Nõnda mängis 31 aastane Bennigudmen oma kompositsiooni pealkirjaga hernehirmutis New Yorgis 1941. aasta veebruarikuus. Käesoleva kuu viimasel esmaspäeval, 30. mail möödub tema sünnist 85 aastat ja sel puhul ongi põhjust temast täna kõnelda ja tema muusikat kuulata. Veelgi parem olnuks seda teha vahetult enne mainitud tähtpäeva, kuid juba ammust ajast on kuu viimane pühapäev heliseva kroonika päev. Kindlasti kõlab siis sealgi üks Benny Goodmani mängitud bana. Täna on mul eriti raske ülesanne maalida tunni ajaga pilt ühest maailma populaarseimad muusikust, kes sai elukutseliseks pillimeheks juba kaheteistaastaselt ja jäi selleks kuni surmani olles siis 77 aastane. Niisiis kestis tema karjäär 65 aastat. Mul on riiulis umbes 25 tundi Benny Goodmani mängitud muusikat, kuid see on tühine murdosake sellest, mida ta plaatidele, lintidele ja muusikafilmidesse talletanud. Niisiis on kergem hiirelõksuga elevanti püüda, kui siinkohal Benny Goodmani pärandist ülevaadet anda. Aga üritama peab enne kui alustada nii-öelda algusest kuulakem veel üht pala, mille Edis Sooter kirjutas peni Kudmelile 53 aastat tagasi. Kuid meil on vihjanud, et pea kogu palav oli välja kirjutatud ja nii ta ka mängis, see tähendab tavaliste improviseeritud soolade asemel on siin improvisatsioonilised stiilis mängitud kirjutatud soolod. Pealkiri lärin, ET alaking vihjab ilmselgelt sellele Eppeni Gutmen oli Kingov sving. Svingi kuningas. Benny Goodmani isa oli pärit Varssavist, ema Kaunasest. Sajandivahetusel rändasid paljud Venemaa ja Poola juudid Ameerikasse esiteks, et leida paremat elujärge ja teiseks et pääseda juudi vaenulikult maalt, mida Tsaari-Venemaa oma sagedaste programmidega kahtlemata oli. David ja Dora Kuutman tutvusid alles ameerikas ja abielusid pooltimoris. 25 aasta jooksul sündis perre 12 last ja pereisa töötas ühe väikese äri omaniku juures, rätsep bana pidi kõvasti pingutama, et näljastele suukestele oleks midagi ette panna. Asunud vahepeal ümber Chicagosse, kus sündis kabenny teenis isa kõige enam 20 dollarit nädalas, kuid oli ka aegu, mil üldse tööd polnud. Elati keldrikorteris, vahel ilma kütteta. Pühapäeviti võttis ta viid nüüd Ameerikas juba David kud, men nooremad lapsed endaga kaasa Tuglase parki, kus anti tasuta vabaõhukontserte pereisa sai teada, et lähedases kihela tšenkobi sünagoogis laste orkester kus iga poiss saab kolm kuud tasuta muusika, algõpet Dust. Ta viis kolm nooremat poega sinna 12 aastane Harrysaid tuuba, aasta noorem Fredi trompeti kümneaastasele Benile laenas orkestri juhtuma klarnet. Kahjuks lõpetas sünagoog laste muusikaõpetuse majanduslikel põhjustel peagi ära, kuid nüüd võeti poisid Šein Adamsi Halla-Hausi nimelisse Klubi poiste orkestrisse, kus Penny kaks aastat head klarnetiõpetust sai. Õpetaja oli klassikalise kooliga sakslane juba aastates härra nimega Franz Shep. Tema õpilased olid ka hilisemad tuntud džässi klanetistid, siminoonia, pasterpeeli. Viimasega mängis Benny sageli klassikalisi duetti. T. Sept viis oma õpilased vahetevahel mõnda algkooli esinema ja ühel niisugusel puhul olid kuulamas kabini isa ja õde Iida. Pärast kontserti ütles õpetaja isale, et tema pojast tuleb silmapaistev klanetist. Kui peni oli 12 aastane, ostis isa pruugitud grammofoni paari plaadiga. Ühel plaadil oli populaarse orkestrijuhi teed luise klarneti soolo mille peni pähe piss ja selle imitatsiooniga esines ta Chicago keskpargi teatris esmakordselt raha eest teenides viis dollarit. Selle raha eest pidi isa üle 10 tunni nööbeete õmblema. Peagi sai veni tööd kohalikes tantsuorkestrites, peamiselt bändis, mida juhatas Müür Podolski. Peaaegu oleksin öelnud Bodelski. Muidugi ei saanud orkestris ainult klarnet iga läbi, kuid nüüd sai penni endale ka altsaksofoni osta. Ja hoolimata noorusest sai ta ka muusikute ametiühingu liikmeks sest ilma ametiühingu liikmekaardita ei tohtinud keegi elukutselisena mängida. Ta oli vahepeal astunud Harrissoni keskkooli ja oli üsna raske õppimist ja pillimängu ööpäevale ära jagada. Aga kogu see vaev tasus end, sest selleks ajaks oli selge nii noorukile endale kui kogu perekonnale. Veni Kudmenist tuleb tõepoolest klanetist. Muidugi kulus veel aastaid niisuguse tasemeni jõudmiseks, mida äsja kuulsime. Noorbeni Kudmen kasvas Chicagos, mis oli kahekümnendail aastail tõeline džässiparadiis 14 aastaselt tutvusta legendaarse piks Paiderbeckiga, kui orkestri juht Pilgrim teda haigestunud klarnatisti asendama kutsus. Samas bändis mängis Patherbeces noort Goodmani poodiumilt ära tahtis ajada, arvates, et tegemist on lihtsalt uudishimuliku poisikesega. Siis aga tema mänguga igati rahule jäi. Benny Goodman mängis mõnel puhul ka ostini keskkooli bändiga, kus olid pat friiman front esse, Maker, Wave tahia, teised. Muidugi ei lastud teda siis veel sisse niisugustesse lokaalidesse, kus mängis luu ja Armstrong. Kuid teda ja teisi suurusi kuulis ta siin-seal sellegipoolest. Šarbjoo igavas tantsuorkestris püsis ta raha pärast 48 dollarit nädalas. Nelja tantsuõhtu eest olid talle siis lausa virstlik palk. 15 aastaselt mängis peni Kudmen Art Gasly orkestris, kus ta juba rohkem meelepärast muusikat eest leidis. Aasta hiljem siirdus ta Californiasse trummar Ben pollaki orkestrisse, kus üks arranžeerija oli samas ka trombooni mängiv Glenn Miller. Hiljem võttis pollak kabenny venna Harri orkestrisse kontrabassi ja tuubad mängima. Seitsmeteistkümnendal detsembril 1926. aastal plaadistas Benny Goodman dema orkestriga oma esimese soolo. Seda mul käepärast pole, kuid leidsin mõned hilisemad n pollaki plaadistused, kus ka Benny Goodmani klarnetit kuulda on. Üks neist kannab pikka pealkirja osta, osta oma kallimale või muidu kallim, ütleb sulle bai-bai. Seda kurjakuulutavat teksti laulab veel man vennikud, mõni kuuleme mõne taktika enne laulu, aga hiljem juba päris pikka soologa. Vend Harri, vapper tuuba kostab ka kohati päris kõvasti. Trompetit mängib Zimmekvaatland, trombooni emb-kumb kas CD kaardil või Glenn Miller. Kaldun viimase poole, sest Garden oli tollal juba üsna tugev mängija. See sooloonu keskmist klassi. Selleks ajaks olid venni Harry ja mõned vanemad lapsed leinud suhteliselt korraliku sissetulekuga töökohad ja pereisa oleks võinud juba vanaduse puhkusele jääda. Seda aga tema uhkus ei lubanud või oli see lihtsalt kestev mure laste heaolu pärast. Igatahes loobus ta küll rätsepaametist, mida silmad enam teha ei lubanud kuid võttis müüja koha ühte ajalehekioskisse. Ühel õhtul töölt koju tulles jäi ta kõnniteele kihutanud auto alla ja suri kohapeal. Polagi orkestris käis Benny Goodmani käsi hästi ja mõlema penni vahekord oli samuti hea. Mõnikord mängisid nad kahekesi vaid klarnet ja trumm. Nii nagu hiljem peni kud meil koos siin gruppaga mängis ühes oma orkestrit tuntuimas palas Sing Sing, Sing ehk laula, laula, laule. See oli Benny Goodmani gruppa duett Lui priimapalas, Sing Sing, Sing, pöörduge aga veel tagasi Benny Goodmani karjääri algusesse. Wen pollakiga hakkas ta vahekord jahenema siis, kui viimane märkas klarnet dist teeb tema orkestrimängijatega plaate väikestele firmadele nagu bänner oreool või melotsoon. Kasutades iga kord uut bändi nime, näiteks Sten Fresh men Lambetšeks Tiksid ei siis kentacki crashoppers Hodsi totsi, gäng ja nii edasi, aga ka juba vennigud Mansbois. Need plaadid on tänapäeval rariteedid ja vaevatanud. Kõik säilinudki on. Mulle saatis ühe koopia 1928.-st aastast kadunud bluustööline Londonist, kuid avastasin, et Clinton nii veninud, et raadios mängimiseks enam ei kõlba. Veni Kudmel lahkus pollaki orkestrit. 1929. aasta septembris mängis kuu aega Paramount teatri orkestris siis aga liitus džässi trompetis Tretnikkolsi ansambliga, kus oli küll vaid mõned kuud. Kuni 1934. aastani mängis ta paljude orkestrijuhtide all, nende hulgas Andrekoste Laanets, poolu Whitman, Louis ja teised Jaan formeeris bändi laulja Raskalumbo saatmiseks. Sellesse kirjusse perioodi mahub ka koostöö marimba mängija red Norvoga bassklarneti Stina. See oli ilmselt aeg, millal veni Kuutmen võttis vastu enam-vähem kõik pakkumised, sest muusika oli tema elukutse. Kuulates 1933. aasta novembris plaadistatud Retnolva pala Oktoopuse tants, näib, et igavamad ülesannet pole Benny Goodman plaadi stuudios küll täitnud, kuuleme tema bassklarnetit üsna vähile. Umbes samal ajal, kui tehti äsja kuuldud plaat, võttis Benny Kudmaniga ühendust hämmo, kellest hiljem tuli Kudmani naise vend. Niisiis oli veni kud mullu Pärnus esinenud John Hammond noorema tädimees. John Hammond oli saanud pakkumise teha seeria Ameerika džässiplaate Euroopa turu jaoks ja tahtis teada, kas peeni kuud meil oleks asjast huvitatud. Pärast esialgset kõhklemist. Kas niisugune asi end üldse tasub jäigud nõusse. Ja samasse projekti tõmmati veel paashektiigaarden ja pianist shows sallivad. Kahe sessiooniga mängiti neli pala, mida päris elavalt osteti. Hammondi kaudu sattus peeningud meil ka koostöösse lauljataride Mildred Peilija pessismissiga. 1934. aasta märtsis tuli vend Harry uudisega, et ühte uude teatri restorani otsitakse orkestrit ja soovitas Bennil oma õnne proovile panna. Kuna samal ajal oli pool Whitman pakkunud Benile pikaajalist hästi tasuvat lepingut, oli valik raske. Kas lükata kindel sisse tuled tagasi ja minna välja riskile. Venivalis riski sai kopp kui grupi häid muusikuid. Orkester hakkas ilmet võtma, kuid kolme kuu pärast öeldi neile viies. Teine orkester, mis samas lokaalis zooprogrammi saatis hakkas ka tantsuks mängima ja Benny Goodmani bändi polnud vaja. Siis aga tuli päästjaks tollal üha enam kuulajaid haarav Ringhääling. Üks jõukas firma biskviidikompanii tahtis avada MPC süsteemis laupäeva õhtuse muusikashow milles kella 10-st üheni mängis kolm orkestrit. Soliidne ajaviiteorkester, Ladina-Ameerika rütme, Midel mängiv bänd, Yahot džässi mängiv bigbänd. Saadet pidid edastama 53 saatjat üle kogu Ameerika. Üks tuttav raadiomees soovitas tehnikud mõnile teha MPC-le prooviesinemine. Ja see oli hea soovitus. Orkester sai lepingu. Programmi nimi oli lets, Stans tantsige ja sellenimeline palaja, orkestri avapalaks lõpetati aga unistama palaga. Pae. Mainitud raadiosaade, mida kuuldi kogu Ameerikas, kestis 1934. aasta detsembrist järgmise aasta maikuuni. Seejärel sai bänd lepingu New Yorgi Roosevelti hotelli, kus aastaid oli mänginud ka Lombardo magusbänd. Nii tuligi, et esimesest õhtust peale oli selge. Orkestrit ei sallinud külalised direktsiooni ka, isegi mitte kelnerid. Samal õhtul öeldi orkestrile üles ja kaks nädalat hiljem tuli pillid kokku kida. Päris tööd aga jäädud, kuna National polkasin kompanii oli otsustanud anda välja svingmuusikaplaate Koozartišoobani perigani les Brauni saali Paaneti otsiku epiga sai pakkumisega vennigudmen. 1935. aasta suvel plaadista 151 pala. On lausa uskumatu, et kõik palad mängiti plaati ühe päevaga. Aga niigi nytattrombonisträcleissi peetud päevik. See ajalooline koosseis on väärt nimeliselt üles lugeda trompetistipiivi ööbin neid käsebi ja Cheri nööri. Trombolissid Ballard ja Jack Leissi, saksofon instituut, Mandello HM-is sörtser artrollinija, Dick Clark, pianist Frank rööba, kitarrist Allan Royce, kontrabassist Harri Kuutmel ja trummar Siim pruupa. Palju arranžeeringuid müüs Kuutmanile Fletcher Henderson, kelle orkester oli pankrotti läinud. Ta kirjutas ka uusi. Siinkohal üks Hendersoni organiseeritud pala mainitud 51-st Sinimäe, eksju, ma ei saa anda sulle midagi peale armastuse. Samal ajal moodustas Benny Goodman trio, milles temaga mängisid trummar Chinud gruppaja, pianist Tedi Wilson. Viimane oli vaieldamatult tollal parim swing pianist kuid tema ilmumine koos kahe valge muusikuga oli dollalo nähtamatu, isegi omamoodi julgustükk Benny Goodmani poolt kuna valgeid ja musti muusikuid hoiti hoolikalt lahus. Esimene plaadistus tehti 13. juulil 1935. aastal ja neljast mängitud palast tõstetakse eriti esile kriimeri ja Leyton'i pala. Pärast seda, kui oled läinud. Minu esimeste džässiplaatide hulgas oli ekspeni Kuutmani oma. Ühel poolel oli Larokkad tiger rääk, mille ma noot noodilt maha kirjutasin ja imestasin, kuidas ta saab madalas registris mängida rütmipausist algavaid figuure. Ma ei teadnud siis veel, et minu vana süsteemsel klarnetit on see küll võimatu, aga püümsisteemi pillil, millel on pisut teistmoodi võtted, on see üsna kerge. Sama plaadi teisel poolel oli yangis võid so mängitud kvartetiga veni. Kudmen võttis nimelt järgmisel aastal ansamblisse veel ühe musta muusiku vibrofonist Lionel Hamptoni, kellega Lembit Saarsalu on olnud juhust paar korda koos mängida. Seda Hamptoni festivalil USA-s. Mainitud plaadi leidsin ühel 1949. aasta märtsi lõpupäeval Pärnus oma kunagise kodu põrandalt puruks astutuna. Pere oli siis juba külmal maal. See on juba tuntud lugu, kuidas veni Gunnar oma orkestriga ringreisile läks ja Denveris, nagu ta ise on öelnud, oma elu suurima alanduse osaliseks sai. Nimelt hakkas publik kohe esimesel õhtul piletiraha tagasi küsima ja peremees nõudis, et orkester hakkaks mängima valss. Õnneks oli Aucklandi publik sassilembesem ja seal ühel õhtul, mil Kuutmen seal mängis, seisti juba piletisabas. Orkestri triumf leidis aga aset Hollywoodi Palamari tantsusaalis Denveri kohtlemisest. Hirmunud Benny alustas vaiksemalt paladega, mis eriti suurt vaimustust esile ei kutsunud. Siis Olybeni, nagu meenutaktsiin gruppa öelnud, käigu nad põrgusse ja oli orkestrile käskinud võtta ette king pooltes tompinoodid. Publiku vaimustus oli kirjeldamatu veni Kuutmanni rahade saated olid teinud oma töö, tema muusikast, saadi aru. See oli 21. august 1935. aastal ja seda päeva on hakatud pidama svingi sünnipäevaks. Veni Goodmani orkestri menu tipp oli aastal 1936 kuni 39, millal koosseisus olid trompetistid, häri, Seimisesigi, elmann, tenorsaksofonist, video, musso, pianist, ses teisi trummar, siin kruupa, kõik silmapaistvad solistid ja publiku lemmikud. 1937. aastal andis bänd paramondi teatris vea kontserte, kuhu pääsemiseks eesti piletisabas. Aastail 1938 ja 39 andis John Hammondi innustusel kontserdi kaarnegi hoolis, kus varem džässorkestreid seisusekohaseks ei peetud. Ühelt kontserdilt on pärit järgnev võttegudmelisekstetilt, kus kitarri mängib noorelt surnud ja legendiks jäänud kitarrist. Saali kristjan. Klaveri taga on Fletcher Henderson, trumme mängib lahkunud Clubasemel Nikvetuul vibrafonil Lionel Hampton. Kontrabassil arti pärast. Kontserdireisid on viinud Benny Goodmani paljudesse Euroopa ja Aasia maadesse 1962. aasta mais, juulis mängis ta tollases NSV Liidus kost, kontsert seisis valiku ees, kas aastal võigud mällu. Viimase kasuks tegid otsuse, nagu muusikute kuluaarides räägiti heliloojat Šostakovitši, skavalevskija, rannikov, kes oma Ameerika reisil olid Kuutmani kuulnud. Nii sattusin ka mina tollase partei- ja riigijuhi Nikita Sergejevitš siga samale kontserdile ja erinevalt temast kuulasin lõpuni. Krussow oli koos suursaadik Harrimanniga läinud vaheajal lava taha tervitanud Kuutmeni ja öelnud temale omase talupoeglik otsekohesuse ka, et talle niisugune muusika ei meeldi, aga kes tahab see kuulaku. Kuid meil oli koostanud tõelise tähtede orkestri, tuues kaasa saksofonistiga, fil, uudsija, suut, simsi trompetiinstituuti, Williamsi, Jowniumani, Tedi, Wilsoni, mel Louisi ja teisigi, keda tunnevad kõik džässisõbrad muusikaga selle ringreisikavast lõpebki käesolev meenutus muusikust, kes keeras džässi svingi rööbastele.