksid, peas tohutu lai, narmendama servaga, õlgkübar kaenla all, raamatu pampi käes jalutuskepp, millega ta hoogsalt ringi vehkis. George avastased suudab Cherrys rohkem huvi äratada, kui toob igas võimalikus olukorras loomad mängu. Eriti häid tulemusi andisse maateaduses, kus kõrbete kaardid olid täis kaameli küüre. Austraaliat kaunistasid kängurud ja lambad ning troopikametsad olid koduks Cherry joonistatud Jaaguaridele, korrilladele ja madudele. Samamoodi lähenes George ajalooõpingutele. Kui Hannibal üle Alpide läks, teadis Cherry iga viimase kui elevandinime. Ja samamoodi teadis ta ka seda, et Kolumbuse esimesed sõnad uue maailma avastamisel olid. Taevas hoidku, vaadake jaaguar. George proovis sama lähenemisega kätke matemaatikas. Selle asemel, et küsida, kui palju aega läheb kuuel mehel seina ehitamiseks, kui kolm meest saavad selle valmis. Ühe nädalaga tahtis George teada hoopis seda, kui palju aega kulub kaheksa lehe söömiseks neljal liblika röövikul. Kui kaks röövikud söövad need ära nädalaga. Aga ükski röövik ei suutnud matemaatikat Cherry jaoks arusaadavaks muuta. Ja olukorda ei lihtsustanud seegi, et sellal, kui tema pusis röövikute ülesande kallal tiirutas George söögitoas ringi ja harjutas jalutuskepiga, vehklemisvõtteid või kohalikke rahvatantse, mis talle hirmsasti meeldisid. Cherry jaoks olid kõige olulisemad looduslootunnid, mil nad läksid koos Charlesiga randa ning vaatlesid, kalasid ja krabisid limuseid. George rääkis Terrile Trafalgari lahingust ja sellest, kui rahulikuks Nelson jäi tekitades oma meremeestes kaptenisillal istudes ja linnumunade kollektsiooni sildistades kindlustunnet. Aga George'i kõige suuremaks panuseks Cherry arengusse oli poisile päeviku pidamise ja sellesse tähelepanekute ülesmärkimise õpetamine. Nüüd sai minu vaimustunud aga siiani üsna laialivalguv huvi looduse vastu otsemaid kindla suuna sest ma taipasin, et üles kirjutades saan palju rohkem õppida ja meelde jätta. Cherry jutustab raamatus minu pere ja muud loomad. Kuidas käis koos Rogeriga Janni sõja Aphrodite juures külas. Jännis jutustas poisile, et ta pidi oma kitsed kas tuurisse ajama aga hommik oli liiga kuum. Niisiis läks ta selle asemel takise värsket veini proovima. Spirdion hüüatas jännis saare kaitsepühak poole pöördudes kus oli alles vein. Seejärel tuli jännis koju ja ärkas nüüd oma lõunauinakutest. Mees koukis taskust välja väikese oliiviõliga täidetud pudeli ja ulatas selle Cherryle. Näe, sind huvitavad väikesed issanda loomakesed. Vaata, kelle ma täna hommikul kinni nabisin. Kükitas teine kivi all nagu kurat. Pudelis oli skorpion, kelle keha ümbritses mürgipilv. Aphrodite tõi neil oliive leiba, viigimarju ja veini. Ning jännis jätkas oma juttu. Ta oli kunagi tundnud üht noormeest, karjus nagu ta isegi, kes oli teises külas peol käinud. Vein oli talle pähe hakanud ning mees mürgipõõsa all magama jäänud. Skorpioni ronis talle kõrva. Nõelas meest, kui too üles ärkas. Läks nõndaviisi. Kohutavat valu kannatades hakkas mees küla poole jooksma aga sinna ta ei jõudnudki. Ta leiti järgmisel hommikul põllule minnes. Kui jubeda välja nägi tollest samast pisikesest torkest oli ta pea nii paistes, nagu oleksid tajud sedapsi. Ja ta oli surnud, mis surnud. Jännis, selgitas Cherile, et just seepärast kannab ta endaga sellist pudelit kaasas. Sa ei tea, väike lord, kuigi see kogu aeg kõhuli maas neid asju uurid, ütles mees. Las magus õli tõmbab mürgi enda sisse. Ja kui siis keegi tema vendadest sind kunagi nõelama juhtub. Mille eest kaitsku sind püha spirit iial peatse nõelatud kohta selle õliga määrima. Koduteel istusid Cherry Rocher koos sambla sele künkanõlvale ja jagasid omavahel Aphroditelt lahkumiskingiks saadud viinamarju. Jälgides rohutirtsu tigu ja puuki oma jalge ees mikroskoopilise maailmas asju ajamas panid Cherry tähele midagi kummalist. Kahvatuid ümmargusi laike samblasameti sel pinnal. Kuid ühteni Storkis avanes nagu luuk. Luuki kattis siidvooder kenasti längus, serv, sobitus parajasti samuti siidiga kaetud käigusuudmesse mille ta pidi sulgema. Cherry vahtis seda imelist kodutükk aega üritades välja mõelda, missugune olend küll oli seal ehitanud. Kuna ta pidi selle mõistatuse jalamaid lahendama, kutsus ta enda juurde ja nad jooksid koos George'i juurde küsimusi esitama. Hingetu ja kannatamatusest lõhkemas Cherry tormas uksest sisse ja sai alles siis aru, et Churchill oli külaline. Tema juures istus keegi habemega mees, keda ta esimesel pilgul George'i vennaks pidas. Tülitamise pärast vabandust paludes rääkis poiss George'ile nendest imelikest ümmargusest pesadest, mis ta oli leidnud. Tänu taevale, et teie siin olete Djodores, pöördus George oma külalise poole. Nüüd on meil võimalik usaldada probleemi lahendamine asjatundjale. Cherry. See on doktor Theodore Stefani ides. Ta on asjatundja kõiges, mida sa temalt vähegi küsida oskad ja mida sa ei oska, sellest räägib ta ise. Ta on samasugune imelik loodusehull nagu sinagi. Dio toores, see on Cherry Darrell. Nad jalutasid koos mööda liivast rada oliivisallu kus Cherry luugil osutas Theodore sammas luugi õrnalt sulenoaga ja piilus sisse. Ja ütles mees. Need on voodrid, ämbliku urud. Ja muidugi ema ämblike urud. Ta selgitas, kuidas ämblik välja vupsab ja pahaaimamatu ohvri nahka pistab, kuigi ta oli sageli endalt küsinud, kuidas emane ämblik teab, et lähenev isane ja teda eksikombel nahka ei pane. On muidugi võimalik, et ta teeb mingisugust, saad aru, mingit erilist häält, millest emane ta ära tunneb. Nad läksid vaikides mäest alla, surusid kätt ja jätsid hüvasti. Oli väga tore sinuga tuttavaks saada, ütles diatoores. Cherry vaatas, kuidas mees linna poole jalutas ning poisil tekkis tunne, et temaga on juhtunud midagi olulist. Erilist. Theodore polnud mitte üksnes esimene inimene, kes näis olevat füsioloogiast sama vaimustatud kui ta ise. Aita polnud Cherryga rääkinud ülevalt alla. Selle asemel oli ta poissi kohelnud nii, nagu oleksid nad ühevanused ja ühe võrra targad. Ma loodan, et me kohtume veel. Ütles toores nende lahkumisel. Kaks päeva hiljem sai Cherry paki, milles oli kiri. Varmast Jerry tarel. Pärast meie hiljutist vestlust tuli mulle mõte, et mõni suurendav instrument võiks olla ehk kohaliku looduse uurimisel abiks olla. Saadan sulle seepärast selle taskumikroskoobi, lootes et sul temast kasu on. Selle suurendus ei ole muidugi väga suur, kuid välitöödeks peaksite küllaldane olema. Parimate tervitustega, siiralt sinu Dio toores Stefani ides. PS kui sul neljapäeval midagi paremat teha ei ole, tuleksid ehk minu poole teed jooma. Võiksin siis sulle ka mõningaid preparaate näidata.