Noh nüüd sattus parti olemas niisugune väga-väga intiimne. Nojah, ma ei teagi, kas seda faction tarvis avalikustada. Kui meie pooliga kohtusime, siis oli ta abielus. Ja meie kooselu algas vabaabiellume. Ja kuna tema naine ei olnud nõus andma talle abielulahutust siis tuli meil oodata see see aeg, mis, mis selleaegse seadustiku järgi ma ei tea, kuidas see praegu on ette nähtud, aga aga siis ta oli, ma ei tea, kaks või kolm aastat, mis Peab olema lahus elanud. Ja kui siis leiduvad tunnistajad, kes tunnistavad, et sa oled lahus elanud, siis sa võisid ka algatada Beulaatust üksinda. Kui meie esimene laps sündis, siis tema oli samuti härm? Jah, sest ei olnudki üldse mitte mingit võimalust ei saanud panna, ei saanud panna isa nimedel kui elati vabaabielus. Ja selleks ajaks, kui me oma abielu registreerisime, olime elanud koos juba neli aastat. Ja meie laps hakkas saama kolme aastaseks. Ja me vaevalt et oleksime siis ja oma abielu registreerinud, tähendab mina seda eriti ei tahtnud. Sest ma noh, leidsin, et kui kui mingi paber võib võib takistada inimesel olla, olla vaba ja, ja, ja käituda oma oma südamehääle järgi. Et kui tõesti on olemas selline selline paber, siis mina endale sellist paberit ei soovi. Ja jahisoovitatigi teine inimene oleks minuga vot sellised paberiga seotud. Ja, ja tõenäoliselt me ei olekski tükkinud seda abielu registreerima, aga noh, siis olid selle nõukogude sõjaväega probleemid Taurali käinud ära oma kaks aastat armeeteenistust pärast ülikooli. Oli käinud iga aasta ja mõnel aastal kaks korda kordusõppustel. Ja siis äkki tulid jälle kutse, mille taga siis, kui ta hakkas selle tagamaid uurima, seisis see võtta, oleks pidanud minema kaugpõhja elukutseliseks ohvitseriks, elukutseliseks ohvitseriks. Tema hingelaadiga muidugi eriti hästi sobib, eks ole. Noh, ma kujutan ette, kuhu, kuhu ühe suurriigi relvajõud jõuavad, kui seal on elukutselised ohvitserid polaarjoone taga. Ka sellised sellised vägevad kamandad. Aga see oli meile väga suur prohmakas. Selle peale Paul-Eerik uuris kõik kõiksugu juriidilisi tagamaid, millised võimalused on tal keelduda sellest ja tuli välja, et ei, mingisuguseid, need oli noh, küsimus selles, et mis siis perekonnaga perekonna loomulikult võite kaasa võtta sinna polaarjoone taha, noh, see meie laps oli siis kaheaastane ja mina olin sel ajal väga haige ja ma olin praktiliselt voodihaige. Nii et ma ei saanud õieti üldse liikumagi. Siis küll leidus selline selline juriidiline paragrahv, mille järgi juhul, kui meie abielu oleks registreeritud abielu, sellisel juhul muutuksid kehtivaks minu arstide tõendit minu tervisliku seisukorra kohta tema oma laps muutuks tema oma lapseks ja, ja, ja noh, niiviisi siis meie registreerisime oma oma abielu 29. aprillil. Kusjuures kolmandal mail pidi ta pärast maipühi pidi ta ilmuma, et hakata sõitma sinna kaupa ja selle aja jooksul, mis me nüüd oleme koos elanud, seda on siis meie vanem tütar sai 25 sel aastal, nii et 26 aastat. Ja selle aja jooksul oleme me paaril korral siiski üritanud. Saada saada võimalust saada mulle kahte perekonnanime, see jällegi Nõukogude seadustiku järgi ei olnud võimalik, meile küll öeldi, et on tehtud, kehtis erand Margarita Voites selle ja, ja see on ainult seoses sellega, et on rahvakunstnik, noh mina ei, ei rahva ega teeniline üldse mind. Nii et, et minul seda lootust ei olnud, kahte perekonnanime saada. Aga need siis, kui, kui hakkasid kehtima Eesti vabariigi seadused. Et selle aasta juunikuust olen ma tõepoolest härm ruma. Te olete mõlemad abikaasaga väga sellise poeetilise hingelaadiga. Sellepärast jätkub mul nahaalsust küsida, kuidas te tuttavaks saite? See oli väga tähendusrikas ja jah, ja terves alguses story oli kuidagi selline, et mida ma nii Hayemgi, enda ja, ja väga lähedaste sõprade ja jaekunagi oma oma laste tarvis tundub, et, et on olemas mingisugune sahtluse näpp, mis on pannud asju ja ja inimesi kummalisel kombel sealsesse Te abiellusite mehega, kes oli küllalt nimekast suguvõsast. Öelge, kas minijaks minemine sellisesse perekonda oli teie jaoks keeruline. Noh, kuna ma ei, ei abiellunud Pauliga vaid me lihtsalt hakkasime koos elama, siis, siis ei olnudki seda momenti, et minust oleks saanud äkki mõni jäisse moment tekkis, eks ole, juba juba niivõrd formaalsetel asjaolude. Et siis enam keegi seda lihtsalt on, ilmselt ei võtnud. Aga mis puutub tema perekonda, siis tema perekond oli mulle ennem tuttav kui, kui tema ise. Sest Paul Rummo oli oli ju Kirjanike Maja musta laega saali kirjandusõhtute initsiaatori algataja ja mina olin algusest peale seal üks põhiesinejaid, nii et meie, meie koostöö oli sel ajal väga tihe ja Leaturgis oli lavakunstikateedrisse Lääne Theatre lõppe juht. Nii temaga ma puutusin. Juba esimesest hetkest, kui ma lavakunstisattusin kokku, sest ma kõigepealt hakkasin hakkasin andma järele esimese kursuse eksamid, sest ma läksin teisele kursusele. Et teda, ma tundsin jah. Ja pärast tehti ehk Liivi õhtukne Cabohliga teenetest esimest korda nägin. Ei ole vist lihtne minna naiseks mehele, kellel on kaks vanemat õde. See ei olnud üldse üldse keeruline nähtavasti ka sellepärast, et et ma ikka sellesama keerulise situatsiooni pärast, et et Paul oli tulnud minu juurde teisest perekonnast. Ja siis on nagu loomulik, et, et õed kui naisterahvad jäid, jäid toetama seda vahest mahajäetud naisterahvast. Ja, ja nii ei olnud, ei olnud minul nisukest otsest perekondliku kokkupuutumist õdedega esialgu. Aga kui juba oli laps, siis, siis muidugi tulid tädid seda lapsukest vaatama ja, ja, ja see käis niisugusel loomulikul viisil, nii et. Ei, ma arvan ka, et Paulil on, on väga palju head vaistu nihukeste asjade suhtes ja. Ta ei, ei teinud ühtegi sammu, mis oleks, mis oleks seda ortokomplitseerinud minu või või, või temagi suhtes. Ta lihtsalt nagu taandus mõneks ajaks oma sugulastest mõneks ajaks oli, oli meie elu tõesti niiviisi väga sulgunud meie oma, meie oma pereringi ja see oli, see oli ka mõlemile väga hea ja õige ning seal. Kas te olete pidanud ennast selle abielu õnnestumise heaks muutma? Ma ei arva. Aga ma arvan, et me mõlemad oleme muutunud ja oleme muutnud teineteist. Seda noh, jällegi niisugusel täiesti loomulikul viisil, mis käib, käib läbi vastavalt karakterile, siis igasuguste lahenduste, mina olen muidugi karakterilt ägedam. Jah, ja, ja võib-olla sellepärast tulen olen olen mõned asjad niiviisi käredamalt läbi elanud. Kui välja arvata nüüd see ümbritseva maailmakiirus ja luua selline ideaalvariant, et teil on võimalus veeta oma mehega üks pikk päev terve päev kuskil täiesti kahekesi vabalt siis siis kuidas see võiks välja näha? Ajaga kõik muutub ja suhted muutuvad ja noh, päev oleks kindlasti väga tore, kuna meie lapsed suurte vaheaegadega, sest meil on peaaegu alati olnud väikesi lapsi majas noh, et on, keegi nendest on nii väike olnud, et on vajanud lapsehoidjat selleks ajaks, kui meie kuhugi tahame kahekesi minna. Kesi päris oma päevasaamine on olnud alati noh, niuke probleem, nüüd see enam ei ole, ei ole nii suur probleem kõigepealt. Ja kui nüüd see selline päev juhtub, millal oleks tõesti aega, siis mina ei usu, et, et Paur näiteks saaks kuhugi jätta oma tööpäevi eelne eelnevaid ja järgnevaid. See lihtsalt ei ole võimalik, noh, need on temaga kaasas ja, ja täpselt samamoodi on, on meie mõlemad kaasas kõike, mis toimub meie ümber. Ma mõtlen lausa ühiskondlikus plaanis, mis toimub maailmas. Samas on meie ümber me meie mured meie laste pärast iga kahekesi olemise hetki. Me tegelikult elame sedasama ühist ühist maailma. Kas me satume elama seda siis sellisel viisil, et me läheme sõidame kuhugi? No ütleme, mingisuguse tundmatu väikese jõe äärde Eestimaale ja kõnnime mööda seda kallast. Tegelikult me toome selle maailma etega kah see lõppkokkuvõttes me räägime, räägime, me kunagi ei saanud nii palju endi jaoks vaba aega, et me jõuaksime kõike, mida me teineteisele tahaksime rääkida, mida me koos tahaksime arutada ja ja koos. Milles selgusele jõuda, et me kõike seda suudaksime läbi rääkida. Et mina ilmselt mina ilmselt olen üsnagi see tüüp, kelle kohta see rahvalik lauset et kust mina tean, mis mina mõtlen, kui ma pole kuulnud, mis mina ütlen selle kohta täitsa kehtib, te olete, need olid pikka aega olnud vist kodune ja ma olen jah juba oma tervise tõttu väga palju kodu külge seotud, sest ma alati ei pääse mitte liikuma. Ei saa alati teha, kuna, kui ma tahaks. Ja sellepärast olen ma rohkem selliseid vabakutselisi ülesande enda peale võtnud vabakutselisena. Ja nojah, ja seega seega ka neid enamasti üksi ja ja kodus teinud ettevalmistusi teha. Siis praegu mõni kohtmanipiaator, mõni kultuuriasutus, kus te tegelikult tahaksite töötada, ütleme nüüd, et see on selline mingi visioon Ma olen seda mõelnud ja väga erinevatel aegadel oleme seda mõelnud, aga kuskil niiviisi unistuse vormis on ta minust siiski olemas. Aga, aga niiviisi reaalselt teda olemas ei ole. On olemas teatud inimesed, kellega ma hea meelega koos töötaksin, aga jällegi tuleb iga iga kord selle juurde toppida toksed kuni ET. Ega sa ei unusta, et, et niisugust asja tahta, selleks peab olema väga palju jõudvaga palju head tervist ja jah, ja, ja täielik kindlustunne, et sa, keda sealt ei leia. Ja minu töö, kui mõelda seda, mida ma õppinud olen, näitlemist siis, see on kahtlemata kollektiivne töö, kuigi ma oleksin väga tahtnud teatris töötada, aga siiski ma olen olnud palju vabam, palju arenemisvõimelisem. Sest kui ma teatris mängides sealt mingit tüki, kui peab lavastama teater, vaat nii ja nii palju kaasaegset nõukogu tüki või nii ja nii palju klassikat. Ja kui ma siis pean selles tükis mängima. Ja kui ma näen, et see näiteks kaasaegne nõukogudetükk on, on kehv tükk siis mul ei ole võimalust sellest sellest rollist keelduda. Aga samas ma ei saa sellesse tüki jääda suhtuma ning kriitiliselt, nagu temasse suhtun. Sest kui mina suhtun sellesse niiviisi, et see on halb tükk siis, siis ma ei saa mitte iialgi mängida seda rolli hästi. Ma lihtsalt pean selle halva omaks võtma. Vaat see väike enesepettus peab toimuma ja, ja, ja ma olen mõelnud, et sellest sellest oleme pääsemas. Te olete päris pikka aega olnud abielus poeedikaga, nüüd olete te abielus? Ministriga, öelge, kumb on kergem ja mis vahe on üldse nendel kahel asjal. Noh minister on amet nagu iga teine, kui on vahe, siis selles, et, et ministri ajakava on nii tihe, et, et seal paariminutilise telefonikõneks päeva jooksul ka täie ja tööpäev määramatu pikkusega ja, ja töö, mis tuuakse virna koju kaasa, on tihti öötöö. Nii et noh, lihtsalt see aeg on, on raske. Ja peale selle on, meil on veel mure, kui vaatad teisi inimesi, sellist sellist koormust. Nii et ei ei muud vahet. Aga igatseks tagasi seda, seda vana aega. Ma olen, olen väga ammusele tarkuse jälile saanud, et seda, mida inimene teeb, otsustab tema ainult ise ja oma sisetunde järgi. Ja kui ta tahab seda koormat vedada, siis, siis loomulikult on minu koos teha kõik, et Taetudel seda vedada jah, ja vaadata, et, et särk oleks pestud ja, ja kodus midagi süüa leiduks. Aga mingilgi viisil seda seda takistada või, või maha laita, see ei kuulu. Minu. Minu üles annetada, aga mitte minu vajaduste juurde, sellepärast et minu vajadus on, et ta, et ta saaks teha seda, mida ta tahab teha. Te esindate seda klassi naisi, kes pooldavad seda põhimõtet, et oma mehe karjääri või edasijõudmise huvides on siiski võimalik ennast natuke tagasi tõmmata. Öelge, kuidas te selle kõige taustal suhtute feminismi? Minu jaoks. On ma arvan, et tal kunstlik nähtus sest et see mees ei oleks kodus terrorist, selleks ei ole tarvis, hakatakse ministriks. Kui inimeste vahel on normaalsed inimestevahelised suhted siis mina ei usu, et mees keelduks nõusid pesen ennast või, või et ta keelduks mähkmeid vahetamas. Ta teeb seda siis, kui, kui seda on vaja teha ja, ja kui parajasti on kõige-kõige vabam inimene seda tegema tema, kui inimestevahelised suhted on normaalsed, siis, siis vaevalt et ükski mees tahaks oma naisele halba. Kui te ei taha talle halbu, no mille eest naine siis lärmama peaks? Mul nimelt oligi, ma arvasin, et kõikidel lastel on üks vanaema ja üks vanaisa. Oli oli jällegi omamoodi koloriitne kuju ja temas oli siukest vahemikku minnalaskmist ja sihukest omamoodi poeesiat, mida ma olen ka üritanud kirja panna diakirjatu kokku luuletustes, kus on, kus on palju, luuletasin sellest, mis temaga koos oleme teinud. Ja missugune ta oli. Tegelikult ma, ma olin planeeritud sündima Hiiumaal ja talutares. Ja see, et ma nüüd olen pealinlane ja sündinudki kohe lausa pealinnas, see on lihtsalt niisukene viperus. Sest ema hakkas minema mind oodates Hiiumaale, et sünnitamise ajaks seal olla. Aga ma hakkasin sündima poole tee peal Haapsalusse. Ja siis sai veel mingi kaubarongiga Keilast tagasi Tallinna, nii, ja siis ma sain siin Tallinnas, nii et pärast olen ma pealinlane, kui ma olin kahenädalane, kui, kui ema läks minuga kaluripaadiga üle mere. Ja võib-olla võib-olla sellepärast Hiiumaa talutare on ikka kuidagi kuidagi niisugune väga, väga oma. Aga minu, minu isa eriti, aga minu isa isa olid nad tõepoolest noh, väga väga tüüpilised mulgid, niuksed, ehtsate, tüüpilised, väga markantne oli minu vanaisa, minu isaisa, oli niivõrd huvitav, huvitav inimene. Ta võiks seal, elas Viljandis kaheksakümneaastaselt, tegid endale valmis kirstu. Ja noh, siis ta arvas, et ta on siis piisavalt vana, et peab olema Kersete, kuna ta puudujat tegi, siis tegid omale kirstu valmis, tal oli üürimajas, elas väike tuhk oli. Ja siis õue pealt läks kuur, aga noh, Viljandi mägine linn nagu ta on siis kuuril kuuri viis, niisukene välitrepp siis iga kevade, kui ilmad ilusaks läksid, tõi tema selle kirstu, pani selle selle kahekorruselise maja õuele keset seda õue seal väga palju kortereid erinevatest korteritest, kõik võisid vaadata tema panisele kirstu õuele. Heitis sinna sisse korraks, et kas Kirsten ikka temale veel paras. Jah, ja kui tema on läinud, et seal temale paras, siis, siis ta tuli sealt välja kirstu korda, värgi sülekiiresti ära kuivada ja kõik, jah, ja siis tassis ta uuesti sinna tagasi. Üleüldse oli ta üks väga koloriitne kuju. Kuidas te iseloomustate oma venda sellise inimese jaoks, kes temast mitte midagi ei tea? Kõige esimene asi täielikult tööle pühendunud inimene. Kõik kõik muu järgneb sellele, aga, aga kõige esimene asi on veel kord tõesti, seda, seda tööloom. Kultuuriajakirjanikud peavad Tiit Härmi väga konfliktseks inimeseks. Öelge, kas ta on väga äkiline? Ei, ma ei oska küll öelda, et oleks väga äkiline, vastu tegi ta on just just väga vaoshoitud, aga ta on väga põhimõttekindel. Selline põhimõttekindlus võib ju tõenäoliselt mingites situatsioonides muutuda noh, teatud mõttes piiratuseks, et sa nagu ei, ei näe lahendeid siia või sinna poolavaid, näed ainult seda sirgjoon. Ma arvan, et see võib nii olla. Aga kuna mina ei ole ühegi sellise situatsiooni juures olnud siis see ei ole minu minu otsustada, milline ta oli väikse poisina. Kaklesime temaga täid täitsa tublisti kohe sest meil oli niisugune väga rumal vanusevahe aasta ja üheksa kuud, tema oli aasta üheksa kuud noorem, aga kuna tema poisslaps, siis tema arvasid, et loomulikult on Temase see tähtsam tugevam ja kõik muu ja, ja mina jälle kuna mina olin, panen siis arvasin, et mina olen natukese nagu, nagu olulisem mõningate asjade otsustamisel. No ja see enamasti niukse täiesti tavalise kismani. Kas teil on elus selliseid hetki? Oletame, et on mingi väga raske probleem vaja lahendada ja te ise sellega hakkama ei saa. Lähete parema meelega oma venna juurde, kui näiteks oma abikaasa juurde. See oleks vast ainult mõelda siis, kui see probleem puudutab minu abikaasat tema vaateväljas on ikka ja alati eeskätt see töö siis tema pilt noh, nende nende probleemide suhtes ei ole, ei ole vast alati nii nii avatud kõigele, nii et ennem tuleb teha selgitustööd ja ta asjasse sisse viia ja kuidas selles asjas sees on, siis, siis muidugi on on temast ka ka nõuandjana lahendaja, Nabi Mosmetlike kõik eelised, mida ta ehk on arvanud endal olevatki, mis ikka päriselt on olnud või on praegu tulenevad tema tõest. Tõesti see on, kui sellel asjal on üks varjukülg sisse varjukülg on see, et, et see, see võib viia teatud mõttes piiratusse, sest et, et kui sa lähed mööda mööda sirgjoon taga sihikindlalt, siis, siis on, on raske näha kahele poole kõrvale samal ajal. Eks tema karakteri raskusi on kindlasti pidanud rohkem taluma ja tundma need inimesed, kellega ta on oma oma seda vähest töövälist elu jaganud.