Kui tihti kutsutakse teid endiselt onu Raivo, kas see häirib teid või suhtudes neutraaž? Absoluutselt mitte, sellepärast et ma ise tegelikult eriti siis, kui ma tahan ennast nii mitteformaalset tutvustada, siis ütlen alati, et onu Raivo, nii et nii et ka telefoni teel väga tihti, kui ma helistan ikka tere, onu Raivo on siin, see kuidagi kaotab barjääri inimeste vahel tilt ja nii et absoluutselt, et mitte ja, ja tõesti. Ma ütleks, et iga teine võib-olla kutsub mind olu Raivaks, nii et sellest pole mingeid probleeme. Teid võeti paar päeva tagasi vastu Kunstnike Liidu liikmeks, kui oluline sündmus see teie jaoks on, tunned ennast nüüd selle tõttu kuidagi paremini ja kuidagi kindlamalt kuidagi teistmoodi. Kas mingi auväärsuse paiste on, teie pole langenud tänu sellele jah, jäi, sest tegelikult noh, eriti nüüd vene ajal kogu selle aja peale põhimõtteliselt sellest nagu unistanud, et tähendab, see oli minu jaoks nagu mingi etalon, siis oled sa nagu tõeline kunstnik. Mida edasi on aeg läinud olema, kuidagi mõelda, et ma olen nagunii see, kes ma olen, eks. Ja loomulikult, suuresti ka siiski tänu telele raadiole on inimesed mu nime saanud teada, noh, on võib-olla ostud ka mu kujundisi ka võib-olla sellepärast, et ta mu nime teavad, aga hiljem see ei olnud mu silmis enam nii tähtis, peale selle on jäänud ära need nii-öelda välismaasõidu võimalus Kunstnike Liidu grupi liikmena ja nii edasi, ütlen puhtpragmaatiliselt, antud juhul ajendas mind see, et kui ma läksin oma hotelli üüri maksma, siis öeldi mulle, et müür väheneb viiekordselt. Nii et see pani need need rattad käima. Aga siiski ma ütleks, et mul on hea meel, et jah, tõepoolest, see on nüüd tehtud ja, ja nüüd ma võin ikkagi selja sirgu lüüa, et ma ikkagi olen kunstnik, sest seda ma ikka kerge tahan olla ja, ja selleks ma ainult peal. Kõik muu on siiski niisugune pooleldi harrastus või hobi või midagi sellist mõeldaks peale selleta, kunstnik olete selleks sisepeatavatega kindlasti tuntuks saanud just eelkõige tuntuks saanud kui lastesaadete tegija, kui suur lastesõber, kuivõrd olete tunnetanud selle tõttu, et palju lastega tegelete ja lastesaateid teete, et teid sõidetud tõsiselt ei võeta, võib-olla varem oli seda rohkem? Jah, seda siiski võib-olla oli. Viimasel ajal ma kuidagi seda enam ei ole tundnud, aga omal ajal siiski ja siiski ja, ja võib-olla selle võrra maa isegi väga naudin nüüd oma tegemisi Kuku raadios, sest tegelikult ma ei peaks ennast näiteks vähemalt teletasemel lastesaadete tegijaks. Sest tegelikult ega mind on teinud. Nii, võib öelda, kadunud Lilian Põldre, kes on loonud tegelikult vaata et enamuse nendest ajalukku läinud lastesaatest nagu mõmmi aabitsat ja kass Arturi ja Leopold, Entel-Denteli ja nii ja naa, noh tema on mind teinud ja mina olen olnud siiski ja tundub, et enam ei lähe. Jah, nii tähendab mind enam väga ei lükata seda liivakastile. Ma arvan, et kuskil ta on praegu nii täitsa balansis. Kui seda varem siiski tehti, siis kuidas teisse suhtuda, kuidas ei ilmne see, missugused tendentsid seal. Oota, ma mõtlen, mis seal olid, no näiteks kas või kas sellised momendid kunagi näiteks, et noh, mul on ikka meeldinud käia talviti mägedes suusatamas oled ja noh, varem kui nüüd see Venemaal käidud ikka, olid seal lapsed kaasas, noh, onu Raivo, sobida mängime lastega, oletame, et me läheme, nüüd peame pidu või midagi sellist, no mitte lausa, eks ta oli nüüd poolnaljaga, aga noh, midagi sellist, aga, aga ma ei leia, ma arvan. Kas solvumised või, või mingid haavumised, noh, need on, siiski pole omasemad inimestel, kellel on kompleksid, ma nagu ei tunne, et mul nii väga oleks, nii et selles mõttes. Ma kuidagi jah ei, eriti ei reageeri sellele, kuis kuskilt pidi saab muidugi harjunud, sest et ma nagu arvestasin välja, et ma olen olnud nüüd onu Raivo juba nüüd saab täis, vaata et 18 aastat. Selle aja jooksul harjub, te kasvatate praegu oma last, oma poega üksinda, mis on Eestis meeste puhul üsna harv ja üsna ebatavaline nähtus. Kuidas te tunnete ennast selles rollis? Me peame küllalt tavaliseks, et oletame, on olemas vallasemad. Ja ma tean, et oletame, kui ei ole neil abiks, oletame nüüd vanavanemaid, siis on tõesti see laps neil kogu aeg kaelas ja ometigi ma kujutan ette, et vallasemad, kui ei ole neil tõesti abiks seal meest või, või vanavanemaid. Ma kujutan, peavad samamoodi ka lööma naela seina ja tegema kõik need asjad ära ja tapetseerimatega, tegema remonti ja, ja sellesse tehta numbrit tähendab nüüd järsku, eks ole, kui üks mees nüüd keedab pudru, on see nagu järsku suur kangelastegu? Ei, ma ei ütleks. Noja ei, mõnikord siiski võib-olla alguses jah, või, või võib-olla algusest nagu ta tundus, pisut tehniline, aga kuna ma olen omamoodi olnud alati millegipärast jah, selline tüüp, kes näiteks ma alati ütlen ka inimestele, et ma ei oska teha meestetöid. Ma oskan teha naiste töid, millegipärast mul on just probleemvaatelt naela seinalöömine, aga mitte oletame pesemine, triikimine millegipärast on nii olnud. Ma tunnen ennast väga hästi, kui ma käin näiteks oma pojaga nukuteatris. Ja nukuteater on täis kauneid noori, mammasid oma lastega Tartut hästi, sealhulgas. Missugune on ühiskonna suhtumine ja positsioon, kui vallasemadesse on noh, mõned aastad tagasi küll suhtutud üsna halvustavalt üsna sellise pahamekiga, siis kuidas isadesse, kes oma poega üksinda kasvatavad, suhtutakse tunnetada mingisugust pinget ühiskonnas? No ei, ma ütlen, et siin on just vastupidi, et, et oh sa vaeseke või umbes nii võiks öelda, ja tegelikult ma ei leia ka, tähendab, ma ei leia, et on mingisugust vahet, kui palju te oma pojaga koos aega veedate, mida te teete koos? Me oleme koos, ma ütlen ju tegelikult, eks ole. Peale selle lasteaiasaaja. Põhimõtteliselt on mul nagu üks vaba õhtu seal laupäeva õhtu, kuna järgmine hommik on Kuku raadios lastesaade, noh siis ta läheb vanaema juurde, sellepärast et siis on mul küllalt varane tõusmine või siis kui ma teen, kuku hommikut, noh siis on lausa neli tõusmine. Ja, ja ma ütleks, et mulle teeb natuke muret see, et me ei jõua hästi teha nii palju selliseid kasulikke asju tähendab ütleme joonistada või lugemist, mida ise kipub ikka olema, nii et tõesti maahommikusöögi ajal teen seda, sest muidu ei jää külasest minnes lasteaeda vastu tahaks ikkagi kuidagi noh, sõita kuskile või siis minna või, või sõita rattaga, olla õues. Kuidagi loen, et väga tähtis on lapsel olla võimalikult rohkem õues või minna teatrisse või siis muuseumisse isegi kunstinäitusele. Te olete avalikkusele jätnud mulje endast kui väga sellises positivistlikuks inimesest teistele mulje, kui te olete sinna aktiivne ja hea pereisa ja kunstnik ja tegelete spordi ja harrastada tervislikke elulaade, kuivõrd see tuleb teist enesest teie seest või te peate näiteks sporditegemise ennast teadlikult sundima, selleks? Mõnikord peab, tähendab, ma ütleks nii, et selles mõttes peab, et ma tean, et kui ma näiteks oletame selle trenni ära ei tee, siis on mul päästa ääretult halb olla puht psüühiliselt, nii et ma ütleks, et ta isegi on niivõrd nagu vormi mingisuguse sportliku vormi taga või kuivõrd rohkem noh, niisugune ajude ajude moment, aga muidugi jällegi puhtalt aus olles ka ikkagi see, et olla noorusliku hea välja näha, tähendab ka selles on oma oma mingi moment juures, aga palju see aitab mu töö tähendab ja vot võib-olla just kõige rohkem just nimelt see joonistamise töö. Tähendab, ma lähen panen oma ateljeesse, ma panen muusika mängima, see peab kindlasti olema raadio mängima ja hakkan nii-öelda nokitsema ja saab üle. Ja saab üle ja kuidagi just sellise üksindusega ma saan sellest asjast jah, ilusti üle. Mõnikord on küll see tunne, paljud inimesed isegi noh, et räägi, mugatud, tulen raske. Ja siis ma mõtlen, et kuri vaim, aga miks siis, kui minul on rasked, siis kuidagi keegi ei aita, eks ole. Aga kuskil jälle, kui saad üle, siis seal on nagu endal parem nagu tunne, kusjuures võin isegi ühe saladuse avaldada. Kodus olles mind väga aitab välja see näiteks kui ma sõnaga iseendaga kõva häälega räägib. Et ei ole midagi, et ole kõva ja nii edasi ja, ja see on ka aidanud. Teie jutust tuli sisse selline termin nagu üksindus, on see teie jaoks ravim ja puhkus või on ta teie jaoks mingi paine ja mingi ahistus? Ei, kindlasti kiravime puhkus, aga ma ütleks, et iga asi oma äärmuses on kurjast. Aga pigem kui nüüd oletame teha nüüd valiku jah, siis kindlasti jah, meeldiks siiski rohkem olla üksildases vot siin ongi nagu vastuolu, millest ma isegi aru ei saa, sest ühelt poolt ma olen seltsiv inimene aga näiteks, mis mulle ma siiski tulenenud täiesti vastunäidustatud on, massiüritused nagu laulupeod, rock, summer, vot sellised asjad, festivalid, vot ma siis ma kuidagi hea nagu psüühiliselt haigeks, vot seda ma mitte, aga teatrisse hea meelega ja, ja nii edasi. Kino ka, võib-olla mõnikord jah, näiteks kinomajas väga naudin käia, suur kino, natukene võib ka vahistada, aga teatris ei ole seda tunnet. Millegipärast kui te püüaksite nüüd iseennast joonistada, portreteerida ja mitte teha seda, ütleme inimese kujul, siis missugune see pilt tuleks, kui te peaksite seda kirjeldada? Millegipärast tundub siiski jah ja võib-olla kõige lihtsam on öelda, et ma olen hobuse aastal sündinud, võib-olla hobune, võib olla hobune. Sest et ühelt poolt jah, ma olen Kaljukitse märgi all näpaga, no ütleme, hobune, kes siiski rühib mäest üles. Aga niisugune noh, ütleks, et niisugune tori tõugu hobune, kes elab võib-olla nüüd lausa väga raske hobune, kes galopis kopadi kopadi. Aga siiski niisugune noh, ikkagi kestab ikka tööd ja nii, et ikka, kes, kes ka higistab, aga võib ka mõni grotnudkelak raputada, saba püsti ajada, aga võib-olla ja võib-olla midagi sellist. Teil on selline omapärane väljenduslaad ja joonistamisstiil, mis te ise arvate, kas on teie tugevus või nõrkus? See on seda teist. Vaata kui sa oled spetsiifiline, näiteks, ma kardan väga seda, et võib tulla see aeg, kui ükskord olles nii spetsiifiline, tuleb sein vastu, tähendab enam inimesi ei huvita või on ära tüüdanud sinu laad. Vaat seda ma kardan. Ja mis siis saab? Sest eks ole, me siiski oleme nii-öelda nüüd uues ühiskonnas. Me, ma arvan just nimelt meie töötegijad nii-öelda, et meil ei ole, eks ole, säästusid veel pangas ja, ja kui tuleb otse seina ükskord vastu, eks ole, madu vabakutseline, ei maksta mulgaga pentsi kuskilt. Mis siis saab, Te olete nüüd ka sunnitud või tahtlikult omamoodi ärimees, sest te müüte ise ennast selles mõttes, et müüte oma tööd, seda produkti, mida te loote, missugune on teie sinna ärieetika? Ma pean ütlema, muidugi ma olen ikka kohutav võhik, tähendab see on minu kõige nõrgem külg. Öeldakse, et seda õpetati meile ERKI ajal. Mäletan, professor Alas rääkis seda, et ideaalsel kunstnikul on kolm omadust. Et ta on andekas, ta on töökas ja ta on hea ärimees. Ja tavaliselt üks moment on igalühel puudu. Vist Picasso oli selline, kes oli, kellel oli nagu kolm omadust olemas ja mul tõesti nüüd, no vot, kuidas teiste asjadega on see hoia kui inimeste otsustada, aga see on mu väga nõrk külg ja, ja ilmselt ta selleks ka jääb. Mul näiteks väga meeldib selline suhe, vot justkui ma olen kokku puutunud, oletame lääne inimestega. See on täiesti iseenesest mõistetav. Kohe küsivad paljude soovita ette isegi normaalseid moment, et ma maksan teile kõik kätte ja ma ütlen, et ei, ei. Tähendab, see on mind hämmastanud, muidugi loonud tohutu niisuguse entusiasmi puhangu minus ma tunnen, et ta peaks, ükskord on mul selline lugu olnud, kus üks väga suur esindaja, see on, oli Motorola Lääne-Euroopa kontori Poskama ei eksi. Ta oli veel Läti päritoluga. Soovis mult ühte logot ja ütles, et ma maksan teile kohe, et nagu ma ütlesin, ei, ei. Ma teen töö valmis ja küsin siis, aga ma tundsin, et ma tõesti pingutasin tööd palju rohkem, tähendab see lõi niisuguse respekti.