Kui palju sa tead oma nimega aimudest Kalju ja elekivist? Ma usun, et ma tean sama palju kui. Iga keskmine eestlane võib olla seoses tööga natuke rohkem. Eve Kivi on võib-olla isikuna rohkem meelde jäänud tänu oma intervjuudele siin-seal, mis on ilmunud. Ega teid kunagi sugulastega pole peetud, Eve Kivi ka ei ole. Kalju Kivi puhul ongi nii, et ta võib-olla minu jaoks eelkõige seostub Signe Kivimehena ja seda on küll küsitud, et kas ma Signega ei ole sugulane, aga kuivõrd me mõlemad saime selle kivi nime abiellumise kaudu, siis siis me kindlasti ei ole sugulased ja minu teada ka mitte kalju ega Evega. Mis arad oma perekonnanimest. Ma ei ole teinud kunagi sellest nimest probleemi. Võib-olla natuke mind üllatanud, et ka sõna otseses mõttes samanimelisi, nii ees- kui perekonnanime mõttes on, on ilmselt küllalt palju, sest ma olen ise kahte täisnimega emo kohanud. Oli see naljakas kohtumine või lihtsalt üllatused, vaata täpselt sama nimi, mis mul. Üks kohtumine oli hambaarsti ooteruumis, kus mulle anti teise samanimelise inimese kaart. Sa oled kultuuriajakirjanik ajalehes Rahva hääl ja sa oled avaldanud ka mõned raamatud. Kellena sa ennast kõigepealt teadvustad, oled sa kirjanik, oled sa ajakirjanik, oled sa ema või naine? Ma usun, et kõigepealt ma teadvustan ennast naisena, kuivõrd see roll on kuidagi elus kõige rohkem määranud. No ilmselt lihtsalt on mulle olnud siiski kõige olulisem võib-olla kõige rohkem südamevalu ja rõõmu ka seotud selle naiseks olemisega. Eriti teravalt ma tunnetasin seda veidi nooremas eas võib-olla 22 kuni 35. Ja viimastel aastatel kipub muidugi ajakirjaniku roll naiseks olemist, kuidas öelda üle trump oma. Sest et et see töö on huvitav, pakub palju ja nõuab väga palju. Ja võib-olla jääb lihtsalt muuks eluks natuke vähem aega või õigemini ma pööran sellele muule natuke vähem tähelepanu. Et näiteks kui ma varem töötasin kirjastuses, siis vaba aega oli, oli väga palju ja see töö oli ka selline, et ega toimetamise töö ei haara nii kaasa kui ise kirjutamine. Nii et kui olid mingisugused ootused, lootused või, või muu taoline, mis seostus naiseks olemisega, siis lihtsalt oli võimalik sellele keskenduda. Praegune töö, seda ma ütleksin, õnneks ei võimalda, sest noh, tihtipeale on võib-olla neid. Ega see ootus ei ole ka nii meeldiv alati oodata näiteks kellelegi helistamist töö juurde. Mida tähendab sõjaks üldse sõnavabadus? Vabadus tähendab ma mõtlen eelkõige vaba aega. Praegusel hetkel mulle meeldiks, kui oleks rohkem vaba aega. Mulle meeldiks, kui tähtajad ja kokkulepped ja kellaajad ei suruks ennast nii peale, nagu see paratamatult tänu tööle. Praegu on. Mulle meeldiks elada nii, mõnes mõttes nagu ma elasin nooremana, et oli piisavalt aega kõigesse minna sügavuti sisse kassiraamatutesse, mida on lugeda või teatrietendusse või loodusesse või ütleme, istuda küdema pliidi ees või no miks mitte isegi midagi kududa või heegeldada, mida me varem nii palju tegin selleks kõigeks lihtsalt ei ole enam aega. Ja sellest on natuke kahju ja samas on see meeldiv omamoodi meeldiv, et kohustused suruvad ennast peale, sest minu kogemus on selline, tihtipeale naised ei oska selle ajaga selles mõttes midagi tarka peale hakata, et nad siis kipuvad endasse liiga süvenema, oma probleeme üle tähtsustama ja, ja kannatama ja millise ajajärgu oma elust tahaksid sa võimaluse korral tagasi võtta või uuesti elada. Kui sa pead seda silmas, et kas ma midagi kahetsen, siis üldiselt ma ei kahetse mitte midagi, mis ma ise olen teinud. Rikkast kogemusest on väga palju kasu, kokkuvõttes negatiivsest kogemusest. Aga muidugi oleks päris huvitav olla näiteks 22 aastane oma praeguste elukogemustega. Ja kindlasti sel juhul jääks mõnigi giga tegemata. Kummal alal sai tugevamaks pead kas ajakirjanduses või päris kirjanduses? Küll raske ja provotseeriv küsimus, kui arvestada ilmunud kriitikat, siis õnneks ajaleheartikleid keegi eriti arvustama ei kipu. Välja arvatud võib-olla Juhan Habicht, kes Postimehes ütles, et ajakirjanikuna nagu mainis mind heas mõttes, aga samal ajal raamatut teisikud ja armukesed. Nonii, üsna kriitiliselt, arvustas. Ma usun, et praegu on isegi üksteisega seotud, aga paratamatult kirjanikuks olemine jääb tagaplaanile, sest ikka selsamal ajapuudusel Aga kui rääkida muidugi sellest, mis neid endale rohkem pakub, siis loomulikult on alati hea meel, kui sa mingisuguse päeva uudisenupukese valmis saad, tähendaks, on seal ikka mingi. Minimaalselt ka mingisugune looming aga midagi suuremat ette võtta ja endast välja kirjutada. Ja tunda, kuidas jutt hakkab sind vedalalite, sina ei pea juttu. Ja see on nauding, mida ajalehe töös ei koge. Leheloos oled ikka autorina ise määrav, mis välja tuleb. Mis on su tugevan tegevusele trump, kui nii võib öelda ajakirjanduses ja kirjandusest oli it, aga võib-olla oled sa taga kibe käsi näiteks korteri remondis või küpsetamises või noh, pikamaa jooksus näiteks selles viimases nüüd kindlasti mitte, aga kortereid ma olen küll ise remontinud. Nii mõnelgi juhul. Söögitegemisega saab ka hakkama ja. Jälle seesama aja jutt, et kui aega oli, siis ma väga palju ise õmblesin. Tulemus võib-olla ei olnudki nii hull, nii mõnegi meelest päris huvitav. Oled sa enda arvates tüüpiline eesti naine? Ma usun, et ma ei ole tüüpiline eesti naine, esiteks on minus küllalt palju segatud verd, kaasa arvatud viiendast põlvest Hispaania oma. See on su välimuses ka väga hästi näha. Vanaema välimuses oli veel rohkem. Ja teiseks tüüpilised eesti naised on kindlasti minust väga palju kannatlikumad. Ja ma usun, et võib-olla isegi altruistlikumad alla heitlikumad lepivad oma saatusega rohkem. Minul on alati olnud mingisugune oskad, inimesel on oma sõna kaasa öelda, kuidas ta elab ja kas ta saab seda, mida ta elust on oodanud. Ja ma usun, et iga inimene peaks enda poolt võimalikult palju välja panema et nii-öelda õnnelikuks saada mitte lihtsalt leppima mingisugusel kannataja rolliga nagu. Mulle tundub, väga paljud Eesti naised seda teevad. Aga muidugi on sellel ka positiivne külg, sest kui kõik eesti naised ajaks oma õnne taga, siis oleks neid lahutusi ja poolikuid perekondi ilmselt väga palju rohkem kui praegu. Kas sul on niisugusi pahesid, mis võivad sulle eskord saatuslikuks saada? Ma ei oska öelda, nüüd ükskord ei taha ju tulevikku hakata ennustama, aga eks üksjagu nii nagu meeldivaid hetki ja nii on ka väga palju ebameeldivusi seotud selle armastusel üle tähtsustamisega. Kuna me vanaemast rääkisin, siis temalt ma lapsena muinasjuttude asemel kuulsin lugusid tema ühest suurest armastusest, mis kehtis läbi terve elu. Ja seetõttu ma olengi veendunud tütarlapsena ja tal ei ole, et et ongi olemas niisugune suur armastus suurte algustähtedega. Ja võimalik, et, et lihtsalt see ettekujutused on ju alati palju ilusamad ideaalid kui, kui tegelik elu ja mida kauem seda ideaali vormida ja mida rohkem teda lihvile, seda täiuslikumaks ta muutub. Ja praeguseks ma olen aru saanud, et muidugi päris ideaali need tagajärjed ei maksagi. Su nõrkus on siis järelikult suured tunded nii aru saada. Võib-olla võiks öelda jah, et kirglik loomus mis ilmselt ei ole eestlasele tüüpiline. Oskad sa öelda, kas sinu elus on midagi praegu valesti? Valesti mida selle all mõelda, see on jälle seesama ideaali küsimus. Et kui sellega võrrelda, siis võiks ju üht-teist teistmoodi olla. Ma ei saa kurta praegu oma elu üle. Kas maailmas või kirjanduses on olemas keegi, kellega sa ennast kas nooruse sai ka natuke vanemana oled tahtnud samastada, mulle on kirjanduslikud ja. Ütleme teatrikujud ikkagi jäänud piisavalt abstraktseks. Ja võib-olla tegelik elu on nii mõnegi huvitava naise või daami näol pakkunud ehedamat eeskuju. Kui ma noorem olin, siis, Siis ma kujutasin ette, et ma tahan saada daamiks, aga nüüd ma olen aru saanud, et tõeline daam ei näita iialgi välja oma tegelikke tundeid. Ta on kuidagi üsna rafineeritud ja vähemalt pealik endiselt külm. Ja ma ei tahaks mõjuda nii külmana ja minu loomusega oma tegelike mõtete ja tunnete varjamine ei lähe lihtsalt kokku. Nii et ma arvan, et kui väliseltki õnnestuks eemaltvaatajale jätta muljet, siis see oleks piisavalt palju. Ma kardan, et tõelist daami minust ei saa. Milline võiks sinu arvates olla sinu kõige ilusam päev, mida ta peaks sisaldama? No selliseid päevi on elus päris palju olnud, et lähedase või ütleme otse siis armastatud ja armastava inimesega kahekesi olla kuskil looduses suve päevas täiesti kahekesi ja teineteise päralt õngitseda külmastes shampanjat. See viimane ei ole küll oluline. Aga mis siis veel? Ikka see kahekesi olemine, teineteise nautimine ja võib-olla ärakuulamine ja mõistmine.