Peagi saabun tagasi su juurde selle kinnituse tegelikult aga palava soovi paras Raimond Valgre muusikasse 1943. aasta algupoolel kui tegeliku koju jõudmiseni oli jäänud veel poolteist aastat. Niisiis ei täitunud see soov külmite peagi, aga läks ikkagi täide. Raimond Valgre jõudis koju tervena ja õnnelikuna, nagu kõik tema saatusekaaslased, kelle selja taha olid jäänud kannatuste jahu aastal. Tänavu onju aga öelda, et valge on teist korda tagasi saabunud. Aasta-aastalt on tema looming üha uusi sõpru võitnud, saavutades erilise kõlajõu. Seoses tema homse 80. sünnipäeva. Raimond Valgrest on viimastel aastatel palju kirjutatud. Räägi Ülo Raudmäe, muusikaline muinaslugu muusikas on lisandunud dokumentaalfilm, näidend valge tee, kutse ja film, Need, vanad armastuskirjad. Kuna ma ka ise olen kuulunud nende kirjutajate hulka ka ei tahaks ma tänasel sünnipäeva eelõhtul jälle kõiki avaldatud üle rääkima hakata. Usun, et rohkem kui minu häält tahab kuulaja täna õhtul kuulata Valgre laule. Niisiis tegin valiku tema lauludest kronoloogilises järjekorras ja püüan piirduda lühikeste kommentaaridega võimalikult palju muusikat saatesse mahuks. Raske on öelda, millal kirjutas Raimond Valgre oma kõige esimese laulu. Tema loomingu alguse kohta on meil pidepunktiks tango blond Aleksandra, mis ilmus 1933. aastal. Laulikus modernlööklaulud. Valgre oli selle väljaande kaastööline, valmistas materjali trükkimiseks, joonistas oma ilusa käekirjaga noote. Miskipärast ei avaldanud ta seda laulu aga oma tollase nime diiselall, vaid pani autori nimeks kee tiiseli oma nime saksapärase vormi. Arvan, et ta tegi seda tagasihoidlikkusest või ei tahtnud ta lauliku väljaandjale Rudolf Preismanile näidata, et ta kasutab võimalust oma laulu avaldamiseks. Olen ka kindel, et mingit tasuda selle eest ei saanud. Preismann vältis ka välisautoritele tasu maksmist, jättes autorite nimed lihtsalt märkimata. Eesti autorite nimed märgiti vahel siiski ära. Kui blond Aleksandra 50 aastat hiljem uuesti trükki läks, kirjutas uue teksti Heldur Karmo, sest esialgne tekst oli poole sajandiga liialt vananenud. Kui. Südameelu tage, olen siruli. Ta üle Igatsust. Täis ja seerum, aga hakkama saanud ja. Ta läks ära allerveega. See ka mees seeder kui olen reco. Ka. Saareks. Veegaanes uude võtke tooma. Kevadsoe ka. Lahti ja lõika see noolega. Ta kaake. Keevad. Modernlööklaulude järgmises numbris, mis ilmus 1934. aasta märtsis, oli 20 aastase Valgre teine laul. Ööd hääd ööd märkusega Foxtrot, muusika ja sõnad, pastarus ja artiisel. Esimene oli Artur Ranne, kes mängis koos Valgrega restoranis lootus ja kes tegelikult kutsuski Valgre modernlööklaulude kaastööliseks. Võimalik, et tema oligi teksti autor ja kuna tekst vajas uuel avaldamisel liiga suurt iluravi, tegin 1983. aastal uue teksti ja avaldasin Valgre eeskuju järgides selle samuti varjunime all. Ja meile, kõigile, kel noorus Samal 1934. aastal paar päeva enne jõuluilmus modernlööklaulude kaheksas number Raimond Valgre uue lauluga Helmi. Kas tal oli mõni konkreetne Alexandra või Helmi nimeline tuttav, seda me enam teada ei saa. Aga Helmi oli senistest lauludest kõige küpsem nii muusikalt, kuid tekstid ja läks Modern Foxi repertuaari muutmata kujul muidugi orkestrile, Aranseerituna. Nii mulle vaadelda, kuidas saab korpi nuusata, AIDSiga? Saad nojah. Ja see valu, muusika, rahva pooled näitavaid, mõni muu etapp, kus paksist palga hospatsioon aitava. Et ma võiksin tantsida. Ja kui me lemmik teenis ta elu sees veel. Ka jagarabilval haavatud andsid mulle õpeta, kuidas saab sporti, tantsi ja. Ja mind palusa. 30.-te aastate esimesel poolel oli Raimond Valgre üsna viljakas. On loomulik, et kõigil dollastel viisidel pole seda kaalu, mis on tema küpse perioodi omadel. Kuid mõnigi tema varastest lauludest on jäänud igihaljaks. 1935. aastal koostas Valgre 12-st laulust koosneva põimiku ja pühendas selle oma nõmmel elavale sõbrannale Tedi ookessonile. Põimiku pealkiri on 15 minutit teediga ja sellest on elama jäänud üsna mitu laulu lehitsegem seda Eesti riigiarhiivi paigutatud nooti koos. Esimene laul on inglisekeelse tekstiga ja kannab pealkirja suid Beautiful sviit haat. See pole tänaseni lauljatele huvi pakkunud. Kuid teine laul sellest popuriist on paljudele tuttav. Ma loodan, et saan sellest üle. Tursa. Süvalooja kohale. Ka. Olla. Kolmanda laulu põnnikusse 15 minutit Tediga oli Valgre kirjutanud saksakeelse tekstiga pealkirjal yht rüüstis. Tervitan sind koostades 1983. aastal ilmunud Valgre laulude kogumikku. Harmoniseerisin selle 32 takti pikkuse tangoviisi ära ja tellisin eestikeelset teksti ühelt noorelt daamilt, kes soovis jääda varjunime alla. Ta jättis lihtsalt oma nimest kaks tähti välja ja sai kena pseudonüümi. Laul ilmus pealkirjaga kirjake koju, aga praegu pole mul käepärast salvestatud esitust, kui seda üldse olemas on. Neljas laul oli taas saksakeelne. Mändeedi viiendal oli saksakeelne pealkiri, saatmist adjöö, aga eestikeelne tekst algab originaalkujul nii valgeid roose, kevade toob õnne, tundeid südame loob. Seegi laul on tänaseni elu ja tervise juures veel viivuks jää. Kolm järgmist laulu vaatlusaluses põnnikus on jälle saksakeelsete tekstidega Mirgitsim leebe käinest tunde. Vaideeschmann liibling ja Vasfangi Handmitmenem krooznlaid eesti keeles vastavalt mul pole elus ühtki tundi sinu juures mu kallim ja mida hakkama peale oma suure kurbusega? Need viisid on senini jäänud vaid paberile, aga järgnevast üheksandast pealkirjaga ei õnnelik või olla. Maha võttis Kustas kikerpuu mõned taktid ja sai omapoolse lisandiga valmis laulu Mul meeles veel. Põimiku 15 minutit, Tediga 10. laul kannab originaalis pealkirja unelm mulle armastus on kuid kuna selles olid teksti ja muusika vahel väikesed meetrumiprobleemid, siis leidis laul endale pool sajandit uue teksti sama eelpool mainitud noore neiu sulest ja pääses veel 10 aastat hiljem esmakordselt kõlama helivahingu ja Sven Kullerkupu esituses. Raimond Valgre üksi. Põimiku lõpu lauldi on senini avaldamata ja isik tamata, kuigi tundub, et sellest saaks veel ühe Valgre laulu senistele lisaks. Eelviimane laul, tango, äng, kus üks suudlus sai minu patuse käe läbi eestikeelset teksti ja ilmus 1983. aastal pealkirjaga suudlus kuuvalgel aga pole seni lauljate silmaring isata tunud. Laiema kuulajaskonna eest on jäänud kõrvale ka modernlööklauludes ilmunud, kui sul valutab mõnikord süda, sa ütlesid mul päikene ja ahnii rahutu mu süda. Valgre sõjaeelsete laulude krooniks on aga kolm laulu muinaslugu muusikas sinilind ja õige valik. Kõik nad trükis ilmumata ja raadios ning plaatidel kõlamata, nii et laiem kuulajaskond tutvus nendega alles pärast sõda. Näib, et õigus oli Artur Rannel, kui ta rääkis, et Valgre kavatses oma parematest lauludest teha eraldi laulikud. Aga vastuolude tõttu modernlööklaulude väljaandja Rudolf Reismaniga jäi see kavatsus teostamata. Tõepoolest pole 30.-te aastate lõpupoole ka mainitud laulikus enam ühtki Valgre laulu. Uus nimi oli see, kui. Kui olin Nii näib evana. Ordage. Remyldul. Ei. Ei. Ei. Särg ujutluskeemiminko. Jalgu. Muinaslugu muusikas ja õige valik tulid ilmale ingliskeelse tekstiga. Nimelt tahtis Valgre 1939. aastal võtta osa inglise džässi nädalalehe Melody meikar lööklauluvõistlusest ja selleks pidid laulud olema esitatud sealsele žüriile arusaadavas keeles. Artur Ranne mäletas, et Valgre saatis Londonisse muinasloo muusikas aga võimalik on need ka mõlemad mainitud laulud, kuivõrd nad olid mõlemad olemas inglise keeles pealkirjaga ai älitel story in the Music ja Snow Leiks. Kuulen muusikas üht väikest muinasjuttu ja lumehelbed. Esimese eestikeelne tekst on pärit Valgre enda sulest, teisele kirjutas päris uue teksti Otto Roots juba pärast sõda. Mõlemale kirjutas inglisekeelse teksti Valgre sõbratar Pärnus alis fuajee kes 1939. aastal lahkus koos siinsete baltisakslastega. Läks ju Eesti Molotovi-Ribbentropi sobinguga Nõukogude liidule. Nagu kirjutas alis vee lesk Hillar lips on Kanadast oli ta naise lemmik, harrastuseks jäänud maalikunst vahel olid aga akordioni mänginud. Aliis vee suri 1983. aasta detsembris vähihaigusse olles 63 aastane. Olen kindel, et kuulnuks tollane Londoni žürii muinaslugu muusikas date Vik, Kobanes, Janni, Tiit Pauluse ja Toivo Undi maailmatasemel esituses tulnuks Valgre Melody Meikari võistluse võitjaks. Nii aga läks peapreemia Helsingisse. Selle sai Toivo kärgi, kes oli esitanud tänaseks unustatud laulu things häppendatu või nii need asjad juhtuvad. Nagu öeldud, pole teada, kas teine laul alis või sõnadega Snow Leiks Londonisse läks. Võimite. Valgre sõjaaegse loomingu tippudeksaid jällegi tema hingele omases igatsev lüürilises laadis kirjutatud laulud. Peagi saabun tagasi su juurde, mis kõlas käesoleva saate alguses ja ei suutnud oodata sa mind. Viimase oli ta kirjutanud pärast rasket haigust soetõbe, millal eksikombel teatati tema surmast. Kui ta siis ise haiglast väeossa tagasi jõudis, sai ta teada, et neiu, kes teda igavesti oodata oli lubanud jõudis vahepeal abielluda. Mis kaugel uniste siis siin mis vitsa? Ei siin tulid miinium. Teisiti. Ei. Ei ühinenud. Ei suutnud. Esimestel sõjajärgsetel aastatel käis Valgre tihti Eesti raadio ajutises stuudios Tallinna merekoolis oma uusi laule toomas. Tihti kõlasid raadios Viljandi serenaad, Tartu marss, Narva valss, Pärnu ballaad Aegviidu Vals lohutab mind mu bajaan eideke hella hall sõdurisinel, Tartu Valls talverõõmud ja teised Valgre laulud. Siis aga tulid kurikuulsad jutumärkides ajaloolised otsused, millega kuulutati Foxtrot inglisvalss ja tango dekadentlikuks lääneeslemid tamiseks. Raadio, džäss, orkestrist sai estraadiorkester, kus saksofoni häält enam kuulda ei tohtinud. Nii nagu Boris Kõrver, Leo Tauts ja teised Tšassiga seotud heliloojad, püüdis ka Raimond Valgre neis muutunud tingimustes oma kohta leida. Ta kirjutas rea laule kutseliste luuletajate tekstidele keset hoogsat tantsuringi. Talverõõmud valged ööd püüdis koguni ise midagi parteile ja valitsusele meelepärast kirjutada, näiteks õige õnn. Kõik need olid valsid, sest muud rütmid poleks enam läbi läinud. Nende kõrvale mahub ka Saaremaa polka jällegi nii-öelda lubatud rütmis. Suure menu saavutas Saaremaa valss, kuid selle laulu suuri loorbereid ta ise enam lõigata ei saanud. Kõige selle ametlikult lubatu kõrval ei saanud taaga jätta paberile panemata seda, mis teda ennast vaevas. Ja sedagi teadmata, et kunagi tuleb aeg, kus ka neid laule võib raadios esitada. Ei-le TRW tunni kuud siin asjatult massi viivast kord sind näha lootsin, kuid pettusi nüüd ei rahu leida enam suu. Seest üks mõte piina. Et mõelda kordki mulle, siis kui taevas särab suudaks olla? Ei see taas suusaseks oreli. Et saabus suuuure õnn, nii, mõtlesin kui kord mulle kuulatasid. Kuid möödus. Ja määr ka siin. Et unelm. Maagitlesiletuleeri Sparannal masen ja tasandan. Haiksed. Ei uus kuuluvatsa sõõragi üldis, ütled. Ja siis? Ma olen nii. Ja siin on ta õnnelikuks, elude koos iialgi metsa. Kuid kurtsus, sest armas mulle ka, kuid selleks Maa töötlesimetuleri hispaanlanna on maa. Ja taas on kõik suht väiksed ja ei uskunud sa sõnagi, mis ütlesi. Ja sina ei õnnelikuks elude eelvoosi iialgi. Üks kui kudesõstar maas. Kuid selleks liigall. Elus pole alati kõik nali. Homme on Raimond Valgre 80. sünnipäev. Paljud lähevad metsakalmistule teda lilledega mälestama. Paljude tee viib õhtul Sakala keskusse, tema laule kuulama aga 1000 korda rohkem on neid, kes mõtlevad tema peale kõikjal Eestis kõrvus kõlamas. Mõni lemmik viis tema igihaljast loomingust. Kummalised. Arvud vahel. Elan kuu. Suure õnne ja minul aga. Läbi viima sa ju? Ei. Kuule. Ilm. Päike taevas tina. Mis aga leidsin? Ilmnevad ujuks päike. Tina. Ööpäev hajutan. Käpale kiisla.