See aeg on pöördumatult ümber ja sest aastad meid ei kaunista ja ja kui oled ikka üle 40, siis läikivat kostüümi ikka enam ei pane ja laval ei kepsud. Selleks on need teised inimesed ja. Eks nüüd tuleb võib-olla päris mitmetel meil siin Eestis otsida omale teisi tegevusalasid. Mina juhin praegu ühte laste muusikakooli mis asub vanalinnas ja tegeleb praegu peaasjalikult eelkooliealiste lastega. Ja ei lähe, töötab kaubagendina. Selle kooli nimi on musamoor ja küllap on see reklaam ka käinud mitmetest meie raadiojaamadest läbi ja tänu sellele me oleme saanud omale 450 last. Kui meie teised muusikakoolid valivad lapsi nende andekuse ja võimete järgi, siis meie seda ei tee. Kõik lapsed on meie jaoks ühteviisi head ja me püüame anda. Igale lapsele midagi, kui ta ei saa, kui temast ei saa muusikut, siis temalt ehk saab väga hea kontserdipublik. Kas lapsed tohivad teid musa mooriks kutsuda? Muidugi? Muidugi tohib, et noh, eks me olemegi seal ühed suured moorid, kõik. Nii mina kui ka kõik õpetajad, seitse tükki meeneid. Aga kuidas see kool teid leidis, ma saan aru, et elus on palju juhuseid ja, ja ma ei usu, Te nüüd juba laval olles teadsite, et järgmine samm, mis te astute, on muusikaõpetaja muusikakoolis. Ja kui keegi oleks mulle umbes 10 aastat tagasi öelnud, et minust saab muusikaõpetaja, siis ma oleks öelnud, et sa oled lolliks läinud peast. Ja ma ei oleks uskunud seda võib-olla veel noh, ütleme võib-olla üks, kolm-neli aastat tagasigi. Siin ongi tegelikult suures osas tegemist juhusega. Kuigi muidugi see ei ole juhus, et, et ükskord oleks lavategevus niikuinii otsa saanud. Aga minu jaoks tuli see tollel hetkel küll täiesti ootamatult. Ja oma rolli mängis siin kindlasti see Eesti rahvamajanduslik olukord sellega seoses ka minu oma muidugi ja minu perekonna oma halvenes tegelikult järsult seoses seoses sellega, et me saime vabaks ja rubla ei maksnud enam midagi ja, ja üsna mitmed hakkasid vaatama piiri taha, kust tööd leida. Tasuvamat tööd kui siin. Kuigi mul oli väga armastatud töö siin olemas. Ma laulsin Tallinna baaris ja kohutavalt armastasin seda ööd. Hakkasin minagi vaatama üle piiri, mis teha, elada on ju vaja. Ja loomulikult lauljana. Ma ei oleks elu sees üritanudki hakata läbi lööma, piiridega. Siis hakkasin lihtsalt reaalselt mõtlema, et mida üldse võiks siis teha. Mul on olnud tegelikult juba väiksest peale võrdlemisi suur külgetõmme väikeste laste poole. Ja mõtlesin, et miks mitte selles liinis üritada. Ja otsustasingi pöörduda Soomes ühe lasteaia poole ja niimoodi tuli mul alustada kõige madalamalt redelipulgalt. Malustasin koristajana. Ma mõtlesin, söögitädi ei. Tähendab tegelikult ei, ma ei alustanud koristajana, ma alustasin siiski, ütleme, hoidja tädina või niimoodi, aga kuna mu keeleoskus oli niivõrd kehv, siis lastega suhtlemine muutus mulle võrdlemisi raskeks. Ja ma ise palusin, et et kas ma saaksin alustada veel madalamalt. Palusin ennast viie koristaja pulgale, et ma saaksin kõrvalt vaadata ja kuulata, kuidas suheldakse, kuidas kasvatajad lastega suhtlevad ja see aitas mind tohutult ja kunagi ei põdenud seda, et nüüd sellelt säravalt lavalt olete laskunud sinna kööki ja pottide juurde see mingit sellist hingelist kriisi reisi muidugi tekitab kellest, kellest ta siis ei tekiks. Muidugi ta tekib ja, ja eriti just siis mõnda aega ma olin isegi paralleelselt. Olin terve nädala seal lasteaias tööl, Soomes ja nädalalõpud käisin veel laulmas. Nii et see kohutav kontrast nädalapäevade ja nädalalõpu vahel tekkis, see viis mind täielikult rööpast välja, mani, kohutavas stressis, sellest aga tuli endale lihtsalt mõistusega aru anda, et see on see, kustkohast tuleb uuesti nüüd nagu hakata ülespoole ronima ja teist võimalust lihtsalt ei ole. Ja nüüd te olete põhimõtteliselt kahepaikne, ma olin poolteist aastat ühe paikne peaasjalikult, et töötasin Soomes, aga kuna mu pere on siin, siis nädalal kodus käisin lihtsalt siinsest nagu puhkamas. Muidugi, selline kaksikelu on ikka väga raske, kui sul on pere siin ja töö seal, siis sa pead ikka kuidagi ennast kogu aeg kahe riigi vahel jagama ja kuidagi väga raskeks läks. Et ma kogu aeg ikka vaatasin selle selle poole, et kuidas siin saaks ikka kuidagi ennast rakendada. Ja ootasin kogu aeg pikisilmi neid aegu, millal ometi ükskord tasuks Eestis töötada niimoodi, et saad normaalselt ka ära elada. Mul nüüd tahaksingi ehitada eestlaste rahvusliku enesetunnet, anda vähemalt võimaluse seda teha. Kas Eesti lapsed on andekamad kui soome lapsed? Ei, ma ei saa niimoodi ütelda, et nad oleks andekamad kui Soome lapsed, eks lapsed on kõik sellised, et noh, on selliseid ja teistsuguseid. Aga Soomes on vabakasvatus jätnud oma jälje soome lapsele. Ei ole võimalik öelda, et vot nüüd sa istud siin ja mina hakkan sulle nüüd õpetad seda ma seda või teist või kolmandat, kui ta seda ei taha, tähendab jah, kui tema seda ei taha, tähendab mulle, ma ei ütle talle üldse midagi. Ma lihtsalt, ta tuleb mulle tundi, aga ta ütleb mulle praegu momendil ta ei taha laulda ja ma ei saa mitte midagi teha. Mul peavad olema mingid, ma ei tea, mis pakiri võimed. Et suudaksin teda tahtma panna praegu. Kusjuures mul on rühm taga, teised võib-olla tahavad, aga kuna tema ei taha, ta võib praegu rikkuda mul terve selle tunni lihtsalt ära. Et noh, küllap on igasuguseid olukordi ka Eestis, aga. Mulle tundub, et eesti laps allub paremini. Teda on võimalik paremini valitseda. Soomlastel. Kas teil on üldse tänu sellele suurele elumuutusele tulnud endas teostada mingeid ümberkasvatamise protsessi, midagi oma elus või oma iseloomus, muuta uuele ametile vastavaks loomulikult siis see võiks olla. Kõigepealt tuleb endale selgeks teha, et enam ei nämmutatud sulle midagi, valmis said, sa pead hakkama ise teistele valmid nämmutama ja see ongi peamine erinevus. Kas see tähendab seda, et kui te olite laulja ja tantsija, siis lammutati valmis ja küllaltki palju, Nõmmutati valmis? Meil ei olnud vaja palju iseenda eest mõelda, kui nüüd jätta välja see, et et ma siiski kirjutasin ise endale lugusid ja nüüd ma muidugi ütlesin küll ise valmis aga päris niisugust ma kõigi ütelda, et oleks mõni lugu, mille ma oleks otsast ääreni teinud, üksinda isegi ühes oma laulus öelnud, ise teen kõik ise teinud laulu, teised tänad, jäised viisid ja kõik, aga aga ega see ikka niimoodi päris isetegemine. Ma ei tea, on, võib-olla on küll selliseid andekaid inimesi, kes võivad otsast ääreni kõike ise teha, aga ma ennast nende hulka ei loe. Kuidas see duett, millise mehhanismi järgi te üldse teil töötas, tähendab, kui kaks inimest töötavad õlg õla kõrval koos, siis on vaieldamatult nii ka ju, et üks keelab ja käseb ja teine arvatavasti lihtsalt siis siis allub või oli seal siiski mingi täielik 50 ja 50 protsendiline partnerlus võimalik? Küllap see oleks võimalik olnud, aga meil ei ole, aga ega meil elega ei ole tegelikult lapsest peale olnud sellist 50 protsenti või 50 protsenti sellist suhet. Ma vaatan kadedusega neid õdesid ja vendi saavad omavahel läbi. Ma näen, et need lausa füüsiliselt armastava tekstist hingeliselt ja füüsiliselt ja nad on nõus üksteise tegema, ükskõik mida nad on, nad on nõus ükskõik mida andma ja ja vot selline venna ja õe suhe paneb mind alati kohutavalt kadestama, meil ei ole seda olnud. Me oleme kohutavalt palju vaielnud, kohutavalt palju kiskunud, noh, ma ei mõtle, füüsiliselt ei ole just lausa üksustele kallale läinud, aga aga aga me vaidleme kõikides võimalikes asjades ja me väga harva saavutame üldse ühise keele, nii et see, et me oleme niimoodi õlg õla kõrval kõrvuti suutnud laval laulda üht ja sedasama lugu. See praegu tagantjärele tunduv suurem mõistatus, kuidas üldse oli võimalik, ja need inimesed, kellega me jagasime näiteks garderoobi, need võivad rääkida kohutavaid lugusid. Et me lihtsalt ei saanud läbi omavahel. Ma ei või keelda kestnud, keda kamandas, aga eks see oli kord nii, kord naa. Ei, oligi häid päevi küll me saime vahel ka hästi läbi, aga teil õnnestus luua küll sajaprotsendiline illusioon, see on kõige ootamatum vastus on, ei taha, ma arvasin kuulvat, milles teie põhiline erinevus võiks nüüd üldse seisneda teie ise loomudes. Millised tüübid olete, Me oleme mõlemad muide, Veevalajad, elektri, kes jagavad, need jäävad ka, et omanimelised ei tõmbu just teine teiselpoole vaid tõukuvad ja küllap me lihtsalt kuulame ka sinnakanti. Kas teie oskused ja anded on põhimõtteliselt ühte ja sama laadi? Mulle tundub, et on püsivam olnud kogu aeg, et ta nagu sellele on näiteks väga tore töö on, on see Arci tikkimise töö olnud vist juba 20.-st eluaastast alates või? Ma olen alati imetlenud seda, kuidas ta võib tundide viisi istuda ja tikkimistöö kallal ja seda lihtsalt ja seda püsivust ei ole kunagi olnud, aga hetkel oli see juba noorest peale ja, ja tal on nagu sihukest järjekindlust ja eesmärgikindlust, võib-olla rohkem ta minus olnud. Mida te tema uuest ametist arvate ja sellest, kuidas ta sellega hakkama saab? Nii palju, kui ma temaga sellel teemal vestelnud olen. Ta ütleb väga toredasti, et ta ei ole lavalt lahkunud, ta tunneb seda. Ta on endiselt vaja läinud oma lavalisi kogemusi ja näitlejameisterlikkust. Nii et et see on Talle tulnud paljus kasuks. Ta näeb väga hea välja ja ta on ka väga hea suhtleja. Palju parem kui mina suhtes au temale, mina ei suuda ninna, ei oska. Mul elus ei ole niisugust pikka meelt inimestega nii kannatlikult ja nii hästi suhelda, kui tema. Kui palju teie enda jaoks on elus olnud probleemiks karjääri ja kodujagamine? Mul on alati olnud tunne, et te olete mõlemad sellised väga iseseisvad ja ise otsustavad naised, aga see tekitab alati kodu ja lapse omamise juures suuri probleeme. Mina pean küll kohutavad tänama oma perekonda, kes on mind väga palju aidanud selles osas, et nad ei ole oodanud minult heaks pereemaks olemist nende pikkade aastate jooksul, mis ma olen laval olnud. Mulle on vajadusel isegi võimaldatud selline selline kodus olemine, et ma käin kodus ainult söömas ja magamas, mulle tehakse need söögid lausa valmis, pestakse, koristatakse ja tehakse kõik. Mulle tundub, et ele on nagu alati rohkem pühendunud pereelule. Samal ajal kui tal see pereelu väga oluline oli. Ta üritas kõigega ise hakkama saada, et tal oli see eluküsimus, et kodus oleks alati kõik korras ja seal oligi. Olete kõik korras? Ükskõik millal sa sinna ei läinud, seal oli alati puhas. Pesud olid pestud, söögi, lõhnali, alati kohvi, kõik värgid. Poes oli käidud, mingeid mingit korralagedust ei olnud, laps oli hooldatud. Need talle oli see oluline ja, ja sinna oli alati meeldiv minna. On teil endal mingeid südametunnistuse piinu selle aja pärast? Enda puhul ma nendest mõtlen. Mida ma nüüd ütleks, ei ole ikka ausalt, ikka ausalt ütlen täiesti ausalt, sest et tegelikult võiks ju olla, sest et küllap on pere sellel ajal selle all ju natuke kannatanud, et ma ei ole olnud piisavalt hea ema peresse. Aga südamele, südametunnistuse piinad on võib-olla kõige rohkem mul. Need tulid hiljem. Sest kui me veel laval käisin, siis ma. Nagu ei muretsenud selle pärast pilte, aga siis, kui ma olin kaks aastat järjest Soomes niimoodi, et, et rohkem Soomes kui kodus. Siis siis mul hakkasid need piinad. Võib-olla ka sellepärast, et tütar oli selleks ajaks natuke rasked, heas murde-eas ta on praegu 16 lapsed ja teised teatavate tüdrukule kaunis raske iga, kus ta vajab just nimelt ema tuge usaldava ema tuge, tahab ise usaldada oma asju ja ja ma lihtsalt pean olema teatud hetkedel tema kõrval, et tal oleks kellele usaldada, et ta läheks sõbrannade juurde usaldama. Mulle praegu tundub, et mul siiski on see õnnestunud, vaatamata kõigele. Meil on temaga kahekesi väga hea traditsioon. Käime iga suvi kuskil nädal või võimaluse korral isegi paar kahekesi automatkal. On just see tuli, kuskil hakkas juba lapsena peale. Juhtme johtus sellest, et isa oli tööl temaidanud, meiega tulla, oli tihti niisugusel tööl, kus ta ei saanudki suvel puhkust ja me olime sunnitud minema kahekesi, me oleme tublid, me võime minna küll kahekesi. Me saame kõigega hakkama. Ei Me magasime kahekesi autos ja, ja niimoodi oleme. Kui me paar suve olime niimoodi kahekesi käinud, siis sellest kujuneski juba traditsioon ja nüüd me juba lausa otsime seda võimalust, et jälle minna ja ja tingimata iga suvi, lähme, see on see aeg, kus temale helista, sõbrannad, et kuule, lähme nüüd sinna või tänna või kolmandasse kohta ja mind ei seo mitte miski, vaat siis me oleme täiesti teineteisele. Ja selle season tüdrukul 100, kohutavalt vajavad sellel ajal ta usaldab mulle kõige rohkem. Ta on ta alla ja ja me saame rääkida elust ja asjadest ja inimestest ja lähelt pidamistest teha. Ja mulle tundub, et mul on õnnestunud. Hoida teda ära halvale teele minekust. Te olete mõlemad elega, saan ma aru, säilitanud oma neiupõlve nime? Miks? Mina säilitasin selle sellepärast, et ma elasin oma mehega koos ja meil oli juba laps olemas. Ja meil ei olnudki plaanis üldse abielluda, mõtlesime me elamegi niisama, aga korteriolud olid väga kitsad ja rasked ja, ja oli võimalus saada. Ja kuna selle paberiasjandusega nagu tol ajal siis oli, läks väga kiireks, järsku siis oli meil väga kiiresti abielluda, siis me otsustasime, et me teeme selle abiellumise niivõrd vaikselt, et seda keegi ei teagi. Ja selleks ma ei hakanudki nime muutma, tema oli ka sellega nõus, mina jäin külariks, tema oli lind, laps on lind. Laps oli juba siis lind, sest et laps sündis ju nagu nagu vabaabieluna ja panime, panime lapsele kohe isa nime ja lihtsalt jäi niimoodi. Teil on selle poolest huvitav suguvõsa, et teie isa ja ema mõlemad on teist korda abielus ja neil on pered ja lapsed ja võiks arvata, et see on just halvas mõttes jätnud teile väga sügavad jäljed või ei ole seni? Ei, mitte mingil juhul, see vastupidi, meid on palju ja me käime kaks korda aastas vähemalt kõik koos. Meil on tore traditsioon. Isal on oma pere Tartus. Lapse ja lastelaste lapselastega ja meil on kõigil omad pered, kui me kõik kokku tuleme, siis meid tuleb kuskil noh, võib-olla tuleb vähe alla 30 inimese. Nii et, et väga lõbus on jõulude ajal me tavaliselt on üks, meil on niukene kõlarit ja mitte ainult kõlaritega, Targode. Tema järgmine mees oli Targo ja Mikk on sündinud sellest abielust. Nii et, et kõik see, kui see kõik seltskond siis kokku tuleb, siis on, millest rääkida. Sest me kõik teeme niisuguseid asju, mis võib olla noh, on Eesti rahvale teada, et meil nagu ei tegutse keegi niimoodi vaikselt kuskil nurgas omaette, vaid enam-vähem meist kõigist teatakse meie tegemistest. Ja siis ikka üht-teist niimoodi kuuled, et oi, et sul oli seal selline kontserte, sina oled, näed, kirjutanud sellise loojad, räägi sellest lähemalt oina, sinul on oma koodi jutud ja ja vot niisugused toredad, toredad jututeemad, nii et, et need, meie niuksed, kokkutulekud, need kujunevad, ma ütleksin, et isegi vahel selliseks Eesti kultuuriprobleemide lahkamisega. Nii et, et noh, kõigil on selles mingi väike oma osa, keda selle selle normaalse läbisaamise eest kõige rohkem teie arvates tänada tuleks, kellel on kõige suuremad teened suguvõsa ees, et ei ole mingit taga tekkimist või kirumist või uute naiste põlastamist või mis ikka on tavaline, vähemalt eestlaste puhul mulle tundub. Ja ma olen seda ka kahjuks palju koha pealt, mina ütleksin aitäh nii oma emale kui oma isale selle eest, sest et nad on mõlemad väga väga rahulikult suhtunud sellesse, et nad ei ela enam koos väga pikki aastakümneid. Ja see ei ole kuidagi viinud meid nagu lahku, vaid vastupidi. Ma mäletan vähemalt oma lapsepõlvest, et sellest ajast, kui isa meilt ära läks. Ma ei ole jäänud temaga võõraks, vaid me käime, käisime koolivaheaegadel alati seal Tartus isa juures ja ja suvevaheaegadel oleme käinud koos, meil on olnud ühiseid tõlkidega matku, kus me oleme Need, perekonnad võtnud oma telgid ja lapsed kõik kaasa ja ja tulnud kokku. Nii et sellest on nagu saanud kuidagi selline traditsioon juba. Ja see on vahva. Pooldan seda ja soovitan soojalt kõigile, et et mis siis, et armastus sai otsa, ega siis see ei tähenda, et et me ei ole enam inimesed üksteisele.