Põlevkivi tundnud või noh, ma ei tea, on see tähtis. Et see ei olegi nii lihtne vastata, ma ei tea, kas mul on autoriteet ja võib-olla mingis osas on, aga. Kas on keegi, kellega teie maitselt klapivad? No ma arvan, et on suurem osa, kellega minu maitse ei klapi. See ei ole mind eriti kunagi häirinud, kõik arvavad, et mõtlen visuaalsuse esteetika peale oma filmides, aga vot see on möödapääsmatu. Aga nimed maaema kinematograafias, kelle tööd teile pakuvad huvi professionaalses mõttes? No viimasel ajal ma olen saanud kohe öelda ütleme on viis filmimist, millest ma olen saanud täiesti küllusliku vapustuse ja on Keslovski kolm värvi siis kämplani piano ja siis noore prantsuse režissööri Leokaraksi film. Armastajat armastusega aga filmid, mis pakuvad teile naudingut. No need filmid pakkusid tõelist naudingut, aga ma mäletan, et kui kui ma nägin kunagi ma ei tea, 10 või 15 aastat tagasi esimest korda, Emmanuel pakkus mulle naudingut. Kas te käite filme muite vaatamas kinos või vaatate neid kodus oma aparatuuri pealt? Pole tähtis film on, noh kui sa oskad näha ja tunda ja muidugi see on, see on tähtis, et filmi vaadataks kinos, eriti publiku seisukohalt, aga aga ma ei, ei hakka nutma selle pärast, kui ma näen head filmi telekast. Ja. Lõpp lõppkokkuvõttes kinos oled, sa istud kellelegiga üpriski lähedal ja tihtipeale on sinu sinu ees kellelegi pea ja, ja keegi hingeldab kõrval või näperdama midagi kõigutab su tooli. Või see kartulikrõpsu viimasel ajal on see väga mula. Ka jah sellistest kinodest krõpse süüa, eks mul on kodus hunnik filmi, mida ma ei ole vaadanud ja, ja kuna ma ei ole valmis selleks ei ole aega ja niisama lihtsalt, et oma väsinud aega täita, siis ei ole ka mõtet filme vaadata. Sest ma arvan, et ma olen muretsenud selleks, et, et neid nautida. Kas teid köidab enam uus või vana maailm filmis Euroopa Ameerika, ütleme see vastandamine. Ei noh, nii, mulle põhimõtteliselt Ameerika filmid ei meeldi, aga nii ei saa üldistada, et kõik Ameerika filmid on nüüd suisa halvad ja ja kõik Euroopa filmid on head. Ma arvan, et Euroopa filmid on halvad Moody ja heade omamoodi Ameerika filmid on samamoodi head nagu neuroopa filmid, aga halvad ei ole teistmoodi, et see alguses vahe, mille pärast nad on nõrgad idee on erinev, ideeline plaan, tehniline lahendus? Nojah, võib-olla Euroopa filmid on, on liialt üle mõeldud ja ja sedamoodi nad ei olegi tehtud selleks, et kelleltki mingit inimlikku huvi äratada, tihtipeale. Noh, võib-olla see on väikene liialdus, aga suunas vähemalt selles suunas, aga, aga Ameerika film on alati tehtud selle peale, et kellelegi huvi haarata ja selle tõttu nad on hirmus tehnilised. Te kirjutate oma filmidele stsenaariume põhiliselt ise. Kas see tuleneb sellest, et Eestis ei ole piisavalt häid stsenariste või ütleme endise nõukogude liidu territooriumil või sellest, et piisavalt ei usalda inimesi? Noh, ma ei tea, noh, see on niimoodi, et et ma usalda piisavalt iseennast, selle tõttu kasutan tihtipeale teiste algmaterjali. Ja, aga noh, ütleme stsenaariumi vormimine või, või mingisugused kirjandusliku teksti panemine stsenaariume, kujus, kujusse see on tegelikult töö filmi kallal juba. Et noh, mida tavaliselt vähem reklaamitakse, kõik arvavad seda, et filmimine on siis kui selliste kahupeadega tibudega ja selliste tuntud oskvalindsete härradega kõnnitakse mööda võtteplatsi, et see on filmi tegemine tegelikult see on ainult üks ja võib-olla üks olulisemaid osasid, aga selleks, et see oluline osa, kui õnnestuks selle heaks tuleb enne väga palju tööd teha ja pärast veel veel sama palju tööd teha. Töö näitlejaga võtteplatsil on muidugi kõige tähtsam, sellepärast et see, mida sa sealt saad, on siiski see põhiline, mida mida sa hiljem ainult tehnikaga ja nippidega ei oskusega, võid muuta millekski. Teiseks. Aga see on noh, selleni paaniline asjade, kuidas öelda vormimine või, või vägistamine, see jääb suuremal või vähemal määral ikkagi disainiks, seda võtteplatsil on juhtuda selliseid asju, et näitleja näiteks pohmellis või või kellel kellelgi on, no sa, sa pead mingisugust sellist põlenud Armupõlengus stseeni filmima inimestega, kellest on üks pohmellis ja, ja teine on teine on lihtsalt haige naine, ütleme selle haige ja, ja siis on selge, et lollus, on sul seda fill seda stseeni filmida sellisena, et ta, et ta kulgeb täpselt Maarjamäe järgi, see tähendab, kaks lõkendavad kirglikku sellist tüüpi haarduvad teineteisesse ja. Ma panen kasutada see näitlejate loomulik seisund ära ja teha siis armastusstseen teiste vahenditega. Selles mõttes on võtteplatsil toimuv on unikaalne ja seda parandada on väga raske. Kas sellest saab teha järelduse, et te peate ennast kergesti kohanemaks režissööriks, kes kiiresti ja hõlpsasti ümber orienteerub, või ütleme ka uutes oludes, millega te pole arvestanud? Ma arvan, et ma pean ennast kiiresti kohanemaks inimeseks ja, ja selle tõttu tõenäoliselt režissööriks. Ma arvan, et ma olen samal ajal ka äärmiselt põikpäine, sest et mis mulle ei meeldi, ei sobi ja pean lolluseks ja ebaproduktiivsed siis selle vastu ma olen lõpuni. Te olete rohkem despoot kui demokraat. Olen alati väga suur demokraat. Aitan alati kõiki suurima heameelega, ma olen oma nende filmide jooksul, ma olen karjunud võtteplatsil ainult vist 20 aasta jooksul, kui ma olen filme teinud, võib-olla kaks või kolm korda. Kas on olemas eesti näitleja, kellega koostöö on teile pakkunud rahuldust? Suurem osa Eesti näitlejaid, kellega ma olen koostööd teinud, on nendega koostööd segama, tööd teinud nendega koostöö on pakkunud rahuldust. Aga on selliseid idu biiticine, selliseid kas on olemas selliseid, kellega on väga raske jälle võtteplatsil, kes iseloomu pärast või, või kellel on vabatahtlikult enam ei lähe? Ei loomulikult on aga suhteliselt vähe, mulle üldiselt ei meeldi joodikud. Aga ei ole veel staarikompleksi väljakujunenud eesti näitlejatele. Noh, on ikka, tähendab, see paar viimast aastat on Eesti Näitlejate staarikompleksi kahandanud kui varem oli ju tegelikult võtta proportsioonid väga hästi paika pandud. Teater oli see koht, mis oli kodu, kus on maja tempel, mida austad, kus käiakse loomingut, tegevuse, kino oli see koht, kus käidi haltuurat tegemas. Nüüd enam keegi ei julge Piusatadagi midagi haltuura suhtes, sellepärast et kõik innukalt üritavad leida ükspuha millist haltuurat. Ja kui, kui varem sai leidnud näitlejat korraliku rolli, siis nüüd näitleja jookseb ükspuha mingisuguse reklaamikökats. Sest et see seda on vaiadele elamiseks. Ja sellest pole midagi paha, ainult natukene naljakas, miks niimoodi? Loll varem olnud? Kaks nime maailma tippude hulgast, kellega te, kui oleks selline võimalus antud, teeksite kõhklematult filminäitlejate hulgast üks mees, üks naine. Eriti kaua ei ole vaja mõelda. Üks naine, üks huvitavamaid meesnäitlejaid on kellega ma filmide üheksa oleks olnud Jeremija ajens, eks. Inglise näitleja ei tea, kas teda teatakse, teavad, jäetakse küll, ta on viimasel ajal väga palju mänginud Ameerika filmides, Euroopa filmides ja mina. Ma nägin teda esimest korda ühes sellises inglise sarjas nagu Braitsed rivisid. See raamat on eestikeelse raamatuna ilmunud. Ja seal ta jättis lihtsalt vapustava mulje, selle nägu. Ma hakkasin järjest jälgima. Eesti vaatele tuttavad Cronenbergi filmist, mis on Soome televisioonis, kaanbergi filmidest Ja vot temaga oleks väga põnev tööd teha kindlasti. Ja siis naistest võib olla Ta oli üks, kes mind siiamaani meeletult võlub ja lummab, on Katri intena. Aga Ma ei tea, kuidasmoodi nad kumbki inimestena, sellepärast et viimase filmi juures, mida me siin Eestis filmisime koos inglastega oli peaosas üks näitleja, kellega ma oleks ka nimetanud, et ma väga suure huviga teeksin temaga mingit koostööd, kui tema oleks valmis selleks. Ewafrealing naine, kes mängis Bergmanni Phanis Aleksandrit, mängis seda noort ema, kes ära sureb. Tuli välja, et see on täielik visteerike, hullumeelne et inimene, kes on omadega nii puntras, et ta teeb kõik selleks, et kuidagi kirgi üles kütta, et varjata noh, niisugust et ei tekiks hetkekski tühja momenti ja, ja. Kogu grupp oli tahes käpuli ja ja. Faking kohvile. Ajudes mustad kaanid, silmis neuralgia rusikad, hüvasti, öised plaanid, naine, kiiktooli, hõbelusikat on senini tunne filmi tehes. Et kõik see on olemas. Nii see kõik ongi ja see, see on see esimene filmi tegemise köögipoole avanemise aste. Nii et jaht minnakse lahku ja nii edasi ja, ja, ja silmist silmadest must ja punnitud ja venitad ja siis on kõik täpselt õigus. Aga peale selle on seal midagi muud, võib-olla mida ei oskagi nii hästi, nagu seal on öeldud järgmisel järgmisel tasemel nagu välja öelda, et selles tähendab, selles on. On grupp inimesi, kes nii või teisiti on üksteisesse armunud, kes teevad koostööd, loovad midagi erakordset, see fluidum, mis nendele inimeste ümber aura, kuidas see asi toimib, on kordumatu. Et see perekond, see mingisugune kummaline ühiselu ja ühes rütmis hingamine ja ühes rütmis Pummeldamine ühes rütmis pingutamine. Et kuigi kõik teavad, et ühel momendil lõpeks ära kunagi keegi ei usuks, sest ja kui viimane võttepäev on, siis pärast seda tuleb selline tühjus sihuke pohmelli, mis katab väga pikka aega, tihtipeale isegi rohkem. Inimesed on selles, kui ei tule kohe uut tööd peale selles pohmellis lähedaste inimeste kaotamises, sest et ükspuha, mismoodi sa püüad neid sidemeid uuesti sõlmida, nad ei klapi enam kunagi, sest et noh, ütleme seda noh, väljaspool meid olevat, et eesmärki ei ole enam olemas, on ainult isiklikud huvid, eesmärgid, see tuleb sinna juurde. No teil on see pohmell kestnud nüüd väga pikka aega, ehk lahtiseletatult tähendab see seda, et ei ole väga pikka aega. No kas väga pikka aega teinud filmi kas teil ei ole tekkinud tunnet nagu uisusõit või jalgrattasõit, läheb meelest ära, et äkki ühel päeval ei oskagi enam. Ma mõtlesin, ma olen veendunud olnud, et see ei kao kunagi, kui sa oskad kosmosest osanud teha või osa ei ole osanud teha, aga noh, ütleme sellel määral vastavalt oma tasemele. Et ma olen kindel olnud ka kogu aeg, et see ka kuhugi, aga paar päeva tagasi ma mõtlesin just seda, et tegelikult võtta Et, et mul on teada need need filmid ja stsenaariumid, mida ma olen osaliselt kirjutanud ja mida ma veel edasi pean kirjutama, need read, mida ma peaksin Tegema kuidas nad haakuvad praegu ja täna selle üle, otsustanud sest et. Tavaliselt on minu filmidest sõlmatut, ma ei tea, mis põhjusel. Kummaline elamus, et siin nädal aega tagasi või olevat kuskil telekanalis näidatud filmis laagrit mida õudse innuga maha tapeti, nii et ma mõtlesin selle üldse, kas Eestist ära minna või. Aga praegu vist ei olnud seda isegi sõimatud ja, ja keegi, kes mulle sellest rääkis, ütles, et jah, et et huvitav, et siis, kui me seda filmi tegema, siis me mõtlesime selle kõik välja, et et, aga praegu on see kõik juba olemas. Et näed siis, kuidas. Ma arvan, et see, et ma olen režissöörina filmi teinud, on tootjana väga palju asju aidanud, sellepärast et ma saan aru praktiliselt kõikide probleemidest ja kõikide küsimustest, kes võtsid võtteplatsil tegu, tegutsevad ja, ja ma saan aru ka selle protsessi sihipärasusest kõikide poolelt. Ja, ja raha ütleme, tekitamine. Ega see ei ole noh, ütleme päris labane märku, et see on ka ütleme, mingil määral looming ja intelligentne, toiminud. Et ja minu jaoks on tähtis asi see, et, Rahade juures ei saa bluffida, aga kui sa mõtled selle peale, et sa osaled mingis noh tõsises suures toimingusse, kus liiguvad meeletud suured rahad, mis üldse liiguvad maailma filmitööstuses, kus liiguvad suured kunstnikud, suured näitlejad Amplituud Euroopa ühest otsast teise otsa ei ole mingisugune probleem. See on teine mänguma, vot selle selle õppimine ja seal mingisuguse usaldusväärse partneri. See on, see on põnev asi taga ajada. Ma juba ennem mainisin, et te vaatate palju filme, vähemalt kõik räägivad, et te olete väga tõsine filmivaataja analüüsid selle pärast väga põhjalikult. Öelge, kas kunagi on mõni film pakkunud teile lahenduse oma eluprobleemidele? Olete saanud sealt mõne sellise retsepti, mille järgi olete toiminud. Ei tea, ma usun, et sellepärast, et ma olen kuidagimoodi täiesti automaatselt pidanud elu ja, ja filmid. Nagu lahus ja aga seda, et, et mõni film oleks mind meeletult kasvatanud ja suunanud ja vastanud minu elu küsimustele, seda ma ei oska öelda, ma pean siiski silme väga lähedaseks tegelikkusele aga siiski ikkagi täiesti kunst tegelikkuseks ja miski kestavad teatava aja. Sa saad selle aja jooksul ülenduse ja, ja need kajad kestavad sinus edasi väga pikka aega. Ma ei tea, võib-olla seal on jah mingisuguseid hoiatavaid märke selle kohta, et nagu nagu oli Keslovski selles Ma nägin neid vales järjekorras, aga see KUS Shan, TUI Trintenjanud mängis sõnani punases ja et oli selles kujus midagi mulle väga lähedast. Ma ei ole küll kunagi juurat õppinud ega, ega ka teatav nisugune, üksinduse tunnetamine, nauding ja, ja, ja sellise, ma ei ole veel sinnamaani sellised pahelise naudinguna jõudnud, aga mõtlesin, et ahaa, vaatab ja silmas. Et, et siin on ainult niimoodi mõningad sammud sinna. Mulle meeldib mõtelda. Mulle meeldib teatavaid asju kokku võtta. Ta järeldusi teha ja ma ei saa. Mul on vaja noh, ütleme keskeltläbi kord vähemalt kord kuus, aga üldiselt oleks vaja iga nädal kuidagi see, mis sa oled teinud, see, mis on tegemata jäetud nii töös kui kui oma elus, kui üldse legeteerimises, eksisteerimises mõtlemises see mingit moodi kokku teha, analüüsida seda ja, ja mõelda, et noh, et milline peaks siis järgmine samm olema. Et see, see on üks üks asju, mis mul pakub tegelikult suuremat naudingut, väga suurt naudingut. Teatava niisugune ahhaa Niimoodi. Käitusid täiesti ebaadekvaatselt ebapedagoogiliselt üldse niimoodi. Siin näed niimoodi. Asi, mida sa ei ole teinud poole aasta jooksul, tuleb kätte hoopis drastilisemalt kujulgele. Ta ei tohi nende asjadega niimodi venitada. Tuleb teha täpsemaks, ära formuleerida ja siis on võimalik nende suhetele vaielda. Ühesõnaga. Aga see on asi, mida väga paljud inimesed üldse ei oska niimoodi oma elu üle järele mõelda. Öelge, kui suurt rolli mängib selles oskuses teie ajaloolase haridus? Ma olin üldiselt kehv ajaloolane, väga kehva ajaloolane, õppisin üpriski kehvasti, ma ei ole endiselt seda head mehaanilist mälu. Ma usun, et ma ei ole seda niivõrd ajaloost õppinud kui, kui, kui sellest pärit oma oma lihtsast päritolust ja väikelinnast, kes noh, asjad tundusid olevat võrdlemisi hästi paika pandud ja ja nüüd, kui me käisime Järvamaapäevadel, siis noh, inimesed, kes nüüd elavad muudes linnades ja siis toodi ette selline Eksümptomet, mis Järvamaalt paidest põgenetakse ära, et selle koht, kus inimene saaks seal elada, olla ja areneda ja ja vaid see on selline väike rin, Kolklus, provints ja kadaklikus ja vurlevikus ja nii edasi ja siis mina mõtlesin sellele järele ja ma leidsin momentaalsused tänavusele provintslikkusele kadaktikusele võrrelda, et kas mul on kõik see olemas, mis ma tahan. Tegelikult asja tuleks vaadata hoopis teistpidi. Mina olen väga lihtsast kord kodust pärit. Minu ema pidas mitmesuguseid ameteid. Mul on väga hea meel selle üle, sest et see on jätnud nagu igas situatsioonis siiski noh, aru pähe või kuidagi ja ei ole teinud minust viriseja virisejad, et noh, miks ei anta sel teemal vaidlema, et kui sa ise ei oska tekitada, ise ei oska luua ja kuskilt Tekitada olukorda, et sulle makstakse siis milleks üldse viriseda ja hädaldada ja ja ei ole mul ka noh, niisugust. Ilmselt sellist kinos on vaja küllaltki kõvaseks traktori buldooseri konstruktsiooni, et see vastu peaks kõigele sellele, mis seal luuletuses oli selles silmade eest mustaks läinud ja perekonnast tülise lahku läinud ja, ja, ja petetud lootused ja ootused sellele sellele hetkeemotsioonile tuleb vastu pidada ja ikkagi lõpuni asi teha ja püüda selles asjas kuidagi pea püsti mitte alt minna. Noh, ma ei tea, ma arvan, et selles mõttes on mul vedanud, et jah, et on olnud võrdlemisi terve ja, ja kaske ja täpse päeva. Teie puhul igal juhul mängib välja see süsteem, et või see skeem õigupoolest, et te olete ennast agulist üles töötanud. Öelge kui oluline on teie jaoks olnud see, et saavutaksid selle, te elate hästi. Alan hästi, ma olen alati hästi ära. Ja ma tean, aga see on olnud eesmärk omaette. Ja minu arust see tähendab seda, kui niimoodi öelda, et see on eesmärk omaette olnud minu arvates see on inimeksistentsi loomulik vajadus, mille jaoks ma peaksin üldse elama, kui ma elan halvasti. Mis, mis elus olla? Ükskõik millise inimesega sa ei räägi Peeter Urblast, siis nad väidavad kõik, et alates Teet nii filmis kui elus kui söögis-joogis, noh, ükskõik kui minimaalseks selles kategoorias minna Ja ma arvan, et ma olen seda, aga ma ei ole eriti haritudes teed, sellepärast et minu ainukene mul on kaks korralikku haridust, eks on, kunstisuhteliselt korralik ja ja siis ma olen palju palju lugenud, see on niisugune noh, amatööri, haridus ja mingi mingil määral professionaalne filmiharidus. Ja, aga. Praegu juba tekib, hakkab tekkima selline situatsioon, et minu estetism on ajast ja arust. Ma olen täiesti veendunud sellest, et tegelikult reaalne elu liigub hoopis teisest eetikakategooriaid mööda, mul on nagu mingisugune tolmunud ja mahajäänud elevandiluu torn mis on mulle endale väga armas, mugav ja, ja mis sisaldab endast hunniku isikupäraseid. Ja, ja nii-öelda käte, puudutustest ja hinge puudutustest. Vormitud esemeid, mälestusi, suhteid, inimesi. Ja, ja see on minu jaoks väga tähtis ja oluline, elus. Ja ta on stiilne ja võib-olla tema stiilsus on samuti üks asi, mis võib-olla teda võib-olla liiga palju raamistab, nagu me teame, on, eks ole, Peeter tegelikult kunstiajaloolane ja kunstiharidusega inimene. Võib-olla temas on kübeke natuke liiga palju Essteeti, mis, mis jääb võib-olla filmides natuke liiga palju silma, et ta natukene võib-olla paneb palju rõhku detailidele ja siis nagu see põhiasi Kipub nagu tasakaalust välja minema, tal on väga oluline kõik, kõik, kogu näiteks kogu kaadrikujundus ja tavaliselt nii palju, kui mul on kogemus temaga töötajas filmide juures, siis praktiliselt filmi juures võib küll kunstnik olla, aga, aga, aga tegelikult selle maailma ja detailid paneb paika lõppkokkuvõttes ikkagi Peeter ise. Ega ta seal eriti ei lase kellegi teise maitsel niiviisi domineerida. Samuti noh, haruldane, kuidas täna loob omaenda elukeskkonda, see on väga-väga põnev ja esteetiline ja nii tema oma kodu kui ka ja tema maaelamine, see on ka, need on ka kõik väiksed väiksed kunstiteosed. Teil oli just juuni alguses sünnipäev, mis on, öeldakse, et mees sai täismeeste ridadesse või kuidagi niimoodi naljaga pooleks. Kas teie elus on praegu tõus või mõõn? Mina ei ole üle 10 aasta oma sünnipäevasid pidanud ja selle tõttu ei ole mul mingit tähtsust, kas kas sünnipäev, kas tõus või mõõn on seotud sünnipäevaga või mitte ja aga, ja öelda seda siis siis ütleme paar paari paar nädalat tagasi, muidugi esimest korda ma hakkasin mõtlema, et järsku see see kuradi Humbu, kas nende igasuguste biovoolud, mis nüüd on biorütmidega ja et seal on nagu mingisugune mõte, et kõik läks küllaltki kehvasti, et midagi nagu ei liikunud ja. Ma olen kõigest sellest võrdlemisi tüdinenud, nii töös kui omaeneseasjades, kui, kui rahaasjades, kui kõikides ettevõtmistes ja, ja kõige pisemate asjadeni välja, kõik peaks nagu nihu. Aga see tekitas jälle siukse mõnusa eneseiroonilise hoiaku, et vaata kurat et ikka veel kuskilt tuleb ja päris mõnus niimoodi. Kuidas selles olukorras käituda? Et. Tõusu ja mõõna suhtes võib öelda seda et keegi kuskil on kirjutanud, eestlasele on meeletu vajadus õnnestumise järele, loomulikult tõusud on seotud selle selle õnnestumisega. Õnnelik on olla siis õnnelik oled siis, kui sa oled õnnestunud milleski. Aga mina, noh, nagu ma ütlesin, et ma ei ole nii rafineeritud tüüp, et ma lihviksin välja selleni siukse enesega irisemisega, enesega rahulolematuse vastupidises suunas noh, niisuguseks paranoiaks või eluohtlikuks enda jaoks. Et, et see mull suubub niimoodi mõnusalt eneseiroonias, kui on võimalus, kui oled hädas ja midagi sitasti teinud, siis. Lihtsalt natuke sõimad ennast ja irvitad, et vaat kus loll. Olete viimased pool aastat märganud, et ta ei lähe nagu asjad hästi, kas te suudate näiteks oma lähedaste suhtes jääda inimlikuks, tähendab, kus te suudate neile mitte närvidele käia? Noh, jah, vahelduva eduga, ilmselt tõenäoliselt ja on, on lähedase inimese, kellega mul ei ole mingit vaeva olla. Lahti ja, ja selge ja et noh, kõik on nagu loomulik ja avatud ja, aga on jälle osa, kellega Noodla üpris raskelt toimib. Ma arvan, et ma olen seda ilmselt juba 100 korda korranud, ma olnud. Korrektne abikaasa, aga ma arvan, et ma andunud isa olnud. Ja, ja suurim suurim nauding olla koos lastega ja mingil vähesel määral tegeleda nendega arutada asju, nad on mulle olnud siiamaani kõige tõsisemat vestlust arutluspartnerid, kellega ma võin tõsimeelsetest rääkida ka kõige keerulisematest asjadest ja, ja alati jääb püsima niisugune. Noh, mingisugune solidaarsus on paha sõna, võib-olla kasutad sõna ikkagi midagi sarnast? Kas praegune aeg on Urblejaks kõige sobivam, võib-olla sobiks paremini hoopis mingisse muusse aastasse. Võib-olla kui, siis ma kujutlen, et mingisugune kujutlus on, et ma ei tea, seal võib olla väga absurdne seos, aga, aga kuskil võib-olla 20.-te 30.-te aastate Inglismaa. Oleks tema stiili stiiliajastu kuid teisalt ka selline tunne, et tegelikult Peetrile praegune aeg väga sobib. Tegelikult ei ole üldse noh, nõndanimetatud sotsialismiaja inimene, seda on näidanud ka tema tegelik võime kiiresti ümber orienteeruda. Ta oli ju tegelikult üks esimesi, kes, kes. Lõi oma filmiettevõte oma oma filmifirma ja hakkas tegelikult toimima sellel segasel ja raskel riski nõudval ajal omapäi. See, järelikult tal on need eeldused olemas ja ta on kogu aeg läinud ja liikunud edasi. Nii et tema jaoks on see aeg on minu meelest täiesti soodne, ta oskab oma peaga mõelda ja tal on sellist ka sellist majanduslikku kujutust tal on. Minu arvates on olemas selliseid Suhtlemisaktiivsemaid perioode ja perioode, kus, kus ta nagu ära kaob ja ta ilmselt siis on üldse väga väheste inimestega suhtled. Ja siis siis nagu tükk aega ei, ei teagi, ei ole tast midagi kuulda olnud, sest tal on ilmselt vajalik olnud noh, oma asjadega ise tegeleda, ta ei ole soovinud, et ta kellegagi suhtleks või ennast millegagi millegagi killustaks. Ja ma olen tähele pannud, et see see selline üksiolemise tarve või oma oma oma mõtete ja maailmaga üksijäämise tarve on, on, on silma paistnud tema puhul küll, et teatud hetkedel ta nagu nagu eraldub ja, ja ja ajab oma asju ja toimetab täiesti üksi ta siis teatud perioodid ei kannatanud seltskondlikust ja suhtlemist ta, kuna ta on tähtkujult kaksik, siis ilmselt mõistetav tema ühe üks poolus, mis on selline ilmselt aktiivsem ja, ja, ja, ja, ja suhtlema ja, ja, ja, ja avatum ja teine on intiimsem, kinnisem, varjatum. Võib-olla võib-olla, mis tal nii loomingus kui ka elus on, minu arvates? Mingisuguseks komistuskiviks või takistuseks mulle tundub, aga see võib olla minu subjektiivne arvamus. Ta on loomult natukene liiga pehme, ta laseb võib-olla liiga palju teistel inimestel ennast mõjutada ja selle läbi laseb ka ennast ära kasutada. Aga nagu me teame, kino ja teater on äärmiselt julm ja isik isikukeskne loomingu liik. Seal peab olema äärmiselt jäik ja äärmiselt Räiged oma ideede kaitsmisel, eriti ma saan aru, on seda kino see, see masinavärk on niivõrd niivõrd meeletu, et seal režissöör peab olema tõeline kiskja. Ütleme nii. Aga Peetri loomus on, on pehmem, järele andlikum, ta loodab siiski inimeste enda kohusetunde ja vastutuse peale, mis aga paraku meil veel ei toimi. Ja nõnda tihti kasutatakse võib-olla Peetri loomuse sellist leebust ära ja lastakse sel ajal arvel liugu. Linnateatri lavastaja Madis Kalmet kui ma küsisin mõnelt pette rubla lähedaselt inimeselt selle kohta kes oskaks tema kohta võimalikult palju rääkida, siis üks nimi, mis tihti kordus, oli teie oma. Mis ajas teie suhe kestab ja kuidas seda võiks nimetada? Meie suhe kestab juba umbes kümmekond aastat ja kui ma nüüd meenutan, siis esmakordselt tutvusime Peetriga Rakveres, kui ta tuli lavastama Osbournei vaata raevus tagasi. Ja seniajani ma ei olnud praktiliselt temast midagi eriti kuulnudki. Jah, ma teadsin, et ta filmirežissöör ja on teinud karikakramängu ja mingisugused sellised väga pistelisi detaile. Raivo Trass kutsus ta lavastama teatrisse ja see oli tema esimene teatritöö ja ja siis mina olin selles trupis. Ja siis praktiliselt meie suhtlemine ja ka hilisem sõpruse algaski. Ja peab ütlema seda, et esimesest proovist alates mingil moel tajusin teatud sellist vaimset klappi või, või, või meeldivat meeldivat suhet temaga. Peeter on olnud minu jaoks inimene. Nüüd juba võib seda öelda, kes on väga oluline olnud minu elus nii mu loomingulise arengu mõttes kui ka isiklikus plaanis. Ja ma julgen isegi sellist intiimset asja öelda, et. Elu rasketel hetkedel või kriitilistel momentidel ma võin alati temale loota ja ja tihti ta on mind ka sellistes ummikseisudes väga oluliselt aidanud. Kas on see tema oskust? Ei, täideta tuleb sellest, et ta on väga hea psühholoog või lihtsalt sellest, et te olete väga head sõbrad. Sõprusele hinnangut anda on väga rasked ja selline mõõtmatu asi. Kuidas mõõta sõprust, kuidas mõõta üldse mõõtmatuid asju? Ma ei tea, see on võib-olla selline selline vastastikune usaldus, mis on välja kujunenud. Ja võib-olla ka? Omadus mingil moel toetada või aidata või, või õpetada, ma usun, et Peetris on väga palju sellist noh halb sõna küll pedagoogikaga, sellist pedagoogilist või õpetajaliku õpetaja lõikumissiooni ta üldiselt peab ütlema, et väga paljud inimesed, kes on Peetriga suhelnud nendivad, et, Noh aitab ja tahab aidata inimesi. Kui need inimesed soovivad. Ja teisalt võib-olla see, et võib-olla meie meie natuurid klapivad, et ma olen selline rohkem ekstra vertne ja närviline, siis tema selline rahulik ja tasakaalukam ja elukogenum. Selline maailma nägemine mingil moel tasandab minu pingeid. Teatrilavastajana oskate te kindlasti öelda, mis võiks olla see teatri roll kuhude Peter Urbla juhul kui ta oleks näitleja kõige parema meelega mängima, võtaksite? Ta on väga huvitav näitleja. Selles plaanis. Kui teda, noh, ütleme õieti ja omas ampluaas rakendada loomulikult ta ei ole mingisugune Romantiline kangelane selline on selline põl pükstes mõõgaga ringi tormav ja, ja balletisamme tegevsangar. Pigem on ta selline eksistentsiaalne mõtiskle ja et kui mingisugust ka müü või Saatri või, või, või, või Kafka lugu teha, siis selline veidi sissepoole vaatega kummalise muigega mõtisklev digikangelane, kes näeb maailma natukene irooniliselt ja skeptiliselt, kuid. On natuke võõrandunud sellest samaaegselt see võiks olla na Peetri roll teatris. Kui tihti juhtub, on, tuleb ette niisuguseid õhtuid, mille te veedate kahekesi ja mida te siis teete? Kui me kokku saame kuus vahest korra või paar või vahest jälle sagedamini, oleneb, kuidas, kuidas, kuidas elusituatsioon Kokovi. Siis me noh, tavaliselt kui me kahekesi kokku saame, me läheme ikkagi kuhugi kuhugi nagu baari või kõrtsu ja istume ja võtame napsu ja ja ajame lobajuttu ja, ja räägime maailma asjadest ja mõtleme, kuidas tuju on, kas lähme järgmisele reidile ja ja nii oleme vahest käinud kõik Tallina paremad kohad läbi kui on sellist mõnusat feelingut ja lõpetanud kuskil hommikul. Üks viimaseid kordi, väga tore, lõpetasime hommikul Muusikaakadeemia, vastas taksojuhtide söögikoht, mis läbi lahte istusime seal hommikul ja, ja vaatasime, kuidas, kuidas päev ärkab. Noh, tähendab selles mõttes on mõnusalt, meil ei ole nagu igav teineteisega ja ja asi nagu ei vaju ka ära selles mõttes, et ei jääks nagu, kui ilmus Dorakil pea laua peale nagu magama meile üldiselt meeldivad ka kenad naisterahvad ja kui kui nad juhtuvad seltskonda või kui me nad leiame või, või kui kenad kenad, huvitavad daamid leiavad meid siis või väga toredaid toredaid episoode ette tulla. Lihtsalt no toredaid, no kuidas siis muidu öelda, no väga toredad õed või midagi taolist naasis suveti ja me oleme käinud Peetri juures maal Peeter on nagu kutsume teda väikseks risti saaks, noh, sellises klassikalises mõttes sihukeseks. Karla hooneks, et ta kutsun siis kõik oma lapsed ja lapselapsed kokku ja siis meie pere ka eelmine suvi olime Peetri juures suvers, kus ta oli siis nagu oma suurpere kokku kogunud ja siis Kas talle sobib niisuguse perekonna patriarhi roll? Mulle tundub, et ta väliselt on mees, kes tahab igavesti noor olla, kes ei taha ennast siduda niisuguste niisuguste vanaaegsete, perekondlike sidemetega. Niisuguste traditsioonid. Ei, ma arvan, ma arvan just, et kui individuaalselt isikuna tahab enda ümber säilitada mingisugust individuaalset sõltumatust, aga aga loomu poolest on ta tõeline konservatiiv ja meeletu, too vastutus ja kohusetundega inimene dise laieneb oma laste ja sõprade ringile. Selles mõttes on ta tõesti selline. No suur pereisa või patriarh, kes, kes tahaks nagu hoida hoida kõikidel asjadel silma peal ja aidata üht ja toetada teist. Millist rolli on teie arvates Peetri elus mänginud naised? Kuna ta on elus olnud mitmed korrad abielus, tal on lapsed ja tal on alati meeldivad kaunid elu seltsilised. Siis ma eeldan, et või eelneva ütle ütleks otse välja, ta meeldib naistele. Miks ta meeldib naistele sellepärast, et ta on hea intelligentne. Pehmeloomuline, no kas need on ometigi oma oma osa küll meeldiv? Ta oskab huvitavalt rääkida, ta oskab meeldivalt naistega suhelda. Ja noh, ta ei ole ka kõige vaesemate inimeste killast. Selles mõttes heas mõttes, et. Maailmas, kus liiguvad rahad, ei saa olla väga sinisilmne. Ja ma usun, et, et nii siniseid sillaku Peetriga ei ole need ei kajasta adekvaatselt tema hingepõhja ei pruugi kajastada. Nii et selles mõttes ma arvan, et tal on palju kasulikke omadusi, mis, mis, mis sobivad tänapäevaselt maailmas. Kuigi jah, ta võib-olla liiga nagu ma ennem rääkisin, et natukene võib-olla liiga pehme, liiga leebe. Et kui ta nüüd juba oma oma firma juhina toimib, siis siis võib-olla selle, seda, seda keskeliku ärimaailma vaimu võiks rohkem olla, aga, aga noh, ma usun, et ka aus konkurents ja selline noh tegelikud tegelikud väärtused maailmas pääsevad mõjule. Kindlasti filmidest. Mul on raske hinnata, sellepärast et enamuses või paljudes tema enda filmides olen ma teinud kaasa. Aga ma usun, et, Et noh, ma võin siiski öelda, et nii see novell karikakramäng mängus kui kui telefilm võõra nime all kui ka turist, et ma olen turistma, tähendab, ma ei ole turist, ma elan siin. Et need on tema parimad filmid, eriti noh, ma ei saa kiita, sellepärast et ise olen kaasas kaasa teinud, aga tagantjärele nüüd kui aastate tagant on uuesti seda filmi näidatud, ma olen aru saanud, et selle filmi väärtus kasvab tegelikult ajaga. Kui see turistifilm välja tuli, siis meid rääkisime Ulfsakiga kui, kui, kui ka teiste tegelastega, et neid häiris natuke kõne Peetri selline dokumentaalsuse huvi. Ta otsis kaadreid ja situatsioone, mis, mis elaks, mis haakuksid ajaga. Ja meid samas jälle aja häiris ajalisuse märk või, või see see nagu tegi meile nüüd tegi sise sisetunne oli selline, et see muutis nagu asja nagu plakatlikumaks selles ajas. Ja nüüd kui tagantjärgi vaadata, kui see aeg on nüüd seljataha jäänud siis hakkab just mängima esile, tõusma selle, selle, selle dokumentaalsuse tähendus. Ja ta võidab kogu aeg väärtuse juurde. Tänu sellele siis mida me ei osanud hinnata. Ja ta muutub kogu aeg mahukamaks ja huvitavamaks, ma usun, et kolme, nelja või viie aasta pärast, kui see film jälle kuskil kordusena läbi kruvitakse, siis, siis siis leiab jälle mingisuguseid huvitavaid detaile. See oli kõik selle nõndanimetatud päris selle, selle ärkamisaja algus ja, ja, ja, ja mõned detailid, mis olid isegi prohvetlikult sisse pandud, et sellel ajal, kui seal on näiteks ma toon näite, seal on üks kaader, kus kus nagu balti jaama tunnelist peategelane näeb, jookseb oksad vastu mingit kolm, kolm neli kutti sinimustvalge lipuga. Aga tegelikult see, see sinimustvalge revolutsioon või see, see lauluväljaku lipuga lehvitamine ei olnud veel alanud, vaid see oli õhus, et see oli, see oli piiri peal. Nii et nii et selles loos on isegi noh, nagu öeldakse, ennus ennustuslike detaile. Et see kõik tegelikult edasine Sündis just kohe nii et ka need olid juba sisse võetud teadlikult, et noh, niikuinii seal hakkab nüüd toimuma. Nii et omamoodi omamoodi on selles filmis ka palju sellist sotsiaalset ettenägelikkust, kust. Noh, selle kohta kõik Ma tulen tagasi teie omavaheliste suhete juurde. Meedia või vähemalt siis need loovad laamerdus Vilomolvelt sellest. Mis on Peeter Urbla loomingulistest saavutustest sellene, mille ta napiksite täiesti ühe asjana välja ütleksite, nii et see inimene on teinud selle ja ta pole oma elu asjata elanud. Ma usun kindlasti nii kummaline kui see ka ei ole on arvatavasti taseni oma parimad asjad teinud teatris. Ma julgen täiesti raudselt välja tõsta seda lavastust Rakveres vaata raevus tagasi. Samamoodi türemaati Steinbergi mängu. See, et nad ei ole sellist tähelepanu saanud on, tuleneb väga paljus sellest, et aastaid tagasi praegu võib-olla vähem aga tol ajal oli teater küllaltki selline tsunfti kinnine. Selline üksus ja kõik väljastpoolt tegijad ei olnud eriti teretulnud. Need kaks tööd Peetril teatris on, on tegelikult kriitika poolt ja noh, jäetud mingil moel tähele panemata. Samas ma olen kuulnud, et, et kahjuks ma ei ole ise näinud, kuid on olnud tohutult head vastukajad ja olen tuttavatelt kuulnud, kes on näinud. Tahan lavastanud shafer jaamade osa Turu Rootsi teatris ja see olevat olnud fantastiliselt huvitav etendus. Nii et tal on kuskil väga head teatri lavastaja tunnetust, seda seda kinnitada.