Tere mikrofoni juures on Holger kaljulaid ja siis nad on salvestatud Purtse kindluses Lüganuse vallas Virumaal läinud aasta lõpus. Seepärast on saate jutt veidi kokkuvõte, maigune, aga deemon suhu pannud 500 aastane vasallilinnus ise rangelt ruudukujulises majas gooti võlvidele toetavate kiviseinte vahel, mis on vähemalt kaks meetrit paksud asub praegu nagu entsüklopeedia, ütleb kultuurikeskus. Mikrofoni juures on veel selle ringluse peremees ja ülejäänute praegune võõrustaja Raivo Pihlak. Teine külaline on Rein Aidma Ida-Viru maavanem. Ning juttu tuleb meil muuseas Ida-Viru tulevikust, mis Raivo pihlaku sõnul pole kurta ja minu arust ei saa. Ida-Virumaal on alles tulevik ees, sest ma arvan, et see 10 aastat, mis nüüd tule, kõneleme ka tänasest Virumaast, mis nelja-viie aastaga on üle saanud hilisaja parandatud poliitilistest kirgedest ja mis tänu emotsioonide taltumisele maavanem Rein Aidma arvates suudab selgitada oma uued sihid, on meie maakonnaolukorda ja tema inimesi on poliitilise määramatuse eufooria või sellest tulenevat kompleksid tegelikult juba minevikus. Saate vahepalana On aga muusikutel, kes Purtse kindluses juba esinemas käinud, aga ka neilt, kes on alles oodatute nimi. Võiks siis teid kõigepealt tituleerida, kuidas te endast paluksid kutsuda, kas äkki mõisahärraks? No ma arvan, et mõisahärraks mitte, sest tegemist on Purtse kindluselamuga ja siis pigem võiks öelda lihtsalt Purtse kindluse peremees Raivo Pihlak, niga maraton ärelt ja muidugi Poolat kindluse peremeheks. Nii kui kindlus avati seal 1990. aastal, täpsemalt 18 detsember oli avamine sellest ajast kuni siiani olen nimelt rentinud selle kindluse 30-ks aastaks Lüganuse vallavalitsusele. Nii et teie tulevik on selles mõttes kindlustatud. Te teate, et järgmisel sajandil tegelete te ikka kindlusega edasi? Tahaks tahaks küll. Nii et enda arust on nagu tehtud ka väikeseid projekte, mida tahaksin ellu viia kultuuri vallas ja ja nii nagu ikka kultuuriga ööpäevaga seda asja paika ei pane ja, ja lihtsalt tuleb arutada siin rahvast käima ja et asi läheks nii nagu meie siin kõik tahaksime. Missugune oli teile 1998. aasta, kas varasema, mis ta nüüd on kaheksa aastat vist juba ja kas varasemate aastatega võrreldes on mingi stabiilsus saavutatud või on asi paremaks läinud, kui ütleme eelnevatel aastatel või vastupidi, midagi on nagu ära kukkunud või nüüd natuke meenutada seda neid, neid aastat, mis me siin oleme olnud ja see on küllaltki kiiresti läinud, sest rahvast käib ja, ja selles mõttes, et rahvas nagu aitab teatud mõttes seda asja kõike kiirendada. Aga noh, eks halba algusaastad olid muidugi muidugi rasked just selle sellepärast, et need kontserttegevus ja täitsa kõik panna käima ja, ja trahvas hakkaksin käima ja lihtsalt pile, kuna see oli ikkagi meil väga uus ala. Üheksa küünen kuus, seitse oli nagu, nagu rohkem selline elavam see asi ütleme selle viimase aastaga. Kas see on siis üldine sellise majanduse langust paljud üritused, mis oli nüüd sel aastal toimusid küllaltki tagasihoidlikult, kontserdid meil käivad ja selle üle on mul hea meel, et rahvast ikkagi jätkunud. Kas enne seda, kui töö basall härraks saite Purtseva salliks, võiks öelda, kas enne seda oli teil ka on mingisuguseid tulevikuplaane ja selles suunas veeretatud või oli see ootamatu, kuidas te üldse juhtisite siia tegelikult tegelesid minu jaoks ole muusikaga. Ja minu minu sooviks oli, kui ma nüüd muusikaga peaks hakkama niimoodi, et ma enam ei hakka mängima jai natuke mängima ka noh ütleme, alati ei saa kliima teha, täna mängib pilli, homme panen pilli nurka, rohkem mängi. Oli ikkagi mõte teha omale stuudio, kus siis hakata siin ansambleid lindistama ja aga siis sellise ettepaneku tegi mulle endine kultuuriosakonna juhataja Tiina Kasemaja, kus mulle nagu välja, et kas ma ei võiks hakata siin oma asju korraldama. Algul nagu nagu oli dressi võõras ja, ja neli aastat nagu rendilepingud muu nagu pean polnudki ja siis ma pärast tundsin, et miks mitte, et ajad muutusid. Mis aastal te otsustasite, et võib hakata tööle sulle 90. aastal? Kas teie vasallkindlus on ainult objekt iseeneses või on teil siin ka mingeid ajaloolisi väljapanekuid kodulooõpetuse läbiviimiseks? Ei no meil neid otseselt nurgakesi siin ei ole, sest kuna kindluselamu ise on juba vaatamisväärsus ja kontserdid ja kõik selline, mis on ühe katuse alla kõik ära mahtunud, ma arvan, et see iseenesest ongi siin selline vaatamisväärsus. Härra, Raivo Pihlak, kes teil siin on käinud ka sel aastal? No muidugi eelkõige muidugi turistid ja neid ei käinud sellel aastal mitte üldse üldse vähe, olgu et ilmad olid, ütleme, kehvad sajused, võib öelda, keskeltläbi 12000 turisti käis ja ütlen niimoodi, et sellel aastal on, on nagu Eesti siseturist ka elavnenud tunduvalt, et ütleme, võrreldes siin kaks aastat tagasi, aga vaid Eesti turismifirmad on hakanud ka eesti turiste vedama meile. Mida siis inimesed siin enda jaoks avastanud on, mis, mis need kõige rohkem üllatab, teada saavad, kui nad tulevad siia Purdsesse, kes esimest korda tuleb algul muidugi lootuses, et ei tea, mis siin siis nüüd, et on, aga muidugi ainulaadne kindluselamu tüüp, muidugi kedagi siin niimoodi ära ei ei lase, et me ei räägiks selle kindluse ajalugu, see on huvitav. Nii endale kaasest järjest materjale hangime juurde, sest et raamatud on see kindluse 1533. aastal tänu sellele, et Eesti Ilvamad kunstiajaloolase härra Villem raam on selle kindluse ajalugu 22 aastat uurinud, et enne seda, kui hakati taastama, kui tulevad turistid, siis algul on ka see, et just selline vana 1533.-st aastast kindluselamu ja nüüd sellel raskel ajal on ta üles taastatud. Muidugi see paneb ka paljusid siin hämmastama, et, et kuidas ikkagi nii ei ole siin midagi muud selle rahaga siis teha, aga meil on, minul on siiralt hea meel, et see kindlus õigel ajal valmis sai seal rublani, see maja on päris suur, väljastpoolt vaadates ta nii võimas ei tundu ka siin sees ringi hakkad kolama, siis paistab nüüd korrustel ei tule ega tule lõppu. Kas teil on siin ka mõni lemmikruum või, või selline ruum, mis on teie külalistele kõige rohkem meeldinud, võib-olla langevad kokku, tegelikult siin on kolm suurt ruumi ja minu jaoks kõige lemmikum ruum on seesama ruum, kus me praegu istume ja, ja see on siis kontsertsaal. Sellel kontsertsaalil on väga hea akustika, mis siin saalis vanasti tehti. See saal oli vanasti elukorrus, siin elati. Praegu on see üks, 10 korda 10 meetrit peaaegu või oli, see on täistoole ja ühes koldepoolses nurgas on Estonia klaver ja, ja paistab, et siin käiakse peamiselt kontserte kuulamas, siin on mitte üksi kontserdid, siin aga nõupidamised ja vastuvõtud ja kes meil siin ütleme, käinud on kõige kõrgem kuumem külaline Rootsi kuningas Karl Gustav ja muidugi Eesti president on meil käinud, alles oli meil siin balti assamblee vastuvõtt, siin on paljud paljud käinud. Kas teil käivad ainult eestlased või on teil ka venelasi publiku regulaarse publiku hulgas? Meil ainult eestlased ei ole, sest publiku hulgas on ka vene inimesi ja teinekord ma olen lihtsalt jälginud saalist, kui palju siis vene publikut, kui palju eesti publikut ja oma üllatuseks ütlen seda, et vene vene publikut on tihti rohkem, kui on eesti publikut, aga no nihutame niimoodi pool pooleks, teinekord on jälle eesti publikut rohkem ja siis nii jälle vähem. Aga nomile meile tullakse kuulama, kuna mina olen väga-väga tänulik, ütleme Ida-Viru maavalitsuse, kes on pannud, ütleme regulaarselt käima bussikontserdid, aeg, kontsertide aeg ja toob rahvast kohale ja viib pärast kontserti ära, mõtlen parimat, enam ei saagi olla. Bussibussid käivad jõhvist, jahu, buss hakkab tulema, Toilast käiv jõhvis peatub Kohtla järvel, Sist peatub siin veel vahepeal ja siis on Purtse ja viib uuesti ringiga tagasi, nii et kõik ütleme Virumaa Ida-Virumaakeskustest, keskustega on hea side loodud, see on üks 40 kilomeetrine ring bussile käia. Paljud tulevad oma isikliku isikliku autoga just nimelt tulevad need, ütleme, muusika lõpetati või niimoodi, kes ei jõua, ütleme, töölt koju minna ja ja kellel tootem on garaazis või, või vastupidi, puudub, et lihtsalt tullakse ja, ja siis ollakse siin kontserdil ja siis minnakse bussiga tagasi minu meelest parim parim variant, mis olla saab, kas te olete tähele pannud, et näiteks Narva inimesed, kes praktiliselt kuni Eesti vabariigi tekkimiseni midagi ei teadnud oma lähiümbruses, olen ise kogenud seda, et Narva taksojuhid ei tea midagi nendest kaunitest, looduslikest või, või kultuuriloolistest paikadest Virumaale sõites, näiteks Narvast 50 kilomeetrit hundiga, kas see on nende jaoks suur üllatus, et selline kant võib olemas olla või kuremäed nad ehk tunnevad, aga on teisi kauneid piirkondi, millest nad ei ole kuumudega ei aimagi, mida siin Eestimaal kõike võiks leida ja mis ilusaid kanti sisse mahub. Kas olete tähele pannud, et viimasel ajal on näiteks ikka needsamad narvalased või Sillamäe elanikud hakanud avastama ka näiteks teie vasallilinnust siin Purtses? Ja see on tõesti nii, sellepärast et meil on käinud Narvast just Narvast inimesi ja tulevad ja ja sõidavad siia küsida, aga mis koht ja kõike Purtse Pole nagu seda seda kohta üldse varem kuulnudki, et huvitav, et ta ei ole nagu meist kaugel ja aga väga ometi reklaam nagu selline peaks nagu läbi käidud olema. Aga Sillamäe inimestega oli nii, et Sillamäe inimestel me korraldasime siin just nimelt kaks kontserti, üks kontsert oli Tallinna saksofonikvartett esines ja ja Sillamäe inimesed olid muidugi vaimustatud sellest sellest esinemisest ja sellest kohast ja et nende enda lähedal nad ise ei teagi, kus nad üldse elavad, et on olemas ka selline koht. Et minu arust nad on hakanud leidma selliseid kohti. Kas kohalik võim on kuidagi leidma hakanud ennast, kas on saanud jalad alla ja kas nad saavad hakkama oma probleemidega oma vallaga, valla võimeline vallaga ja naaberlinnad oma linnadega? No kui natuke nüüd ringi ringi siin vaatad natuke selle asja õlle üle mõelda, siis on erinevad erinevaid valdu on erinevaid, selliseid hakkama saamisi, see on ikka sellest, kui tugev ja kui, ütleme agar on just valla juhtkond, muidugi Lüganuse vald on nüüd teinud ikkagi suure sammu edasi. Koolimajal remonditud aula on valmis ja inimesed tegutsevad, Lüganuse kool on ka kuulus, kuulda on väga häid tulemusi saavutanud viimastel aegadel tehtud riiklike eksamite käigus ja üsna heas kirjas paistab, et selles mõttes on siin noortel hea võimalus saada endale tugev põhi alla, enne kui nad lähevad ellu. Mis neid ootab ees, kui nad peaksid koha peale jääma, mis ootab noori ees, kui nad ei lähe linna ära ja hakkavad siin tegutsema, mis võimaluseni selleks on? No ma arvan seda, et, et eks ta muidugi olekski hea, kui nad linna ei läheks, saaksid kätte hariduse ja tuleksid tagasi ja, ja ma arvan, et selle peale ka kindlasti kohalikku omavalitsusse mõelnud, et luua siia ja töökohti. Et kohalik noor tuleks tagasi ja elu läheb ju siis edasi. Sest et vanad ju alt kaovad ära. Ja mina olen küll seda meelt, et, et seni peaks olema. Raivo Pihlak, mida teie arvate sellest, kas kaks Virumataks ühinema omavahel? Ja vaat see on muidugi jälle kui mina mõtlen, no muidugi, ega ta halb ei oleks, kui, kui oleks üks Virumaa lääne ja, ja Ida-Virumaa on nüüd praegu nagu oleks üks Virumaa, miks mitte, sest mina ikkagi kutsun seda virumaaks. Aga ma arvan, et sinna vast läheb veel aega, enne kui kaks-Virumaad kokku lähevad, siis muidugi tekib ka küsimus, et kus siis hakkaks olema see juhtiminega siis Rakveres või, või jõhvis. Aga ikkagi Ida-Virumaa tööstus, ütleme ma ei oska siin täpselt arvata, et nad erinevad liiga palju, et neid kokkusaksale liita. No ma arvan, et Ida-Virumaa ja Lääne-Virumaa kindlasti erinevad, Ida-Virumaal on hoopis teine stiil mar. Nii et teie ei ole seda usku, mille järgi peaks Virumaa olema selline, nagu ta oli enne sõda ja okupatsiooni, et et kord on niimoodi olnud, et miks ei võiks edasi olla, see usk sai nagu jõudu juurde kaheksakümnendad, et viimastel aastatel 90.-te algul ja küll oli selle taga paljus Ida-Virumaa-alaväärsus kompleksi, kas mis ootas nagu suurt tuge sellest, kui ta saab ühe eestimeelse ja ja peamiselt eestlastega asustatud maakonna külge. Ja, ja nüüd tasapisi on see vajadus jälle nagu vaibuma hakanud, ei tea, mis see põhjus võiks olla, et kas Ida-Virumaa tunneb jälle endas jõudu? Noh, mina arvan, et eks ida Ida-Virumaa on endas jõudu alati tundnud ja see jõud on tegelikult siin kõik kõik olemas. Nojah, nüüd muidugi see suur pankrotilaine, mis Ida-Virumaad tõesti laastab, ütleme selles mõttes, et inimesed jäävad tööta, aga, aga ma arvan, et, et et alati on ka vastu vastu selliseid argumente, ütleme kui täna läheb, see langeb. Ma arvan, et loodus ei salli tühja kohta, tuleb jälle jälle midagi midagi uut asemele, ega sellepärast siis elu elu seisma ei jää. Viin Aidma. Kui rääkida Ida-Virumaast või Virumaast tervikuna, kõigepealt on meil tulemas Jõhvi linnavalitsuse nõunikult vallureimalt üks kirjutis. Ma loodan selle, et me suuda trükis avaldada, mis sõnastab väga ilusasti senise haldusajaga Ida-Virumaal. Ja sellest tuleb välja Virumaa maakonna mõistes, nagu ta oli Eesti vabariigis kahe sõja vahel on suhteliselt just sellesse perioodi kuuluv. Halduslikult on Ida-Virumaa alati olnud hoopis eriline, võrreldes praeguse Lääne-Virumaaga nimetame siin kas või kunagisi foogt kondi, kui maakonna volikogud omal ajal nimede üle tükk aega vaidlesid ja ma mäletan väga hästi seda volikogu istungit maakonna volikogu istungid, kus siis Ida-Viru ja Lääne-Virunimetused vastu võeti. Ida-Virumaal võistles väga tugevalt praeguse nimetusega Alutaguse maakond. Noh, see selleks, aga ma tahan öelda seda, et siin on ka omad põhjused. Puht niisuguses ajaloolises perspektiivis ja pärast sõda Ida-Virumaal toimunud muudatused majanduslikust. Nõukogude suurele riigile orienteeritud majandusest ütleme siis niimoodi, et tingitud ka rahvuskoosseis ja nii edasi tingitud põhjused on need, mis ida Lääne-Viru tervikuna vaadelda tähendab tänases situatsioonis ma ei kujuta seda väga hästi ette, sest niimoodi nagu elab Lääne-Viru ja niimoodi nagu elab Ida-Viru oma probleemidega, on, on siiski väga erinevad maakonnad. Teiseks ka see, et, et Ida-Viru on siiski praegu piisavalt suur, kui Eestis on nii palju maakondi rahvaarvu järgi, kui Ida-Virus elab praegu siis neid ei olegi kui seitse, kaheksa seda peetaksegi Eesti kohta enam-vähem selliseks ütleme normaalseks võib ka veel mõtelda siin edasi, et missugusel missugune arv üldse maakondi võib tulevikus olla, et kas on see noh, kunagi oli neli kobas kolm oblastid mingi mingi ülilühikese perioodi vältel, et kas see on siis sama mastaapi mõõtmetega maakond kunagi kaugemas tulevikus, ma ei riskiks seda praegu väita ja areneme sinna kõigepealt välja ja me mallidena võime võrrelda siin lähinaabritega või kas või soomlastega, kes nüüd oma läänikorraldused täielikult ümber töötasid ja ainult viie läänega piirdunud, on kunagise 16 tasemel. Ja ma olen seda meelt, et meie maakondade arvu me muudame, seejärel kui omavalitsuste liitude roll ja vastutus suurenevad tunduvalt, võrreldes sellega, mis neil on täna, nii et me peame olema siin ise targad ja me ei pea siin väga kopeerima oma naabreid. Härra Pihlak, kes on teil siin kontserte andnud, me teeme koostööd Eesti kontserdiga, Don, siin Eesti tuntumad teatumad, solistid ja käiakse meil ka väljastpoolt Eestit. Ma arvan, et kas need kõige kaugem haavast ikkagi kaugemal Jaapan ja sellel aastal meil oligi orienti 98, kus olid siis külalised meil Jaapanist ja Indiast, kui siis demonstreeriti jaapani teetseremooniat, kus siis 11 inimest ka publiku hulgas sai võtta osa. See oli muidugi väga huvitav esinejatest esinimelised, mis minule väga hästi meelde oli pedaalklavessiini meestamaniveli Stefan Palm, temal jahenest ja ütleme, sellist pilli ei ole olnud Eestis varem, nüüd 200 aastat. See oli väga-väga unikaalne vill ja rahvast oli palju. On mõni inimene ka öelnud selle saali kohta midagi, mis seda saali iseloomustaks kõige paremini, kas nad on avastanud Nende muusika jaoks, on selline keskkond varem või annab midagi juurde nendele, mida nad seni pole kogenud, selle saali akustika on hea, kõik, kes siin mängivad, ütlevad, siin on kerge mängida kerge lauda. Ja selle saali kohta on öelnud Voldemar Kuslap, kes meil laulab üteldi, et ma teen veel paar lisalugu veel, see nagu annab jõudu see saali, et me ei leia ja rahvale ka ja ja tänagi on laulmas meil siin Erkki Otsmann õhtul ja muidugi prantsuse šansoone muusikat laulab Jaagublitaali muusikat siin Eesti Eesti muuseas ka natukene, aga muidugi kooridele see saal jääb natuke väikeseks, lihtsalt lauldakse, saal lukku ja, ja lihtsalt noh, kuna rahvast ikkagi kooris laulab palju ja, ja siin saal mahutab ainult 100 kohta. Vaatamegi ringi selles lossis siinsamas, suures elutoasaalis, mis praegu kontsertsaaliks on tehtud, on seina ääres kolle, see kolleson siin jämedast sepises tehtud. Ega see küll 500 aastat, vanaema eino see nüüd 500 aastat muidugi vana ei ole, aga see tulekolle oli siin vanasti olemas ja praegu muidugi on tehtud siin üks selline huvitav korv, kamin ja paljud küsivad, et kas see ka töötab või lihtsalt dekoratiivne, ise töötab, me oleme isegi tuld teinud, aga ma arvan, täna on veel vara, ütleme nendesse tuld teha, kuna rahvas jätab siis, kui vaatab, et on siin puus, ööd ja kõik, mida iganes siin sees jätab alati oma oma prahiga siia kohe lisaks juurde, nii et las ta parem olla, tühi ja ilusat, siin inimesed pildistavad ja siin on huvitav. Muidugi neid tulekoldeid on igas igas ruumis ja nad kõik töötavad, Nad, kõik töötavad, välja arvatud meil hüpokaustsüsteem, eks õhkküttesüsteem. Kahju muidugi tänasel raskel ajal võiks ka see teha tööd, kuidas ventilatsiooniga on, kas teie külalised võivad suitsetada, selleks oleme kohandanud ühe ühe ruumi ja kui vanasti siia elukorrus oli kaks eraldi kambrit üks oli meeste naiste, siis Me oleme viinudki suitsetajad meestekambrisse nii ette, et nad omavahel saavad suitsu teha. Meestekamber on kohe siin elutoa kontsertsaali kõrval ja siin on omaette suur kamin. No see on nüüd jah, kõige kõige suurem nendest kaminatest ja ja näete, siin peal on ka olemas tau päde vapp, see on jäme puutüvi, mis puu see võiks olla? See on pärnapuu oma kahelehe ja, ja viiejuurega nimelt. Miks viiejuurega, sest laupäeval oli viis sugupõlve, kahel pool küljel on aktiivsed lehed, need on siis pärna, lehed ja pärna, pärna lehed, jah, mida need sümboliseerivad. No kui niimoodi natuke lahti mõtestada seda, seda või siis mina ütleks niimoodi, et näete puu, võid sa maha murda, hull, see pole üldse mingi probleem. Aga kui see puu on loodud kasvama, siis hakkab see puu uuesti kasvama ja võrsuvad, näete lehed, nii nagu ka see kindlus, et ta kenasti on mitmeid kordi siin sõdades maha lahutatud. Aga ükskord ikka nagu ajalugu viib edasi see kindluse uuesti taastatud, aga kas zonastuses inimesed erastki paekivi vahele lubasid endale üsna kõledad keskkonda? Mina arvan, kindlasti elati siin ka, aga see oli ikkagi hädaohu korral. Sest et üldiselt paekivi elamiseks ta ei, ei sobi, ta toob siin kõiksuguhaiguseid ja radiku, liit on ikkagi niiske ja siin, olgugi et siin ruumis on tegelikult soe, aga kui saab triibitsiend pidevalt isakuvad ütlemisi, nakakti, külm ja jahe. Lähme edasi, siis naiste tuppa. Lähme vaatame seda ka. See tuba on veidi väiksema kajaga, keskel on ilus puulaudis saast ja noh, see on nüüd uuesti, kui kuid aastate, siis on see Avinurme meeste poolt tehtud siia mööbel, aga mis seda, seda ruumi, nagu iseloomustab siin see, et täpselt samuti on korvkamin ja paekivist on tehtud siin portaal kamina kohale ja ütlen, et siin on peetud ka nõupidamisi küll mitte suuri Agani, 10 15 inimesega, siin on selline privaatsus, siin on meil ka sellest, et kas hea või halb. Ma arvan, et hea siin ei võta ükski mobiiltelefon. Toolid on uhked, meenutavad pigem droone kui toole. Aga jah, kui paljud tulevad, Nad tahavad alati istuda, et me teeme pilti ka nende toolide peal ja istuvad, miks vetevoolu raja kontserdisaalis on toolid samasugused, need on ka Avinurme. Avinurme on Ida-Virumaal lõunapoolne maakond, kus praegu vist mööblitööstus on kriisis, kas nad on äkki kinni pannud, vist kuulda on? Ega jah enam eriti ei tehta seal, sest üks esinduskauplus, mida ma kunagi kasutasin, kuna seal oli odavalt saada praktilisi asju, see on nüüd Rakverest. Alla minekule üles tulekul tuleb pea tahapoole hoida, sest need käigud on väga kitsad ja mõeldud ilmselt nagu ikka, kaitseehitiste puhul selleks siia vaenlane sisse ei pääseks, kui ta on täisrelvis siin all on siis söögisaal see on jah, vana kindluse keldriosa seene vanasti väljapääsu ei olnud, puudusse torni uks ja aknad ka muidugi puudus hiljem vanad aknad tehtud, oleksin valgematuga päeval, kus sees. Ja see kitsas trepp nüid, mis siit üles viib, oli ka algselt 50 sentimeetri laiune, hiljem on teda laiemaks tehtud, sest ta on praegu raske trepp ja see oleks veel raskem, kui oleks 150 sentimeetri laiune ja aga näete täna selles saalis, meil on siin Maidla vallavalitsuse pidulik vastuvõtt koos kontserdiga. Siin ilmselt on see koht, kus teie armastate tihtilugu veel oma kätt proovida. Et ammust aega tuntud muusik, see on jah, ikkagi selline meeldiv, meeldiv koht, alles eile õhtul oli siin peaaegu viis-kuus tundi, mängisin pilli ja, ja olen seda tööd jah 25 aastat teinud ja, ja mul on täitsa hea meel, et seda saab edasi teha. Poisid on ka samad, nii et pole viga midagi. Siia saab söögisaalist tulla natuke tantsu vihtuda vahepeal, kui kondid istumisest kangeks peaks minema, jah. Nonii, nii tehakse ja, või orkester siin mängima hakkan, ma arvan, et see on tegelikult ei ole üldse halb lahendus siin, kui ütleme, orkester oleks olnud päris nüüd söögisaalis vast siis osa inimesi, kes tahaks jutule, keda nad seda teha ei saaks, sest muusika ikkagi elektripillidega tegemist siin, sa võid vabalt tantsida ja ise ka ei sega kedagi ja võrreldes moodsamate majadega on see maja ilmselt nii hea heliisolatsiooniga, et kui ühel korrusel käib möll, siis teisel korrusel on vist veel ikka päris rahulik ja võib isegi klassikalist muusikat. Kuule, eks ta nii on ja. See on nüüd meie linnuse kõige kõrgem korrus ja seal oli vanasti kaitsekorrus, siin on näha ka vaheseinad, siin puuduvad jaan, kitsad aknad. Me kasutame saali näituste korraldamiseks üks. Kes meil siin praeguses on, Eesti korrealisside ühendus, just oli meil siin Tunne Kelami fotonäitus, paljud käisid külastamas seda näitus muidugi ta ise oli ka siin, avas selle näituse ja oleme ka kontserte siin teinud. Intervjuu tegemiseks on siin kõige parem akustika, ilmselt see on tänu sellele madalale jämedatest tohutut palka kidest. Laala see ruum kõige avaram vist, sest see hõlmab kogu korrused ja see on kõige avaram ja muidugi need palgid laes. Need on ju ka kirvestega käsitsi tahutud tudi, Alutaguse metsadest on nad kõik kokku korjatud ja palkide, ütleme pikuna siin 12 12 meetrit. Ja kui tuleme tagasi veel Rootsi kuninga visiidi juurde, siis muidugi kuningas imestas kohad, kus koha pealt on võetud sellised jämedad palgid. Kas tõesti Eesti metsades kasvavad need palgid loomulikult ka Eesti metsadest, oleme need kõik võtnud. Kust tuleb teie välisturistide seltskond, mis on kõige kaugemad piirkonnad, neid käib üle üle ilma Ameerikast, Jaapanist, Itaaliast, Hispaaniast, Ida-Virumaa turism alles hakkab arenema ja muidugi jah. Mina nagu vaataks rohkem Zinaida ida poole ka, et kui ikka Sankt Peterburist ja Moskvast tulemas turiste võtaksime neid hea meelega vastu, turistan turist ja meil saab siis lõunat või juhtub või hommikust süüa vastavalt ettetellimisega ja mina oleks selle üle hea meel. Ma arvan, et need piiriküsimused ka kunagi lahendatakse ära. Kuno verre toorelt. Viie. Miili. Ma arvan, et kui tulevikuplaanidest rääkida, siis siin võiks olla kõrval üks kas hotell või, või midagi taolist. Algul küll mitte eriti suur, kuhu mahutaks ära ütleme, ühe bussitäie ja, ja kindlasti siin all siis ka kõik selle, mis hotellis res käima. Aga no sinnamaani on veel aega, jagad tõsiselt mõtlema, kui palju on sinna raha vaja ja kui palju ta täituvusele kõike tegema ikkagi, enne kõva turu-uuringu ära, kui stereotüüpide juurde pöörduda. Virumaa on ju kuritegevuse kants, vähemalt Ida-Virumaa. Kas teid on ka Crynimogeen olukord kuidagi mõjutanud, kas tulete kannatanud näiteks kallaletungide või rüüstamiste pärast? Andku jumal seda meile, neid ei tule? Ei, meie ei ole nagu kannatanud, sest et eks selline kontingent liigub ikka seal, kus koha peal on midagi võtta, ma mõtlen just kus liiguvad rahad. Ja niimoodi, et aga te mõtlete, et katust pole, pakuti kindluse leitu seda katust pakkuma, et et ei, meil sellist asja nagu küll olnud, ei ole, aga pöörduma asjatundja ja maavanem Rein Aidma poole viis aastat tagasi võis Ida-Virumaal kõlada umbes kaks pommiplahvatust kuus siis sel aastal on neid olnud nagu ajakirjandusest lugeda ainult üks kogu aasta jooksul. Kas see tähendab, et sotsiaalsed probleemid on Ida-Virumaal sedavõrd kontrolli all, et kuritegevuse jaoks ei ole enam taita pinnast? Hea oleks soovida, et see nii on. Probleeme muidugi on, igal juhul. Ja nii nagu ikka nendes struktuurides, mis on üle võetud, ütleme siis nõukogude aegsest kunagisest miilitsast on ka siin teemaks see, kuidas tagada politseinike töö vastavus näiteks eesti keeleseadusele. Mis puudutab aga kuritegevust Ida-Virumaal, siis tahaks öelda, et ta on nagu, teatud mõttes stabiliseerunud, ma julgen lisada juurde, et stabiliseerunud selles mõttes, et juurdekasv on suhteliselt aeglane, paraku kasv fond. Ühest küljest, teisest küljest on aga selge see, et tuleb töötada selles suunas, et lõigata võimalikul kuritegevuse alusel jalalt. See on tõsi, et meil on plahvatusi vähe ja siin ka teatud selliste grupeeringute vahelisi arveteõiendamised, noh need on ikkagi möödunud juba siin möödunud ütleme, kolme-nelja aasta tagusest perioodist, kui oli teema väga terav, väga palju inimestest, kes on töö kaotanud, ei suuda endas leida, on see siis psühholoogiline või ka mõni muu tõrges ei suuda leida endas soovi minna näiteks täienduskursustele, mida tööhõive pakub ja see on minu jaoks halb märk. Sest ajaliselt seisab meil ees igal juhul töökohtade arvu edasine vähenemine ja ta ilme ümber, õpetaja ei ole võimalik kaevurit maalt välja tulles piltlikult öeldes hakata näiteks turismi olles teenindajaks tööle või, ja nii edasi. Selleks aga, et tal tarvis sisse süstida vajadus seinud õppeks. Ja vot see hetkel ei tööta mitte ainult Narvas, vaid ka Kohtla-Järvel, inimesed ei saa operatiivteenistuselt abi eestikeelse pöördumise puhul. Mida sul see tähendab? Ja see on vajakajäämine, mis meie politseitöös ei annab tunda, senimaani sõltub konkreetsest politseiametnikust, kes sellel ametikohal töötada. Ja vaat et surve, mis on nüüd ülevalt poolt niigi prefektuuri juhtkonna poolt kui ka siseministeeriumi poolt on suunatud igal juhul sellele, et nõudlik, kus keeleoskuse suhtes igal juhul toimib, see surve on olemas, seal raudselt olemas. Samuti on olemas ka vahendit, millega tegelikult keeleõpet läbi viia, kursustel käia, kuid samal ajal kahjuks kõik reakoosseisud töötajad ei ole aru saanud, et tema enda tulevane töökoht ametikoht sõltubki just sellest, kas ta suudab eesti keele riigikeele, mida ei ole suuteline läbima eestlastega rääma keeles. Kahjuks pean ütlema, et see ei ole peale nii-öelda inimesed personaalsetest omadustest kinni oleva suutlikkuse on see sõltuga tema tahtest, soovist ja siin on samuti igal versioonil, kes ei ole seni riigikeelega suutnud hakkama saada. See on tema ametikohale vastavuse küsimus. Seda lahendatakse järk-järgult aja jooksul, me ei saa sind noaga lõigata ja me ei tohi ka seda ja me ei tohi seda teha. On ka terve rida inimesi, kes politseitöölt on lahkunud just keeleoskuse tõttu ja selles suhtes selektsioon toimib ka edaspidi. Kas Purtse ümbruses on ka sotsiaalsed probleemid nii tugevad, et peaksite kannatama lossi kui kohaliku kultuuriobjekti käibe pärast, eks neid sotsiaalseid probleeme pole Eestis palju, aga no meie ütleme sellepärast siin ei kannata, sest et meil töötab siin praktiliselt oma pere. Ja noh, muidugi kasutame suvel kohalikke inimesi, küll sealt aitavad meil siin ütleme, koristada väljas ja, ja meil on olemas aiamaa ja, ja nii nagu ikka käib, käib sellise mõisa juurde oma pidamine. Siin on nagu vaba aeg ja töö on kõik koos, ega te ometi ei ela siin? Ei, siin ei ela. Kus te elate, mina elan isa aseris, see on ikka Ida-Virumaal, Ida-Virumaal ja kuidas aseris elu läheb? Aseris elu? Jah, see on neil oma, vaata selline teema, aga. Oli ka meil tellisetehas ja tehasetäie hooga tegi tööd tehas kaks tehast, uus, uus ja vana tehase vana tehas praegu juba aastaid seisab uus tehas teeb tööd ja omanik on ka mitte kohalik, mitte eesti inimene aega laaseris on ka selline töötute arv, ütleme küllaltki küllaltki suur ja probleemid on teravad, sest et kui ütleme siin 10 15 aastat tagasi oli veel väga suur probleem, kuidas saada korter, et siis, kui sõita nüüd aserisse, siis ehmatab, ma arvan algul inimese ära, kuna majad on tänava ääres tühjad ja mitte väiksed, suured majad on tühjad. Aga ma arvan, et Aseri on iseenesest perspektiivne kant, kuna meri on lähedal ja ja ma loodan, et kui kõik läheb hästi, ma arvan, et läheb hästi, peab olema optimist, siis kaaseri ärkab üks kord ja, ja hakkab elu minema paremuse poole. Kas on juhtunud, et mõni töötuks jäänud inimene või mõni inimene, kes tahab ellu astuda, tuleb teie käest nõu küsima, et mis saladused selleks võiksid olla, et selline edukas vähemalt stabiilne, omaette võtta, et käiku panna, on selliseid juhtumeid olnud, et teie käest tullakse nõu küsima? No neid on ja neid neid käib päris tihti tulevad nii nooremad kui vanemad lihtsalt mitega kulu küsima vaid hakkame nagu rääkima inimesed ja küsivad, et no kuidas ma näiteks võiks seda teha ja ja mismoodi ma peaks tegema, kellega teha? Muidugi üks see on iga inimese teha, aga mina ütlen, et tööd tuleb teha nagu siingi, et siin tuleb teha niimoodi tööd, et iga töö peab olema tehtud. Siin ei saa niimoodi olla, et täna oled sa ütleme, juhataja, homme keegi teine, lihtsalt ma olen juhataja ja sina, sina, see, vaat siin tuleb olla kõik juhatajad ja kõik juhatajad, kõik koristajad, siis siis asi, asi laabub ja, ja muidugi meeskond peab olema ka nii tahtmist on vaja. Jah, tööd tuleb teha, see on peamine. Üle 100000 ja veidi alla 200000 elaniku siinkandis on, kas see annab lootust ka teile? Kindlasti annab see meile, sest et inimressurssi on ja, ja ma arvan, et siia siia tulevad ka väga meelsasti, muidugi välisinvestorid, ma seda loodan muidugi, et kõik on ju praktiliselt kohapeal olemas, ei ole vaja hakata kedagi juurde vedama ja meile kindlasti annab rahvast ja, ja ütleme ka kasumipoolt juurde, ütleme niimoodi külalised saabuvad ja pidu hakkab lähenema. Me peame oma intervjuu sellepärast lõpetama ja aitäh. Raivo Pihlak, aitäh, härra Rein Aidma. Kohtumiseni Purtses. Kuulsite 500 aastases Purtse vasallilinnusest salvestatud saadet kõnelesid Raivo Pihlak, Purtse vasall-linnuse peremees, kes rääkis kindluse praegusest elust ja võimalikust tulevikust ning rei Naidmat Ida-Virumaavanemat, kes täiendas juttu asjatundjana ääremärkusi tehes. Saate vahepeal aladeks olid üks Rootsi traditsionaalne ja seitsmeteistkümnenda sajandi anonüümne autor Inglismaalt Johann Sebastian Bachi Jean-Philippe Rammo, Domenico Scar šarlomonti Arvo Pärdi, Viktor haara, Edward kriigi ja Tuuts Tiidemann. Muusika. Saate autor oli Holger Kaljulaidi jälle kuulmiseni.