Et täna ei ole küll laupäev hommik, vaid on reede hommik ja me istu Sulev Keeduse kodus vaid hoopis raadiomaja üheksandal korrusel ja aknast paistab ilus talvepäike ja sadam. Sulev, mis paistab sinu koduköögiaknast? Koduköögiaknast paistab männimets. Lumine hoov. Kus sa kodu asub üldse. Kodu on Tallinnast 40 kilomeetrit eemal Neeme külas, see on üks poolsaar, Neeme neeme poolsaar, seal on kaks küla, üks on ihasalu, teenan neeme. Mina elan neemes. See on täielik hulgas, nagu ma aru saan. Kolgas. Aga jah, kummaline on see, et kui ma sinna elama või kui me läksime sinna elama, siis miks sa üldse läksid? No olude sunnil tegelikult et mitte mitte sellepärast, et see on tõesti väga kena koht ja ja ma arvan, et ilusamat kohta annab Eestimaa peal otsida. Ja kui meil keegi külla tuleb, siis nad kindlasti kadestavad, et oi, küll on ilus kant, kus kohas elada, hommikul lähed õue, siis kuulad kustpoolt on tuul, ses mõttes, et Meri kostab meie hoovias tõesti on kuulda, kas ta on siis põhjast või läänest või idast. Lõunatuult ei ole kuulda, sest et lõuna poole jääb maismaa. Mis asjad need olud on sundinud sellisesse nii kaugesse kohta, kus buss käib kindlasti kord kahe nädala jooksul ja ja muidu puskari korpas Nii et üks päev saab linna sõita, teine päev saab koju sõita. Kui ma sinna elama läksin, siis käis kolm korda, seal on nüüd juba käib üks kord, võib-olla varsti enam ei kordagi. Aga siis saab. No siis ma siis ma enam linnas ei käi. Kad loodusvaatlejaks kirjutama loodusmõtisklusi naisteajakirjadele linde lugema. Millega sa kohvi jood? Suhkru või koorega? Kodus joon koore suhkruga, täna meil siin koort pole, tuleb leppida ainuüksi suhkruga. Aga selle eest on meil siin paar tükki kringlit. Sa oled üsna kaua filme teinud ja ma ei mäleta, kas sa oled enne saanud nii suure tunnustuse osaliseks, nagu oli nüüd sel nädalal filmiajakirjanike ühingu poolt välja antud aastaauhind, mille pälvis sinu vanglaelust pajatav film In paradiis on, oli see tunnustus sulle? Esimene suur ja oluline. Tundub, et siin Eestimaa peal küll jah, sellist, et aasta filmi valimist vist enne ei ole olnudki Eestis. Ja niimoodi ühte filmi nagu esile tõstetud ei ole, küll on olnud eesti filmifestivalid, kui ma ei eksi, siis kolm festivali. Ja seal ma olen ka osalenud ja ja seal Sa oled vist üldse selline väga tõsine ja tagasihoidlik inimene. Ei ole nii. Ei, ma ma ei ütleks, et ma tõsine inimene tagasihoidlikkus, see, see on ka küllaltki suhteline, oleneb, kus kohas ja nii tähendab muidugi, aga ma kunagi seltskonnas nagu esile ei taha tõusta või mulle mulle meeldib rohkem nagu jälgida elu ja. Sinu äsja aastaauhinna võitnud dokumentaalfilm In paradiis. Milliseid mõtteid peaks vaatajates tekitama? Mul on alati kuidagi sõnumit raske sõnadesse panna. Ma arvan, et filmi vaadates peaks tekkima mingisugune äratundmise hetk. Ma ise pean alati nendest filmidest lugu. Kui ma mingil hetkel nagu tunnen filmis ära elu elu iseenda või või, või iseenda, selles elus või. Üks põhiteema on noh, küllaltki lihtne, küllaltki inimlik teema, see on armastuse teema. Kuigi ta teatud mõttes on selles filmis võib olla šokeeriv paljudele vastuvõtmatu. Sest et selline armastus ja seda võib pidada kuidagi räigeks või ma arvan, et on palju inimesi, kes vaidleksin mulle vastu, et, et see noh, et armastus ei saagi selline olla, aga minu ainukene vastuväide on võib-olla see, et kui ta on olemas olnud või kui ta olemas on, siis, siis järelikult ta on tähendab, on ka sellisel kujul Mida sulle selle filmi puhul kõige rohkem on ette heidetud? Üleüldse, minu filmide puhul on ette heidetud, seda ei ole välja tulnud selline selge idee mille nimel on nagu filmi hakatud tegema. Ja selle filmi puhul on ette heidetud ka seda, et seda on just ette heidetud, mitte siin meie keskkonnas, aga ütleme, ma olen selle filmiga käinud ka ükskord Taanis ja seal seal on ette heidetud seda, et täiesti arusaamatuks, kuidas vangid üldse võivad sellistes tingimustes elada, et see ei ole ju vangla, et seal ei ole ju mingit režiimi. Et ma oleksin justkui selle kõik on kahtlustatud mind, et ma olen selle kõik lavastanud. Ja seda filmi lävib, läbib nagu peategelase monoloog, et ma olen selle monoloogi ise kirjutanud ja näitleja selle monoloogi linti lugenud ja siis ma olen selle monoloogi sinna alla pannud. Tegelikult see film on nii lavastusest kui ka igasugustest ettekirjutustest noh täiesti puhas ja selles mõttes on ka minu südametunnistus puhas, et ma tõepoolest seda ei ole teinud. Teine asi on muidugi minu viga on see, et ma ei ole ilmselt Neid asju niimoodi vaataja ette tuua, et ta tõepoolest lõpuni usuks, et see kõik nii on ja, ja oli. Oled sa kindel, et sinu õige koht on filmimaailmas? Oled sa järele proovinud, võib-olla tuleks sul veel paremini välja, näiteks? No ütleme puude või, või miks mitte ka äri? Ärikindlasti, mitte. Aga puutöö midagi teinud ja ma arvan, et et ega ma väga saamatu ei ole, ma ilmselt oskaks ka midagi muud teha. Ka film on üldse omamoodi mingisugune mürk või narkootikum, kui sa hakkad sellega mingit pidi tegelema, siis siis on väga, väga raske sellest nagu eemale astuda. Ma küsin vahele, kas ma valan sulle veel kohvile? Ei, mul on veel, sest meil on seal nii ja ma olen siin tuttavatelt kuulnud, et sa oled üks eeskujulik maid isasid nende hulgas, keda nad teavad. Kuidas see lastega suhtlemine sul nii hästi välja tuleb, ma arvan, see on legend. Miks? Ma ma ei usu, et mul oleks mingisugune eriline kontakt võrreldes ütleme, teiste normaalsete isadega, ma arvan millegi pärast, et mul ei ole see kontakt mitte ainult lastega, mul on kontakt üldse lähedaste inimestega on küllaltki normaalne ja see ei ole võib-olla üldsegi mitte minu süü, aga see on ilmselt, et see nii on, see ei ole minu süü. See on, ma arvan, et see on tulnud minu enda perekonnast, tähendab lapsepõlvest. Sest et tagantjärele mõeldes oli igatepidi väga normaalne ilus aeg. Sealt ilmselt pärineb ka sinu filmihuvi. Või või on need sõltumatud asjad vist ikka ei ole? Ei kindlasti ei ole, kindlasti ei ole. Suisa oli kauaaegne filmima. Isa oli filmiamatöör ja ja, ja võib-olla isa, sellised paremad filmid on tehtud sellel ajal, kui mina olin täielik. Need, olid need filmid, mis ei olnud mõeldud mingite festivalide jaoks, noh, avaliku publiku jaoks, need olid sellised nii-öelda perekonnafilmid. Ja, ja kuna meil kodus ei olnud televiisorit, siis me vaatasime neid omi kodu filmi, õigemini isa näitas õhtuti No need filmiseansid ja need, need olid minu arust noh, igal juhul need, mis mulle väga meelde jäid ja ja üleüldse, meie ajal õigemini selle meie põlvkonna laps aastad olid, olid väga kinolembelised, sest et kino oli ikka ma arvan, et iga nädal sai paar korda kinos käia, meil olid seal Nõmme kino oli meil rõdul sai kinos istuda ja enne kui seanss algas lõikong ja ekraani eest jooksid eesriided ära, saal läks pimedaks ja see või kuidagi sinna. Noh, see, see, see ei olnud nii, nii odav või see oli, see oli iga kord omaette sündmus. Vähemalt lasteaeda ma ei tea, kuidas siis tol ajal vanematega Sinu filmide tegelased on olnud nagu tõsielufilmile ikka kombekkes. Nende kangelased on olnud sellised veidi eriskummalised inimesed, igatahes mitte teie tavalisemalt. Kui ma meenutan filmivaara lapsed, mille kangelased on mustlased ja filmi ilm paradiis on, mis räägib vangis olevatest inimestest siis selle kõige kõrval on üsna loomulik, et kasu uue filmitegelane on selline äärepealne inimene. No sellest on üldse praegu väga vara rääkida, sest et see film on kuidagi väga eriolukorras see, see film seisab ja, ja ma isegi praegusel hetkel ei tea, kas seda filmi on võimalik lõpetada või mitte. Aga noh, filmi tegelaseks on, on Orissaare prohvet Seiu noh, kuivõrd prohvet või valeprohvet või seda isegi ma praegu ei tea, kuigi ma olen seal tema juures paar nädalat elanud ja sõidutan peetud haigeks inimeseks ja see jutt on peetud nagu kõik saag selliseks küla veidrik üks, kes on kuulutanud rahuriiki ja ja kes on grammofoni torusse laulnud omi mõtteid. Ja laulnud selle mõttega just torusse, et hääl nagu kaugemale kanduks ja inimesed teda ikkagi kuulaks. Tema vaevan ongi vast selles olnud, et. Vaeses ajas on ta elanud, kus ei ole saanud nagu kuhugi rännata, kus kõik piirid on suletud olnud ja ja ta on pidanud jääma oma külasse ja oma kodus nelja seina vahele. Ja, ja kogu aeg on tal olnud mingisugune suur maailma mure, mida, mida ta ei ole saanud nagu sealt maja nelja seina vahelt välja viia. Ja, ja need, need väljaviimised on olnud just niimoodi veidrad võib-olla jah, ta, ta on roninud puu otsa, pidanud sealt kõnesid ja ta on kunagi korstnapühkija ametit pidanud, siis ta iga kord enne kui ta asus põhitöö juurde, siis laulis sealt katuseta. Aga selles on mingis mingisugune sinna hea veidrus, ta ei ole kunagi nagu kellelegi kurja teinud või. Kindlasti oled sa ka elus seisnud silmitsi enda meelest täiesti lootusetu olukorraga, et kõik on äkki nii halvasti, kui ta üldse olla võib. Kuidas sa sellisest olukorrast välja tuled? No tavaliselt on oodanud. Tähendab, ma arvan, igast olukorrast on mingisugune välja tulemise võimalus ja ma olen ilmselt sellistes olukordades mõelnud, et ja, ja on siiamaani ka nii olnud, et et ju siis tuleb veel oodata mingi aeg ja küll küll siis jälle hakkab nagu midagi jälle sujuma. Kas sul tuleb meelde viimase aja elust mõni asi, mis sind tõeliselt naerma pani, pea sind üldse mingi asi naerma, tõsine inimene, nagu sa oled. Ma ei ole üldse nii tõsine, kui ma paistandil Mis mind naerma ajab, ma? Viimasel ajal. Kui niimoodi võtta, siis võib-olla kõige rohkem ajab naerma mu väike tütar kes saab varsti kaheaastaseks. See on tõesti praegu väga huvitav aeg ja väga-väga koomilised rääkimised ja astumised. Ja tegemised üleüldse. Selline maailma avastamine on, see on, see on nii naljakas. Oled sa ratsionaalne inimene või võib sind lugeda filmitegijana ikkagi niisuguste klassikaliste boheemlaslik? Aga ma arvan, et ma võin väga ratsionaalse inimese mulje jätta nendele, kes mind ei tunne. Aga tegelikult mul on ka omamoodi nõrkused, tähendab, ma olen omamoodi selline töönarkomaan ja kõikide asjadega on niimoodi, et kui ma midagi tegema hakkan, siis ma nagu ei, ei noh, mul kaob nagu mingi piiritaju ära või ja selles mõttes ma ei saa ennast kuidagi nagu ratsionaalseks ise pidada.