Mis on puudu Von Krahli teatris Tallinnas, et sellele lisaks tuleb võtta teatrikohustused Rakvere teatris? Puudu ei ole siin midagi aga lihtsalt tundus selline intrigeeriv ja, ja omamoodi põnev ettevõtmine. Algul, kui sellest kõigepealt juttu tuli, möödunud aasta lõpul ma olin siis New Yorgis ja, ja nüüd me faksidega tutvusime üksteise plaanidega siis oli mul niisugune kindel eitav seisukoht kogu selle asja suhtes. Aga pärast esimest kohtumist maavanema ja maakonnajuhtidega ja nähes, kui aktiivselt olnud selle teatri remondi ette võtnud. Ja noh, pisut rääkides plaanidest nende entusiastlik suhtumine nagu kuidagi nakatus, võib-olla kinnitas seda, seda otsust veel see, et kõik mu sõbrad eranditult, on nad siis teatrist või väljastpoolt teatrit on, on öelnud, et sa oled loll, kui sa sinna lähed. Aga mulle meeldib selliseid asju teha. Mida on Rakvere teatril Peeter Jalakas, loota kas vitsa või präänikut või hoopis suurejoonelisi üllatusi? Mina ei ole kellelegi mingisugune vitsaandja, eks igaüks, igaüks on ikkagi ise oma tegude eest vastutav ja kui ta tahab midagi korda saata, siis ma loodan, et on, need võimalused saavad selles teatris olema. Mul on küll plaanis mõned asjad seal natukene teisiti teha, kui nad siiani on olnud. Ja ma mõtlen, et nad võiksid 11 kenasti täiendada. See väike erateater siin keset Tallinna ja siis üks üks riigiteater, mis Tallinnast mitte väga kaugel. Meil on aastate jooksul kujunenud üsna head sidemed väga paljude teatritega. Me oleme ise küllalt palju oma trupiga ringi sõitnud ja jõudumööda teise teatrikka Eestisse kutsunud. Sedapidi kasulik ja Rakveres jällegi saaks võib-olla pisut sügavamalt pisut rohkem aega nõudvamaid projekte ette valmistada. Ma arvan, et Rakveres ei peaks olema mitte ainult sedasorti kombinaatteater, kes ise toodab, ise, näitab, vaid seal võiks olla ka vähemalt üks kolmandik kogu etenduste arvust külalisetendused toetudes nendele sidemetele aga ka teiste Eesti teatrite etendusi. Sest ma arvan, et Rakvere lasele ja virumaalasele tuleb küsida enda käest, et kumb on olulisem, kas teatrit teha või teatrit näha? Ma arvan, et seal on mõlemad asjad oluliselt nii see, et Rakvere teatrit tehtaks aga sama palju ka see, et seal nähtaks võimalikult palju head teatrit. Miks seda Rakveres vaja on, Tallinn on niivõrd lähedal ja Rakvere inimeste endi teatrihuvi pole minu teada just eriti tähelepanuväärne. Teater iseenesest on selline asi mis võiks kujuneda mingil moel selliseks vaimuelu keskuseks Virumaale, kus on ikkagi mingil määral nagu selline lahingusituatsioon, et taganeda pole kusagile, eks noh, ei ole see Venemaa biilselt tegelikult ju sugugi mitte nii kaugel, nagu ta geograafilises mõttes tundub, et teater on ka sedapidi tähtis. No kui võrrelda näiteks ühe toaga, kus on palju raamatuid, mina arvan sedaviisi, tähendab et isegi kui sa nendest pooli ei ole lugenud raamatut ei ole lihtsalt niisama riiulis, vaid iga raamat kannab endaga mingisugust mingit vaimu mis tahes-tahtmata tungib ka sinna tuppa. Ja täpselt sama on teatriga, kui seal on olemas teater. Töötav, tegutsev loov. Siis ma arvan, et selle teatrivaim isegi siis, kui on inimesi, noh, kindlasti on need on väga palju inimesi, kes ei ole kunagi teatris käinud ja siin aga kunagi ei lähe. Aga see ei jäta neid puutumata. Isegi kui nad sellest võib-olla aru ei saa. See on sama, kui sinu naabruses elab ja töötab hea luuletaja. Isegi kui sa seda ei tea, arvan ma, et see puudutab sind. Mitu korda sa oled Rakveres käinud. Kas sa üldse tead, mida see linn endast kujutab? Ei tea, kokkupuuted on olnud üsna põgusad kunagi oma trupiga fotokillakonnaga ja me tegime suvelaagreid Vihulas. Ja siis sai seal mõned korrad Rakveres käidud lihtsalt süsi ostmas. Ja Rakvere teatris olen mina ka käinud ennem enne seda, kui nüüd see remont on seal alanud. Vist ühe korra. Üsna ruttu sealt ka kohe jälle välja tulnud. Et selles mõttes on see kõik üsnagi selline pea ees vette hüppamine. See kõlab võib-olla natukene napakalt, aga see ongi minu eraelu. Tähendab, mina ei oska niiviisi kuskil piiri tõmmata, et mis on? No tähendab, ma tean, seda peaks üritama, tahame, üritan, aga see ei õnnestu mul iialgi. Et selle piiri tõmbamine, kus hakkab siis nii-öelda isiklik elu ja kus hakkab töö, et noh, kõiki asju ei saa võtta isiklikult ja nii edasi. Mina võtan kõiki isiklikult selles mõttes, et ma ei oskagi teisiti. See ongi, see ongi mõlu. No aga on ikka võimalik tõmmata piir, kus lõpeb naine, kus alga bruto kylakond. Tihtilugu on ka seda piiri väga raske tõmmata. Kas Eesti on oma suuruselt sulle paras, kas sa ei tunne vahel, et piirid on natuke liiga väikeseid ahistavad, millesse sa mahtuma pead? See on nii kummaline, mida, mida rohkem sa liigud ja just, mida rohkem sa tegeleda Malaga, seda kitsamaks läheb, sinu tutvusringkond tähendab sind ennast võidakse rohkem tundma, aga sinu tutvusringkond aheneb ses mõttes seda vähemate inimestega, on sul millestki rääkida? Rohkem sinu elust kulub ühe noh, mingi teatud sfääri jaoks või mida rohkem sa ennast ühele asjale pühendad seda kitsamaks läheb inimeste ring ja tegelikult ei ole selles mõttes mingit vahet, kus sa elanud oled, sa Stockholmist, Tallinnasse, New Yorgis ikkagi need inimesi kohtad sa enam-vähem sama palju. Noh, tänapäeva maailmas ei ole tõesti enam nii. Nii oluline ei ole enam sellist punkti kuus jõuaks enam-vähem ühe päevaga. Ma arvan, et Eesti on võib-olla nendest paikadest, kus ma nüüd viimaste aastate jooksul olen käinud, üks huvitavamaid selles mõttes, et on tõesti niivõrd palju võimalusi pakkuv ja niivõrd põnev. Ma ei tea, mina ei saa sellest hädaldamisest aru, et ma saan aru, et on kõiksuguseid probleeme. Aga kus neid ei oleks, minu meelest selles mõttes on Eestis ülihea elada, et. No mulle meeldib näiteks kas või see, kui see keemia, Tallinna vanalinna ja sa näed kuuled pidevat kopsimist ja mingit värvilõhn, mis täidab seda linna ja sellist ehitusprahiga ringi tuiskavaid, käru mehi ja tähendab see ei olnud minu meelest ülimalt optimistlik. Ja selline entusiastlik aeg, et see on nagu, nagu oleks sõda lõppenud. Kuidagi inimeste tegemistes, minu meelest on tunda nihukest hoogu, see on inimesed usuvad veel, et on võimalik lennata maailmas, keegi ei usu, see teatri jaoks suurepärane aeg. Mulle meeldib see, et minu eakaaslased on, on paljuski võtmepositsioonidel, mulle meeldib, et peaminister on minu vanune. Noh ma ei oska nagu ette kujutatud kusagil mujal võiks sedasi olla. Sa ütlesid, et su tutvusringkond on jäänud väga kitsaks, inimestel on erinevatel põhjustel vaja erinevaid inimesi, need, kellega rääkida, töö, juttoni, neid, kellega rääkida, ilus, nii neid, kellega võta viina ja lõpuks ka need kelle õlale pea toetada, aga väga raske on, kas kõik need inimesed ongi sinu jaoks ühed ja samad. Teater on sellepärast üks kummaline kummaline asi, et siin on needsamad, need kõik asjad ongi sealgi teater. Siin sa räägidki elust. Kui sa ei pane siin aeg-ajalt kellelegi õlale omapead või kui sa ei luba kellelgi pead oma õlale panna, siis sa ei saagi siin midagi teha. Sest teatris on juba kord niiviisi, et sa pead ennast paljaks tegema kasvõi oma sõprade ees. Ja siis jälle uuesti ennast peitma ja nii edasi, eks, et see ongi see, millega teater tegeleb. Tahtsin just küsida, mis sinu meelest on hullumeelne. No kõige lihtsam on seda võib-olla kirjeldada mingisuguse mingi vaba õhus, õuna, me oleme igasuguseid asju mõelnud oma nende vabaõhuetenduste jaoks küll alates helikopteritest ja lõpetades selliste liikuvate monstrumitega, mis mingite monstrumit armeedega, mis omavahel võitlusse asuvad. No nendest on tulnud siis võib-olla kopterit ei ole saanud, aga me oleme mõningad asjad lendama suutnud panna. Ja mis asjad. Me oleme siin meisterdanud aeg-ajalt selliseid mööda mitmesuguseid traat, tamiili, nööre edasi kihutavaid. Reaktiivseid linnukesi, natuke lärmi teevad siukseid, pisut ehmatavad inimesi ja nendest monstrumit armeedest on järgi jäänud ka see, et keevitasime kevadel kokku ühe auto GAZ 51-l baasil, mis siis sõitis mööda erinevaid linnu Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Praegu on ta siiamaani maandunud Pärnu teatri ta. Ma arvan, et see teatrirahval ei olnud päris rõõmu, ei tee, aga me ei suutnud teda kuidagi sealt ära lohistada. Aga Pärnu linnainimesed on juba kõvasti kaasa aidanud, lihtsalt suveniire endale hankinud. Nii palju sellest järgi. Jällegi seal kuidagi. Selge see, et elus jääb oma omad tingimused, nii et sinu ideest jääb järgi käinud mingi väike osa, aga kui see ei oleks olnud nii suur? No siis ilmselt ei oleks sellelt ka sedagi tulnud, eks. Ja noh, neid autosid oleme, mõtlesin lammutanud kokku keevitanud erinevates paikades. Viimane kord oli seal Saksas, kus oli üks ilus autottena kokku tehtud, mis oli väga naljakas. Väga kurb oli teda sinna maha jätta, aga juhusest jah, et sa pead olema valmis juurde tulekuks, sa pead ennast teadlikult selleks ette valmistama, muidu ei juhtugi midagi. No viimane näide näiteks oleks see, et see viimane lugu, mida me siin Von Krahli Teatris mängime, imelikud inglid. Selle loo idee tuli ühest loori Andersoni laulust, mille nimi streinsi Engels. Nüüd kui ma käisin New Yorgis detsembris, siis siis ma sain lori Andersoniga kokku. Enne seda sa oled tõesti oodata, olgugi, et sellest oli juttu, et küll oleks huvitav kokku saada ja rääkida asjadest. Ja see läkski nii. Kas võib öelda nii, et sa mõjude inimestel magnetina, et sulle ei valmista erilisi raskusi neid oma nõusse saada ja kui sa kaladerlikult tahad kedagi kohata, siis nii see täpselt juhtubki. Ma ei arva, et mina ma ju mingisuguse magnetina ma arvan, et inimesed mõjuvad magnetina. Sina oled ainult üks rauatükk, mis nende külge kleepub. Aga ma ei tea, ma arvan, et see niiviisi, et mida rohkem sa oma asjasse usud ja mida selgem sulle tundub see või mida ainuvõimalikum, seda lihtsam on seda ka teistele selgeks teha. Kas sa oled nii füüsiliselt kui vaimselt kergesti mõjutatav, ma mõtlen näiteks seda, et kui kõik on gripis kasse, ähvardab ka sind ja, ja kui kellelgi on mõned ideed, õnnestub neil kergesti sind oma paati saada. No see sõltub asjast, tähendab, mis haigustesse puutub, siis ma ei tea, viimasel ajal kuidagi. On hakanud jah juhtuma kõikvõimalikke haigestumisi. Ma ei mäleta enam, kas vanasti ka nii tihti juhtus. No mis see tähendab, seda, et ma nüüd eriliselt põdur oleksin pidanud, et ma pidevalt haigevoodis peaksin olema, õnneks seda ei ole. Aga ideedesse kui see, ma ei oska öelda, vaata kui on üks põnev asi, siis ilmselt siis ta siis ta kisub küll kohe endaga kaasaegse ja noh, selles mõttes ma olen nagu üritanud seda õppida, arusaamist, sedasorti arusaamist, et eriti kui sa näiteks kui sa teed festivali korraldab mingit mingit üritust, kus ei ole ainult sinu tehtud asjad siis tuleb endal nagu see asi selgeks teha, et kõik ei pruugi sulle meeldida. Aga see ei tähenda seda. Kes või mis on põhjustanud su elus kardinaalseid pöördeid või on su elu olnud selline suhteliselt kindlates piirides voolav rahulik jõekene? Aitäh rahulikkust jõekesest on ta üsna kaugel. Aga mis on olnud või kes on põhjustanud suurim suuri muudatusi? Ma ei oska seda niiviisi öelda. Me oleme, üritasin seda kirjeldada, et mulle meeldib, kui tegemistes on hoogu. Ja sellega jällegi, kui sa võtad mingi asja suurelt ette, siis tavaliselt sellele järgneb ka jällegi kuskil mingit teistpidi. Mingisugune tagasilöök, et et mida kõrgemale sa hüppad, läheb valusamalt, sa saad haiget kusagile mahakogudeks. Ongi, mida sa elu jooksul õpid, on see, et võimalikult pehmelt maanduda, eks?