Tere, mina olen Riho Lauri Saar. Tänases kultuuris saates räägime Uku Masingust ja sellest, kuidas keelestruktuur mõjutab meie maailmanägemist ja üldse seda, kuidas me asjadest aru saame. Raivo kilomees teeb Tartu kõrgema kunstikooli tudengitööde abil sissejuhatuse sellesse, milline võiks olla tuleviku kino. Eero Epner räägib Ants Viidalepaga, kes kirjutas raamatu Saaremaahullus kunstnikust Eerik Haamerist ning Janek ravi selgitab, miks pole tänapäeval enam nii õudne elu võimalik, kui seda kujutatakse Vaino Vahing kirjutatud raamatus. Noor hunt. Kirjastus Ilmamaa on lisaks Uku Masingu luuletuste neljandale köitele andnud välja ka raamatu pealkirjaga keelest ja meelest. See sisaldab pika ja põhjaliku teksti, mis võtab kokku Masingu keele filosoofilised vaated ning juba varem ilmunud üpris kuulsat tööd taevapõdra rahvaste meelest. Mõlemad Masingu teosed näitavad, kuidas keel, mida me räägime, mõjutab seda, kuidas me ilma asjadest aru saame. Ja meie, eestlased ja teised soomeugrilased, ehk siis ugrilased, nagu Masing ütleb, saame aru siiski hoopis teistmoodi kui indoeurooplased või Masingu järgi Tiigermaanlased mõisteta, kui nende all siis sakslasi, venelasi, itaallasi kasvõi hindusid. Nii seletab järgnevas intervjuus Sven Vabarile uue Masingu raamatu toimetaja, keeleteadlane Urmas Sutrop. Uku Masingu keelest ja meelest son vist eesti keeles ilmunud Masingu tekstidest kõige rohkem keelega tegelema. Kas võib öelda, et see keelest ja meelest avab Masingust laiemale eesti lugejale uue tahu, millega ta nüüd nii hästi varem tuttav ei olnudki? Teedest meelest on kindlasti raamat, mis avab uue tahu. Tema tegevusest aga siin raamatus on ka taevapõdra rahvaste lood. Need on eesti lugejale varem tuttavad akadeemia ajakirja kaudu aga Maasing kirjutab tegelikult keelest kõikjal, ka siis, kui teemaks on usk, religioon, Eesti usund, budism alati kirjutab ta keelest. Ja ega ma päris kindel ei olegi, kas see raamat on keelest või on ta meelest filosoofiast hoopis, sest näiteks Tartu Ülikooli raamatupoes on see raamat pandud filosoofia riiulisse ja mitte keeleriiulisse. Tegelikult on, on need mõtted juba tuttavad, näiteks mõnedes artiklites, mis on varem ilmunud, on keelest meelest. Et juba ära öeldud ka kokkuvõtvalt öelda, et need päris võõraid mõtteid siin eesti lugejale ei ole. Kas võib siis öelda, et, Millega Masing ei tegelenud oma uskumatult produktiivne elu jooksul kas siis religiooni, ideoloogia või luule või ükskõik millega veel, et see mõte, et keel tingib ja struktureerib inimese mõtlemise, oli läbiv kogu tema tegevuses. Kindlasti ja ta toob isegi sihukese väga huvitava näite Teodor Lippmaast. Ta väidab, et Teodor Lippmaa jõudis oma klassifikatsiooni meetodi või sünooside meetodeni ainult tänu sellele, et ta mõtles soome-ugri likult ehk teistmoodi kui igermaanid. Ja seda mõtet edasi arendades ütleme teistmoodi mõtestada ka rahvusteadusi üldse. Rahvusteadused ei ole mitte eesti keele uurimine, Eesti ajaloo uurimine. Eesti Eesti Eesti uurimine, vaid rahvusteadlased võivad olla füüsika, matemaatika, bioloogia või teised looduse täppisteadused, kui Nende teooriad hüpoteesid on sõnastatud eesti või soome-ugri mõtlemisest lähtuvalt. Ent sellest mõttekäigust võiks järeldada, et teatavat liiki mõtted ei saa indoeurooplased või igermaanlasele siis üldsegi pähe tulla, mis on tulnud eestlasena näiteks täpselt nii. Uku Masing seda väidabki ja mitte ainult eestlasele vaid igermaalne ei saa mõelda mõtteid, mida mõtleb hiinlane või mida mõtleb mõni teineteise keelkonda kuuluv rahvas, sest tegelikult mitte indogermaani keel ja maailmas palju rohkem kui indogermaani keeli. Aga indogermaani mõtlemise mudel on muidugi eesti keelt väga mõjutanud viimase 700 aasta jooksul varemgi keelekontaktide kaudu ja eesti keeles tuleb juba otsida ta ehteestilikku ehtu, grilliku või soome-ugri liku mõtlemist. Sest me tihti mõtleme ikkagi juba indogermaani keele mallide kaudu ja järjest rohkem mitte indogermaani keelte, rahvuste tuleviku suhtes. Masing oli üldse pessimistlik. Uku Masingu pessimism on jah tuntud aga nii pessimistlik ega maksa olla, et eks üks väga huvitav indogermaani keeleteadlane Hermann kirjutas 20. sajandi keskpaiku. Et kunagist keelte ja murrete erinevused ei kao mitte kunagi, isegi keeled muutuvad, asenduvad siis nende kõnelejate jäljed jäävad sinna alati siis ja see on aluseks tulevaste uute keelte ja murrete tekkimisele. Et maailma ajaloos on on olnud ilmselt palju keeli, mis õitsenud ja siis kadunud. Ja kui indogermaani keeled niimodi vohavad, siis varem või hiljem hakkavad ka nemad lagunema. Ei suuda isegi inglise keel ei suuda tervikuna enam koos püsida. Austraalias räägitakse seda ühtemoodi Põhja-Ameerikas kümneid, teisi erinevaid Moody ka Inglismaal on, on lõuna ja põhja või Šoti ja, ja siis inglise inglise keele vahevahed suurenevad aja jooksul isegi inglise keeles, praegusest võib saada palju uusi keeli ja kuidagi võib-olla klassifitseeritakse keeli hoopis teistmoodi. Kas Masingu järgi tõesti eesti keel on vaatamata viimasele 700-le aastale või võib-olla veelgi pikemale ajale säilinud sel määral Sugrilikuna, et me võime rääkida erinevat tüüpi mõtlemisest siin Eestis võrrelduna siis Lääne-Euroopa mõtlemisega? Kindlasti sellepärast et meil on ikkagi säilinud arvukas käänete süsteem, tab keeles, tuleb eristada sõnavara ja keele struktuuri ja sõna võrra on see, mis pindmine, mis tuleb, mis läheb, selle laenamine võõrastest keeltest ei muuda keele struktuuri veel. Aga kui me suudame säilitada oma käänete süsteemi, oma verbi muutmist, tegusõna muutmist siis me säilitame oma keele, kui te ennist rääkisite sellest, kuidas inglise keel kas või eri maailma paigus, mis on üksteisest väga kaugel, keel ka suhteliselt palju muutub ja tekivad uued murded kunagi võib-olla uued keeledki, nii nagu indo Germaanikud keeledki muutuvad, nii muutub tasapisi ka indo, germaanilik mõtlemine, teiste võõrast päritolu, mõtteviiside tulemusena on räägitud ida mõtteviiside sissetungist lane filosoofiasse kui ja noh, kogu 20. sajandi filosoofia seda on nimetatud, et on suures osas olnud keelefilosoofia olgu Prantsusmaal või angloameerika traditsioonis. Et täpselt nagu Masingule masin, suhteliselt kaasaegne ja tema seisukohad, et keel mõjutab maailma ja nii edasi, on ju kah päris sarnased kogu valitsenud Lääne-Euroopa mõõtele 20. sajandil. Jah, see on tõsi, et indogermaani keeled ise muutma toovad, ka võtavad vastu mõjutusi ja 20. sajandi teisel poolel on toimunud tõepoolest suur murrang diviisis. Pinnapealselt on kergem seda seostada idaga, kusjuures ei tohi unustada, et suur osa idas teritamise Indias tuleb, on ikkagi indogermaani, seal ei ole mingit vahet. Aga tegelikult murrang toimus mitteida elementide avastamise poed, murrang toimus Ameerika lingvistika Santropoloogias, algas see juba 20 sajandi esimesel poolel. Hakati uurima indiaani keeli nii lingvistide kontropoloogide poolt ja jõuti selleni, et nende mõtteviis on täiesti erinev. Ja praeguseks on juba kaldunud suur osa Lääne intellektuaalne keeleteadlase ja antropoloogia teise äärmusesse ja arvavad, et iga keel määrab siis selle mõttemaailma absoluutselt seda, et kõik inimesed mõtlevad erinevalt, nagu ei oleks inimkonnal enam mingit ühtset inimliku osa olemas. Selles mõttes oli Masing väga kaasaegne ja ta ise tunnistab, et kuna ta ei tundnud seda kirjandust, mis kuni kuuenda aasta alguseni, mis jänes oli olnud siis ta järsku avastas endale üllatuseks, et Ameerikas on olemas voolud, mis mõtlevad täpselt samuti nagu tema Te viitasite, kuidas indiaanlastega tegelemine on mõjutanud Ameerika antropoloogiad keeleteadust ja et noh, samamoodi ka prantsuse struktoralistide postruktoralistid tegelesid antropoloogid Levi Straussi. Sedamoodi on see boreaalsus või Yarmaanikus siit ja sealt sissetunginud. Kui siin on räägitud soome-ugri filosoofiast või täpsemalt, Jaan Kaplinski on mõelnud, et milline võiks olla Eesti filosoofia, et sellisena oleks maakoht täiesti olemas sellel masinal peale mõeldes. Eesti filosoofia kindlasti on midagi erinevat ja väga huvitavalt. Ta on kirjutanud Eesti filosoofia võimalikkust algusest detsembrikuu Loomingus. Madis Kõiv kus ta osutab Tammsaarele ja sellest, kuidas Tammsaare suhtlus Kalevipoega ja Kreutzwaldi et just näitab, et seal võiks Eesti filosoofia päris filosoofia olla. Aga ka Kaplinski on näidanud seda väga paljudes kohtades ja ma olen ta kunagi vaielnud sel teemal, aga see on jällegi küsimus sellest, mida filosoofiaks pidada. Professionaalne filosoofia tegeleb kindlasti selle kindlate mudelitega mõttemudelite kindlate struktuuridega ja selleks, et nüüd tekiks Eesti filosoofia, mis oleks tõepoolest mitte Eestis kirjutatud filosoofia eestlase poolt kirjutatud Eestis filosoofia eestlase poolt välismaal kirjutatud filosoofia või välismaalase poolt Eestis kirjutatud filosoofia, vaid oleks tõesti eesti oma mõttest tuleneb filosoofia, see peab sündima, see tuleb üles leida. Ja see tuleb ka teadvustada rahvusele täpselt peaks saama eestlaste identiteedi osaks. Aga praegu on, kindlasti veel ei ole, meil ei ole sellist üldrahvalikku aru saama, mis oleks Eesti päris oma filosoofia, päris oma mõtte. Aga seda oleks väga vaja. Aafrika filosoofia puhul on teda otsitud mõistlenditest lugudest, Müpot tuleb seda ka meie Kalevipoja lugudest otsida, meie rahvalauludest otsida. Võtan täiesti olemas. Aga seda ei ole sõnastatud. Tartu kunstimajas saab veel selle nädalavahetuse jooksul näha Tartu kõrgema kunstikooli tudengite töid, mis koonduvad nimetuse ins Cinema taha. Milline võiks olla Tartu kunstitulevik selle näituse järgi, milles seisneb näituselgi nähtav tulevikku ehk osalus kino, kus publik saab ise filmis toimuvat mõjutada? Sellest räägib Raivo Kelomes. Tähendab selgitus on seoses näitusega In Cinema Tartu kunstimajas, kus on esil Tartu kõrgema kunstikooli üliõpilaste interaktiivse filmiprojektid. Need tööd on valminud inglase kris Heilsi kursuste raames viimase kahe aasta jooksul. Kursuste läbiv idee on olnud multimeedia ja filmiprogrammide tegemine, mida vaataja saab juhtida ja mõjutada. Vaataja kasutaja saab kontrollida filmijutustuse kulgemist ja teha programmis valikuid. Tegemist moeka ilminguga ja mis on atraktiivne ja Eestis suhteliselt uus. Seda nimetatakse ka osalus Ginaks interaktiivseks kunstiks, tulevikku kinoks, multiSheilisteks filmideks ja nii edasi interaktiivse narratiivi ja digitaalse filmi teemana kunstilises ja teoreetilises mõttes üsnagi kuum ja värske valdkond. Seal kõigil on tegemist arvutitehnoloogia hüppelise arenguga viimasel 10-l aastal. Veel viis aastat tagasi suhtuti interaktiivsesse filmi skeptiliselt, kuna tehnoloogia oli nõrk ja võimaldas liikuvat pilti suhteliselt väikesele ruudul. Nüüd on võimalik täisekraanidele terav tihe pilt. Arvutiprogrammid, filmid idiootide sidumiseks ja ühendamiseks on muutunud lihtsaiks, nõnda et saabunud on parim aeg sisu tegijatele kunstnikele, filmirežissööride, disaineritele ja tavakasutajatele, kellel on midagi ütelda. Siduda kokku digitaalseid, filmiribasid seal uue juurestiku sarnaseid jutustusi. Interaktiivse kunsti ja filmi eelkäijateks peetakse eksperimente kunstis filmis, kus vaataja-l on olnud võimalus sekkuda kunstidest teosesse kuid filmiajaloo mõttes ulatub mälu kaugemale. Mitmetele filmieelsetele masinatele viidatakse samuti kui interaktiivsetele, nagu sootropp. Liikuvate loomade vaatamiseks võit ahjus koop, kus fotod olid kinnitatud rattale. Liikuva pildi tekitamiseks pidi inimene masinaid käega ringi ajama. Tegelik interaktiivse filmiajalugu algab 1967. aastaga, mil Montreali Expol esitati radus tšintšera kinoautomaati. Vaatajal oli filmi jooksul viiel korral võimalik hääletada, missuguse episoodiga film edasi kulgeb. Hääletamiseks oli punane ja roheline nupp tuulik, käepidemel. Autorid olite Ale EXPO kutsutud mitmetesse esinemiskohtadesse, kuid peale Praha kevade mahasurumist olukord Tšehhis muutus ja innovatiivne projekt jäigi. Mälestuseks tulles Tartu Kunstimaja näituse juurde võime paljude tööde puhul näha arvestatavat esteetilist kvaliteeti ja nimetatud neid lihtsalt ilusateks. Gabriela järveti lauri Järv lepakaikalips mäe Ülikooli, Vanemuise, Pepleri, Vallikraavi on üks selline võluv näide. Raskemeelsus, mis eesti kunstile nii tüüpiline, on siin esindatud omanäoliste unesarnaste oma filosoofiliste mõtiskluste ka, kuid lõpp toime on seal tööl teistsugune. Kui teistest kunstidest, nagu maaliski on kunstniku sõnum tihti esitatud kaude seda peab oskama lugeda tundma tingmärke, siis uue meediakunstis võib autor otse ütelda, mida ta tahab ütelda esinedes kunstiteoses oma hääleja füüsisega. Martin Rästa visiit on isiklik kus autoritoa pano raamse vaate kaudu sukeldutaks poeetilistesse pildiseerijatesse. Paide kalmuse, Evelyn Meyeri origami oma selgem, avatud, publikusse pöörduva iseloomuga ja laheda teostusega pakub kuulajale valikuvõimalusi idamaise loo jutustamiseks. Holger lihtma, Ingrid väärsemaike Normeti, Heiko hundi, unine hulkur on Chaplini tegeleda juhtumustest Tartu agulis. Vaatajal on võimalik valida viise, kuidas hulkur segada, otsib lootusetult magamiskohta. Triinu Vorga ealis Mäesalu, Tolstoi uksed on Tolstoi tänavaustest. Vaatajale antakse võimalus inimesi välja kutsuda ja uksi avada. Marge Pärnitsa mälumäng on Tartu mänguasjamuuseumis asuva mänguasjade kollektsiooni esitlus. Meelde jättis mänguna. Marko Saue. Sa võid kõike, sa võid olla igaüks. Ja Taavi farmitants on valikutega tantsunumbreid. Vaataja võib varieerida pildi ridu ja tantsuliigutusi. Maarja roosija Kadri Kuuse projekt interaktiivne kutsikas näib olema lugu probleemsest perekonnast mida parandab lapse leitud koer. Joosep folgi ja Marr Tin Eelma Aittensoftuum kaks on samanimelise eelmisel aastal valminud interaktiivse filmi jätk, mille teine jagu valmis publiku suurel jõudmisel. Nagu autorid ütlevad. Fideele Signe Rootsi maali, nii ja naa. On intraktivile maaliõpetus, kus saab valida Wesi akrüül õlivärvide vahel mida on võimalik segada vee ja õliga. Ja vaataja peab ise kombineerima, kohati praktilised võimatuid kombinaati Soone. Triin silla käes on DVD käteridadest. Tartu kunsti puhul on sagedane olnud küsimus, missugune on see taasto kuist olnud ja missugune ta võiks olla, missugune. Ta paistab siis nõndanimetatud Tallinna kunsti suhtes. Ja siin on olnud tuntav valuline rahulolematus, ebamäärasus ja tahe midagi muuta. Kuid minu arvates uus ja noor tab. Tartu kunst võiks olla just nimelt selline mis tegeleks uute tehnoloogiatega, kohaliku keskkonnaga, eksponeeriks isikliku maailmavaatamist ja tunnetaks rahvusvahelisi arenguid. Nüüdisaegses ühendatud maailmas ei ole mõjutuste vastuvõtmiseks ohvrina asukohta enam tähtis. Oluline on vastuvõtmistahe, seda soosiv keskkond. Eerik Haamer oli maalikunstnik, kes sündis peaaegu 100 aastat tagasi Saaremaal ning suri 10 aastat tagasi Rootsis. Minu elu ning Kuressaare sibi ja pritsimehi kuduvat vanaema põgenikke ning härgi mudas. Neil on tuimad faktid, saame teada igast entsüklopeediast end, mis jäi faktidel kahe silma vahele. Kuidas on näiteks seotud Eerik Haameri hulljulge merereis tormiga üle Läänemere Rootsi ning kuidas puutub asjasse kalevipoeg, kellele ja miks, ütles haamer mölakas ning mis imenipiga rasketest aegadest üle sai? Sellest on kirjutanud raamatu Haameri õpilane ning sõber Ants Viidalepp. Ants Viidalepp, millal te umbes alustasite Eerik Haameri raamatu kirjutamist ja mis oli teie jaoks selle raamatu juures kõige olulisem? Minu jaoks oli kõige olulisem see, et ma ei ole kohanud oma küllaltki pika elu jooksul ühtegi niisugust meest, kes on sellele mõistele inimene nii lähedal kui tema. Ja noh, see kõlab nii nagu liiga vägevalt või nagu mina oskaksin seda täpselt öelda, niisugune inimene peaks olema. Aga no paratamatult me ikkagi niisuguste küsimustega puutume pidevalt kokku ja ja, ja see oli see üks põhjus. Aga suures joones võiks öelda, et ma tegin seda kuus aastat ja Haameri juures oli eriti just see ju raske, et niisugusest mehest, kellel on hästi palju niisuguseid vigu vigureid sees, selles on mõnevõrra lihtsam, sest et need ju põnev muidugi üks korralik inimene, ka tema tema ei paku Kellegil suurt huvi. Mulle ta millelegi, kas hakkas huvi pakkuma, sest ta oli niivõrd nisugune oma näoga mees ja iga päev mis ta, kui sa teda jälle korra räägid, ikka midagi juhtus alati ja ja, ja need juhtumised on huvitav, kõik niisugused, mis on meelde jäänud. Näiteks üks, üks noh, mis kohe pani tükiks ajaks mõtlema, seda ükskord tuli jälle ateljeesse ja ja üks niisugune Kange kunstlikumast meelest ja nagu me kõikide tahtsime olla, aga tema oli see, kes rääkis kohe kõva häälega välja ütlema on juba. Meie mõtlesime, et lehk saaksite ka natuke midagi, õpiks temad. Ta tuli ühe korra lihtsalt klassi, sättis oma asjad püsti ja ja, ja, ja siis varu ruttu tegi selle pildi valmis, tal kõik nõksud olid. Pääs nendele vahest vaatas, pea viltu ja siis tagant vaates teistpidi jälle ja kui siis lõuendaja rüüpas, siis koorin ja müdin käis seal ja haamra vaatas, vaatas ja ütles, et kuule, et mis asja sa siin siis teed. Et nad ise oled sa ülepeavärviga koos ja kallist värv, värv oli ju, värv on üldse kole kallis, aga tookord oli ta veel vähe saada Cap sõjaaeg. Ja et ise oled värvi koos, põrand on juba värvihoos, aga see, mis siin pildi peal see teinud oled, et see pole nagu selle ülesande moodi. Ja tahtsin hakata seletama, et miks ta selle ülesande pani ja nii edasi, aga see oli nii kõva poiss, see ütles, et esinejale seletamist ega midagi, et ega mul mingit abi vaja ei ole, et mulle nime allakirjutamise lugu, et kaua see aega võtab, selleks ma kellegi käest abi ei taha. No see oli juba niuke jutt, mina ei olnud harjunud niisuguse jutuga, tookord olid keskkooli poisid ka missad, olid värskelt keskkooli lõpetanud ja teised ka siis võeti kesk keskharidusega, võeti siia Tallinna kool ja mingisugused katsed olid ja kõik ja aga siis sõja ajal oli teel siukseid võimalusi ikka kuskilt üks ja teine tuli veel juurde ja see oli niuke juurde tulnud, need. No ja siis see lugu läks siis niimoodi edasi. Et surmvaikus oli, kõik vaatasid, mis siis nüüd saab, haamer, kõndis mõne korra edasi-tagasi Läks mini ja mina sattusin dist olema ukse lähedal, need, kui ta ära läks, siis ta enne ütles, võeti, see ei olnudki enam ütlemine, veel võib ta nagu lihtsalt liiga kõvasti mõttes. Ei olnud mulle mõeldud, ei andnud päris aru, ega kellelegi reisijalt mölaks selle v no oleks siis mõni päev edasi ja ja haamer tuli siis uuesti klassi võidu või oli see juba, see võis olla ka teine päev see päev, no meil tööruume ei tundnud ateljees. Ja siis ta tuli järsku sellesama teema juurde tagasi ja ütles, et vaadake Te, võite õppida ära kõiksuguseid kunstnikule vajalikud asja siin koolis. Aga kui teie iste asja ära ei õpi, kuid ei õpi endast inimest tegema, et siis kunstnikud Eesti ei saa. Ja, ja noh, see asi andis mõelda ja siiamaale mõelda. Jah, vastus läks natuke pikaks. Et miks ma haamer hakkasin tegema, sellepärast hakkas mees, mind huvitab, see raamat on niisugune, kui ta nüüd paneme ta nimeks Ra Ta võib ka ükskõik mis ta nimeks panna. See on selles mõttes teistmoodi. Ma ei ole üritanudki käituda ütleme, niisuguse mehemegi annab lõppotsuseid tema tööde kohta ja, ja ühesõnaga, kriitikuna ja mulle ta tööd lihtsalt meeldivad, aga aga need on lihtsalt tema tööl, teda testi teha ei saa ja mind huvitas see just seesama joon, tema vahekord tema tuttavatega seal on paljudes näiliselt esimesel pilgul niukestest jumala võõrastest inimestest jutt aga lõpptulemusena juba see, kuidas ta nendest räägib. Niisamuti, ta maalib ka nendest ja ta ei maalinud niukseid asju üldse, mida ta ei näinud. Ja kus ta mehi ise ei tundnud, näiteks ta ikkagi läks sõudepaadiga. Sõudepaadiga tormiga läks siit minema, see oli omaette ütleme niisugune tükk, et see võttis tüki ettevõttes ja pidi ikka mees ka taga olema, kes selle asja ära tegi ja ja, ja kui vaadata tema kalevipoja illustratsioone siis on need kõik need, millest ta räägib ja millest ta teistest meestlep räägib, kasvõi seesama mere sõitki, seal, seal on ta ise peategelane lihtsalt ja müüri juures see sõit maailma otsa. See on nii, et kus tema ise peategelasena käsutab neetud pea kuklasse, loiult aedadega ta. Väga põnev. Ta räägib väga paljudest meestest, aga see, kuidas ta räägib, see näitab kogu aeg, mis mees ta ise on, samal ajal ta köitis, ta maalib ühesõnaga ja joonistab. Mõni kuu tagasi ma tegin intervjuud Olga Terri ka sellesama saate jaoks ja küsisin tema õppejõudude järgi ja, ja tema ütles, nimetas kahte nime. Johannes Greenbergi, Eerik Haamer ja haamri kohta ütles, et haamer oli õpetaja mitte niivõrd kunstnikuna, kuivõrd just inimesena. Milline ta siis inimesena oli. Noh, tema teed näitavad juba seda, aga üldiselt oli nii, et et ta oli üks väga tõsine mees, aga tõsidus ei tähendanud tema juures sugugi seda, et oleks mingisugune nukker kogu. Tema vaatas, kui me tööd tegime, seal. Seal vallad kipuvad ära väsima ja ütles, et pange nüüd asjad käest ära, vaatakk istub kuskilt, ma räägin teile juut. Ja siis see jutt oli kusagilt kandist iila tõsine, aga see, kui tema rääkis seda lihtsalt rõõm kuulata. Ja mina üritasin siis umbes sama stiili tabada, seepärast ma rääkisin, paljud tema jutt, mul oli niukseid materjali kasutada ja ja tal kerge ei olnud, ta läks sinna, äkki tal olid kolm last ja tööd üldse ei olnud alguses. Tal oli ka väga, väga raskeid päevi, elu ise sundis teda väga tõsiselt võtma. Aga ta kunagi teda hoidis tõesti see niisugune noh, endaja kõrvalt vaatamine ja, ja niisugune noh, sihuke rõõmus hoiak lihtsalt. Mati Undi sõber, kirjanik ja hulluarst Vaino Vahing pani kokku ja andis selle aasta alguses välja biograafilise raamatu noor hunt. Eks 60.-te loomeinimesed Eestis ja mujal olid kangesti edevust täis ja mängisid pidevalt mingeid jubedaid mänge nii laval kui elus. Parasjagu kahtlane mäng on ka see raamat, kuid samas on ta ikka päris karm ja õudne ka, eriti lõpupoole. Kuigi jah, tänapäeval poleks selline elu enam võimalik. Nii vähemasti leiab Janek Kraavi. Ja mõneti võib seda raamatut võrrelda nagu kunstfotograafiaga ühe sellise kunstfotograafitööga, et siin on kaks sellist suurt valdkonda nagu ühendatud ühelt poolt tegelikkus ühelt poolt need inimesed, aga teiselt poolt on need inimesed siis säetud sellisesse narratiivi Nad on saanud mingisuguse süžee osakese sellest ajast võimegi rääkida teatavast sellises lavastamisest selle raamatu puhul ühelt poolt dokumentaalsus, mis säetud sellisesse valgusse või võit tembitud selliste häältega või värvidega mis kokkuvõttes annab sellise põneva teose või põneva pildi minu jaoks. Ühest küljest liigitub see kaantevahebiograafilise või autobiograafilise materjali või kirjanduse hulka aga tegemist ei ole enam sellise ütleme modernistlikku või mingit terviklikkust, piiritleda püüdva kirjandusega subjekti määratleda püüdva biograafiaga, vaid ma nimetaksin seda siis Parema puudumisel selliseks postmodernistlikus biograafiakse. Minu meelest eesti kirjanduses on viimastel aegadel ilmunud päris mitmeid nõndanimetatud postmodernistlikke elulugusid. Toogem näiteks kas või Madis Kõivu stuudio mammeooria sarja või Kaplinski raamatu või näiteks Anton niigovi enesekonstruktsiooni raamatus harjutused. Need on sellised tekstid, kus see biograafilisus koosneb juba väga mitmesugustest erinevatest lugemise kirjutamist teegijateste näiteks sellesama Vaino vahingu. Noore hundi puhul on siin tegemist ju mitmekesise materjaliga, mis on kõik liidetud üheks tervikuks. Siin on väljavõtteid lahingu enda päevaraamatust. Siin on hundi päevakajalisi meeleolusid käsitlevaid juhuluuletusi. Siin on väga palju kirju nii kesksetel, tegelastelt kui ka disnõnda öelda kõrvaltegelastelt, nagu näiteks Kaarel Ird või Artur Alliksaare lesk Linda Alliksaar. Et seda lugedes me peame kogu aeg nagu ühelt lugemisstrateegiat või lugemismudelilt ümber häälestama ennast teisele lugemisstrateegiale. Et selline biograafia selline noh, ka ajaloo või või vaimsuse käsitlus on äärmiselt katkendlik ja, ja selle katkendlikkuse kaudu konstrueerib lugeja endale ise selle peategelase ja need kõrvaltegelased. Kogu meie suhe sellesse kultuuri ja, ja keelde on ju raadiot teisel poolel teisenenud muutunud. Samuti on muutunud ka inimese käsitlemise psühholoogia, inimese pilt, inimese minapilte ja selle järgi ei ole võib-olla produktiivne ja õigustatud käsitleda inimest mingi sellise alguse ja lõpuga marratiivina mingi sellise tervikliku nõnda öelda tekstina või isikuna. Terviklikkus on alati kuidagi hajutatud, katkendlik, keda on vastuoluline ja see tingibki võib olla sellise stiili ja õigustab sellist väljenduslaadi või või sellist tüüpi eluloo kirjutamist. Aga tähtsam ja seda siin raamatus rõhutatakse nii vahingu eessõnas. Hundi lühikeses järelmärkuses on see, et tegemist on mingisuguse sellise ajastu pildiga. No siin nii-öelda pildistatakse siis neid kuuekümnendaid Neid kuulsaid kuldseid ja produktiivseid kuuekümnendaid. Ja see materjal on kindlasti väga oluline, mis, mis selles raamatus need avaldatakse. Just nimelt selle 60.-te uurimise või tõlgendamise seisukohalt näiteks nii kirjandus- kui kultuuriloos käib ikkagi selline legend, et need kuuekümnendad olid mingisugune selline tõusu ajastu, kui see ei olnud mingisuguseid veriseid kõrvaltähendusi. See oli absoluutselt, et selline andekate inimeste tegevusaeg, kes siis teatud ühiskondlike tingimuste sellises vabamas õhkkonnas said realiseerida oma oma sellist loomingulist potentsiaali. See hundi vahingu raamat Ta näitab samas, et nendel kuuekümnendatel on ka oma hämar külg või on ka oma selline sügavus. Senine pinnapealsus, mis meil võib-olla sellest perioodist arusaamisel on, asendub sellise mitmekesisema või mitmetähenduslikum pildiga. Pean silmas siin seda, et kogu see te 60.-te sellise kassi kuldsel pinnal on ju palju selliseid tumedaid jõudusid määramatult ihabi, määratlemata iha seda raamatut ju läbi mingisugune selline hüsteeria, teema või joomise teema või vägivaldsuse nii füüsilise kui sellise vaimse vägivalla teema. Et selle esiletoomine on nagu oluline ja, ja lisab selle 60.-te konteksti uurimisele hästi palju juurde. Minu meelest ühtmoodi on tegemist siin ühe sellise kunstniku biograafiaga, kunstnike noorkunstniku noorepõlve looga, selline portree kunstnikust noore mehena ja, ja see kunstnik. On ta siis seal kirjanik või, või lavastaja, näitleja, selle kunstniku kontseptsioon minu meelest pärineb just nimelt romantismiajastust või romantismi esteetikast, kus keskseks oligi see kunstniku ego ise. Sellele kunstnikule ei tohtinud midagi ette kirjutada, vaid see kunstnike lõi ise selle moraali, lõi ja kehtestas Need ümbritsevad reeglid. Ja selline mässab ja protestikunstnikutüüp. Minu arust tuleb just siit hästi esile selline esteetika, kus vähemalt mingil moel lähvad segi elu ja kunstreaalsus ja mänge. Kõik need sellised vastandid lammutatakse ja, ja nende tulemusena siis loodetakse konstrueerida mingisugune uus maailma nägemine või maailmakontseptsioon ja ma arvan, et see vist see ei ole nii tänapäevane või tänapäeval on ilmselt lisanud sellele romantismiaja kontseptsioonile veel mingisugused muud küljed ja asjaolud ning see on juba hoopis teine asi. Ma usun, et tol ajal oli see ainumõeldav kunstniku hea kunstniku käitumisnorm see on seotud ka tõttu ajastut iseärasustega ja veel ilmselt mingite muude asjaolude kokkulangemisega. Tänapäeval ei ole enam ainult käitumisnorm ühele kunstnikule, et tänapäeval võib mingisugune kirjutaja või lavastaja või mingi videokunstnik käituda hoopis teisiti ja et tänapäeval on igalühel võimalus valida endale see mingisugune kunstniku imago või aga tol ajal oli see tegelikult, et noh, juba ette antud Tänase saate panid kokku Riho Lauri sarja Külliki Valdma. Saate kohta saab mõtteid ja arvamusi avaldada jätkuvalt meiliaadressil vadi ät r punkt e-kuulake meid jälle järgmisel nädalal.